Geograafia mõisted 1. periood (0)

Litosfäär – Maa väline tahke kivimkest, mis koosneb maakoorest ja vahevöö ülaosast kuni astenosfäärini.
Astenosfäär – ülemises vahevöös, umbes 100-300 km sügavusvahemikus paiknev piirkond, kus valitseva rõhu ja kõrge temperatuuri toimel on aine poolvedel.
Maa tuum – Maa sisemine, peamiselt rauast ja niklist koosnev osa.
Vahevöö – kiht maa sisemuses, mis asjub allpool maakoort ja ülalpool Maa tuuma
Mandriline ja ookeaniline maakoor – (maa pindmine tahke kiht) M=vanem aga ainult 40%, mandrite aline maakooretüüp
O=ränivaese koostisega kivimitest koosnev õhtuke maakooretüüp
Kurrutus – kivimite plastiline deformeerumine, mille käigus tekivad erinevate mõõtmetega kurrud. (mäetekkeprotsess)
Murrang – geoloogiline rike, mida mööda on toimunud kivimkehade nihkumine teineteise suhtes.
Magma – Maa sügavuses tekkinud, veeaurust ja gaasidest küllastanud tulikuum kivimite sulam.
Laava - vulkaani kraatrist või maapinna lõhest välja voolanud ja suurema osa gaasidest kaotanud magma.
Kiht-ja kilpvulkaan – kilp= vulkaanid , mis purskavad rahulikult , laava on väga vedel, valgub üle kraatri serva ja moodustab lameda kuhiku.
kiht=suhteliselt suur, pikaealine pinnavorm , mis on tekkinud vulkaanilise materjali kuhjumisest maapinnal.
Aktiivne ja kustunud vulkaan – A=siis kui ta purskab või ta sees toimub veel midagi
K= kui ta ei purska, ei pruugigi enam kunagi pursata, sest sees ei toimu mitte midagi
Maavärin – seismistest lainetest põhjustatud maapinna liikumine.
Epitsenter – punkt maapinnal maavärina tekkekoha ehk kolde kohal.
Mineraal – looduslik tahke keemiline ühend või ehe element, mida iseloomustavad kindlad ja füüsikalised omadused ja keemiline koostis.
Kivim – kindla koostise ja ehitusega mineraalide kogum maakoores.
Maak – mineraalne maavara, mille kaevandamine on majanduslikult otstarbekas.
Tardkivim – ehk magmakivim, mis on magma tardumisel tekkinud kivim.
Settekivim – kivim, mis on tekkinud mitmesuguste setete kivistumisel, on harilikult kihiline ja võib sisaldada kivistisi.
Moondkivim –kõrge temp. ja suure rõhu mõjul maakoores moondunud sette- või tardkivim.
Laamtektoonika – teooria ja õpetus litosfääri laamade tekkimisest, liikumisest , vastastikmõjudest ja hävimisest.
Maalihe – nõlval asunud pinnasetüki paigastliikumine.
Murend – kivimite purunemise tagajärjel tekkinud pude materjal
Mullatekketegur – 1. Lähtekivim 2.kllima 3.reljeef 4.aeg 5. Inimtegevus
Lähtekivim – murenenud kivimi või pudeda pinnakatte ülaosa, millest ja millele on tekkinud muld .
Mulla mineraalne osa – LÄHTEKIVIM on pinnakatte ülemine osa mis võtab osa mulla tekkest ja mõjutab seda. Eestis MOREENID e. Jääsetted. Eestis mitmekesine lähtekivim ( paekivi , saviliiv , liivsavi , liiv, turvas ,) Mulla mineraalosa osatähtsus võib olla 99-100%
Huumus – maismaal toimuv orgaaniliste ainete lagunemise ja muundumise saadus. Muudab mulla viljakaks.
Mineraliseerumine – orgaaniliste ühendite lagunemine anorgaanilisteks avaldavalt bakterite ja osade seente toimel.
