Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid (0)

1 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Hea õpikeskkonna üheks aluseks on õpetaja ja õpilase vaheline koostöö ja rahuldust pakkuv suhe.   Ilmselt   on   aga   iga   laste   ja   noortega   töötav   täiskasvanu   kogenud   rõhuvat   tunnet,   kui õpetamise head püüded justkui vastu seina jooksevad ja suhted õpilasega pingeliseks muutuvad – see võib olla väga väsitav olukord ja võtta õpetamistahte. Head suhted õpilastega toovad aga õpetajale   rõõmu   ja   energiat.   Nii   püsib   jaks   teha   õpetamise   keerulist   tööd   ja   hoiduda läbipõlemisest.   Järgnevad   suhtlemisnipid   on   abiks   õpilaste   ja   lapsevanemate   kuid   ka kolleegidega lävimisel. Samuti toimivad need isiklikus elus. Eks lapsed ja täiskasvanud ole igal pool sarnased – kõik me vajame tähelepanu, tunnustust ja austust. Head suhted on siirad, neis pole   näitemängu.   Neil   samadel   põhimõtetel   toimivad   suhted   kodus   kui   koolis,   nii   laste   kui täiskasvanutega.   Esmapilgul   võivad   järgnevad   näpunäited   lihtsana   tunduda,   kuid   nende rakendamine elus on veidi keerukam. Siinkohal kehtib vanasõna „harjutamine teeb meistriks“ ning kannatlikkus viib sihile. Siinkohal tasub meeles pidada, et meil on omad harjumuspärased suhtlemismustrid ja neist erinev võibki võõristav olla.  Laps saab koolitarkust kõige paremini omandada siis, kui tema ümber on hästi toimivad suhted ning ta tunneb end turvaliselt. Õpetaja on lapse elus oluline täiskasvanu. Kodused pinged tulevad ikka kooli kaasa, mistõttu õpetaja oskus märgata ja juhendada last stressiga toime tulema on väga tähtis.   Seda   mitte   ainult   lapse   jaoks,   vaid   õpetajale   endalegi.   Pinged   väljenduvad   poistel tavaliselt agressiivses käitumises, tüdrukutel aga kurbuses või endassetõmbumises ning sellised reaktsioonid   võivad   rohkemal   või   vähemal   määral   segada   tundide   andmist   ning   aine omandamist. Täiskasvanutena tahame kangesti õpetada. Kui lapsel on midagi halvasti, siis ütleme sageli „pole hullu“, „küll sa hakkama saad“, „ära nuta, läheb üle“ jne. Kui meil endil on suur mure või hirm, siis ei ole abi, kui meie lähedased ütlevad, et pole hullu. Probleemi vähendamine ei lahenda seda. Lapsed on öelnud, et sellised vastused nende murejuttudele ei kutsu enam edasi rääkima. Laps vaikib ja täiskasvanu arvab, et ongi kõik korras. Kuid tegelikult on mure hinges alles.  Samuti kipuvad täiskasvanud arvama, et üks või teine laps on halb ja nimelt segab tundi või käitub halvasti. Tegelikult on iga halva käitumise taga mingi põhjus. Ükski laps ei ole halb, on olemas vaid ebasobiv käitumine, mis ei ole täiskasvanule vastuvõetav.  Lapse ebasobiva käitumise taga on soov enda murest märku anda. Võib ka juhtuda, et mure muudab lapse rahutuks ja ilma, et ta ise oma käitumist mõistaks, ongi probleemid juba majas. Moraalilugemine, manitsemine ja karistamine lihtsalt ei toimi. Allaheitlikum ja kartlikum laps võib hirmust vait jääda, kuid mure ei kao. Enamus lastest aga jätkab sellist käitumist, muutes täiskasvanud aina kärsitumaks.


