kohaselt nõudsid kõik seadusandlikud aktid parlamendi mõlema koja kinnitust. George I 1714. Hannoveri dünastia esimene esindaja Robert Walpole peaminister, tema võimu ajal kindlustusid parlamentlikud traditsioonid Thomas Hobbes inglise filosoof, kes väitis et kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. ,,Leviathan" John Locke- Inglise filosoof, kes arendas edasi ühiskondliku lepingu teooriat ,,Kaks traktaati valitsemisest" esitas esimese inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond polnud kaugeltki mitte vaenulik. Montesquieu Prantsuse poliitiline mõtleja, raamat ,,Seaduste vaimust", milles ta eristas kahe liiki seadusi 1) ühiskonnast sõltumatuid 2) kirjutatuid seadusi, mis sõltuvad ühiskonnast. Võimude lahususe põhimõte. Voltaire- Prantsuse ajaloolane, kirjanik, valgustusliikumise võtmekujudest. Ideaalne valitsusviis monarhia.
Thomas Hobbes ühiskondliku leppe teooria algataja, kuningavõim pole jumalast, vaid rahvast. Pidas vajalikuks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Hobbesi järgi kohustus kindlustada alamate julgeolek. Põhitöö ,,Leviathan" parim riigikord absolutism, ilma riigita on ,,Kõikide sõda kõigi vastu". John Locke empirismi põhjendaja, esimene inimõiguste käsitlus. Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond ei olnud vanulik, inimsesed olid sündinud vabana nind elasid üksteist abistades. Montesquieu ei pidanud vajalikuks kogu inimkonnale ühesuguste seaduste kehtestamist. Eelistas igale konkreetsele ühiskonna loomusele võimalikult täpseid seadusi. Toetas võimude lahususe põhimõtet. Voltaire pooldas monarhiat, kõigi inimeste võrdsust taotlevasse demokraatiasse suhtus ta aasivalt
• Oma esimesed suuremad tööd selles vallas kirjutas ta vahetult enne kodusõja puhkemist, kuid need avaldati alles aastaid hiljem. • 1640. aastal otsustas Hobbes Inglismaalt lahkuda, sest tülis kuningas Charles I ja parlamendi vahel oli ta oma kirjutistes toetanud esimest ning kartis samal aastal kokku kutsutud Pika Parlamendi poolseid repressioone. • Ta asus elama Pariisi, kuhu peagi koondus suurel hulgal inglise rojaliste. 1646. aastal sai Hobbesist seal kroonprints Charlesi matemaatikaõpetaja. • Kodusõjast sügavalt mõjustatuna kirjutas Hobbes 1651. aastal oma peateose "Leviaatan". Selles sisalduvate religiooni ja traditsioonikriitiliste seisukohtade tõttu tekkisid tal aga vastuolud teiste inglise rojalistidega ning sama aasta lõpul oli ta saatuse irooniana sunnitud pagema Oliver Cromwelli juhitud vabariiklikule Inglismaale. Seal lubati tal rahulikult elada ning isegi oma teoseid avaldada. • Kui monarhia 1660
Võtab üle Hobbesi arusaama, et vabadus on väliste takistuste (piirangute) puudumine. Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitlusega. Inimesed loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus). Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist). Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda. Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise alatine õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist). Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel: rahval on kontroll valitsuse üle (on ise selle ametisse seadnud); valitsusel ei ole ,,eriõigust" piirata inimeste vabadusi; omandi puutumatus 6) Montesquieu vabariigist
Locke võttis üle Hobbes'i arusaama vabadusest kui väliste piirangute puudumisest ning sidus selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: · Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus) · Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist) · Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda · Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist) · Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel o Rahval on kontroll valitsuse üle (rahvas on selle valitsuse ise ametisse seadnud kas otse või oma esindajate läbi)
