Heino Eller (0)

Referaat
Heino Eller
Muusikaõpetus
Heino Eller
(1887-1970)
Heino Eller sündis Tartus 17.03.1887 musikaalses perekonnas. Ema oli hea lauluhäälega ja isa meisterdas ise viiuleid. Õde Elsast sai pianist , vend Salmest viiuldaja , vend Ernstist laulja ja Heinost Endast helilooja .
12 aastaselt hakkas Heino viiulit õppima, tema õpetajaks oli Samuel Lindpere ja Tartu Reaalkoolis Eduard Wähner
1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli muusikaõpetajaks Rudolf Tobias , kelle isiksus avaldas Ellerile tugevat mõju. Eller mängis viiulit kooli orkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud "Vanemuises". 1907. a. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumi. Tobiase juures pani Eller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused. Juba 1907. aasta sügisel astus Eller Peterburi konservatooriumi viiuliklassi. Käte ülepingutuse tõttu pidi ta aga viiuliõpingud katkestama ning õppis aastail 1908-1911 hoopis Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas.
Käe paranedes hakkas ta taas viiulit mängima. Elatise teenimiseks mängis ta tummfilmidele saatemuusikat. 1913. a. astus ta taas Peterburi konservatooriumi, nüüd kompositsiooni- ja muusikateooria erialale. Peterburi rikkalik kontserdielu võimaldas tutvuda uute muusikasuundadega, mis teda tugevasti mõjutasid. I maailmasõja päevil mängis ta sõjaväeorkestris, õpinguid jätkas 1919. a. Konservatooriumi lõputööks 1920. aastal oli 1. klaverisonaat, mille eksamil esitas Artur Lemba. Õpinguaastaist pärinevad ka Elleri esimesed tuntud helitööd ("Videvik" 1917, " Koit " 1918-1920).
Heino Eller on üks eesti sümfoonilise ja kammermuusika rajajaid ja silmapaistvamaid esindajaid. Tema valdavalt instrumentaalne muusika on stiilipuhas, helikeelelt rahvuslik ja kargelt põhjamaine, olles samas avatud 20. sajandi uutele vooludele. Sümfooniline poeem “Koit” ja sümfooniline pilt “Videvik” on eesti sümfoonilise muusika tähtteoseid. Üks mängitavamaid teoseid on “ Kodumaine viis” tsüklist “5 pala keelpilliorkestrile”. Heino Eller on kirjutanud 3 sümfooniat, 5 sümfoonilist poeemi (“Öö hüüded” 1921; “Viirastused” 1924), 3 sümfoonilist süiti, viiulikontserdi, sonaate viiulile, klaverile ja 29 prelüüdi klaverile, millest tuntuim on prelüüd “Kellad”.
Sügisel 1920 kolis Eller koos abikaasaga Tartusse ja nad hakkasid tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis: Heino Eller kompositsiooni- ja muusikateoreetiliste ainete ning Anna Eller klaveriõpetajana. Tartu muusikakoolis pani Eller aluse eesti heliloomingu nn. Tartu koolkonnale , kuhu kuulusid Eduard Tubin , Eduard Oja, Olav Roots, Alfred Karindi, Johannes Bleive, muusikateadlane Karl Leichter jt. Eller oli erakordselt nõudlik õpetaja. Eduard Tubin on kirjutanud: "Pean tunnistama, et see oli kõige põhjalikum tööaeg, mille olen oma elus läbi teinud." Harjutused, mida kirjutati, pidid valminuina olema täiuslikeks lihvitud . Eller oli ise avatud uutele muusikastiilidele ja toetas igati ka oma õpilaste otsinguid.
Loominguliselt olid Elleri Tartu-aastad (1920-1940) väga rikkad. Tema teoseid esitas sageli "Vanemuise" orkester, mis oli Aaviku käe all saavutanud hea taseme, Elleri autorikontserte korraldati ka Tallinnas. Samuti tegi Eller mitmeid välisreise.
1940 pakuti Heino Ellerile kompositsiooniprofessori kohta Tallinna konservatooriumis ning Ellerid kolisid pealinna. 1941. aastal alanud sõda seiskas aga kõik tööd rohkem kui kolmeks aastaks. 1942. aastal tabas Ellerit ränk löök - hukati tema abikaasa Anna. Järgneval paaril aastal komponeeris Eller väga vähe. Tema teoseid siiski esitati, ettekandeid korraldas peamiselt Olav Roots. Tal olid ka mõned õpilased: Villem Kapp, Kaljo Raid ja Roman Toi. Pärast sõja lõppu 1945. aastal jätkas Eller tööd õpetajana (Els Aarne , Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet ) ja ka heliloojana. Kuid siis järgnes mõõn: 1949. a. vallandati Eller konservatooriumist ning peaaegu kogu tema sõjaeelne looming seati kommunistliku režiimi poolt põlu alla kui "formalistlik ja kodanlik- natsionalistlik ". 1950. aastate keskpaigaks oli kõige pingelisem aeg möödas ja Eller võis jätkata tööd konservatooriumis, kus töötas kuni oma surmani. Tema õpilasteks olid veel näiteks Valter Ojakäär, Uno Naissoo , Arne Oit, Jaan Koha, Jaan Rääts, Arvo Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera. Elleri 50-aastasele erakordselt heale pedagoogitööle võlgneme praeguse eesti muusika kõrge taseme.
H. Eller on muidugi üks legendaarsemaid kompositsiooniõpetajaid Eestis, oma koolkonna rajaja vastukaaluks nn. Tallinna koolkonnale, mille eesotsas oli professor Artur Kapp. Elleri pedagoogitalenti on hinnatud õige mitme kandi pealt. Aga eelkõige tõestab tema selle alast annet ülalloetud õpilaste nimekiri: kõik nad on omanäolised loojanatuurid.
1960. aastail ta enam palju uusi teoseid ei komponeerinud, vaid redigeeris varasemaid . Elleri suviseks meelispaigaks sai Laulasmaa , kus ta veetis koos teise abikaasa Elluga oma kolmteist viimast suve.
Heino Eller suri 16.06.1970 Tallinnas, tema nime kannab 1973. aastast Tartu muusikakool , 1987. a. rajati mälestussammas Tallinnasse (Aime Kuulbusch).
XX sajandi lõpuaastatel on Eller üks mängitavamaid eesti heliloojaid maailmas. Tema “Kodumaine viis” keelpilliorkestrile on kindlalt üks enimesitatavaid teoseid, viimasel ajal üha rohkem ka tsükliga “Viis pala keelpilliorkestrile”, millesse see teos kuulub. Näiteks aastal 1998 mängiti seda tsüklit  nii Jaapanis kui ka Austraalias
Heino Elleri muusikapreemia antakse välja alates 1998. aastast Heino Elleri sünnipäeval - 7. märtsil - Eesti teatri – Muusikamuuseumi poolt.