Giuseppe Verdi „ La traviata“ (1)

Paide Gümnaasium
Nimi
Klass
Giuseppe Verdi „ La traviata “
Retsensioon
Paide 2011
2011 aasta kolmandal veebruaril käisin mina esimest korda ooperit vaatamas. Minu jaoks oli see väga huvitav ja põnev elamus . Nüüd, mil ma seda retsensiooni kirjutan on ooperist juba mõni aeg möödunud, aga siiamaani on mul kõik veel väga hästi meeles. Olen tänulik oma muusika õpetajale Malle Nööbile, kes sellise võimaluse mulle andis.
Ooper mida vaatamas käisin oli Giuseppe Verdi maailmakuulus „La traviata“. Ooper jaguneb 3 vaatuseks. Ooperi algtekst päineb selliselt kirjanikult nagu Alexandre Dumas noorema ja baseerub romaanil "La dame aux Camélias", mis avaldati aastal 1848.
Esimeses vaatuses on tegu 19.sajandi Pariisiga. Violetta , kes on äsja paranenud raskest kopsuhaigusest korraldab selle auks uhke balli. Taas ümbritsevad teda mehed. Alfredo räägib naisele oma kirglikust armastusest Violettale, kes selle küll esialgu tagasi lükkab kuid tõdeb hiljem, et ta on esimest korda elus armunud.
Teine vaatus koosneb kahest erinevast pildist. Esimene pilt jutustab sellest kuidas õnnelikud ja armunud noored on elama asunud Pariisi lähedale. Ühel päeval külastab Alfredo isa Germont Violettat, et ta loobuks abiellumast Alfredoga ja palub, et ta ei mainiks Alfredole sõnakestki, kuna see heidaks halba varju noormehe perekonnale . Naine nõustub oma armastuse ohvriks tooma ning sõidab tagasi Pariisi. Kui saabub Alfredo ja leiab eest kirja Violettalt, kus naine väidab, et nende armastus on lõppenud ja et ta pöördub tagasi oma endise elu juurde tormab Alfredo Violettale järele. Teise pildi alguses toimub naise sõbratari Flora juures ball. Violetta saatjaks sellel ballil on Parun Douphol, Alfredo kes samuti on kohal, istub kaardilauas ja võidab palju raha. "Kel õnne kaardimängus, see on õnnetu armastuses" hüüab ta üle saali. See õel lause oli mõeldud Violettale. Parun Douphol tunneb ennast puudutatuna ja kutsub Alfredo duellile. Naine püüab meeste vahelist duelli ära hoida, kartes, et see võiks olla ohtlik Alfredo elule. Noormees püüab Violettat veenda endaga kaasa tulema, kuid Violetta jääb kindlaks Germont'ile antud lubadusele ja väidab, et ta armastab nüüd Douphol'i. Raevunult viskab Alfredo rahahunniku Violetta jalge ette, öeldes, et maksab kinni naise armastuse.
Kolmanda vaatuse noodid on sünged ja kurvad. Nimelt on Violetta raskesti haige ja üksi. Ainus, kes temast veel hoolib on truu teenijanna Annina. Saabub doktor, kes lubab Violettale kiiret paranemist, aga Anninale ütleb, et Violettal on elada jäänud mõned tunnid , mida Violetta ka ise aimab. Vahepeal on Alfredo teada saanud Violetta ohvrist ja tuleb teda vaatama. Koos unistavad noored oma elust üksteisega. Saabub ka Germont, kes kahetseb tehtut ja annab noortele abiellumisloa. Kuid on liiga hilja, Violetta sureb oma armastatu käte vahel.
Kuna antud ooper oli esimene ooper mida olen näinud, siis ei oska ma seda millegagi adekvaatselt võrrelda. Kuid minu arust oli see väga ilus. See kuidas kõlas lauljate hääl pingelises stseenis oli väga lummav . Lauljad olid väga proffesionaalsed ja minu arust oli samuti õiged osatäitjad valitud. Uurides natuke ooperi tausta vaatasin ka teisi näitlejaid, kes neid osi on mänginud ja minu arust need, kes mängisid tookord kui mina vaatamas käisin oli parim valik nende seast. Seetõttu võin tõdeda, et mul vedas osatäitjatega.
Üks väga tähelepanuväärne asi mis vajab veel mainimist on lavakujundus. Iga kord kui oli laval uus kujunudus, võttis see mind sõnatuks. Kõik oli nii läbi mõeldud, püsis piirides ja mängis suurepäraselt lavateosega kaasa. Minu arust kõige paremini õnnestunud kujundus oli kolmanda vaatuse kujundus, kus Violetta oli oma surivoodil. See massiivne voodi keset lava, need tohutu suured valged kangad ja paljud peeglid lõid suurepäraselt ühtse terviku ning panid imelisele ja paeluvale ooperile ilusa lõpp-punkti.
Samuti mis mulle veel sellest õhtust meelde jäi on publiku suhtumine. Samal hetkel mil saalis tuled kustusid jäi publik tasa ja ootas pingsalt mis saab edasi. Oli tunda, et kõik olid mõttega loo juures ning jälgisid huviga mis saab edasi. Kõneldes vaheaegadel oma tuttavatega tõdesid nemadki, et on ooperis üllatunud. Nemadki olid endale tekitanud lavateose osas mitmeid eelarvamused , mis õnneks purunesid. Nad arvasid, et ooper on igav ja ei paelu üldse. Samuti arvati, et kuna ooper on itaalia keelne ja subtiirid jooksevad üleval siis ei saa sisust midagi aru, kuid seegi arvamus kadus. See arvamus kadus üsna ruttu ja selletõttu kuna näitlejate näoilmed ja žestid, lavaline kujundus ja muusika aitas tervikpildile niivõrd palju kaasa, et ei pidanud koguaeg ülevalt sõnade täpseid tähendusi jälgima vaid sai juba ilma selleta aimata mis laval toimub, mida keegi ültes või mõltes.
Mina isiklikult soovitaksin kõigil vähemalt korra elus ooperis ära käia. Kuna kooliõpilased on tihti selliste asjade vastu ja neil on tobedad eelarvamused selle osas siis ma loodan, et koolides on piisavalt palju õpetajaid ja neil omakord tahtmist õpilasi harida ja neid niimoodi teatri ja ooperisse viia. Minulgi olid alguses eelarvamused ooperi osas, kuid need kadusid . Ja kui õpilased ei taha kohe ooperi minna siis võiks luua mingid väiksed lavateosed või stseenid millega saaks koolist kooli käia ning mis siis kasvataks õpilaste huvi ooperi vastu.