Sõprus, poliitika, ühiskond o Thomas Hobbes: · Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil · Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. · Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel Bernard Mandeville · Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete (sh sõpruse ja poliitika) alus · ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. · Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseeneseslikult sellest eristuv "ühiskond" (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu) (Kolme sorti sidemed inimeste vahel) · Loomutäiusel põhinev, puhas ja püsiv nauding suhtest endast (Cicero sõprus) · Kasul või mööduval naudingul põhinevad isetekkelised suhted (Hobbesi
Valgustuse mõju ühiskonnale Arvatavasti: Inimesed hakkasid omandama järjest rohkem ja kõrgemat haridust, sest valgustuse juhtmõte on usk mõistusesse. Samuti hakkas tänu valgustusele ühiskonnas tekkima inimeste vaimne vabadus, mõistuslik suhtumine ja kritiseerimisjulgus. Mõnevõrra muutub inimeste suhtumine jumalasse Levima hakkab liberalism, mis nägi valgustatud valitseja asemel riigi eesotsas ette valgustatud rahvast J. Locke Locke leiab erinevalt Hobbesist, et riigieelne ühiskond ei olnud kaugeltki vaenulik ja inimesed olid sündinud vabana, elasid üksteist abistades · Locke pidas väga oluliseks, et parlament ei rakendaks ise seadusi ellu ja kuningas (täidesaatev võim) ei looks seadusi · Locke`i arvates ei tohtinud ühtegi seadust ilma kuninga vastava otsuseta ellu viia · Maksude kogumine peab jääma parlamendile · Valgustajana pidas Locke vajalikuks riigi ja kiriku lahutamist ning kritiseeris usulist
Ka Hobbes pidas vajalikuks, et monarhi kätte oleks koondunud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Koos õigusega valitseda pidi Hobbesi arvates valitseja kindlustama alamate julgeoleku. Juhul, kui ta sellega hakkama ei saa, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust valitsejale vastu panna. Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke, kes oma raamatus ,,Kaks traktaati valitsemisest" esitas esimese inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond polnud kaugelti vaenulik, inimesed olid sündinud vabana ning elasid üksteist abistades. Olukord muutus alles üleminekul põlluharimisele, kui tekkis varanduslik ebavõrdsus. Locke pidas väga oluliseks, et seadusandlik võim ei rakendaks ise seadusi ellu ning et täidesaatev võim ei looks seadusi. Kahe võimu tasakaalus hoidmiseks ei tohtivat ükski seadus jõustuda ilma kuninga kinnituseta, maksuda kehtestamine pidi aga jääma vaid parlamendi
Igal juhulaga peaks suverään suutma olla absoluutne valitseja, keda ei kontrolli teised instantsid, sest tema võimu igasugune kärpimine tooks kaasa segaste võimuvahekordade ning seetõttu ka kodusõja ohu. Hobbes mõtles oma riigiteooriaga lõpuni need mõtted, mis Machiavelli oli sõnastanud Euroopa kodu- ja ususõdade ajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusajastu alguses, ja tegi modernsest riigikäsitusest uusaja ratsionalismi koostisosa. Nõnda sai Hobbesist teerajaja poliitilisele absolutismile ning koos sellega ajajärgule, mis rahuajana tegi võimalikuks filosoofilise valgustusliikumine. Looduslik seisund ja ühiskondlik seisund Kuidas elasid inimsed siis, kui riiki ei olnud? Hobbes kujutas riigieelset seisundit kõige mustemates värvides, nimetades seda looduslikuks seisundiks. Inimesed on Hobbesi arvates looduse poolt võrdsed. Kui ka üks inimene on füüsiliselt või vaimselt teistest üle, siis lõppkokkuvõttes ei anna see
