Heino Elleri elu ja looming. (0)

Heino Eller (17.03.1887 Tartu - 16.06.1970 Tallinn)
* Oma põlvkonna üks hinnatum helilooja ja kompositsiooniõpetaja. Erinevalt põlvkonnakaaslastest kirjutas ta peaaegu ainult instrumentaalmuusikat - sümfoonilisi teoseid ja palju kammermuusikat.
* Tema " Kodumaine viis" keelpilliorkestrile on omamoodi eesti muusika visiitkaart .
* Heino Eller sündis 17.03.1887 Tartus muusikalembeses peres. Emal oli hea lauluhääl, isa mängis külapidudel ja pulmades , laulis " Kalevala " meeskvartetis, tegeles aktiivselt "Vanemuise" seltsis jne. Ka pere kõik lapsed olid musikaalsed, neist neli said muusikuteks: Elsa pianistiks, Salme viiuldajaks, Ernst lauljaks ja Heino heliloojaks.
* Heino Elleri esimesed muusikakogemused olid enamasti seotud viiuli- ja kitarrimänguga. 12-aastasena (1899) hakkas ta viiulitunde võtma "Vanemuise" esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. 1902. aastast, kui Eller õppis Tartu Reaalkoolis, õpetas teda Tartu saksa orkestri "Stadtkapelle" kontsertmeister Eduard Wähner.
* 1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks Rudolf Tobias , kelle isiksus avaldas Ellerile tugevat mõju. Eller mängis viiulit kooli orkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud "Vanemuises".
* 1907. a. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumi. Tobiase juures pani Eller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused.
*Juba 1907. aasta sügisel astus Eller Peterburi konservatooriumi viiuliklassi (prof. Krüger). Käte ülepingutuse tõttu pidi ta aga viiuliõpingud katkestama ning õppis aastail 1908-1911 hoopis Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.
* Käe paranedes hakkas Eller elatise teenimiseks taas viiulit mängima - ta tegi kinodes tummfilmidele saatemuusikat, mängis mitmes suveks komplekteeritud orkestris. 1913. a. astus ta taas Peterburi konservatooriumi, nüüd kompositsiooni- ja muusikateooria erialale (prof. Kalafati).
* I maailmasõja päevil mängis ta sõjaväeorkestris, õpinguid jätkas 1919. a. Konservatooriumi lõputööks 1920. aastal oli 1. klaverisonaat, mille eksamil esitas Artur Lemba. Õpinguaastaist pärinevad ka Elleri esimesed tuntud helitööd ("Videvik" 1917 , " Koit " 1918-1920 jt).
* Sügisel 1920 kolis Eller koos abikaasaga Tartusse ja nad hakkasid tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis : Heino Eller kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete ning Anna Eller klaveriõpetajana. Tartu muusikakoolis pani Eller aluse eesti heliloomingu nn. Tartu koolkonnale, kuhu kuulusid Eduard Tubin, Eduard Oja, Olav Roots , Alfred Karindi, Johannes Bleive, muusikateadlane Karl Leichter jt. Eller oli erakordselt nõudlik õpetaja.
* Loominguliselt olid Elleri Tartu-aastad (1920-1940) väga rikkad. Tema teoseid esitas sageli "Vanemuise" orkester, mis oli Aaviku käe all saavutanud hea taseme, Elleri autorikontserte korraldati ka Tallinnas. Samuti tegi Eller mitmeid välisreise - Pariisi (1923), Viini, Zürichisse, Riiga (1926), Varssavisse ja Viini (1928). Oluline sündmus oli Ellerile Zürichi Uue Muusika Rahvusvahelise Seltsi IV festival (1926), kus ta kuulis palju lääne heliloojate uudisloomingut. Viinis kohtus ta kuulsa austria muusikateadlase Guido Adleriga, kes andis tema teostele kõrge hinnangu.
* 1940 pakuti Heino Ellerile kompositsiooniprofessori kohta Tallinna konservatooriumis ning Ellerid kolisid pealinna. 1941. aastal alanud sõda seiskas aga kõik tööd rohkem kui kolmeks aastaks. 1942. aastal tabas Ellerit ränk löök - hukati tema abikaasa Anna. Järgneval paaril aastal komponeeris Eller väga vähe. Tema teoseid siiski esitati, ettekandeid korraldas peamiselt Olav Roots. Tal olid ka mõned õpilased: Villem Kapp, Kaljo Raid ja Roman Toi.
* Pärast sõja lõppu 1945. aastal jätkas Eller tööd õpetajana (Els Aarne , Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet ) ja ka heliloojana. Kuid siis järgnes mõõn: 1949. a. vallandati Eller konservatooriumist ning peaaegu kogu tema sõjaeelne looming seati kommunistliku režiimi poolt põlu alla kui "formalistlik ja kodanlik- natsionalistlik ".
