Lendorava elupaiga töö Abiootilised Biootilised Maastiku Inimmõju tegurid tegurid skaalal tegurid tegurid Öine eluviis Kasutab oravate Elupaigaks Elupaikade raie pesasid vanemad kuuse- segametsad ja haavikud Esineb Vana herbivoor Elupaikade Lendorava Maailma isoleeritus ja kaitsega troopilises kadumine tegelemine vööndis ebasobiv Kliima muutumine Ei ole toidu- ega Sobilik vähemalt Arvukuse elupaigakonkuren 3,5 ha suurune tõstmine (2030. t tavalisele ala aastaks 60
Palumets Eesti metsatüüpidest on palumetsad kõige levinumad, nende kogupindala moodustab 23,5 % meie metsade pindalast. Palumetsades on kõige levinumad männikud (60,7 %), kuusikud (19,2 %), kaasikud (15,7 %) ja haavikud (3,6 %). Iseloomustus: Kuivad Valgusrikkad Parasniisked Liivased lubjavaesed mullad Laialdaselt mustikaid ja pohli Sügiseti palju seeni Kuidas on nimi tulnud? Palumetsade nimetus on tulnud iseloomuliku taime paluka ehk pohla leviku järgi. Puurinne:Kõige rohkem mändi, leidub ka harilikku kuuski ja arukaski Põõsarinne:Põõsarindes kasvavad harilik kadakas, harilik vaarikas ja harilik pihlakas.
pärandkultuuri säilitamiseks • Haanjamaal oli kunagi järvi rohkem kui tänapäeval, aga paljud neist on nüüdseks muutunud madalsoodeks või rabaks • Haanja kõrgustik on Eesti kõige järverikkamaid alasid, mis hõlmab ka Eesti kõige sügavamat järve – Rõuge Suurjärv • Siin asub Baltimaade kõrgeim tipp – Suur Munamägi TAIMESTIK • Ülekaalus on kuusikud, nendele järgnevad sageduselt kaasikud, männikud, lepikud ning haavikud • Haruldastest taimeliikidest asub siin näiteks Haanjamaa salumetsadele iseloomulik rapuntsel, Brauni astelsõnajalg ja võsu-liivsibul Brauni astelsõnajalg võsu-liivsibul LOOMASTIK • Imetajatest tunnevad end siin hästi vaheldusrikkaid maastikke eelistavad liigid – kährik, metssiga, rebane, metskits ja halljänes • Väga arvukaks on muutunud ka kobras • Esineb nahkhiiri • Metslindudest on esindatud kõik levinuimad liigid
teada. Võib küll ütelda seda, et Eestis praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. Foto 2. Lendorav saab hakkama ka põhjamaades. 6 3. Eluviis Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates
Foto A. Palo. Sinilille kasvukohatüüp. · Enam levinud Eesti põhja- ja loodeosas. · Leetunud, leetjad kamarkarbonaatmullad. · Kõige enam kuusikuid. · Alusmetsas sagedasemad: Sarapuu, pihlakas, kuslapuu, lodjapuu, näsiniin · Alustaimestu: Jänesekapsas, maasikas, sinilill, lillakas, külmamailane, ussilakk, longus, helmikas. Laanemetsa vääriselupaigad: · Männikud ja männisegametsad. · Kuusikud ja kuusesegametsad. · Haavikud. · Teised lehtmetsad. · Laanemetsad on liigirikkad ning kaitse all olevaid taimi on suhteliselt vähe või hoopis polegi. · Eestis on laanemetsad levinud peamiselt Kagu- Eestis, Põhja-Eestis, Lõuna-Eestis ning Loode-Eesti. Kasutatud kirjandus · K. Karoles "Eesti Metsad ja metsandus" · U. Valk " Eesti metsad" · http://bio.edu.ee/taimed/general/laanemet.htm · http://www.e-ope.ee/_download/euni_repository/file/2 · http://www.slideboom
okaspuumetsadega) U. 5000 a. tagasi laialdaselt levinud laialehistest metsadest on praeguseks järele jäänud väga vähe Keskmine vanus 52 a. Küpsete puistute Eesti puistute jagunemine jagunemine enamuspuuliigi enamuspuuliigi järgi: järgi: Hall-lepikud 26% Männikud 32% Kaasikud 22% Kaasikud 31% Kuusikud 19% Kuusikud 17% Hall-lepikud 9% Haavikud 17% Haavikud 5% Männikud 14% Sanglepikud 3% Sanglepikud 3% Kokku okaspuuenamusega metsad 51% Kokku okaspuuenamusega metsad 31% Metsade paiknemine Eestis Suuremad metsamassiivid asuvad Kirde- Eestis ja Edela-Eestis. Kõige metsarikkam piirkond on Hiiumaa (64%) Suhteliselt vähe on metsi: Tartumaal (37%) Läänemaal (40%) Metsade tüübirühmad % Eesti metsadest Loometsad 3,3 Nõmmemetsad 0,6