suurusega "korpuskuleist". Ka inimese hingeline ja vaimne tegevus on seotud nende korpuskulitega. Korpuskulite liikumine seisneb põhiliselt vastastikuses külgetõmbamises ja eemaletõukamises. Looduse seletamise lihtsaimaks põhimõtteks on kausaalsus. Midagi ei saa looduses tekkida või juhtuda iseendast. Teleoloogiline põhjus on matemaatiliselt väljendamatu ja seega kõige ebateaduslikum. Maailm on tema jaoks mehhaaniliselt töötav masin. 4. Antropoloogia Hobbesist sai mehhaanilise psühholoogia rajaja. Kogu inimliku tahte algseimaks ajendiks on alalhoiutung. Inimene nagu teisedki olendid on väljas oma elu ja isikliku heaolu säilitamise peale. Tahtevabadusest ei saa rääkida. Tahe käivitub nende ajendite alusel, ms teda liikuma panevad. Kogu moraal on seega vaid varjatud või varjamatu egoismi väljendus. Kõrged moraalsed tunded nagu ligimesearmastus või vastutulelikkus on vaid maskeeringud. Hea ja
käsitlusega ning väitis, et seadused hoopis tagavad vabadust, mitte ei piira seda. Inimesed on algselt loomupäraselt vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele – kohustus teiste inimeste vabadust austada. Riigi ja seaduste ülesanne on neid vabadus tagada. Selleks, et neid vabadusi tagada on vaja inimene vabastada teise inimese omavolisest tahtest (tema arusaam erineb siinkohal Hobbesist! - tuleb sisse vabariiklik vabadusemõiste). Kui inimesed ise loovad riigi ja seadused, siis seadused mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda. Veel ütles Locke, et vabadus on inimese loomupärane õigus, mida ei saa võõrandada või ära anda (teine erinevus Hobbesist). See tähendab, et inimene ei saa end vabatahtlikult orjaks muuta, kuna inimese elu ei kuulu talle endale vaid Jumalale. Rakendused: Ameerika revolutsioonis, et Inglise krooni kehtestatud maksud kolooniatele on
Thomas Hobbes: Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel 10 Bernard Mandeville nõustub Hobbes'iga, et omahuvi on kõigi inimsuhete alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv "ühiskond" (hõlmab nii majandussfääri kui ka kodanikevahelist avalikku suhtlust). Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve (au, materiaalne kasu) 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust 18. sajandi valgustajate ühine tees oli, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed.
sunnitud sõlmima lepingu, millega ohverdati senised vabadused piiramatu võimuga suveräänile. Vajalik, et monarhi kätte oleks koondatud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Valitseja kohustus on kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, oli alamatel Hobbesi arvates õigus vastupanule. Locke esitas esimesena inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis, et ühiskonf polnud kaugeltki anarhia, inimsed olid sündinud vabana, elasid mõistuspäraselt ja üksteist abistades. Olukord aga muutus ja et iga inimese individuaalne loomuõiguse tunne ei saanud olla üldkehtiv kogu ühiskonnale, oligi Locke’i järgi vaja ühiskondlikku lepingut. Ka pärast lepingu sõlmimist säilitab rahvas suveräniteedi, mis tagatakse võimude lahusese printsiibiga
Hobbes: Sõprus ja poliitika põhinevad omahuvil. 5 Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on lloomulik suhe, riik on kunstlik riik saab tekkida vaid inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: Nõustub Hobbesiga, et omahuvi on kõigi inimsuhete, sealhulgas sõpruse ja poliitika, alus. Riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist arvab, et riigis tekib iseeneselikult sellest eristub ühiskond. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise huve (au, materiaalne kasu) 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Nauding seltskonnast, harmoonia, hoolitsemine teiste eest. Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima endas tasakaalu, siis on tasakaal ka ühiskonnas ning võimalik ühishüveline poliitika
