Artur Kapp ja Heino Eller (0)

Artur Kapp
&
Heino Eller
Gerda Jaanus
12.klass
Häädemeeste keskkool
2008a.
Artur Kapp ( 1878 ­ 1952 )
Artur Kapp sündis 28. veebruaril 1878. aastal Suure-Jaanis paljulapselises
köstri perekonnas.
Tema isa Joosep Kapp (1833­1894) oli saanud oma muusikalise hariduse
Valgas Zimse seminaris ning pööras suurt tähelepanu ka noore Arturi
Click to edit Master text s
muusikalisele haridusele. Tegutsedes Suure-Jaanis köstrina, oli Joosep
Kapp laialt tuntud oma rahvavalgustusliku tegevusega.
Kodus valitseva muusikalise õhkkonna mõjul hakkas väike Artur juba Second level
varakult tundma huvi muusika vastu ning isa juhendamisel alustas ta 7-
aastaselt muusikaõpinguid. Koos klaverimänguga õpetas isa talle ka orelit,
Third level
mis kujunes edaspidi tema lemmikinstrumendiks.
Fourth level
Aastal 1891 asus ta õppima Peterburi konservatooriumi, kus õppis 9 aastat.
Fifth level
Pärast konservatooriumi oli ta Peterburis õpetaja ja organist.
1904­1920 viibis Artur Venemaa lõunaosas Astrahanis, olles seal Vene
Muusikaseltsi osakonna esimees ja kohaliku muusikakooli direktor. Ta oli
Astrahani linna muusikaelu juht. Neil aastail külastas mitmeid kordi ka
Eestit.
Aastal 1920 põgenes ta Eestisse Tallinnasse, kuna Venemaal oli oodata
näljasurma. 1920­1924 oli Estonia dirigent, samaaegselt töötas
pedagoogina Tallinna konservatooriumis, andes kompositsiooni- ja
muusikateoreetilisi aineid. Aastast 1925 oli samas professor. Ta õpetas
konservatooriumis 1939. aastani ning pärast seda elas surmani Suure-
Jaanis.
Artur Kapi klassis said õpet mitmeid hilisemad tuntud eesti heliloojad, nagu
Evald Aav, Riho Päts, Enn Võrk, Edgar Arro, Eugen Kapp, Gustav Ernesaks
jt.
Loomingust . . .
Artur Kapp on üks markantsemaid isiksusi Eesti muusika ajaloos, kes pani koos Rudolf Tobiasega (1873­
1918) aluse Eesti sümfoonilisele muusikale. Tema 1899. aastal loodud avamäng "Don Carlos" (F. Schilleri
draama järgi) on üheks esimeseks Eesti sümfooniliseks helitööks.
Tema peamiseks väljendusvahendiks sai kontrapunkt ja polüfooniline läbitöötatus. A. Kapi lemmikheliloojaks
oli J. S. Bach, kelle loomingut ta hindas ja armastas üle kõige, mis avaldub ka mitmel pool tema loomingus.
Suurepärase organisti ja improvisaatorina kirjutas A. Kapp orelile ka mitmed oma tähtsamad helitööd, mis
kuuluvad Eesti klassikalise muusika silmapaistvamate saavutuste hulka. Olles õppinud Peterburi
konservatooriumis oreli erialal, kujunes ta välja silmapaistvaks organistiks-virtuoosiks, kes esines tihti
mitmesuguste orelikontsertidega ja saavutas kuulsuse suurepärase improviseerijana.
Seevastu sümfoonilises muusikas lähtus A. Kapp L. v. Beethoveni ja P. Tsaikovski eeskujudest, kes
avaldasid talle oma mõju nii orkestrikäsitluse kui ka muusikalise kujundlikkuse mõttes. Tegutsedes pikki
aastaid dirigendina juhatas A. Kapp mitmeid nende heliloojate teoseid, mis omasid olulist tähendust tema
loomingulises biograafias.
Kui H. Eller oli Tartu Kõrgemas Muusikakoolis tegutsedes rohkem huvitatud uuematest muusikavooludest,
mis avaldus nii tema enese kui tema õpilaste loomingus, siis A. Kapi pedagoogiline tegevus Tallinna
Konservatooriumis lähtus peamiselt klassikalistest suundumustest, tuginedes suures osas vaimuliku
muusika traditsioonidele. Nii kujunes A. Kapp oma muusikalise tegevusega väljapaistvaks isiksuseks, kes
tunduvalt mõjutas Eesti muusikakultuuri arengut käesoleva sajandi esimesel poolel.
Artur Kapp kirjutas viis sümfooniat ja hulgaliselt teisi sümfoonilisi teoseid. Samuti lõi ta oratooriumi "Hiiob",
kooriteoseid (ligi 100), oreli- ja kammermuusikat. Eriti tähelepanuväärsed on tema oreliteosed. Arturi
kuulsaim teos on romanss "Metsateel", mille ta lõi 1895 (mõningail andmeil 1897).
Tema helikeel on vormiselge ning rikastatud polüfooniliste elementidega. Tema loodu on kontrastiderohke,
tõsise mõttelaadiga ja jõuline, sageli kajastub seal siirast lüürikat.
Väljapaistvat kohta A. Kapi loomingus omavad ka tema soololaulud, mis pälvivad suurt tähelepanu oma
väljendusrikkuse ja otsekohesusega. Kahjuks on A. Kapi vokaallooming jäänud teenimatult unustusse ja
vääriks kindlasti palju suuremat tähelepanu.
