Ida- Saksamaa pärast Teist maailmasõda (0)

Nõo Reaalgümnaasium

Saksa Demokraatlik Vabariik

Ajalooreferaat
Joonas Hallikas
Nõo 2011

Sisukord

Saksa Demokraatlik Vabariik 1
Sissejuhatus 3
Saksa DV Loomine 3
Berliini müür 5
Armee 5
Majandus 6
Muusika 7
Sport 7
Televisioon ja raadio 8
Poliitika 8
Rahvastik 8
Berliini müüri langemine /režiimi kokkuvarisemine 8
Kasutatud materjalid: 10

Sissejuhatus

Saksa DV ehk Ida-Saksamaa oli Teise maailmasõja järel Nõukogude okupatsioonitsoonis moodustatud riik. Saksa DV kuulutati välja 7. oktoobril 1949. Riigi pindala oli 108 179 km² ja 1990. aasta seisuga elas seal 16,4 miljonit inimest. Saksa DV pealinn oli Berliin (Ida-Berliin). Läänepoolsem ja suurem osa Berliinist – Lääne-Berliin – Saksa DV-sse ei kuulunud. SDV põhiseaduseks, oli 1968. aastal vastuvõetud Konstitutsioon .

Saksa DV Loomine

Jalta konverents ehk Krimmi konverents toimus NSV Liidus Krimmis Livaadia palees 4. kuni 11. veebruar 1945, kus NSVL , USA ja Suurbritannia jaotasid ära Teise Maailmasõja järgse Euroopa ja Aasia . Konverentsist võtsid osa riikide delegatsioonid Winston Churchill , Franklin Delano Roosevelt ja Jossif Stalin juhtimisel.
Churchill ja Roosevelt jätsid Eesti, Läti ja Leedu Nõukogude mõjusfääri. Lääneliitlased nõustusid NSV Liidu nõudega ennesõjaaegsete Poola alade (Lääne- Ukraina ja Lääne-Valgevene) piirkondade liitmisega NSV Liiduga, mille eest anti moodustatva Poola riigi koosseisu Saksamaa senistest territooriumitest poolakatega asustatud piirkonnad: (Danzig- poolapäraselt Gdansk; Sileesia , Breslau -poolapäraselt Wrocław, Stettin - poolapäraselt Szczecin ja Ida- Preisimaa lõunapoolne osa, poolapäraselt Masuuria. Enne sõda Saksamaale kulunud Ida-Preisimaa, põhjapoolne osa koos keskuse Köningsbergiga liideti NSV Liiduga Kaliningradi oblastina. Otsustati rahulduda üksnes Saksamaa tingimusteta kapituleerumisega. Pärast sõja lõppu nähti ette Austria ja Saksamaa ning Berliini jagamist okupatsioonitsoonideks nelja võitjariigi vahel. Paika pandi, et Saksamaalt tuli nõuda kõigi sõjakahjude hüvitamist ning Saksamaa riigimehed ja väejuhid tuli tuua sõjakuritegudes süüdistatavana kohtu ette. Konverentsil otsustati, et Nõukogude Liit pidi pärast Saksamaa vallutamist ründama Jaapanit . Lepiti kokku Korea ühise okupeerimise suhtes, mis samuti viis Korea lõhenemiseni, erinevalt Saksamaast aga sõja – Korea sõda 1950-1953 - tulemusena.
Ühtlasi lepiti kokku, et lääneliitlased pidid üle viie miljoni Nõukogude Liidu kodaniku, kes olid põgenenud lääneliitlaste okupeeritud alale , NSVLi tagasi saatma. Paljud neist tapeti Venemaal, ülejäänud saadeti sunnitöölaagritesse, kus suurem osa neist hukkus.
Valitsev kommunistlik partei, tuntud kui “Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei”, asutati 1946. aasta aprillis , kui Saksa kommunistlik partei ja Saksa sotsiaaldemokraatlik partei sunniviisiliselt ühinesid. Walter Ulbricht’i väitel oli kõik mõeldud demokraatlikuks, kuid reaalsuses säilitasid võimu kommunistid . Nad olid Stalinile täiesti ustavad ja nad mõistsid, et nende režiim kukub kokku, kui nad kaotavad sotsialistliku armee toetuse. Mis tõepoolest juhtus 1989. aastal. Ajaloolased vaidlevad selle üle, kas eraldi riigi loomine oli algatatud Stalini või Saksamaa Sotsialistliku Ühtsuspartei poolt.
Kui Lääne-Saksamaa oli ümber korraldatud ja saavutanud iseseisvuse okupatsioonist, asutas Stalin 1949. aastal Saksa Demokraatliku Vabariigi. Kahe riigi loomine muutis 1945. aastal alganud Saksamaa poolitamise jäädavaks.
1949. aastal andis Nõukogude Liit Ida- Saksamaa võimu Kommunistlikule parteile, mille eesotsas oli Wilhelm Pieck(1876-1960), kes tuli Saksa DV presidendiks ja jäi ametlikult „number üheks” kuni tema surmani 1960. aastal, samal ajal kui tegelik võim oli SED-i peasekretäri Walter Ulbrichti käes. Vana Sotsialistlik Partei võeti üle Kommunistliku partei poolt ja Sotsialistide liider Otto Grotewohl sai peaministriks.
Lääne- Saksamaa nägi ennast kui legaalset järeltulijat „kolmandale võimule” (Der Dritte Reich), kandes oma õlal kõigi selle kuritegude raskust. Kontrastina ütles Ida- Saksamaa lahti kõikidest seostest natsi minevikuga, pidades ennast „antifašistlikuks kindluseks” ja kutsudes ennast esimeseks sotsialistlikuks riigiks Saksa mulla peal. Ta keeldus tunnistamast antisemitismi ja Iiisraeli ning keeldus hüvitamast Holokausti ohvreid.