Mullahorisont – eriti tüseduse, värvuse, struktuuri, tiheduse ja koostisega kiht mullaprofiilis.
Mullaprofiil – mullahorisontide läbilõige, mis aitab mulda uurida ja klassifitseerida.
Mulla veerežiim – nähtuse kompleks , mis on seotud vee mulda tungimise seal liikumise ja kaoga mullast.
Leetumine – mullateke, mille puhul orgaanilise aine lagunemisel tekkivate hapete mõjul langeb mulla viljakus.
Kamardumine – mulletekkeprotsess, mille puhul huumushorisont on tugevasti läbi kasvanud püsikute juurtest ja risoomidest.
Soostumine – looduslikult toimiv mullatekkeprotsess. Gleistumine toimub.
Gleistumine – pidevalt liigniiskes ja hapnikuvaeses mullakeskkonnas toimuv protsess.
Sooldumine – mullas toimuv protsess, mis esineb palava ja kuiva kliimaga aladel.
Erosioon – uuristamine, vooluvete kulutav tegevus, mille tagajärjel uhutakse ära kivimeid, setteid ja mulda.
Kõrbestumine – kõrbete laienemine väära inimtegevuse või looduslike protsesside tagajärjel.
Atmosfäär – õhkkõnd, Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhkkest.
Troposfäär – atmosfääri alumine õhukiht, mis ulatub 8 km kuni 18 km kõrgusele
Ekvaator – kujutletav suurringjoon taevakeha pinnal, mis ristub meridiaanidega ning asub võrdsel kaugusel geograafilistest poolustest.
Polaar -ja pöörijooned – 2. Kujutletav joon maakera pinnal, mille pikkuskraad on 23,5N ja 23,5S. 1. Kujutletav joon maakera pinnal, millest alates pooluse suunas esinevad polaaröö ja polaarpäev.
Kiirgusbilanss – aluspinnale langenud ja sealt lahkunud kiirguste vahe.
Üldine õhuringlus – 1. Ekvaatorilähedased alad saavad palju päikesekiirgust. Õhk soojeneb tugevasti ja hakkab tõusma, mille tagajärjel kujuneb püsiv madalrõhuala.
2. Tõusev õhuvool liigub kuni troposfääri ülaosani (tropopausini) ja hakkab sealt liikuma pooluste suunas.
3. Jahtunud õhk hakkab laskuma, tekitades alumistes õhukihtides kõrgrõhuala. Laskuv õhk soojeneb ja muutub kuivemaks, põhjustades nendel laiustel pidevalt kuivad ja päikesepaistelised ilmad.
4. Püsivalt ekvaatori poole puhuvad tuuled – passaadid – kalduvad oma liikumissuunast Coriolise ja hõõrdejõu tõttu kõrvale, tekitades põhjapoolkeral kirdepassaadid ja lõunapoolkeral kagupassaadid.
5. Osa 30. laiustel laskunud võrdlemisi soojast õhust liigub pooluste suunas ja kohtub umbes 60. laiustel pooluste poolt tuleva külma õhuga. Coriolise jõu mõjul kaldub õhuvool paremale, tekitades kõrgemates õhukihtides läänetuuled. Maapinna lähedal on hõõrdumise tõttu ülekaalus edelatuuled. Vastastikku liikuvad soe ja külm õhumass ei segune omavahel kuigi hästi ja neid jääb eraldama polaarfront. Selles piirkonnas tekivad jälle tõusvad õhuvoolud.
6. Polaaraladel on domineerivaks õhuvooluks idavool, mis maapinna lähedal Arktikas on enam kirdest, Antarktikas aga kagust, eemale pooluse kohal olevast tugevast kõrgrõhkkonnast.
Õhumass – ulatuslik ning horisontaalselt suhteliselt homogeensete omadustega osa atmosfäärist.
Õhurõhk – õhu rõhk mingis kindlas kohas Maa atmosfääris.
