Keskaeg (0)

LUULE – poeesia, värss- ehk seotud kõne, rütmistatud kõne, tekst on liigendatud ridadeks ja salmideks, kasutatakse riimi.
PROOSA – sidumata kõne, eepika väljendusvorm (romaan, novell , jutustus).
Rüütlikirjandus.
XII sajandiks erinevateks rahvuseeposteks kogutud pigem fantastiline kui ajalooline ainestik sobis suurepäraselt ka tolleks ajaks mõjukaks muutunud ühiskonnaklassi, rüütelkonna kultuurile. Saabunud rahumeelsem aeg muutis aina tähtsamaks õukonnaelu oma kombestiku ja normidega. Enam ei pidanud rüütel välja paistma üksnes sõjaväljal, temalt kui õukonnaliikmetelt eeldati laitmatut käitumist, viisakust, kõrgeid kõlbelisi põhimõtteid seltskonna- ja intiimelus. Rüütlikirjandust nimetatakse K U R T U A A S S E K S.
Rüütel pidi oskama umber käia daamidega, olema peenetundeline ja hell armastaja. Kogu rüütlikultuuri keskne teema ongi daamikultus. Kirjandus ei peegelda enam rüütli kangelastegusid kuninga, isamaa või usu nimel, vaid rüütel teenib esmajärjekorras daami, kelle soovidele ta vastuvaidlematult allub. Rüütlikirjandus tõi kultuuri uue joone – austuse naiste kui isiksuse vastu. Seega on rüütlikirjandus pigem ilmalik. Rüütliromaan kujutab seiklusi ja kangelastegusid, mida sooritavad vaprad rüütlid, põneva sisuga lood esitavad fantaasiapärase ainestiku kõrval ka ajaloolisi ja legendilaadseid pärimusi. Kadus ka senise kirjanduse anonüümsus, sest autorid on nimeliselt teada. Nende seas küündisid esile esimesed silmapaistvad kirjanikud – Chretien de Troyes, Bernanrt de Ventadorn , Marie de France . Ka luuletajate-laulike ühiskondlik seisund paranes: nad polnud enam rändavad zonglöörid, vaid ülikute kodudes kutseliste laulikutena ametis olevad sõnakunstnikud.
______________________________________________________________________________
EEPOS – lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, müütilistest ja tegelikest sündmustest. Varasemad nn rahvaeeposed on anonüümsed, põlvest põlve edasi kandunud ja hiljem kirja pandud („Iliias“, „ Beowulf “, „Kalevala“). Hilisemaid eeposi, mida kirjutasid rahvuseeposte eeskujul kirjanikud, nimetatakse kunsteeeposteks (Vergiliuse „ Aenesis “, Dante „ Jumalik komöödia“, Kreutzwaldi „Kalevipoeg“).
______________________________________________________________________________
NOVELL – lühike proosajutustus, ühe süzeeline, teema või konflikti ümber keskendunud, väheste tegelastega. Novelli on kerge lugeda, kuid raske kirjutada. Vanimad novellid – nn Boccacio tüüpi novellid – on enamasti intriignovellid, mille põhjal võib sõnastada klassikalise novelli reeglid: 1) sündmused ajalises järejstuses;
2) sündmused on järjestatud nii, et pinge kasvab lõpuni;
3) lõpplahendus on ootamatu ja üllatuslik.
Novell.
Novell sai oma nime hiliskeskaja lühikesest lõbusast lühijutust novella’st. Novell on kõigist kirjanduszanritest kõige loomulikuma tekkega – ta tekkis olukorras, kus jutuvestja istus linnaplatsil või tänavanurgal ja tema ümber kogunes kuulajate hulk. Neid rahvuskeelseid lühijutte ja naljandeid hakati ajapikku kogudeks ühendama. Kui keskaja proosa oli vadavalt müütilis-fantastiline ning esitusviisilt piltlik- metafoorne , siis uus proosa oli sisult igapäevaelu käsitlev, realistlik ning rahvalik.