Berliini müür

Berliini müüri mõtte käis välja Walter Ulbricht ning NSVL-i juht Nikita Hruštšov kiitis selle heaks. Esialgse müüri ehitasid 1961. aastal Saksa DV Rahvaarmee sõdurid, piirivalve ja politseiüksused, et takistada massilist idasakslaste põgenemist Läände, mis tähendas ka erialaspetsialistide ja töötajate massilist emigratsiooni Ida-Berliinist.
Inimeste üleminek oli põhjustatud kommunismi juurutamisest ja selle negatiivsest mõjust Ida-Saksamaa majandusele. Kui aastail 1949–1962 põgenes Lääne-Saksamale vähemalt 4 miljonit inimest, siis 1962–1989 suutis otseselt üle Berliini müüri põgeneda ainult 5000 inimest ja üldse Lääne-Saksamaale alla 200 tuhande inimese, mis näitab Berliini müüri efektiivsust .
Ida-Saksamaa poolelt valvas Berliini müüriks nimetatavat piiri umbes 10 tuhat sõdurit, kasutades peitumiseks 323 kaevikut või seistes vahipostil 165 valvetornil, mis ümbritsesid linna. Müür ise oli 13km pikk ja neis paikades, kus betoonsein puudus, takistasid piiriületamist okastraataiad.
Berliini müür soodustas kommunistliku propaganda läbikukkumist niihästi Ida-Saksamaal kui kogu kommunismileeris. Müür oli Külma sõja sümboliks, mida sakslased ja kogu vaba maailm võttis kommunistliku türannia tähisena, eriti pärast tule avamist ülejooksikute pihta. Alles 1980. aastate lõpupoole, kui sovetiimpeerium hakkas juba lagunema, leevendati Ida-Saksamaal piirikeeldu.

Armee

Kuna Ida- Saksamaa oli lääneriikidel lähedal, siis külma sõja ajal oli selle neljaosaline sõjavägi, Der Nationale Volksarmee, üks kõige arenenumatest sõjavägedest Varssavi pakti piires. Selle osad olid:

Maavägi (Landstreitkräfte)

Merevägi (Volksmarine – People's Navy)

Õhuvägi–õhukaitse (Luftstreitkräfte/Luftverteidigung)

SDV piirikaitse (Grenztruppen der DDR)
Iga mees teenis kaheksateist kuud kohustuslikus sõjaväeteenistuses. Meditsiiniliselt sobimatutele ja sõjaväeteenistusest keeldujatele oli olemas Baueinheiteni ehitusüksused, mis loodi 1964. aastal vastuseks poliitilisele survele, mida avaldas Protestantlik kirik SDV-le. Ida- Saksamaa sõjaväe alla kuulusid ka poolsõjaväelised reservväed nagu näiteks Töötava Klassi Võitlusgrupid (Kampfgruppen der Arbeiterklasse) ja riigikaitse ministeeriumi poolt „Partei Kilp ja Mõõk” (Schild und Schwert der Partei).