2 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Mure on nagu sibul. Pealmised koored on vaid varjuks sisemisele siiruviirulisusele. Õpilane ei pruugi   ka   ise   tegelikust   probleemist   teadlik   olla.   Laps,   kes   ütleb,   et   ta   vihkab   kooli,   võib tegelikult   karta   kiusamist   või   rasket   kontrolltööd.   Aktiivne   kuulamine   aitab   mure   tegelikke põhjusi leida ja liikuda probleemi lahendamise suunas.  Kuulaja oskus ennast lapse „sussidesse“ asetada on selliste varjatud murede märkamise võti.  Kuidas aktiivne kuulamine toimib?  Laps annab oma mõttemaailmast mingil moel märku (sõnad, käitumine, hääl).  Kuulaja kodeerib saadud sõnumi lahti ja annab lapsele tagasisidet, et kontrollida, kas ta lapse tundeid ja mõtteid õigesti mõistab. Tagasi võiks „peegeldada“ nii lapse kehakeelt kui ka sõnu ja tundeid.   Laps kinnitab, et kuulaja mõistab teda õigesti ja jätkab VÕI eitab seda ja püüab end selgemini väljendada. Õpilane: Nõme ülesanne. Mina seda ei tee (viskab pliiatsi ära).  Õpetaja: Sulle tundub, et sa ei saa sellega hakkama. Õpilane: Alati olen mina kõiges süüdi. Vahet pole, mida ma ütlen!  Õpetaja: Sulle tundub, et ma olen ülekohtune sinu suhtes? Anu kössitab koridorinurgas. Õpetaja märkab, et tüdruk on õnnetu ja läheb tema juurde. Õpetaja: Sa oled kurb? Anu: Ma ei taha matemaatikasse minna.  Õpetaja: Seal tuleb täna kontrolltöö. Sa kardad seda? Anu: Ma ei oska seda üldse... Ja kodus on ka kõik sassis (hakkab nutma).  Õpetaja: Sa tunned, et kõik asjad kasvavad üle pea? Anu: Jah, ma olen väsinud. Kui laps on rahunenud, siis saab edasi arutama hakata, mida teha. Tihtilugu võib abi olla, kui lapse enda käest küsida, mida ta selles olukorras teha tahaks. Kui pinge on langenud, siis on lihtsam enda seest lahendusi leida.  Õpetajad ütlevad sageli, et neil pole aega kuulata. See on igati mõistetav, sest koolielu on väga kiire.   Mured   võivad   lapse   käitumise   muuta   palju   segavamaks   ja   hiljem   peame   lahenduste


3 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
leidmisele hulga rohkem aega panustama. Seega on aktiivne kuulamine vahend, kuidas oma tööd pikemas perspektiivis kergemaks teha. Miks aktiivne kuulamine alati ei toimi?  Kui õpilane küsib konkreetset abi või informatsiooni.  Kui on väga kiire ja ei ole aega kuulata, siis jäta „uks lahti“. „Ma näen, et sul on midagi juhtunud.   Ma pean praegu tundi minema, aga kui sa soovid rääkida, siis ma hea meelega kuulaksin sind peale seda tundi.“   Aktiivne   kuulamine   ei   toimi,   kui   oled   väsinud   ja   tüdinenud.   Sellisel   juhul   on   teise kuulamine pigem ärritav või lähevad mõtted hajevile.   Püüd rääkija tundeid tabada ja mõttes vastuse sõnastamine ei lase kuulata.   Aktiivne   kuulamine   ei   toimi,   kui   sinna   sisse   on   põimitud   hoopis   õpetamine, moraalilugemine,   seletamine,   sildistamine   jm   eneseavamist   segav   tegevus.   Paraku kipuvad just need reaktsioonid kõige kiiremini tulema!   Küsitlemine ei ole aktiivne kuulamine. Kuulajal tekib kindlasti soov küsida rääkija enda arvamust, selgitada kiiresti probleemi põhjus, süüdlane jne, kuid sellest pole eriti abi. Näiteks miks-küsimustele ei oska lapsed enamasti muud vastata kui „ei tea“ või siis on lihtsalt vait. Aktiivse kuulamise plussid  Laps saab võimaluse enda tunnetes selgust saada ning pinget vähendada. Segaduse ja umbmäärasuse tunne on enamasti kõige häirivamad.   Mõtete väljaütlemine muudab need selgemaks.  Lapsele on oluline teada, et tema jaoks tähtis inimene (seda õpetaja alati ka on) võtab teda sellisena, nagu ta on, ja ei hakka kohe õpetama  või hurjutama  („Ma ju ütlesin sulle…“, „ära muretse, kõik saab korda…“, „oled ikka laisk ja lohakas…“ jne).  Kuulaja ei paku lahendusi. Murest rääkija võtab probleemide lahendamise eest rohkem vastutust. Nii on võimalik last iseseisvamaks muuta. Laps õpib ise toime tulema.   Mure kuulamine muudab suhted soojemaks ja mõlemale osapoolele mõnusamaks. Kuidas last kiita? Mida talle öelda? Kas „tubli“, „hea laps“, „hästi tehtud“ jm. Kui oled saanud hakkama millegi heaga ja ülemus ütleb sulle „tubli“ või „mulle meeldib see, kuidas sa selle probleemi lahendasid ja kuidas sa lapsega rääkisid“. Kumb kiitustest sulle rohkem meeldib? Enamasti rõõmustab meid pikem ja konkreetsem tagasiside. 