Tsüklon – madalrõhkkond
Antitsüklon – kõrgrõhkkond
Soe ja külm front - Soe= kitsas üleminekupiirkond atomsfääris, kui pealetungil on soojem ja enamasti niiskem õhk kui frondi ees. Peamine pilvemass liigub sooja frondi ees ning pilved on tavaliselt kihilised ja toovad kaasa laussademeid. Mõnikord tekib soojal frondil äike, kuid see on kas nõrk või tugev.
Külm= Eraldab suhteliselt jahedamat õhku soojemast. Tavaliselt liigub külm front kõikidest teistest frontidest suurima kiirusega ja ilmastikunähtused on frondi üleminekul enamasti teravamad.
Mussoon – ulatuslik õhuvoolude süsteem, mille korral tuule suund muutub sesoonselt vastupidiseks
Passaat – püsivalt ekvaatori poole puhuv tuul
Kasvuhoonegaas – atmosfääris olevad gaasid, mis neelavad soojuskiirgust
Kasvuhooneefekt – kiirgusenergia ringkäigust tingitud elektromagnetilist kiirgust selektiivselt läbilaskva kihi all oleva keskkonna tasakaalulise temperatuuri tõus.
Osoonikiht – neelab ultraviolettkiirgust
Happesademed – happelise reaktsiooniga sademed, mis tekivad atmosfääri saastamise tagajärjel õhku paiskunud gaasiliste väävel- ja lämmastikoksiidide lahustumisel veepiisakestes
Sudu – teatud tüüpi õhusaaste. (suits ja udu)
Maailmameri – katkematu kihina 70,8% Maa pinda kattev hüdrosfääri osa.
Rannaprotsessid – rannikul lainetuse ja vee liikumise tagajärel toimuvad protsessid, mis hõlmavad setete kuhjumist, rännet ja kulutust.
Rannavall – tormi(de) poolt mererannale heidetud klibust ning veeristest koosnev piklik positiivne pinnavorm.
Järsk ja laugrannik – Järsk= järsult sügavneva merepõhjaga rannik .
Laug= lauge reljeefiga rannik.
Jõgede äravool – Jõe pikkusest palju olulisem on tema veerohkus, mida saab iseloomustada äravooluga.
Äravoolu all mõistetakse vee hulka, mis jõe kaudu teatud ajaühikus (tavaliselt aasta)maismaalt ära voolab.
Valgala – kogu maasisene ja maapealne ala, millelt vesi jõkke valgub.
Infratsioon – pinna- ja sademevee imbumine pinnases või kivimitesse.
Maa sfäärid – kui süsteemid. Litosfäär, pedosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär, biosfäär. Aine ja energiaringed Maa süsteemides. Maa süsteemide vahelised seosed.
Aineringe – ökosüsteemis (ja biosfääris) toimuv keemiliste elementide tsükliline liikumine läbi lagundamis- ja sünteesiprotsesside orgaaniliste ühendite koosseisust anorgaaniliste ühendite koosseisu ja tagasi.
Geoloogiline aineringe – geoloogilist ainete liikumist Maa eri sfäärides (atmo-, hüdro-, lito - ja biosfääris) ning nende vahel.
Bioloogiline aineringe – tekitavad rohelised taimed orgaanilist ainet, muud organismid kasutavad seda ja lagundavad seda mineraalaineteks, süsinikdioksiidiks, veeks jm. aineiks, millesthiljem tekib uus elusaine . Eriti oluline on looduses süsiniku-, lämmastiku-, fosfori- ja väävliringe.
Veeringe – vee ringkäik ehk hüdroloogiline tsükkel on Maa vee järjepidev liikumine maapinnal, üleval ja all.
Jätkusuutlik ja säästev areng - mõistetakse sihipärast arengut, mis tagab inimeste elukvaliteedi parandamise kooskõlas loodusvaradega ja keskkonna talumisvõimega.