ei ole teada. Võib küll ütelda seda, et Eestis praegu on teada umbes 40 kindlat lendorava leiukohta. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes, kuigi ka sealsetes metsades on asustatus üsna laigutine. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. 4 Eluviis Lendorava pesapaigaks on puuõõnsused, mistõttu on elupaigas oluline õõnterohkete 70–120- aastaste haavapuude esinemine. Kasutab peamiselt looduslikke ja rähnide loodud ning maha jäetud õõnsusi. Metsadest eelistab elutsemiseks küpseid ja metsamajanduse seisukohalt vaadates üleseisnud
Soostunud metsad on perioodiliselt liigniisketel muldadel kasvavad metsad, millest enim esindatud on lehtpuu- või segametsad. Nende metsade kogupindala Eestis on ligi 397,7 tuhat hektarit, millest valdava osa moodustavad sanglepikud, hall-lepikud, männikud, kuusikud, kaasikud ja haavikud. Soostuvad metsad hõlmavad soovikumetsi ja rabastuvaid metsi. Soovikumets on tekkinud soostunud maade kuivendamisel, kus on kõrge mullaniiskus ja halb õhustatus. Puudest kasvavad seal sookask, mänd, kuusk, taimedest näiteks tarnad, osjad, kastikud, sinihelmikas. Rabastuv mets on toitainetevaene, happeline ja liigniiske. Puudest esineb seal mänd ja kask, taimedest sinikas, sookail, mustikas, turbasamblad, karusammal. Soostuva metsa tunnusteks on:
Jäneste epideemiad ja arvukuse muu kõikumine toovad ilveseperre nälja. Nii võib ilveste arvukus samuti väheneda. Teine ilvese populatsiooni mõjutav tegur on metsade hävitamine ehk antropogeenne tegur. Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud: kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Metsade hävitamine võtab ära neilt kodu, samuti toob see inimese loomale lähedale ning haavata saanud loom võib inimest rünnata. Samuti mõjutab ilvese ja ke teiste liikide populatsiooni salaküttimine. Ilvese nahka kasutatakse mitmete jahitrofeede valmistamiseks, samuti pidi ilvese liha inimesele söödav olema. Ilveseid on Eestis umbes 1000
punakaspruun moreen. Põllupidamiseks on need keskmise või kõrge viljakusega mullad, kuid vajavad perioodilist lupjamist.Sakala kõrgustiku äärealadel domineerivad kuusikud ning lõunaosa jääb piiriäärsete männimetsade valdusse. Kuusikutest leidub nii puht- kui ka segapuistuid kase, männi, halli lepa ja haavaga. Männikuist laiema levikuga on pohla- ja mustikamännikud, millede koosseisu kuulub kohati kuuske. Hajutatult väikeste tukkadena põllumaade vahel paiknevad kaasikud, haavikud ja hall-lepikud. Üldiselt Sakala kõrgustiku segametsad on tugevalt võsastunud ja vajavad nii hooldus- kui ka sanitaarraiet. Vaatamisväärsused Vaatamisväärsusteks on kindlasti liivakivi paljandid ja ka loomulikult Viljanid linn mis asub ka Sakala kõrgustikul. Talvisel ajal on seal enamasti palju turiste seetõttu, et seal on võimalus nautida talverõõme Sakala erinevatel mägedel. Pildid
aga juurtel, mis asuvad sügavamal kui kolm sentimeetrit. Võsu võivad anda juba aastased juured, kõige rohkem tekib neid kolme- kuni kuueaastastel juurtel läbimõõduga kuni kolm sentimeetrit. Võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust üsna kaugele: tavaliselt leidub võsundeid 20–25 m kaugusel emapuust, kuid üksikjuhtudel on neid täheldatud isegi kuni 55 meetrit eemal [12].Üks vana haab võib juurtega hõivata 1000–1200 m² suuruse maa-ala. Meie oma haab ja haavikud. Oleme harjunud nägema haaba sirgetüvelise kõrge puuna. Eesti puukuulsuste hulgas märgitakse pikima haava kõrguseks 40 meetrit [13], ühel langetatud puul Järvseljal on tüve pikkuseks mõõdetud 39 meetrit. Soodsaimates oludes kasvab haab kiiresti ja tema puistud on suure produktiivsusega: Eesti tootlikumate haavikute hektaritagavara ulatub üle 600 m³, kuid nende üldtoodang (arvestades ka vahepeal puistust välja raiutud puitu) üle 800 m³.