Humanitaarse interventsiooni doktriin (suveräänide universaalne Tänapäeva probleemid: karistusõigus): humanitaarne interventsioon ennetav enesekaitse Hobbesist lähtuv – vabadus kui väliste piirangute puudumine> asümmeetriline sõda (terror) Locke’ist lähtuv – vabadus kui “vabadused” - inimese loomupärased õigused Rooma vabariiklik vabadus
mustade prillide, meil on raske vaadata ja läheb. Eesti vabadussamba järgi enda peale jumalikust objektiivsest on vabaduse tooja siiski mees, sõdur. perspektiivist. Mis laadi väärtusi ja tundeid selline vabadussammas Võib-olla on haridus see, mis ühendab rõhutab? determinismi ja vaba tahte. Alates Vabadus on seotud ka valguse kujundiga. Hobbesist on selle ühenduse poole Ameerika vabadussammas hoiab püüeldud. Haridus tähendab ju seda, et kõrgel valgustavat tõrvikut. Vabadussammas tead mingeid paratamatuid tingimusi, ei saa ilmselt olla koopas. Aga aga haritud inimesel on ka vaba tahe, Ameerika vabadussambast möödudes eneseteadvustamine, millele toetudes võiks ikkagi mõelda, mis suunas ta meie saab teha oma valikuid
Sõprus tekib loomulikult, see on inimestele omane. Riik aga tekib kunstlikult kui inimesed lepivad kokku, et suverään ametisse seatakse tekib inimestevahelise lepingu tagajärjel. 1 Mandeville nõustub paljuski Hobbes'i teooriaga. Eriti selles osas, et omahuvi on aluseks nii sõprusele kui poliitikale ja ka selles, et riik on kunstlik moodustis, mis põhineb hirmul. Hobbesist eristub Mandevill aga sellega, et väidab, et riigis tekib iseeneslikult veel üks eristuv sfäär ühiskond. See hõlmab inimeste majanduslikku tegevust ja inimestevahelist suhtlust. Ka selle sfääri aluseks on oma huvi (inimesed rahuldavad vastastiku üksteise huve). 30. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Nad uskusid, et inimesed on loomupäraselt sotsiaalsed ja saavad seltskonnast püsivast ja tõelist naudingut
puudumine. Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: seadused hoopis tagavad vabadust, mitte ei piira seda. Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus). Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist). Seadused ei piira, vaid kindlustavad vabadust. Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise alaline õigus astuda vastu orjastamisele. (Inimese elu ei kuulu talle endale vaid Jumalale) (erinevus Hobbesist). Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel. Rahval on kontroll valitsuse üle. Valitsusel ei ole "eriõigust" piirata inimeste vabadusi. Omandi puutumatus. Representatiivse segavalitsuse pooldaja.
arvatavat hüve. Ka sõbrad on üks aspekt, mis annab võimu juurde. Tema jaoks põhinevad nii sõprus kui poliitika oma huvil. Kuna me tegutseme sõpruses omakasul, siis ei saa tänu sellele teostada töötavat riigivõimu. Riiki saab koos hoida ainult pideva hirmu abil. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik, seega saab riik tekkida ainult inimestevahelise lepingu abil. Mandeville nõustub Hobbesi seisukohaga, et omakasu on kõige aluseks. Hobbesist eristub, sest väidab, et riigis tekib iseeneslikult sellest eristuv ühiskond, mille aluseks on samuti oma huvi. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Sõprus on sotsiaalsuse parim tõestus. Inimene peab otsima iseendas tasakaalu , siis on tasakaal ka ühiskonnas ja võimalik on ühishüveline poliitika. Riiki ei pea kartma, võib ka armastada