4 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Kõik vajavad tunnustust, et oma tööst rõõmu tunda ja endaga rahul olla. Samamoodi tahavad tunnustust   lapsed.   Ei   ole   tõenäoline,   et   nimelt   tahetakse   halvasti   käituda.   Lapse   soov   (ka teismelise)   on   saada   positiivset   tunnustust   tema   jaoks   oluliselt   täiskasvanult.   Enamasti täiskasvanud ütlevad, mis on valesti ja häirib. Sagedamini võiks öelda aga seda, mis on hästi. Nii teab laps, mida ta järgmisel korral jälle teha võiks, et vanemal oleks hea meel. Tunnustada saab iga last, ka kõige hullemat  väänikut. Laps iseenesest ei ole halb, häiriv  ja ebasobiv on hoopis tema KÄITUMINE. Kui probleeme on liialt palju, siis on väga raske lapse meeldivaid külgi märgata. Laps tundub lootusetult halb. Eks see ole inimlik reaktsioon, kuid siinkohal tasuks võtta aeg maha ja veidi mõelda, miks laps mingil moel käitub ja millised on head momendid. Kui tahad, et sinu tunnustus tõesti lapsele korda läheks, siis hoidu „tublitamisest“ („sa oled nii tubli“, „hästi tehtud“, „hea laps“). Ole konkreetne ja too välja, mis sulle eriti meeldib või rõõmu valmistab ning põhjenda, miks see nii on. Kasuta positiivset mina-sõnumit. Positiivne   mina-sõnum   väljendab   kõneleja   positiivseid   tundeid   ja   räägib   konkreetsetest positiivsetest mõjudest, mis teise inimese käitumisel kõnelejale on olnud.  Sõnumis võib olla kolm osa: 1. Mida tegi teine?  2. Kuidas see mulle mõjus?  3. Millised tunded mul sellega seoses tekkisid? Positiivne mina-sõnum käib konkreetse tegevuse kohta (ei ole hinnang inimesele üldiselt). Seega saab seda anda ka kellelegi, kes meile ei meeldi. Selgete positiivsete mina-sõnumite andmine võib teatud aja jooksul tekitada lapses positiivse muutuse. Laps vajab täiskasvanult positiivset tagasisidet, et sellega oma minapilti luua. Tunnustamine on julgustav ja loob lapse arenguks head tingimused. Sageli   tuleb   koolis  ette   olukordi,   kus  mitte   lapsel   pole   muret,   vaid   hoopiski   õpetaja   ise   on häiritud. Sagedased reaktsioonid segamistele on valjuhäälne „ära tee“, „lõpeta ära“, „jää vait“. Paraku   ei   ole   sellistest   ütlemistest   palju   kasu.   Eriti   teismeliste   puhul   võib   taoline korralekutsumine hoopis vastupanu esile kutsuda (hakatakse veel rohkem õpetaja jutu vahele segama). 