Pärnumaal, Soomaal, Harju-- ja Raplamaal. Arvukus Kogu levila piires on arvukus üsna väike ning hajus, kuid täpseid andmeid ei ole teada. Arvukuse ja elupaikade vähenemine on olnud iseloomulikud ja süvenenud pidevalt terve 20. sajandi vältel. Levila idaosas on arvukus suurem kui lääneosas. Levila lääneosas on lendorav kõige laiemalt levinud Soomes. Euroopas arvukus väheneb, sest liigse metsade majandamise tagajärjel hävivad vanad õõnsate puudega haavikud, mis on liigile olulised elupaigad. Välimus Lendorav sarnaneb kuju poolest oravaga, kuid on veidi väiksem. Oravast saab teda eristada näiteks saba poolest, mis on küll pikk ja tiheda karvastikuga, kuid samas mitte nii pikkade karvadega kui oraval. Lisaks eelpool mainitule on lendorava saba horisontaalselt lamendunud. Veel esineb oravatel kõrvade otstes pikem karvatutt, mida aga lendoraval ei ole. Liigile omaseks tunnuseks on mustad suured silmad ning karvkattega
kaasnevad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult
kogukamad. Elukoht Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud , kus saab varjuda okste alla või mõne juurika taha . Samuti meeldivad neile ka tiheda risuga segametsad . Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa ilvesel sama hästi kui pole ,kuid mingisuguse pesamodustise teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Enamasti hoiab ilves siiski metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht. 5
. *metsamarjad: pohl, mustikas,... *samblikud 3) Keskholotseeni taimkate (8000- 2500a. tagasi) (kliima niiskem ja soojem ) *rabade kujunemine *puistu muutumine: lepp, kuusk, mänd, tamm, jalakas, pöök, vaher, pärn, *niitude kujunemine (looalad, rannaniidud, liivikud, metsade asemele) 4) Hilisholotseeni periood (algas 2500 a. tagasi) ( kliima jahedam ja niiskem) *rabade laienemine ja rabamännikud, sookased *puistu muutumine: kuuskikud, lepikud, männikud, kaasikud, haavikud *põõsastike ja võsastike kujunemine *niitude laienemine ( soo- ja lammi-, loo-, rannaniidud ja liivikud) 5) Inimtegevuse mõju (~10 000 aastat) *korilus (kalapüük ja jahindus) *veeäärsete alade asustamine *alepõllundus ja karjakasvatus ( ~4400- 2600 a. tagasi) *niitude teke ja arenemine (90% metsa all, 10% niitude all) *asustuse laienemine, sisealade asustamine *põlispõllud ja väetamine ( ~2500 a tag., Rebalas isegi ~5000 a. tag.)