- sõprus iseendaga. 4. Hobbes ja Mandeville sõprusest, ühiskonnast ning riigist Hobbes: Sõprus on vahend võimu saavutamiseks. Nii sõprus kui poliitika põhinevad omahuvil. Sõpru hoiab koos kasu või nauding, riiki aga riigialamate hirm valitseja ees. Sõprus on loomulik suhe, riik aga kunstlik-riik saab tekkida ainult inimestevahelise lepingu tagajärjel. Mandeville: Nõustub Hobbesiga. et omahuvi on kõigi inimsuhete alus ja et riik on kunstlik ja põhineb hirmul. Erinevalt Hobbesist väidab aga, et riigis tekib iseneseslikult sellest eristuv ühiskond. Ka ühiskonna aluseks on omahuvi, inimesed rahuldavad vastastikku üksteise erinevaid huve. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) sõprusest ja harmoonilisest ühiselust Inimene on loomupäraselt sotsiaalne-puhas ja püsiv nauding seltskonnast. Sõprus on selle parim näide ja tõestus. Looduses valitseb harmoonia-inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest
omnium contra omnes). Ehk lihtsalt anarhiast. Selle lõpetamiseks sõlmivad inimesed omavahelise lepingu, millega luuakse neist kõrgemalseisev suveräänne võim. See lõpetab sõja ja loob korra, kus sünnivad riik ja tsiviilühiskond. Tsiviilühiskond erineb riigist selles, et ta tugineb mitte võimule, vaid vabatahtlikkusele ja on detsentralliseeritud organisatsioonina riigi suhtes suurel määral autonoomne. Teine Inglismaa teadlane John Locke (1632-1704) erinevalt Hobbesist ei arva, et inimkonna looduslik loomulik seisund tähendab "kõigi sõda kõigi vastu". Tema arvates on ühiskonna loomulikuks algseisundiks vabade inimeste kogukond, kus võrdsusest tulenevad ka võrdsed õigused. Selleks, et tagada õigus ja vältida ühiselu käigus tekkivaid konflikte, luuakse poliitilise ühendusena riik, mis on inimeste vaba tahte avaldusvorm. Osa isikute õigustest antakse vabatahtlikult riigile selleks, et riigi suveräänne võim tagaks
Vabadus ei saa olla mingi eraldiseisev ideaal. Locke'i käsitlus ,,Teine käsitlus valitsemisest" (1689) 'võrdne vabadus seaduste all' Hobbes käsitles seadusi kui vabaduse tagatist. Inimesed on loomupäraselt vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus kohustus teiste inimeste vabadust austada. Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisle tahtele (tema arusaam erineb siinkohal Hobbesist) Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda. Locke valitsuse õigupärasusest vabariiklike ideede mõju Rahvas kuuletub valitsusele vaid teatud tingimustel (omandi puutumatus näiteks) Ameerika Revolutsioon (1776) ja kolm vabadusekäsitlust Ameerika kolooniate probleemid Inglise krooni kehtestatud maksudega. Kolonistid ei saanud olla vabad, kuna nad ei osalenud seadusandluses, järelikult olid orjad. Locke'ilik süüdistus : kodanike vabaduste jalge alla tallamine.
· Seob selle oma (teistsuguse) loomuõiguse käsitusega: Seadused kui vabaduse tagatis · Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad, nende vabadust piirab ainult teiste inimeste samasugune õigus vabadusele (loomuvabadust piirab ainult loomuseadus) · Riigi ja seaduste ülesanne on see vabadus tagada, vabastades inimesed vajadusest alluda teise inimese omavolilisele tahtele (erinevus Hobbesist) · Seadused seega mitte ei piira vabadust, vaid kindlustavad seda · Kas teeäärne hekk piirab vabadust? Hekk hoopis kindlustab vabadust (kaitseb kraavisõitmise eest). Alkoholi piiramine tänapäeval Locke'i teooriat aluseks võttes piiratakse ise alkoholi tarbimist, selliseid seadusi on vaja · Vabadus on inimese loomulik õigus, mida ei saa võõrandada isegi inimene ise alaline õigus astuda vastu orjastamisele (erinevus Hobbesist)
võimuga suveräänile. Vajalik, et monarhi kätte oleks koondatud nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Valitseja kohustus on kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, oli alamatel Hobbesi arvates õigus vastupanule. Locke esitas esimesena inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis, et ühiskonf polnud kaugeltki anarhia, inimsed olid sündinud vabana, elasid mõistuspäraselt ja üksteist abistades. Olukord aga muutus ja et iga inimese individuaalne loomuõiguse tunne ei saanud olla üldkehtiv kogu ühiskonnale, oligi Locke’i järgi vaja ühiskondlikku lepingut. Ka pärast lepingu sõlmimist säilitab rahvas suveräniteedi, mis tagatakse võimude lahusese printsiibiga