5 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Õpilased ise on öelnud, et katsetavad vahel, kui kaugele nad mõne õpetaja viia suudavad. Samuti ei tunne nad austust õpetaja vastu, kes suhtub lastesse üleolevalt ja kasutab ähvardusi. Vahel tuleb küll karm olla, kuid proovida võiks ka kehtestavaid mina-sõnumeid. Kehtestav mina-sõnum ütleb teisele, mis tema käitumises on häiriv, mittesallitav, segav ja mis takistab mind vajaduste rahuldamisel. Kehtestav mina-teade on kolmeosaline: 1. Mittesallitava käitumise kirjeldus (hinnanguvaba ja mittesüüdistav kirjeldus selle kohta, mida teine täpselt ütles või tegi). „Kui sa räägid minuga samal ajal…“  2. Käitumise konkreetne  käegakatsutav  mõju mulle  (kuidas teise mittesallitav  käitumine tegelikult mulle mõjus ja minu vajaduste rahuldamist takistas). „…siis mul lähevad endal sõnad sassi…“  3. Mõjuga   seostuvad   tunded   (tunded   mõju   suhtes,   mida   teise   mittesallitav   käitumine tekitas). „…ja mul on klassi ees väga piinlik seista…“ „Kui sa pliiatsitega mängid, siis ma ei saa tunniga edasi minna ning mul on halb tunne.“  „Ma jäin võistlustel päris raskesse olukorda, kui sa kohale ei tulnud. Olin mures, kas midagi on juhtunud ning keda leida sind asendama.“  „Kui sa tunnis ei kuula, mida ma räägin, siis ma pean sulle hiljem kõik uuesti üle seletama ja see on väga tüütu.“ Efektiivse kehtestava mina-sõnumi mõju:  1. Tekitab muutuse teise käitumises.  2. Säilitab   lapse   enesehinnangu,   sest   ei   kõla   nii   ründavalt   kui   käsklused,   sildistamine, ähvardamine jne.  3. Säilitab suhte hea kvaliteedi. Kui ma olen ennast avanud ja selgelt väljendanud,  mis mulle ei sobi, siis laps tunneb, et temast peetakse lugu ja vastab õige pea samaga. Raske on ka vastu vaielda sellele, mida keegi väidab end tundvat.  4. Suurendab lapse iseseisvust. Kui ma annan teada, mida ma tunnen ja kogen, siis on teisel inimesel   võimalik   ka   sellega   arvestada.   Mina-sõnum   on   pigem   koostööle   kutsuv   kui ründav.  Miks sina-sõnumid ei toimi?  See on ebaselge suhtlemine ja räägib teise eest. 


6 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK  Ei sisalda teateid MINU kogemustest ega tunnetest. Näiteid sina-sõnumitest ja neile vastavatest mina-sõnumitest: „Lõpeta kohe see jutustamine ja hakka ometi tööle!“ – „Kui sa jutustad samal ajal kui ma ülesannet seletan, siis ma olen mures, et minu sõnad ei jõua kõik sinuni ja ma ei saa tunniga rahulikult edasi minna.“  „Sa oled tõeline pätt ja ma ei usu, et sinust ka kunagi asja saab!“ – „Mul on väga piinlik, kuidas sa koolikaaslaste suhtes käitud. Ma olen mures.“  „Kas sa kodus ka sellise prahihunniku sees elad? Korista kohe ära!“ – „Kui sa jätad prahi põrandale, siis ma pean selle peale tundi ise üles korjama ja ma olen sellest tüdinenud. Mul oleks väga hea meel, kui sa prahi oma pingi alt ära koristad.“  Sina-sõnum põhjustab vastupanu, sest ta on alandav ja sageli ka vaenulik. Isegi kui meil ei ole plaanis midagi halba öelda, kõlab sina-sõnum ikkagi ründavalt.   Sina-sõnum puudutab enesehinnangut ja neid pidevalt kasutades muutub lapse minapilt negatiivsemaks.   Sina-sõnum kahjustab suhteid. Keegi ei taha tunda ennast alandatuna.   Sina-sõnum piirab lapse võimalust omaalgatuslikult probleemi lahendada või käitumist muuta, sest ta ei mõista, miks tema käitumine sind häirib.   Sina-sõnum ei kutsu last koostööle. Veel mõned tähelepanelikud:  Kehtestav mina-sõnum toimib siis, kui seda öelda siiralt. Oma tunnete väljendamisega ei maksa üle pingutada („Ma lähen täiesti hulluks..“ jm), kuid õpetaja ei pea oma tundeid ka varjama. Kui on ühel hetkel klassi ees ebamugav seista, sest lärm on suur või juhtus midagi muud, siis võiks seda ka öelda.  