Eristamine kasvukohatüüpide järgi: · Pinnase niiskussisalduse järgi · Pinnase toitainetesisalduse järgi · Karakterliikide järgi Metsatüüpe: 1) · Loometsad · Nõmme (kuiv) · Palu (männimets, pohl) · Salu (lehtpuumetsad) · Laane (kuusemetsad) · Lodu (liigniiske koht) 2) · Lehtmetsad-laialehelised, kitsalehelised · Okasmetsad 3) · Kuusikud · Kaasikud · Lepikud · Tammikud · Männikud · Haavikud NIIDUD: 1) Primaarsed On alati olnud lage kasvuala. · Lamminiidud- jõgede ääres, liigirikas · Rannaniidud- kasvavad tavaliselt kadakad · Looniidud- metsa sees on rohumaad 2) Sekundaarsed Kujunenud lagedaks kasvualaks reeglina inimmõju metsadele. · Aruniidud · Puisniidud-kõige liigirikkam · Soostunud niidud Puisniit-pärandkooslus (UNESCO kaitse alla võetud), ei ole mujal kui Eestis. RABA: 1) SOOD · Põhjaveetoiteline
Elupaik: Ilvestele sobivad elupaigad on küpsed tiheda alusmetsaga vahelduvailmelised okas- või segametsad ning vanad raiesmikud ja rabad. Üheks meelis elupaigaks on neil kuusikud. Kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Harva võib teda näha kultuurmaastikel, kuid sageli kultuurmaastikega piirnevatel metsaladel, tihti just veekogude läheduses. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitse karjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000- meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Pesapaigana eelistab ilves kõrvalisi ja raskesti ligipääsetavaid kohti. Head kohad on puujuurte vahel, samuti koobastes, mägraurgudes, tihnikus või kaljuserva all. Pesa ehitamisega ilves palju vaeva ei näe, see kujutab endast lihtsalt sambla ja rohuga vooderdatud lohku.
Leedus 18,7%, Rootsis 12,3%, Venemaal 10,7% ja Soomes 7,2% metsadest kaitse all. Enimlevinud puuliigid Eestis on mänd, kask ja kuusk. Puuliikide osakaalu mõjutab metsavaru kasutamine ja looduslikud tingimused ning nende muutus. Viimasel kümnendil on enam kasutust leidnud kuuse- ja männipuistud. Oluliselt vähem on raiutud haaba ja halli leppa, mistõttu vanemates puistutes nende osakaal võrreldes männi ja kuusega suureneb. Statistilise metsainventeerimise andmetel moodustavad küpsed haavikud 66% haavikute kogupindalast, hall-lepikute puhul on vastav näitaja 59%. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 on optimaalse raiemahuna märgitud 12,6 miljonit m3 aastas. 2000. aastate alguses tõusis raiemaht rekordilisele kõrgusele, olles samas suurusjärgus puistute juurdekasvuga ehk ligikaudu 12 mln m3. 2003. aastast hakkas raiemaht langema, rohkem hakati tegelema tooraine töötlemisega ja teenuste osutamisega. Langenud
kadakat, pajud. Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu- härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 1.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänesesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud (LkI-LkIII) või näivleetunud (kahkjad) mullad (LP). Mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen. Varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke
Soojemast kliimaperioodist pärinev jugapuu, mis kavsab Hiiu- ja Saaremaal, on Eestis hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetooudd liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimsea üht vormi tuntakse hõbekuusena. Eesti pindalast on üle 50% kaetud metsadega, enimelidub meil okaspuid, männikuid ja kuusikuid, hõlmates ligi 60% puistude pindalast. Lehtpuudest on esindatud kaasikud, lepikud ja haavikud, ülejäänud lehtpuud moodustavad 2,5% (saared, vahtrad, tammed jne) (vt Joonis . Eesti puistude pindala puuliigit). 2 Abreviatuur: The World Wide Fund for Nature. Joonis . Eesti puistude pindala puuliigiti 6. TÖÖTLEMINE JA KASUTUSALAD Puit on üks mitmekesisemate kasutusvõimalustega tooraine üldse. See kuulub kestvatulu tooraine- kui ka energiaallikate hulka, kuna ta päikeseenergia abil looduslikult kasvab.
Sellest tulenevalt on seal väiksemad õhu- ja niiskuse kõikumine ning aurumine maapinnalt. Jagunevad: Hoiumetsad – siia kuuluvad reservaadid ning muud erilist kaitset ja pikemaajalist säilitamist vajavad metsaosad. Neid majandatakse hooldusraietega ning uuenevad looduslikult. Kaitsemetsad – täidavad mitmeid kaitsefunktsioone. Majandamine toimub hooldusraiete või lõppraietega (männikutes ja kõvalehtpuit 121-140 a.; kuusikud 101-120 a., haavikud 51-60 a., hall-lepp 41-50 a.). Uuenevad looduslikult või kultiveerimise teel. Tulundusmetsad – puitu tootvad metsad. Metsade uuendamisel eelistatakse kultiveerimist. (kultiveerimine – kultuuristamine, puude istutamine) Metsad jagunevad kaheks klassiks: 1. Arumetsad – mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont puudub või on alla 30 cm. Jaguneb omakorda 7 tüübirühmaks: 1.1. Loometsad – maapinnalähedasel, alla 30 cm paksusel mullakihiga pael olevad metsad.
