Giuseppe Verdi ooper ,,La Traviata’’ (0)

Giuseppe Verdi ooper ,,La Traviata ’’
Ooperit, mis toimus kolmes vaatuses ning kestis umbkaudu 3 tund, sai käidud vaatamas Rahvusooper ,,Estonias’’ neljapäeval, 19. jaanuaril 2012. Olles näinud eelmisel aastal esimest korda tõelist balletti ,, Luikede järv’’, siis tundus kõige õigem otsus minna järgmisele levelile ning külastada esmakordselt ooperit.
Ooper ,,La Traviata’’, mis tähendab itaalia keeles,, langenud naist ’’või ,,seda, kes on kaotanud õige tee’’, räägibki loo võluvast kurtisaanist Violettast, kes on surmavalt haige. Ühel järjekordsel ballil esitletakse Violettale meest nimega Alfredo , kes kahekesi olles teatab talle, et on olnud juba tükk aega tema suur austaja. Kaunis neiu on aga harjunud meeste meelitustega ning ei võta meest tõsiselt. Hiljem, pärast balli , meenuvad Violettale Alfredo kaunid , kuid siirad sõnad ning usub, et on leidnud mehe, kellega olla igavesti õnnelik. Möödubki 3 kuud ning Alfredo ja Violetta elavad vaikselt ning õnnelikult. Ühel päeval, kui Alfredo parajasti Pariisis on, saabub Violetta juurde Georges, Alfredo isa. Ta suhtub Violettasse kui liiderlikkuse võrgutajasse, kes ta poja on meelitanud ning palub tal tema poja juurest lahkuda, kuna noormehe õe peigmees on ähvardanud kihluse tühistada kui Alfredo jätkab kooselu kurtisaaniga. Violetta otsustabki Alfredo vabaks lasta, kuid põhjust ei saa noormees teada. Mööduvad mõned kuud ning noor tütarlaps on surivoodil. Tema juurde saabub Alfredo, kes on saanud vahepeal tõe teada oma isa käest ja palub andestust. Saabub ka Georges, kes annab oma õnnistuse noorpaaril ja hetkeks nad usuvadki helgesse tulevikku, kuid on liiga hilja ning sel hetkel sureb kaunis Violetta.
,,La Traviatat’’ peetakse Itaalia helilooja Giuseppe Verdi üheks tuntuimaks ooperiks. Selle loomiseks sai Verdi inspiratsiooni Alexandre Dumas noorema romaanist ,,Kameeliadaam’’, mis põhineb tõsielulisel lool kurtisaan Marie Duplessis’ist. Kuid läbiaegade üks tuntuim ooper algas tõelise skandaaliga. Samal ajal kui Verdi kirjutas ,,La Traviatat’’ oli tal käsil ka ooper ,,Trubaduur’’ ning mõlemad ooperid pidid esietenduma ainult paari nädalase vahega. Nii läkski tal ,,La Traviata’’ kirjutamisega kiireks ning nii peetaksegi seda ooperit Verdi kõige kiiremini valminud teoseks. Kiirusega kaasnes palju lahkhelisid ooperimajaga. Lauljatele ja teatri juhtkonnale ei meeldinud kaasaegne lavakujundus ja kostüümid ning kokkuvõttes ei arvestanud teater Verdi tahtmistega solistide valimisel. 6. märtsil 1853 . toimuski Veneetsias Verdi suurõhtu. Algas kõik paljutõotavalt ning pärast esimest vaatust käis Verdi isegi publikule kummardamas. Kuidas edasi hakkas kõik minema allamäge ja etendus lõppes täieliku katastroofiga. 19. sajandi publiku ja kriitikute jaoks, kes olid harjunud ajalooliste ja koomiliste sisudega ooperitega, oli ,,La Traviata’’ totaalne šokk. Neid rabas kaasaja kujutamine ooperilaval ning ennekõike kurtisaanist kangelanna, kes igapäeva elus oli seltskonnas tõrjutud liige. Nüüd aga kujutati teda peategelasena, kelle hingeelu püütakse mõista ning kaasa tunda. Lisaks süžeele oli valitud ka kehvad solistid . Paljud lauljad ei mõistnud helilooja uut stiili, Alfredo osatäitja oli sel hetkel lihtsalt kehvas vormis ning kangelannat Violettat mängis lopsakas ja tervisest pakatav sopran , kes kuidagi ei sarnanenud haprale, surevale Violettale. Aasta hiljem, 6. mail 1854 toodi ,,La Traviata’’ taas lavale koos teiste solistide koosseisuga. Seekord saatis etendust tohutu menu, mida ennem poldud Veneetsias nähtud. Rahvusooper ,,Estonia’’ lavalaudadel on Verdi tuntud ooperit mängitud peaaegu sada aastat. Praegune lavastus esietendus ,,Estonias’’ 19. detsembril 1997. aastal ning on väikeste vahedega mängitud tänaseni.