Kehtestav mina-sõnum ei toimi alati kohe esimese hooga. Vahel tuleb sama asja mitu korda   öelda.   Vahel   tuleb   ka   pikemaid   jutuajamisi   pidada.   Eks   ikka   selleks,   et   suhet lapsega   lähedasemaks   muuta   ning   seeläbi   koostööd   saavutada.   Suhte   loomisele   aitab kaasa aktiivne kuulamine.   On   olukordi,   kus   ei   saa   kehtestavat   mina-sõnumit   kuidagi   kasutada.   Kui   laps   satub ohtlikku   olukorda,   siis   ei   ole   mõtet   talle   hüüda   pikka   sõnumit,   vaid   kohe   kiiresti reageerida. Näiteks ei märka laps ekskursioonil viibides lähenevat autot. Öeldes lapsele


7 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK näiteks: „Kui sa autoteele lähed, siis sa võid auto alla jääda ja see oleks mulle väga ehmatav“, siis võib juhtuda, et õnnetus jõuab kätte enne, kui sa oma lause lõpetad. Laps, enesehinnang ja käitumine Kindlasti algab kõik juba enne kooli. Lasteaiast kooli jõudvatel lastel on erinev enesehinnang, tunnete   ja   vajaduste   väljendamise   oskus   ning   tähelepanuvajadus.   Laps,   kelle   tundeid   pole väikelapseeas mõistetud või on neid ignoreeritud (vt peatükki laste väärkohtlemisest), erineb koolis lapsest, kes on õppinud oma vajadusi väljendama. Seega on lapse emotsionaalne areng, enesehinnang ja käitumine omavahel tihedasti seotud – hästi hoitud ja kasvatatud laps, kelle vajadustega on arvestatud, oskab ennast paremini väljendada, on enesekindlam, oskab paremini oma   tähelepanu   juhtida   ning   käitub   üldjoontes   paremini   kui   laps,   kelle   vajadustega   ei   ole arvestatud.   Enamus   lapsi   on   tublid,   vähesed   on   kas   väga   head   või   vajavad   abi.   Meie, täiskasvanute, üks ülesandeid ongi sellised lapsed ära tunda ning neid mõista ja aidata. Halvasti käituv laps on nuhtlus nii õpetajale kui kaaslastele. Kõige rohkem kannatab aga laps ise –   on   ju   saadav   tagasiside   valdavalt   negatiivne   ja   see   omakorda   toob   kaasa   enesehinnangu languse. N-ö maha trambitud, näägutatud ja muul moel traumeeritud laps oskab üha vähem oma vajadusi adekvaatselt väljendada ning endaga toime tulla, käitub häirivalt ning ebamõistlikult ja saab   endisest   rohkem   riielda.   Lisaks   halvakspanule   võib   talle   osaks   langeda   vanemate   või kaaslaste ignorantsus. Nii ongi laps sattunud lõksu, millest ta üksi ei pruugi välja rabeleda.  Lapse   käitumisprobleemide   põhjused   võib   väga   laias   laastus   jagada   kaheks:   sotsiaalsed (perekonna   päritolust,   majanduslikust   seisust,   haridusest   jne   tingitud)   ja   tervisega   seotud (haigused,   sünnitraumad,   närvisüsteemi   eripärad,   kerge   vaimne   alaareng   jne).   Muutusi käitumises ja toimetulekus märkab tavaliselt esimesena klassijuhataja või aineõpetaja (vanemates klassides).   Sekkuma   peaks   inimene,   kes   oskab   märgata   ja   tahab   aidata   –   loodetavasti klassijuhataja. Kui juhtumi kohta on veidi infot kogutud, saab klassijuhataja otsustada, kas tegu on   sotsiaalse   probleemiga   või   mitte.   Samuti   hindab   õpetaja   võimalust   ise   last   aidata,   tehes perekonnaga   koostööd.   Vastavalt   sellele   peaks   ta   pöörduma   eelkõige   lapsevanemate,   aga vajadusel   ka   sotsiaalpedagoogi,   elukohajärgse   lastekaitsetöötaja   (sotsiaalsed   probleemid)   või koolipsühholoogi   (muud   probleemid)   poole.   Vaimsest   tervisest   lähtuvate   probleemide   puhul suunab   koolipsühholoog   lapse   koos   perega   edasi   psühhiaatri   või   teiste   meedikute   poole. Lastekaitsetöötaja teeb koduvisiidi või kutsub vanemad välja, kui lapse elu või tervis on ohus, kaasatakse politseid. Omavalitsuse abiga hangitakse perekonnale vajadusel ka materiaalset abi ja nõustatakse. 