diameetrit. Puistu keskmise läbimõõdu võime: · määrata silmamõõduliselt, · mõõtes silmamõõduliselt valitud keskmise puu läbimõõdu, · mõõtes proovitükkidel kasvavate puude läbimõõdud ja üldistades nende põhjal arvutatud keskmise kogu puistule, · arvutada Bitterlichi meetodil määratud rinnaspindala ja puude arvu alusel, · arvutada puistu kõigi puude mõõdetud läbimõõtude alusel. Diameetrite-kõrguste vahekord, valgusest tingitult haavikud ühtlasemad (valgusnõudlikud) kuusikud mitmerindelised (varjutaluvad) jne. 21. Kõrgus (puu ja puistu, mõõtmine, jaotuse seaduspärasused). 22. Kasvava metsa puidumahu määramise meetodid. 1) Ülepinnaline kluppimine 2) Keskmise mudelpuu meetod 3) Draudti meetod 4) Fikseeritud suurusega proovitükkide kluppimine 5) Bitterlichi meetod Lihtsaimaks viisiks oleks elemendi tagavara määrata kas silmamõõduliselt või
Esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld- värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval; esinevad leetunud või näivleetunud mullad, mis mõnikord võivad olla ka nõrgalt gleistunud; lähtekivimiks en karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen; varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke. Puistu- kõrge tootlikkusega (Ia-I, harva II); kõige enam levinud kuusikud (ligi 50% on jänesekapsa kuusikud); puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud; ka männikud, kõrge boniteediga, reeglina vaid kultuurpuistud; sagedased ka segapuistud; sageli kuuse järelkasv või II rinne. Alusmets- hõre või keskm tihedusega; esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu, pihlakas, vaarikas, sarapuu, näsiniin. Alustaimestik- liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leselehte, laanelille, sinilille, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, naiste- ja ohtest sõnajalga jne;samblarindes metsakäharik, palusammal, laanik, samblarinne pidev
ülisuur On hävinud umbes 90 Amasoonia indiaanihõimu. Eesti metsasus on üle 40%, suurem vaid mõnel põhja-maal, liigiliselt domineerib mänd (nii liivikutel kui rabas). Metsatüüpe kasvukoha järgi 10: 7 esimest ARUMETSAD. Loometsad- õhukese pael asuva mullakihiga loopealsel Nõmmemetsad – kuivadel liivmuldadel kasvavad männikud Palumets – pohlametsad, ka mustikametsad Laanemets – muld viljakas vett läbilaskev puist, peamiselt kuusk, raie järel kaasikud ja haavikud Salumetsad – kõige viljakam muld. Lehtpuu enamusega metsad või kuusikud. Soovikumetsad – perioodiliselt liigniisked lehtpuu enamusega segametsad Rabastuv mets – liigniiske muld, rohke sinikas ja karusammal alustaimestikuna SOOMETSAD: Samblasoomets – peamiselt turbasammaldest koosnev sammal Rohusoo mets – rohttaimedest Kõdusoomets – iseloomustab intensiivne kuivendus KAASAEGSED ENERGEETIKAPROBLEEMID Ulatuse järgi jagatakse kaasaegsed keskkonnaprobleemid:Globaalsed;Piirkondlikud;
In the pine forests we can also find spruce as regrowth, as a component in the second tree storey or as a mixed species in the upper storey. Männimetsades võime samuti leida järelkasvuna teises rindes kuuske või siis esimeses rindes seguliike. The cases where the spruce is the dominant species are rare. Juhtumid, kus kuusk on enamuspuuliik, on haruldased (harvad). Some birch forests or aspen forests grow there as the secondary types. Mõned kasemetsad või haavikud kasvavad seal kui tekistüübid (teisesed tüübid). The pine forests are of high productivity and they have a high degree of stocking, the quality classes are from (Ia) I to II. The growing stock of timber may surpass 600 cubic metres per hectare. Männikud on kõrge tootlikkusega ja neil on kõrge täius, boniteediklass on alates (Ia)I kuni II. Puidutagavara võib ületada 600 tihumeetrit hektarilt. Such species as bracken, reed grass, lily of the valley etc are added to the ground vegetation