Novelli kui kunstilise zanri algatajaks peetakse Giovanni Boccacciot ( 1313 -1375). Tema novellide allikaks on needsamad rahvajutud , kuid andes tegelastele lugematuid psühholoogilisi varjundeid ja kujutades kaasaja elu väga mitmekesiselt, tõi ta lühiproosasse täiesti uue kvaliteedi. Põhiosa loomingust koondas ta oma peateosesse „Dekameron“ (1349-1353).
______________________________________________________________________________
Boccaccio ja „Dekameron“.
Järgides Idast tulnud jutukirjanduse tava, ümbritses Boccaccio oma novellid raamjutustusega, mis ühendas novellid tervikuks. „Dekameroni“ raamjutustuse tegelased on 7 neidu ja 3 noormeest, kes 10 päeva jooksul jutustavad iga päev kaaslastele ühe loo – seega on kogumikus 100 novelli. Teemades leidub rohkesti sarnasust hiliskeskaja linnaproosaga: munkade liiderlikkus, kohtunike äraostetatavus, inimeste patud ja nõrkused. Lugeja ette ilmuvad kõik tollased ühiskonnakihid: ülikud, rüütlid, vaimulikud , kaupmehed -käsitöölised, lihtrahvas.
Boccaccio ideaal on inimese kooskõla loodusega, ta on esimene renessansikirjanik, kes julgelt ja veendunult asub looduse poolele. Inimlikkus tähendab Boccacciole loomulikkust, seetõttu ei kõhkle ta ka armastuse kujutamisel erootilist kirge heaks kiitmast, kuigi see on nii tema kaasaegsetele kui ka hilisemate aegade lugejatele tihti siivutu tundunud. Ta näitab inimeste intiimelu enneolematu avameelsusega, olles vaba varasemast askeetlusest.
______________________________________________________________________________
Renessansiks nimetatakse muurangulist pööret looduse, loomulikkuse, ratsionaalsete teadmiste ning vabamate inimsuhete poole, mis toimus eelkõige Lääne-Euroopas XIV-XVI saj.
See tähendas ka inimese isiksuse vabanemist keskaja kirikudogmadest ja inimese individuaalsuse rõhutamist.
Autorid/Teosed
Dante peoteos „Jumalik komöödia“. Teos kujutab patuse inimese hinge rännakut teispoolses elus, jagunedes kolmeks osaks: „Põrgu“, „ Puhastustuli “, „Paradiis“.
Cervantes – mõõtmatu sammu edasi uuemate aegade romaani poole tegi XVII saj. Hakul hispaania kirjandusgeenius Miguel de Cervantes. Saavedra oma peoteoses „Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast“. See on maailmakirjanduse üks humoristlikumaid romaane ja nagu autor ise ütles, kirjutatud romaanide paroodiana.
William Shakespeare
William Shakespeare on renessansi kuulsaim näitekirjanik ja üks kõigi aegade kuulsamaid kirjanikke üldse. Kuigi nappidele andmetele toetuv Shakespeare’i elukäik on tagasihoidlik , oli ta juba eluajal kirjanikuna kuulus. Ta tegutses näitleja ja dramaturgina Londoni teatrites, kaasa arvatud kuulsas „ Globe ’i“ („Gloobuse“) teatritrupis. Pärimuse järgi langeb tema surmapäev (26. aprill) kokku sünnipäevaga. Shakespeare on kirjutanud kokku 36 näidendit.
Varasemal loominguperioodil kirjutas ta valdavalt komöödiaid ja ajalookroonikaid. Tema elurõõmsad ja lüürilised komöödiad olid sageli inspireeritud itaalia renessansi novellidest. Tuntuimad komöödad on „Tõrksa taltsutus“, „Suveöö unenägu“, „ Veneetsia kaupmees “, „ Windsori lõbusad naised“.
Kõige kuulsamad on aga Shakespeare’i tragöödiad: „Hamlet“, „ Romeo ja Julia “, „ Othello “, „Kuningas Lear , „Macbeth“, „ Antonius ja Kleopatra “.