La Traviata retsensioon (0)

Neljapäeval, 5.novembril 2009 toimus Rahvusooper Estonias ooper „La Traviata ” ehk langenud naine. La Traviata on Giuseppe Verdi kirjutatud kolme vaatuseline ooper . Ooperi esietendus toimus 6. Märtsil 1853. aastal. Violetta Valéryt mängis külalisesineja Bernarda Bobro, Flora Bervoixi Helen Lokuta , Anninat (Violetta teenijannat) Juuli Lill, Alfredo Germonti Mart Madiste, Georges Germonti ( Alfredo isa) Rauno Elp, Gastoni Oliver Kuusik , Parun Douphali René Soom, Markii d’Obignyt Mart Laur , Doktor Grenvili Märt Jakobson , Josephi (Violetta teenrit) Alleksander Arder, komissionääri Pavlo Balakin, balletisolistid olid Urve-Ly Voogand ja Aleksandr Prigorovskining, Violetta ja Flora külalisi mängis Rahvusooper Estonia Koor ning dirigent oli Jüri Alperten. Bernarda Bobro sündis Sloveenias ja õppis laulmist Mariboris ning Grazi Muusika ja Draamakunsti Ülikoolis. Bernanda Bobro oli Viini Rahvaooperi kunstilise kollektiivi liige aastatel 2000-2005. 2009. aastal debüteeris ta Covent Gardeni Kuninglikus Ooperiteatris. Mart Madiste on õppinud laulmist Eesti Muusikaakadeemias. Aastast 1999 on ta Rahvusooper Estonia solist, kuid on esinenud ka teatris Vanemuine .
Esimeses vaatuses on toimumas ball Violetta juures. Alguses ei tee ta välja sellest, et ta Alfredole meeldib, kuid pärast, kui noormees on talle armastust avaldanud, hakkab Violetta mõtlema noormehe sõnade üle. Teise vaatuse esimeses pildis on möödunud paar kuud ning Alfredo ja Violetta elavad Pariisi lähedal maal. Äkki saabub külla Alfredo isa ning palub Violettalt, et ta loobuks Alfredost, sest Violetta häbistab nende perekonda. Violetta lahkubki suures kurbuses, kuid ei räägi Alfredole päris põhjust. Teises pildis toimub Violetta sõbra Flora juures maskiball . Ballile tuleb ka Alfredo, kes üritab Violettat tagasi võita, kuid ta ebaõnnestub. Kolmandas vaatuses ollakse Violetta magamistoas, kes on raskesti haigestunud. Järsku saabuvad Alfredo ning ta isa, kes Violettalt andestust paluvad ning korraks tundub, et Violetta ja Alfredo võivad veel õnnelikult edasi elada., kuid siis lõppeb Violetta jõud ja ta sureb .
Tegevus toimub 1850-ndatel aastatel Pariisis. Minu meelest vastas teose ajastus päris elus olevale ajastusele, kui välja arvata see, et 1850-ndal aastal oli koos elamine veel enne abielu kohutav häbi ning Violetta ja Alfredo elasid koos, kuid midagi ei juhtunud. Mulle kohutavalt meeldis see ooper ning minu meelest oli seda väga põnev ja huvitav vaadata. Mulle isiklikult väga meeldib selline ajastu ka Euroopas, eriti kleidid, mis sellel ajal olid. Ma siia maani mäletan, et Flora maskiballikleidil oli ülemine osa sinine ja alumine osa kuldne . Floral olid peas jaanalinnusuled ning Violetta must kleit oli samuti väga efektne . Lava kujundus oli ka suurepärane . Kõikides vaatustes välja arvatud teise vaatuse esimeses pildis oli kasutatud peegleid. Peeglid olid pandud täpselt nii, et vaatajaile tundus nagu oleks lava ning selle kõrval ja taga veel suur ja lai saal . Esimeses vaatuses oli lava keskel suur purskkaevu taoline kuju ja laes olid vanaaegsed lambid. Teise vaatuse esimeses pildis andis lavale hea mõju suur puu, mis täitis kogu lava. Kolmandas vaatuses oli keskendutud Violetta voodile , mis koos suure looriga oli ainus asi laval. Vahepeal , kui tulid välja kuradid muutus valge loor ja Violetta voodi valgustuse abil punaseks, mis andis hea mulje.
Esinejate tase oli kõrge, kuigi päris alguses oli mul selline tunne, et Alfredo osatäitja laulis natukene mööda. See võib ka vabalt olla see, et ma ei tunne muusikat nii hästi ja minu kui mitte kõrge tasemelise muusika haridusega inimese kõrvale, tundus see möödalaulmisena. Muidu laulsid kõik väga hästi. Mul oli võimalus istuda esimesel rõdul ning ma juhtusin nägema, mis toimus orkestriaugus. Tore oli vaadata, ära tunda ja vahet teha erinevatel pillidel. Tänu sellele, et ma nägin, mis pillid mängivad sain ma teada ka mis häält nad teevad. Kahjuks ei suutnud ma kaugelt vaadates vahet teha oboel ja klarnetil, nii et kui mängima panna üks neist ei saa ma ikka veel kindel olla oma vastuses, et kumb see on.
Üldiselt arvan ma, et kontsert õnnestus. Publik suhtus ooperisse hästi ja nii palju, kui mina nägin kuulasid isegi meie klassi poisid seda ooperit huviga, mitte ei jutustanud kogu aeg. Mina suhtun sellesse ooperisse igal juhul hästi. Loodan, et kunagi tulevikus käin ma vaatamas veel paljusid häid oopereid ning tegelikult loodan ma, et pean neist veel retsensioone kirjutama, sest kuigi retsensioonide kirjutamine ei ole mulle just üks kõige meeldivamaid tegevusi jääb sulle selle abil see ooper või kontsert rohkem meelde ning kui sa säilitad oma retsensioone ja kunagi tulevikus neid vaatad tuleb sulle meelde, et sa kunagi käisid vaatamas sellis ooperit või kontserti. Loomulikult soovitan ma kõigil seda ooperit vaatama minna ja loodan et kõik saaksid käia vaatamas neid kontserte, mis neile meeldivad.
Kasutatud kirjandus:
http://www.opera.ee/29288
http://www.opera.ee/353
Etenduselt ostetud kava