120 meetrit on kõige pikem maa, mida nähti ühte suurt ja ilmselt väga näljast ilvest kunagi hüpetega ületamas, ent saak lipsas minema. Üle 20 meetri ilves tavaliselt saaki ei jälita. Elupaik ja eluviis - Ilvestele meeldivad tihedad kuusikud, sest kevadeti aitavad kuuseokkad vabaneda talvekarvadest. Pesa teeb ta maha tihnikusse. Talvel meeldivad ilvestele männikud, sest sinna kogunevad metskitsekarjad. Ilvestele sobivad veel haavikud-kaasikud ja kaljumaastikud. Ilvesed vallutavad 2000-meetriseid mägesid, kuid kivised mägismaad neile siiski elamiseks ei sobi. Erandina on ilvest kohatud metsatus Dagestanis, kus ta punailvese kombel rahuldub põõsastega. Ilveseid elab ka peaaegu ilma metsadeta Pamiiris jaHimaalaja alpiluhtadel. Enamasti hoiab ilves metsa ligi. Seal, kus vanemad metsad segunevad noorendike ja raiesmikega ning kus on oja, jõgi, mõned rabalaigud või isegi üleujutatavad orud, võib olla ilvese elukoht
Peamiseks lendorava elupaikade hävimise teguriks on talle sobivate pestsuspaikadeks raieküpsete ja metsamajanduse seisukohaslt üleseisnud sega ja lehtpuude maharaiumine, kus esineb õõnsaid puid, mis neile just sobivateks pesapaikadeks. Ka sanitaarraie korras võetakse maha just vanad õõnsad puud, mis võivad olla lendoravale pontentsiaalsed puud, kuhu pesa ehitada (Timm; 2008). Vanad puud ja neist õõnte „eluea” jagu vanemad haavikud on kõige soodsam elupaik lendoravale. Paraku ei soosi Eestis levinud metsamajandusvõtted selliste metsade püsimist 9 ega taasteket. Puistud raiutakse juba palju noorematena. Kui langile jääbki säilikpuudena suuri haabasid, siis selleks ajaks, kui uus metsapõlvkond lendorava jaoks piisavalt vanaks saab, on alles jäetud puud tõenäoliselt leidnud kas loomuliku lõpu või liiga suured ja
Peamiseks lendorava elupaikade hävimise teguriks on talle sobivate pestsuspaikadeks raieküpsete ja metsamajanduse seisukohaslt üleseisnud sega ja lehtpuude maharaiumine, kus esineb õõnsaid puid, mis neile just sobivateks pesapaikadeks. Ka sanitaarraie korras võetakse maha just vanad õõnsad puud, mis võivad olla lendoravale pontentsiaalsed puud, kuhu pesa ehitada (Timm; 2008). Vanad puud ja neist õõnte ,,eluea" jagu vanemad haavikud on kõige soodsam elupaik lendoravale. Paraku ei soosi Eestis levinud metsamajandusvõtted selliste metsade püsimist 9 ega taasteket. Puistud raiutakse juba palju noorematena. Kui langile jääbki säilikpuudena suuri haabasid, siis selleks ajaks, kui uus metsapõlvkond lendorava jaoks piisavalt vanaks saab, on alles jäetud puud tõenäoliselt leidnud kas loomuliku lõpu või liiga suured ja
Muld mõnevõrra niiskem, enamasti kuni 25 cm murenemisastmest. tugevalt happeline. tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud - IV-V metsade majandamisest võivad esineda ka poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike bon. kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, tüsedus ja sellest tingitud põud. Loometsades on E. Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid. Ia-II bon. Lõhmuse järgi 2 Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, 1.4 Laanemetsad kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. eriti kohtades, kus valgust on Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja
leviku põhjapiirini tundras, lõunas kasvab ta aga steppides, poolkõrbetes ja isegi soolakmuldadel. Alpides ulatub haava kasvuala 13002000 meetri kõrgusele üle merepinna, Püreneedes 1600 meetrini, Kaukaasias ja Altais 1900 meetrini. Aasias ulatub tema levila Siberist Amuurimaani, haab kasvab Mongoolias, Hiinas, Jaapani põhjaosas, aga ka Põhja- Aafrikas ja Väike-Aasias. Ulatusliku areaali piires kasvab see puuliik erisugustel kasvukohtadel, ent eelistab siiski viljakamaid muldi. Haavikud katavad meie metsadest vaid veidi üle 5 %. Haab kasvab meil üldiselt parematel kasvukohtadel värsketel või niisketel viljakatel saviliiv- ja liivsavimuldadel, peamiselt naadi (u. 15 % puistuest on haavikud), jänesekapsa, samuti angervaksa ja sõnajala kasvukohatüübis. Võib sirguda kuni kuni 40 m kõrguseks ning tüve läbimõõt võib ulatuda 1,5 (2) m. · Lehed ümmargused kuni ovaalsed, laineliselt täkilise servaga, pealt ja alt rohelised. Lehe pikkus 3..