teos oli "An Essay Concerning Human Understanding" (1689), kus ta ütles, et inimene on sündides "puhas leht" ehk tabula rasa ning kõik teadmised saab inimene vaid elukogemuste kaudu. Locke'i peetakse sensualismi oluliseks esindajaks, kuna ta väidab, et inimese meeleline kogemus on kõigi tema teadmiste allikas (inimene kogu aeg võrdleb, ühendab ja abstraheerib oma teadmisi oma kogemuste põhjal). Locke oli erinevalt Hobbesist ja Machiavellist ka sügavalt usklik, kuid see ei takista tal sügavalt uskuda ka inimese mõtlemisvõimesse. Tema poliitilise filosoofia tuntuimad teosed on Two Treatises on Government. Need ilmusid tema eluajal anonüümselt, ja rahvas sai alles hiljem teada, et populaarsed raamatud on kirjutatud Locke'i enda poolt. Esimeses traktaadis kritiseerib ta Robert Filmeri (1588-1653) väidet, et kõik võim ühiskonnas on
"puhas leht" ehk tabula rasa ning kõik teadmised saab inimene vaid elukogemuste kaudu (meelte ja mõistuse kaudu). Locke'i peetakse sensualismi oluliseks esindajaks, kuna ta väidab, et inimese 62 meeleline kogemus on kõigi tema teadmiste allikas (inimene kogu aeg võrdleb, ühendab ja abstraheerib16 oma teadmisi oma kogemuste põhjal). Locke oli erinevalt Hobbesist ja Machiavellist ka sügavalt usklik, kuid see ei takista tal sügavalt uskuda ka inimese mõtlemisvõimesse. Kaks traktaati valitsemisest Tema poliitilise filosoofia tuntuimad teosed on Two Treatises on Government. Need ilmusid tema eluajal anonüümselt, ja rahvas sai alles hiljem teada, et populaarsed raamatud on kirjutatud Locke'i enda poolt. Esimeses traktaadis kritiseerib ta Robert Filmeri (1588-1653) väidet, et kõik võim ühiskonnas on
fantaasia, kirg jne Seega külluslik ühiskond, ükskõik kui palju see tooddab, ei rahulda kunagi inimese soove. Î Kes peaks inimese soove piirama? Rousseau: vajadus ja ebaautentsus Moodne vajadus on rahuldamatu sest seda ei sea loodus ega traditsiooniline kord. Lokkab korruptsioon. Need teemad: vajadused, korruptsioon ja sotsiaalne kord olid väga oluliselt paika pandud Rousseau poolt. Rousseau pöörab ringi traditsiooni, mis Hobbesist alates arvab, et inimese soovid on loomulikult piiramatud: vajadusi ja luksusejanu ei saa loomulikus olukorras lahutada. Ahnus on progressi mootor. (Hobbes: ,,õnn ei ole rahuldatud meel, sest ei ole finis ultimus, summun bonum, nagu räägiti vanades raamatutes. Inimene ei saa elada, kui tema soovid on lõpu leidnud, samamoodi nagu tema tundmused või ettekujutus ei saa lõppeda. Õnn on soovimise protsess, ühelt objektilt teisele..." (Hobbes ,,Leviatan" 1651)
Kõrvuti õigusega valitseda lasus monarhil Hobbes'i järgi ka kohustus kindlustada alamate julgeolek. Juhul kui ta seda garanteerida ei suuda, ja ainult sel juhul, kaitses Hobbes alamate õigust vastupanule. Ühiskondliku lepingu teooriat arendas edasi John Locke (16321704), kes oma raamatus ,,Two Treatises on Government" (Kaks traktaati valitsemisest, 1690) esitas esimesena inimõiguste käsitluse. Erinevalt Hobbesist leidis Locke, et riigieelne ühiskond polnud kaugeltki anarhia, inimesed olid sündinud vabana, elasid mõistuspäraselt ja üksteist abistades. Olukord muutus koos üleminekuga põlluharimisele, kui tekkis varanduslik ebavõrdsus, mis senise rahuühiskonna komplitseeris. Et iga inimese individuaalne loomuõiguse tunne ei saanud olla üldkehtiv kogu ühiskonnale, oligi Locke'i järgi tarvis ühiskondlikku lepingut. Ka pärast lepingu sõlmimist säilitab rahvas suveräniteedi, mis
annaabi.ee 