* 1950. aastate keskpaigaks oli kõige pingelisem aeg möödas ja Eller võis jätkata tööd konservatooriumis, kus töötas kuni oma surmani. Tema õpilasteks olid veel näiteks Valter Ojakäär, Uno Naissoo , Arne Oit, Jaan Koha, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera. Elleri 50- aastasele erakordselt heale pedagoogitööle võlgneme praeguse eesti muusika kõrge taseme.
* 1960. aastail ta enam palju uusi teoseid ei komponeerinud, vaid redigeeris varasemaid. Elleri suviseks meelispaigaks sai Laulasmaa , kus ta veetis koos teise abikaasa Elluga oma kolmteist viimast suve.
* Heino Eller suri 16.06.1970 Tallinnas, tema nime kannab 1973. aastast Tartu muusikakool , 1987. a. rajati mälestussammas Tallinnasse (Aime Kuulbusch).
* Heino Elleri loometöö kestis 60 aastat: alates 1909. aasta klaveripaladest kuni lõpetamata 3. viiulisonaadini 1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele.
* Arvukaima osa tema pärandist moodustab klaverimuusika (umbes 200 teost), kaalukaima aga orkestrilooming (ligi 40 teost).
Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest ( impressionism ja ekspressionism) ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega (samas kui rahvaviisi otsene tsiteerimine ei olnud Ellerile omane). Rahvuslikkus võiks seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt jutustava väljenduslaadiga.
* Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja ekspressionistlikke ("Viirastused" , 1. ja 2. keelpillikvartett ) tendentse. Keskmise perioodi (umbes 1925-1940) loomingut iseloomustab rahvamuusikast tuletatud omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, " Varjus ja päikesepaistel" ). Hiline looming on kahesuunaline: ühelt poolt rahvaviisidele põhinevad teosed ("13 klaveripala eesti motiividel"), teiselt poolt endassesüvenenud lüürilis-eepiline muusika ("Muusika keelpillidele", 3. sümfoonia, Sümfoniett).
* 1950.-1960. aastail tegeles Eller palju ka oma varasemate teoste redigeerimisega. Näiteks Elleri populaarseim teos "Kodumaine viis" on laialt tuntud keelpilliorkestrivariandis .
* Aastail 1951-1952 koostatud tsüklis "3 pala flöödile ja klaverile" on päris uus vaid 1. pala "Orus", teised osad - "Jõel" ja "Aasal" - on põhiosas loodud juba Peterburi-ajal.
* Paljud Elleri teosed kannavad programmilisi pealkirju. Pealkiri ei viita enamasti siiski mitte kirjanduslikku laadi süžeele, vaid väljendab teoses valitsevat meeleolu. Viimane seostub enamasti loodusega: "Koit" , "Videvik" , "Varjus ja päikesepaistel", "Kodumaine viis" , " Kellad " , "Liblikas", "Männid" , "Avarused" jne. Elleri looduslüürika assotsieerub tihti avaruse, ruumikuse, erilise seesmise vabadusega .
* Elleril on aga ka pingestatud, ekspressionistliku väljenduslaadiga töid. Tema muusika üldiselt tasakaalukalt taustalt tõusevad need eriti reljeefselt esile oma ootamatu dramaatika, kohati ka salapäraselt fantastiliste ja grotesksete meeleoludega ("Viirastused", 2. keelpillikvartett, " Eleegia ", "Öö hüüded").
* TEOSED:
- koorimuusika : Jõel (Jõekaldal) (tekst Otto Roots, 1951) ; Laul sepast (tekst Ilmar Sikemäe, 1951) ; Merel (tekst Otto Roots, 1951)
- Vokaalkammermuusika: Vokaliis G- duur ; Kolm laulu kogust "Aino Tamme eesti rahvalaulude kava" (Orja õhkamine, Vaenelaps, Kuku , sa kägu, 1922); Stalin - rahu lipukandja (tekst Lea Rummo, 1951) ; Emake Volga (tekst Otto Roots, 1952)´; Suvisel hommikul (tekst Otto Roots, 1952)
- Instrumentaalkammermuusika: Keelpillikvartett nr. 1 c- moll (1925) ; Keelpillikvartett nr. 2 f-moll (1930-1931) ; Kaks miniatuuri (Alla ballata, Vivo); Lüüriline pala nr. 1 E-duur; Lüüriline pala nr. 2 f-moll; ; Canzonetta G-duur ; Moment musicale fis-moll ; Põhja viis e-moll ; Skertso D-duur ; Fantaasia g-moll ; Intermezzo Es-duur ; Allegretto D-duur; Kuuvalgel; Männid; Lüüriline valss d-moll; Liblikas;
- orkestrimuusika: Videvik; Sümfoonia nr. 1 "in modo mixolydio"; Laulvad põllud; Eleegia; Tantsusüit; Pidulik marss B-duur; Neenia c-moll; Kotkalend; Laulvad põllud; Sümfooniline burlesk