Heino Eller (0)

Heino Eller
1887- 1970
Heino Eller sündis 17. Märtsil 1887. a Tartus. Muusikalised huvid olid laialt levinud ka teiste pere liikmete puhul, emal oli hea lauluhääl, isa meisterdas viiuleid ning mängis külapidudel ja pulmades, laulis „ Kalevala“ meeskvartetis ja tegutses aktiivselt vanemuise seltsis .
Perekond oli väga musikaalne , neist neljast said muusikud . Elsa pianistiks, Salme viiuldajaks, Ernst lauljaks ja Heino heliloojaks. H. Elleri lemmik pilliks oli viiul seda hindas ta väga ja harjutas igal avaneval võimalusel. 12. aastaselt hakkas ta viiulitunde võtma „Vanemuise“ esiviiuldaja Samuel Lindpere juures. Heino Eller õppis ka Tartu Reaalkoolis.
1905. aastal tuli Tartu Reaalkooli õpetajaks Rudolf Tobias , kelle isiksus avaldas Ellerile sügavat mõju. Eller mängis viiulit kooliorkestris ja keelpillikvartetis, mida juhtiski Tobias. Esineti ka vastvalminud „Vanemuises“. 1907. hakkas Eller Tobiaselt muusikateooria tunde võtma, kavatsedes astuda Peterburi konservatooriumisse.
Õppides koos Tobiasega pani Heller kirja ka oma esimesed kompositsioonikatsetused. Juba sama aasta sügisel ta unistus täitus ja ta pääses õppima Peterburi Konservatoorimi viiuliklassi, käevigastamise tõttu pidi ta aga viiuliõpingud katkestama, ning selleasemel siirdus Peterburi Ülikooli õigusteadust õppima.
1919. aastal astus Eller uuesti Peterburi Konservatooriumisse, seekord kompositsiooni ja muusikateooria erialale . Peterburi rikkalik muusikaelu võimaldas tal tutvuda uute muusikasuundadega, mis teda tugevasti mõjutasid, I maailmasõja päevil mängis ta sõjaväeorkestris, õpingud jätkusid 1919 aastail.
Konservatooriumi lõputööks 1920. a oli 1. klaverisonaat, mille eksamil esitas Artur Lemba. Õpinguaastailt pärinevad ka Elleri esimesed helitööd „Videvik“ ja „ Koit “.
1920. a kolis Eller elama Tartusse asudes tööle Tartu Kõrgemas Muusikakoolis , tema naine Anna Eller oli sai samas koolis tööd klaveriõpetajana.
Tartu Muusikakoolis pani H. Eller aluse nn Tartu koolkonnale kuhu kuulusid: Eduard tubin , Eduard Oja, Olav Roots , Alfred Kaerindi, Johannes Bleive, jt. Eller oli erakordselt nõudlik õpetaja.
Eduard Tubin on kirjutanud: Pean tunnistama et see on kõige põhjalikum tööaeg, mille olen oma elus läbi teinud.
Harjutused mida kirjutati pidid olema täiuslikeks lihvitud . Eller oli ise avatud uutele muusikaideedele ja toetas igati ka oma õpilaste otsinguid. loominguliselt olid Elleri Tartu aastad 1920- 1940 väga rikkad. Tema teoseid esitats sageli Vanemuise orkester , mis oli Aaviku käe all saavutanud hea taseme.
Elleri autorikontserte korraldati ka Tallinnas, sammuti tegi Eller mitmeid välisreise – Pariisi ja Viini.
Viinis kohtus ta kuulsa Austria muusikateadlase Kuido Adleriga, kes andis tema teostele kõrge hinnagu.
1940. pakuti Heini Ellerile kompositsiooniprofessori kohta Tallinna konservatooriumis, ning Ellerid kolisid pealinna. 1949. aastal alanud sõda aga seiskas kõik Elleri töör enam kui kolmeks aastaks.
1942. aastal tabas Heinot ränk löök –hukati tema abikaasa Anna. Järgnevail aastail kompneeris Eller vähe, tema teoseid siiski esitati, ettekandeid korraldas peamiselt Olav Roots. Tal olid ka mõned õpilased: Villem Kapp ja Kaljo Raid.
Pärast sõja lõppu jätkas Elles tööd õpetajana ja ka heliloojana.
Siis aga järgnes mõõn: 1949. a vallandati Eller konservatooriumist ja peaaegu kogu tema sõjaeelne looming seati kommunistliku reziimi poolt põlu alla, kui „ Formalistlik ja kodanlik- natsionalistlik ".
1950. aastate keskpaigaks oili pingeliseim aeg möödas ja eller võis taas asuta õppetama konservatooriumisse, kus töötas kuni oma surmani. Tema õpilasteks olid veel: Valter Ojakäär, Uuno Naissoo , Aarne Oit, Jaan Koha, Jaan Rääts, Arva Pärt, Alo Põldmäe ja Lepo Sumera.
Heino Elleri 50. aastasele muusikatööle võgneme tänu tänapäevase Eesti muusika kõrge taseme eest. Heino Eller suri 16. Juunil 1970. Tallinnas 1973. a määrati tema nime kandma Tartu muusika kool, 1987 rajati mälestusmärk Tallinnasse.
Eller oli esmajoones instrumentaalmuusika looja, ka tema vähesed vokaalteosed on valminud instrumentaalpalade seadetena. Elleri loomingus on esikohal umbes 40 orkestriteost ja üle 200 klaveriteose. Orkestrimuusikas moodustavad eredaima osa looduspilte ja ekspressionistlikke meeleolusid kajastavad väikevormid – sümfoonilised pildid ja poeemid. Viiulimängu õppinud heliloojana on Eller kirjutanud ka üle 30 viiuliteose, sealhulgas Eesti esimese viiulikontserdi (1937).
Elleri helikeele üldjoonteks on intiimne kammerlik väljenduslaad ja detailirikas polüfooniline tekstuur. Tema muusikas sagedasti ilmnev abstraktne programmilisus on sageli inspireeritud looduspiltidest ja -meeleoludest.
1940. aastal oli Heino Eller Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu organiseerimiskomitee esimees. Talle on omistatud Eesti NSV teenelise kunstitegelase (1945), Eesti NSV rahvakunstniku (1957) ja NSV Liidu rahvakunstniku (1967) aunimetused. Ta on pälvinud Nõukogude Eesti preemia (1948, 1965) ja Lenini ordeni (1965).
Kokkuvõteks võib öelda, et Heino Eller oli silmapaistev , väga hea muusikalise tajuga ja erilise muusikakeelega helide inimene kes pühendas muusikale mitte ainult oma elu vaid ka oma südame. Kuigi Elleri elus on olnud ränki saatuselööke, pole ta siiski loobunud muusikaloomisest ja on rikastanud seeläbi me kõikide elu.
Heino Eller väärib igati koos teiste silmapaistvate muusikategelastega aukohta meie muusikaajaloolises mälus.
Teosed:
Kodumaine viis
Koit
Videvik
Varjus ja päikesepaistel
klaveripalad Kellad Liblikas.
Kasutatud kirjandus:
Helleri nimelise Tartu muusikakooli koduleht .
Muusika ajalugu Gümnaasiumile
Google otsing.