Dirigent Oksana Lõniv
Oksana Lõniv lõpetas 2003. aastal Lvivi Nikolai Lõsenko nimelise Riikliku Muusikaakadeemia dirigeerimisklassi, mis asub Ukrainas. Õpingute kõrval tegutses ta ka Lviv Ooperi- ja Balletiteatri peadirigendi assistendina. 2004. aastal osales ta Gustav Mahleri nimelisel dirigentide võistlusel Bambergi Sümfooniaorkestrit juhatades ning sellega pälvis III koha ja pärast seda pakuti talle ka töökohta sama orkestri juures Jonathan Notti assistendina. 2009. aastal sai Lõnin magistrikraadi Dresdeni Carl Maria von Weberi nimelises Muusikakõrgkoolis. Oksana Lõninvat on mitmekordne stipendiaat: Goethe Instituudi stipendiaat, Oscari ja Vera Ritteri nimelise stipendiumi stipendiaat, Saksa Muusikanõukogu dirigentide foorumi stipendiaat. 2008. aastal oli ta Bergeni Sümfoonikute peadirigendi Romely Pfundi assistent ja Osnabrücki teatri peadirigendi Hermann Bäumeri assistent Mozarti ,,Idomeneo’’ lavastuses. Samast aastast alates on Lõniv dirigent Odessa Riikliku Akadeemilise Ooperi- ja Balletiteatris. Lisaks on ta juhatanud palju kontserte Saksamaal, Prantsusmaal, Ukrainas, Šveitsis, Rumeenias ja Jaapanis.
Oma arvamus
,,La Traviata’’ on kindlasti suur ja võimas ooper. Kuidas muidu oleks ühel õhtul Rahvusooper Estonia laval nii palju rahvusvahelisi staare. Etendati Itaalia ooperit, esines kangelannana Venemaa tõusev täht sopran Irina Dubrovskaja, teise peategelasena, Alfredo osas Alexander Schulz , kes on Saksamaalt, dirigendina välismaal õppinud ning hetkel seal tegutsev Oksana Lõniv ja lavakujunduse ja kostüümide eest hoolitseja Anna Kontek Soomest ning kõik toimus kokkuvõttes pisikeses Eestis.
Olles juhuslikult ennem lugenud ,,La Traviatale’’ aluse andnud raamatut ,,Kameeliadaami’’, siis oli ooperi sisu tuttav ning peatähelepanu ei kogunenud subtiitritele, vaid sai jälgida lavapealset tegevust, lauljaid, laule ja orkestrit. Mulje oli kõikvõimas, kuidas lauljad oskavad oma häältega mängida ning imelisi meloodiaid luua. Kõik, orkester , solistid ja koor, kokku moodustasid võluva harmoonia , mis ei jäänud tähelepanemata arvatavasti kellelgi . Tervet ooperit läbib üks kindel joon – valsilisus. Verdi on kasutanud muusika kirjutamisel valsi taktimõõtu, mis pidevalt saadab loo kangelannat. Kord on valss kiire ja galopilik, siis pidulik, vahepeal üksnes vihjatakse valsile ning viimases vaatuses meenutab valss leinamarssi. See moodustab lõpuks ühe suure terviku.