Heino Eller ( 1887 ­ 1970 )
Heino Eller (7. märts 1887 Tartu ­ 16. juuni 1970 Tallinn) oli eesti helilooja ja pedagoog. Ta
oli Eesti sümfoonilise ja kammermuusika üks rajajatest.
Heino Eller sündis Tartus muusikalembeses peres. Lapsepõlves õppis ta viiulit.
Click to edit Master text sty
Oluliselt mõjutas Ellerit 1905. aastal Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks saanud Rudolf
Tobias: Eller mängis tema juhendatavas keelpillikvartetis ja orkestris ning võttis temalt ka
eratunde.
1907 astus Eller Peterburi konservatooriumi viiuli erialale, kuid käevigastuse tõttu pidi
vahetama eriala ning õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust.
Second level
1920 lõpetas ta Peterburi konservatooriumi mitte enam viiuli, vaid kompositsiooni erialal.
Third level
1920­1940 töötas Eller kompositsiooniõpetajana Tartu Kõrgemas Muusikakoolis. Tema
tõhusa töö tulemusel kujunes nn. Elleri Tartu koolkond.
Fourth level
1940­1970 oli ta pedagoog Tallinna konservatooriumis. Eller oli helilooja ja õpetaja, kes
tundis huvi kaasaegse muusika vastu ning toetas ka oma õpilaste otsinguid. Ta oli väga
Fifth level
tugev, nõudlik pedagoog, tema klassist on tulnud enamik tuntumatest eesti heliloojatest:
Tartu perioodil Eduard Tubin, Eduard Oja, Tallinnas on tema juures õppinud Jaan Rääts,
Arvo Pärt, Lepo Sumera jt.
Elleri 50-aastasele erakordselt heal tasemel pedagoogitööle võlgneme praeguse eesti
muusika kõrge taseme.
1971. aastast kannab Elleri nime Tartu muusikakool.
Tallinnas asub tema mälestussammas, skulptor Aime Kuulbusch.
Alates 1998. aastast annab Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum temanimelist preemiat.
Loomingust. . .
Heino Elleri loometöö kestis 60 aastat: alates 1909. aasta klaveripaladest kuni lõpetamata 3. viiulisonaadini
1969. aastal. Kokku on tema loomingus ligi 300 peamiselt instrumentaalset teost: kolm sümfooniat, kolm
sümfoonilist süiti, sümfoonilisi poeeme, pilte ja teisi üheosalisi sümfoonilisi teoseid, eesti muusika esimene
viiulikontsert ja hulganisti kammermuusikat erinevatele koosseisudele.
Elleri stiil on omapärane sulam klassikalistest vormiprintsiipidest, 20. sajandi muusika väljendusvahenditest
(impressionism ja ekspressionism) ning rahvuslikust koloriidist. Viimane ilmneb eriti tema meloodikast, mis
on omapärane ja väljendusrikas ning sageli eesti rahvamuusikale omaste käändudega. Rahvuslikkus võiks
seostuda ka Elleri omapärase, klassikalisi järgnevusi vältiva harmooniaga, samuti lüürilise, tasakaalukalt
jutustava väljenduslaadiga.
Elleri detailideni viimistletud väljenduslaadi on võrreldud graafikaga. Olulised on tema muusikas polüfoonia
võtted ning värvikas ja väljendusrikas harmoonia. Tema orkester on õhuline - massiivsele täiskõlalisusele
eelistab helilooja varjundirikast rohkete soolodega kammerlikku kõla. Rida teoseid on loodud
keelpilliorkestrile, mille väljendusvahendeid valdas keelpillimängijast helilooja täiuslikult.
Elleri varases loomingus (umbes 1925. aastani) on impressionistlikke ("Öö hüüded") ja ekspressionistlikke
("Viirastused" , 1. ja 2. keelpillikvartett) tendentse. Keskmise perioodi (umbes 1925-1940) loomingut
iseloomustab rahvamuusikast tuletatud omapärane rahvuslik koloriit (1. sümfoonia, "Varjus ja päikesepaistel"
). Hiline looming on kahesuunaline: ühelt poolt rahvaviisidele põhinevad teosed ("13 klaveripala eesti
motiividel"), teiselt poolt endassesüvenenud lüürilis-eepiline muusika ("Muusika keelpillidele", 3. sümfoonia,
Sümfoniett).
Paljud Elleri teosed kannavad programmilisi pealkirju. Pealkiri ei viita enamasti siiski mitte kirjanduslikku
laadi süzeele, vaid väljendab teoses valitsevat meeleolu. Viimane seostub enamasti loodusega: "Koit" ,
"Videvik" , "Varjus ja päikesepaistel", "Kodumaine viis" , "Kellad" , "Liblikas", "Männid" , "Avarused" jne. Elleri
looduslüürika assotsieerub tihti avaruse, ruumikuse, erilise seesmise vabadusega.
Elleril on aga ka pingestatud, ekspressionistliku väljenduslaadiga töid. Tema muusika üldiselt tasakaalukalt
taustalt tõusevad need eriti reljeefselt esile oma ootamatu dramaatika, kohati ka salapäraselt fantastiliste ja
grotesksete meeleoludega.
Lõpp.