Majandus

Saksa DV ala sai II maailmasõjas rängalt kannatada, kuid majandus ja ehitised taastati lühikese ajaga . Saksa DV kuulus tööstuse taseme poolest maailma 10 esimese riigi hulka. Tööstustoodangult ühe elaniku kohta oli ta sotsialistlike maade seas esikohal. Tööstuse põhiharu oli masinatööstus, mis paiknes peamiselt riigi lõunaosas. Tähtsuselt teine oli keemiatööstus, mis töötles pruunsütt, kivi- ja kaalisoola ning NSV Liidust naftajuhet pidi saadavat naftat. Suuremad keemiatehased asus Halle ja Leipzigi ringkonnas ning naftat töödeldi Schwedtis ja Leunas. Suurim musta metallurgia kombinaat asus riigi idapiiril Eisenhüttenstadtis. Põllumajandus oli kollektiivne, palju kasutati masinaid ja väetisi. Tähtsaim oli pimmakarja- ja seakasvatus. Kasvatati söödataimi, suhkrupeeti, põhjas rukist , lõunas nisu. Suurem osa kaubatranspordist käis mööda raudteid. Suurimad meresadamad asusid Rostockis, Wismaris ja Stralsundis. Kolmveerand Saksa DV väliskaubandusest toimus sotsialistlike riikidega, sellest umbes pool NSV Liiduga.
Pärast II maailmasõda tehti Saksamaal NSV Liidu okupeeritud alal demokraatlikke ümberkorraldusi. Monopolide vara riigistati ning 560 000 maata ja vähese maaga talupojale anti maad, kariloomi ja põllutöömasinaid. 1960. aastate alguseks oli sotsialismi alus rajatud, sealhulgas põllumajandus kollektiviseeritud. 1986. aastal tehti viisaastakuplaan ja hakati arendama tehnoloogiaid .

Muusika

Puhdys ja Karat olid ühed populaarsematest valitseva suuna bändidest, kes oma sõnadega viitasid olulistele teemadele ilma otse ütlemata. Lisaks olid veel mäned populaarsed rock- bändid nagu Wir, Dean Reed, City ja Pankow. Oli kuulda Lääne mõjutusi, sest Lääne- Saksamaa televisiooni ja raadiot sai kuulda ja näha ka paljudes kohtades Saksa DV-s. Lääne mõjud viisid põrandaaluste gruppide moodustamiseni, kes hakkasid tegema lääne suunitlusega muusikat. Lisaks jõudis Ida- Saksamaa noorteni hip- hopi kultuur. Ida sakslased aksepteerisid hip-hopi rohkem kui lihtsalt muusika stiili.
Dissidentlikul lauljal ja laulukirjutajal Wolf Biermann'il, kes vältis kommusistiks olemist, keelati publiku ees esineda ja talt võeti Ida- Saksamaa kodakondsus 1976. aastal, kui ta külastas Lääne- Saksamaad. Teda ei lubatud Saksa DV-sse 1989. aastani. Tema kasutütar Nina Hagen saadeti samuti riigist välja.

Sport

Saksa DV saavutas tänu riiklikule tsentraliseeritud spordipoliitikale tipp-spordis suurt edu ja kümneid olümpiavõite. Kuigi nad tegid oma olümpiakomitee, ei tunnustatud seda ja mõlema saksa riigi sportlased võistlesid ühendatud meeskonnas.
SDV spordiföderatsiooni president Manfred Ewald oli kommunistlikus riigis üks tähtsamaid aparatshikuid ning aastatel 1973-1990 oli ta ka riigi Olümpiakomitee president . Manfred Höppner oli aga Leipzigi spordiuuringute instituudi peaarst. Saksa DV-s kasutati sportlaste saavutuste parandamiseks anaboolseid steroide. Mehed alustasid dopinguprogrammiga 1960. aastate lõpus ning sellesse arvati ka üheksa-aastased lapsed. Treeneritel soovitati oma noortele hoolealustele aga ütelda, et nad annavad neile vitamiine. 1970. aastatel valitsesid vaid 17-miljonilise rahvaarvuga idasakslased spordimaailma juba täielikult. 1974. aastal koostas SDV valitsus seaduseelnõu, millega garanteeriti dopinguprogrammi riigi poolt rahastamine ja selle saladuskatte all läbi viimine . Ida- Saksamaa oli medalite arvu poolest kõige edukam riik 1984. aasta Sarajevo taliolümpiamängudel: 9 kulda, 9 hõbedat, 6 pronksmedalit.
Saksa DV-s ei mõeldud steroidide halbadele külgedele ja sellest ei teavitatud ka sportlasi. Üks tuntuim näide anaboolsete steroidide ekstreemsest mõjust on Saksa DV kuulitõukaja Heidi Kriegeri juhtum. Kunstlikult musklisse aetud keha tundus talle nii ebaloomulikuna, et 1997. aastal muutis ta sugu ja võttis endale uueks nimeks Andreas Krieger .