Soojemast kliimaperioodist pärinev jugapuu, mis kasvab Hiiu- ja Saaremaal, on Eestis hävimisohus ja seetõttu looduskaitse all. Sissetoodud liikidest on levinumad lehised, harilik elupuu, seedermännid ja torkav kuusk. Viimase üht vormi tuntakse hõbekuusena. Eesti pindalast on üle 50% kaetud metsadega, enim leidub meil okaspuid, männikuid ja kuusikuid, hõlmates ligi 60% puistude pindalast. Lehtpuudest on esindatud kaasikud, lepikud ja haavikud, ülejäänud lehtpuud moodustavad 2,5% (saared, vahtrad, tammed jne). Eesti puistude pindala puuliigiti on esitatud joonis 34. _____________________________A. Roos______________________________ 19 ______________________Materjaliõpetus I kursus_______________________ Joonis 34. Kodumaiste puiduliikide protsentuaalne jaotus 4.2 Kodumaised okaspuud Mänd (Pinus) on Eesti kõige tavalisem metsapuu. Teda võib kohata kõikjal, ka seal, kus enamik teisi puid kasvada ei suuda
alla 3 miljoni tihumeetri. Alates 1994. aastast on raiete maht erametsamaal kasvanud üle 8 korra, ületades riigimetsade aastase raiemahu 1998. aastal. 4. Eesti Vabariigi metsa- ja puiduvarud (mis puuliikide puistud, kui palju Metsapindala: Eesti Vabariigis on metsamaad kokku 2 267 300 hektarit, mis moodustab 51,9 % riigi maismaa pindalast. Metsapindalalt on esikohal männikud, järgnevad kaasikud (aru- ja sookask), kuusikud, hall-lepikud ja haavikud. Muude puuliikide (sanglepp, lehis, tamm, saar ja mõned teised) puistud moodustavad vaid väikese osa Eesti metsadest. Puistute tagavara: Puistute üldtagavara ja tagavara juurdekasv jagunevad enamuspuuliikide lõikes peaaegu samuti nagu nende poolt hõivatud pindala, vaid haavikute tagavara moodustab puistute üldtagavarast palju suurema osa kui nende pindala üldpindalast. Sama võib öelda ka haavikute ja hall-lepikute tagavara juurdekasvu kohta.