8 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Võrgustikutöö on lapse käitumisprobleemide puhul väga oluline, kuid alati peab silmas pidama ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni põhireeglit – last puudutavates otsustes tuleb esikohale seada lapse huvid. Kui lapsevanema või õpetaja huvid satuvad lapse huvidega vastuollu (lapsevanem ei ole nõus lapse suunamisega erivajadustega laste klassi, kus lapsel on soodsamad tingimused arenguks ja õppeks jne), siis tegelikult tuleks otsustada lapse tulevikku ja väljavaateid silmas pidades. Kiuslik ja/või riiakas laps  II klassi tüdruk, ise tilluke ja habras, on pidevalt teistega riius ja korraldab skandaale. Näpp süüdistavalt teiste poole püsti ja pisaraist nõretav, teatab kibedat tõde klassikaaslaste kohta. Talle ei sobi mitte miski ja tema rahulolematus on kõigile näha ning kuulda. Teine on lugu klassiõega, kelle meelepaha on alla surutud ja ta tegutseb vaikselt – valib ohvri, levitab kuulujutte, ässitab klassikaaslasi üles, teeb nägusid, kirjutab roppe anonüümkirju… Tema on see, kelle pärast mõni laps ei taha kooli tulla − kiusaja. Probleem on siin avalik  või varjatud agressioon kaaslaste suhtes. Enamus kiusajatest  on ise kiusatud   või   muul   moel   väärkoheldud   täiskasvanute   või   teiste   laste   poolt,   see   on   õpitud käitumine.   Paljudel   kiusajatel   on   madal   enesehinnang.   Ka   riiakus   viitab   madalale enesehinnangule ja rahulolematusele eelkõige iseendaga. Kiusaja on sageli täiskasvanutel n-ö jalge alla tallutud ja nad on pidanud sellega kohanema. Oma pingeid maandatakse teisi lapsi kiusates.  Kui   aidata   lapsel   indiviidina   ennast   avada   ja   olla   väärtustatud   persoon,   suureneb   lapse enesekindlus,   ta   saab   hakkama   ka   keerulisemates   situatsioonides,   ei   lange   ta   koolivägivalla ohvriks ja ei hakka ka ise teisi kiusama. Koolivägivalla ja kiusamise vähendamiseks (täiesti välja juurida   seda  sotsiaalset   nähtust   vaevalt   õnnestub)  sobivad  nii  rühma-   kui  individuaalne  töö. Rühmas saab treenida  ennast paremaks suhtlejaks  ja edukamaks toimetulijaks,  individuaalne probleemilahendus   tegeleb   eraldi   ohvriga   ning   kiusajatega.   Koolivägivalla   ja   kiusamise problemaatikat käsitlevat kirjandust on eesti keeles piisavalt ilmunud.  Kiusamine on tavaliselt haiget tegeev ja tahtlik agressiivse käitumise vorm. See kestab tihti kaua, jätkudes mõnikord nädalaid, kuid ja isegi aastaid. Neil, keda kiusatkse, on raske end kaitsa. Enamasti on kiusamise taga võimu kuritarvitamine ning soov hirmutada ja domineerida.  Kiusamisel on mitmeid vorme:   Füüsiline – löömine, asjade äravõtmine või lõhkumine;


9 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK  Verbaalne – narrimine, solvamine, pidev nöökimine, rassistlikud märkused;  Kaudne – inetute kuulujuttude levitamine, kellegi kõrvaletõrjumine. Kiusamine   võib  olla   väga  peidetud.   Kui   üks  õpilane  või   rühm  õpilasi   on  hakanud  kiusama mõnda õpilast või õpilaste rühma, pruugib neil vaid ähvardavat nägu teha, et teistes taas hirmu tekitada. Kiusamine mõjutab õpilasi mitmeti. Kui õpilasi kiusatakse, on nende elu viiets. Nad võivad saada traumasid. Nad ei lähe rõõmuga kooli. Aja jooksul nad tõenäoliselt usalduse ja astuse enda vastu   ning   süüdistavad   ennast   kiusamise   esilekutsumises.   See   õnnetu   olek   mõjutab   nende keskendumisvõimet ja õppimist. Osal lastest võib esineda stressisümptomeid: kõhu- Ja peavalu, õudusunenägusid ja ärevushooge. Osa lapsi väldib kiusamist, jättes kooli minemata. Mõni laps võib  karta  üldse  koduseinte  vahelt   väljuda.  