Televisioon ja raadio

Ida- Saksamaal oli televisioon ja raadio riigi kontrolli all. Rundfunk der DDR oli ametlik raadiojaam 1952. aastast kuni Saksamaa taasühinemiseni. Riigi ametlik telejaam aastast 1952 oli Fernsehen der DDR. Lääne tele- ja raadiosaadete vaatamine ja kuulamine oli laialt levinud.

Poliitika

Ida- Saksamaa poliitika võib jagada neljaks perioodiks : 1949-1961 toimus sotsialismi ülesehitamine; 1961-1970, millal Berliini müür takistas põgenemist Lääne- Saksamaale oli stabiilsuse periood; 1971 -1985 on nimetatud Honeckeri ajastuks millal saavutati lähedasemad suhted Lääne- Saksamaaga; ja 1985-1989, millal hakkas idablokk kokku varisema .
Saksa DV valitsev partei oli Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei. Lisaks olid veel Saksamaa Kristlikud Demokraadid , Saksamaa Demokraatlik Põllumeeste Partei, Saksamaa Liberaalne Demokraatlik Partei ja Natsionaaldemokraatlik Partei.
Valimised toimusid Volkskammeris ja olid efektiivselt reguleeritud SED-i poolt. Valimised peeti mitte just kõige salajastes tingimustes, sest rahval oli võimalus võtta valimisnimekiri vastu või see tagasi lükata ning ette määrata riigikogu kohad, mida parteid saavad. Nagu ka muudes kommunistlikes riikides oli 90-protsendine nõusolek tavaline.

Rahvastik

Ida- Saksamaa rahvaarv vähenes tema 41-aastase ajaloo jooksul kolme miljoni võrra: 19 miljonilt 1948. aastal kuni 16 miljonini 1990. aastal. Umbes neljandik Saksa DV elanikest põgenes riigist enne Berliini müüri ehitamist 1661. aastal. Peale selle oli Ida- Saksamaal väga madal sündimus. Aga mõnel aastal enne taasühinemist oli sündimus tunduvalt suurem kui Lääne- Saksamaal.

Berliini müüri langemine/režiimi kokkuvarisemine

Saksamaa taasühinemise tegi võimalikuks vahepeal idablokis toimunud põhjalikud muutused. Nõukogude valitsusjuhi Mihhail Gorbatšovi poliitika aluseks said perestroika ja glasnost ning just need viisid NL ülemvõimu hääbumiseni Ida-Euroopas. Demokraatlikud muutused poolas käivitasid ahelreaktsiooni.
Alates 1987. aastast võisid SDV kodanikud esmakordselt oma maalt lahkuda – kas Praha või Ungari kaudu. 9. novembril 1989 langes ka Berliini müür. Kolm nädalat hiljem esitas SFV liidukantsler Helmut Kohl kümnest punktist koosneva programmi Saksamaa ühendamiseks. 3. oktoobrist 1990 oli Saksamaa taas terviklik riik.

Kasutatud materjalid:

ENEKE nr3, kirjastus „Valgus”, 1984 Tallinn.
EE nr8, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1995 Tallinn.
Hermann Kinder , Werner Hilgemann , „Maailma ajalugu” kirjastus „ Avita ” 2001.
http://et.wikipedia.org/wiki/Saksa_Demokraatlik_Vabariik
http://en.wikipedia.org/wiki/East_Germany
http://et.wikipedia.org/wiki/Jalta_konverents
http://et.wikipedia.org/wiki/Berliini_müür
http://www.epl.ee/artikkel/57063