ei erine, on Mä kasvatamine peapuuliigina selles kasvukohatüübis põhjendatum. Alusmets puudub või on hõredalt h. paakspuud, h. pihlakat, pajuliike (Salix sp.) ja h. kadakat. Alustaimestikus domineerib enamasti h. mustikas, h. pohl, leseleht, karvane piiphein, palu-härghein, h. sinihelmikas, võnk-kastevars, metskastik, kilpjalg, keratarn (Carex globularis), kattekold (Lycopodium annotinum), h. lakkleht (Orthilia secunda) jt. Samblarinne on pidev (v.a. haavikud), kasvavad palusammal, laanik, kaksikhambad, karusamblad (Polytrichum sp.) ja turbasamblad (Sphagnum sp.). Raiestikel suureneb pohla ja kõrreliste osakaal, samuti ahtalehise põdrakanepi osa. LU raiestikel toimub tavaliselt kasega, harvem Mä ja Ku-ga. Kultiveeritakse raiestikud Mä istutamisega kuni 6000 taime ha-l, Mä külviga kuni 7000 külvikohta ha-l, samuti Ku istutamisega kuni 3000 taime ha-l. Kasvukohatüüp on levinud kõikjal üle Eesti , eriti Lõuna- ja Ida-Eestis,
kaasnevad koosseisus kask ja haab. Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus. Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat. Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest. Jänesekapsa mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon. 9.4 Laanemetsad Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud
Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik. Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga. 71. Iseloomusta jänesekapsa kasvukohatüüpi. Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) - esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke. Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Kuusikud on enamasti kõrge tootlikkusega Ia-I(II) bon. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud. Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu, pihlakas.
pruunikaskollane kuni 20 cm tüsedune lessiveerunud leethorisont. Mullareaktsioon on neutraalselähedane, karbonaatsus (kihisemine) allpool huumushorisonti, kuid kõrgemal kui 1 m.. Veereziim: suure aktiivveemahutavuse tõttu on mullad niiskusastmelt värsked, veepuudus võib ilmneda alles pärast kauakestvat põuda lähtekivimi suure rähasisalduse puhul; Põhjavesi sügavamal kui 2 m. Puurinne: domineerivad kuusikud, vähem on männikuid, kaasikuid, harva haavikud ja hall- lepikud. Boniteet I II. Kuusikute kõrget tootlikkust vähendab tihti esinev juurepessu kahjustus. Põõsarinne: pihlakas, sarapuu (D), kuslapuu, paakspuu, mage sõstar, türnpuu, lodjapuu, näsiniin, vaarikas. Puhmarinnet: ei ole. Rohurinne: jänesekapsas, maasikas, sinilill (K), lillakas, lakkleht, võsaülane, jänesesalat, külmamailane, karvane piiphein, ussilakk, mets-kurereha, verev kurereha, angerpist,
lodulepikud, naadikuusikud, rabamännikud, samblikumännikud. Muldadest on kõige tundlikumad liivmullad, eriti nõlvadel paiknevad alad. Kurtna järvestiku rekreatiivsete ressursside hindamise metoodiliste aluste kirjeldamisel on 1980-ndate lõpus välja toodud (Aaviksoo 1987), et üksikute metsakasvukohatüüpide kohta võib lühiajalise puhkuse veetmise aladel kasutada järgmisi kasutuskoormusi: männikud 10...14; männikultuurid 10; kuusikud 8...12; kaasikud ja haavikud 15...20 in/ha tunnis. Probleemina on nimetatud, et olemasolevate (1980-date lõpp) metsakasvukohatüüpide rekreatiivse mahutavuse normide esitusühikute erinevus takistab nende kasutamist. M. Marguse poolt (Margus 1978) on koostatud metsatüüpide orienteeruva tallamiskindluse jaotus (analoogiline tabelis 8 tooduga, jaotiseid on rohkem), kus ajutise ligilähedase piirkülastusnormi ühikuna on kasutatud inimest hektari kohta päevas. Kasvukohatüübi
Enimlevinud puuliigid Eestis on mänd, kask ja kuusk. Puuliikide osakaalu mõjutab metsavaru kasutamine ja looduslikud tingimused ning nende muutus. Viimasel kümnendil on enam kasutust leidnud kuuse- ja männipuistud. Oluliselt vähem on raiutud haaba ja halli leppa, mistõttu vanemates puistutes nende osakaal võrreldes männi ja kuusega suureneb. Statistilise metsainventeerimise andmetel moodustavad küpsed haavikud 66% haavikute kogupindalast, hall-lepikute puhul on vastav näitaja 59%. Eesti metsanduse arengukavas aastani 2010 on optimaalse raiemahuna märgitud 12,6 miljonit m3 aastas. 2000. aastate alguses tõusis raiemaht rekordilisele kõrgusele, olles samas suurusjärgus puistute juurdekasvuga ehk ligikaudu 12 mln m3. 2003. aastast hakkas raiemaht langema, rohkem hakati tegelema tooraine töötlemisega ja teenuste osutamisega. Langenud
annaabi.ee 