Kõige rohkem jäi selles etenduses silma Violetta osatäitja Irina Dubrovskaja, kes oli terve õhtu tähelepanu keskpunktis. Olles kerge ja graatsiline , kuigi võimsa häälega sobis ta perfektselt Verdi Violetta osasse . Traditsiooniliselt peetakse Violetta osatäitja kõige tähtsamaks ja hiilgavamaks kohaks I vaatuse mitmeosalist aariat Ah! fors'è lui ning kindlasti tuleb sellega nõustuda. See on stseen mil ball on möödas ning üksi olles Violetta meenutab Alfredo kirglikku, kuid siirast armastust, mida ta on alati otsinud. Sel hetkel saab Violetta osatäitja näidata oma võimast häält. Pidevalt kõigub meloodia kõrgetelt nootidelt madalamatele nootidele ning samas kord on muusika vaiksem ja õrnem ning teine hetk kirglik ja vali. Irina Dubrovskaja suutis seda esitada minule kui võhiku kõrvadele veatult. Ta tegi seda tõelise dramaatilisusega ning kirglikkusega ja ta hääl oli vapustav . Samas aga ei saa nii hästi rääkida teisest peategelasest, Violetta armastatust Alfredo osatäitjast Alexander Schulzist. Hääle poolest sobis ta väga hästi oma rolli ning koor ega orkester ei kõlanud tast üle, kuid puudu jäi tema poolsest keemiast. Oli see siis keemia puudumine kaasnäitleja Irina Dubrovskajaga või lihtsalt kehv näitlejameisterlikkus, kuid publikule kahjuks muljet ei jäänud kui teineteisse pööraselt armunud paarist. Dubrovskaja andis enda poolt kõik, kuid nõrgaks jäi Schulzi panus ning kokkuvõtteks oli nõrk armastuslugu .
Eraldi mainimist väärivad kindlasti lavadekoratsioonid. Igas vaatuses oldi maksimaalselt ära kasutatud lava suurust ning tänu lavakujundaja Anna Konteki nutikusele oli pandud igas vaatuses taustaks suured maast- laeni peeglid, mis muutsid lava suuremaks , uhkemaks ning jättis vaatajatele suurejoonelise üldmulje. Huvitavalt oli kujundaja lava ära kasutatud just sellistes stseenides, mis olid rahulikumad, hingelisemad, intiimsemad ja kokkuvõttes ühed tähtsamamad terves etenduses. Näiteks üheks selliseks oli II vaatuse esimene pool, kus kujutati maamaja aeda Pariisi lähedal ning kus elasid Alfredo ja Violetta õnnelikult koos ja kuhu tuli Georges, Alfredo isa teatama, et Violetta lahkuks ta poja juurest. Kuigi lava peal oli ainult 2 tegelast ning toimus nendevaheline dramaatiline duett , siis lava polnud sootukski tühi. Keset lava oli kujutatud suurt puud, ilmselt paju, mis sümboliseerib kurbust ning selle stseeni sisu oligi kurb, mil Violetta oli sunnitud lahti ütlema oma armastatust. Teine selline stseen oli III vaatus ehk see kõige dramaatilisem stseen, mil Violetta suri. Keset lava oli paigutatud ilus voodi ning selle kohal aga loor , mis jagunes neljaks ning iga riidetükk läks erinevasse suunda üles ning koos peeglitega andis see väga uhke mulje. Arvatavasti sümboleeris selline valge lina süütust ja jumalikkust ning see, et surres sirutas Violetta käed üles loori ehk taeva poole, siis näitas see kindlasti seda, et endine kurtisaan sai puhtaks oma südametunnistuse enne surma ning vabaks oma lihtlabasest elust ja surres oli ta nn puhas leht nagu imik sündides. Muidu olid lavadekoratsioonid ja kostüümid võimalikult traditsioonilised. Kujutati 19. sajandit nii nagu oli seda teinud ka Verdi.
Kuigi ooper jättis uskumatu ja mõjuvõimsa mulje, siis sellist kogemust nagu ootasin, kahjuks ei saanud. Pärast seda pole kahjuks tulnud suurt tahtmist minna uuesti ooperit vaatama või kõigile seda soovitada . Täpset põhjust on raske öelda, võib-olla oli see tingitud sellest, et terve etendus toimus ainult lauldes või siis sellest osades stseenides toimus ühe teema kordamine uuesti ja uuesti üle, mis muutus lõpuks tüütuks. Võib-olla hoopiski võhiklikkusest ning soovitatav oleks uuesti minna ooperit kuulama . Kindel on aga see, et ,,La Traviata’’ I vaatuses kõlanud meloodia jääb sind kummitama
terveks õhtuks.