Keskkoolis  võivad  õpilased  valida   aineid   pigem selles lähtudes, et vältida teatud isikuid, kui sellepärast, et neile mingi aine meeldib või neil selles   hästi   läheb.   Täiskasvanuna   on   pidevalt   kiusatud   õpilased   tõenäoliselt   rohkem depressioonis kui teised. Mõne üksiku lapse puhul võib kiusamine olla eluohtlik, viies raskete traumade või isegi surmani.  Kui kiusamist ei peeta probleemiks, näevad õpilased, et vägivald on kiire ja tõhus viis saada seda,   mida   nad   tahavad.   Kiusamine   muutub   suhtlemisvormiks   ning   seda   hakatakse   pidama normaalseks.  Pidevalt teisi kiusanud õpilastest kasvavad suure tõenäosusega täiskasvanud, kes mõistetakse süüdi ühiskonnavastastes kuritegudes. Kui nende käitumist ei vaidlustata, jätkavad nad teiste inimestega suheldes vägivaldsete võtete kasutamist.  Paljude   õpilaste   väitel   toimub   kiusamine   koolis   ja   kooli   ümbruses,   kõige   levinum   koht   on mänguväljak.   Kolme   neljandikku   kiusamisest   teada   andnud   põhikooliõpilastest   kiusatakse vahetundide   ja   söögivahetundide   ajal.   Keskkoolis   esines   kiusamist   ühepalju   nii   kooliõuel, koridorides kui ka klassiruumides. Osa sagedamini kiusatavatest õpilastest ütles ka, et neid ei kiusata ainult koolis, vaid ka kooliteel. Selliste õpilaste jaoks on kodu ainus turvaline koht. Suuremale osale õpilastest kiusamine ei meeldi ja nad tahaksid oma kaaslasi kuidagi aidata. Need   õpilased   on   olulised   liitlased   koolidele,   kes   tahavad   kiusamisega   midagi   ette   võtta. Kiusamine on osa õpilaste käitumiskultuurist. Kui te tahate seda muuta, peate tegutsema koos õpilastega. 


10 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK
Lisaks kiusamisevastase õhkkonna loomisele kiusamist ennetava meetmena on koolidel vaja ka teada, kuidas kiusamisjuhtumitele vahetult reageerida.  Ühekordsete   juhtumine   korral,   kus   kehavigastusi   ei   tekitata,   piisab   harilikult   mõõdukatest abinõudest. Sõimlemise ja kerge norimise korral piisab sageli noomitusest tagamaks, et õpilane enam sedasi ei teeks. Õpilane   aga,   kes   kooli   sekkumisele   vaatamata   teisi   alatasa   kiusab,   vajab   ilmselt   abi   ja kindlakäelist   juhendamist.   Neid   õpilast,   kes   koolide   tavapärastele   reaktsioonidele   ja strateegiatele mitte mingil moel ei reageeri, on väga vähe. Kavandades tööd nendega, võib abi olla oma ala asjatundjatest. Ükskõik kui tõsine aga konkreetne kiusamisjuhtum ka ei oleks, peaks reaktsioon sellele   olema selge, otesekohene ja aus ning vältima alandust, sarkasmi, agressiooni, ähvardusi või manipuleerimist;  toimuma kohe ja võimaldama pikema aja jooksul selle juurde tagasitulemist;  kaasama vahejuhtumi dokumenteerimist (kes oli asjasse segatud ja mida tehti);  kaasama võimalikult vara pere;  andma õpilastele võimaluse probleem omavahel ära lahendada.


11 Essee „Ebatõhusad ja tõhusad verbaalsed viisid õpilaste/laste probleemidega 
hakkamasaamisel“. Svetlana Kobenjak, KELA 1, TÜNK Kasutatud kirjandus: Gordon, T. 2006. Õpetajate kool. Kuidas tunda ennast õpetajana paremini. Väike
Vanker. Sharap, S., Cowie, H., & Smith, P. K. (2004). Kuidas reageerida   kiusamsele. In S.
Sharap & P. K. Smith (Toim.), Võitlus koolikiusamisega, Tallinn: El Paradiso. Haridus-
ja Teadusministeerium, 83-93. Sharap,   S.,   ja   Smith,   P.   K.   (2004).   Mis   on   kiusamine?   S.   Sharap   ja   P.   K.   Smith
(Toim.),   Võitlus   koolikiusamisega:   juhised   turvalise   koolikeskkonna   loomiseks   (lk.
13-16). Tallinn: El Paradiso Haridus- ja Teadusministeerium.