FORMALISEERITUD
KÜSITLUS UURIMISMEETODINA
Sotsiaalse
reaalsuse eripära
- Tegemist ei ole füüsilise (loodusliku) reaalsusega, vaid läbielatud ja tõlgendatud reaalsusega. Psüühikat ja käitumist ei mõjuta mitte ümbritsevad nähtused otseselt, vaid nendele antud tähendused.
- Tähendused väga suurel määral sotsiaalsed, mitte-individuaalsed. Sotsiaalne reaalsus on intersubjektiivne reaalsus.
- Kuigi elamustes ja tõlgendustes on palju ühist, ei eksisteeri ühesugust ja ainuõiget arusaamist , hinnangut ja käitumist, selle poole on püüdnud autoritaarsed ja totalitaarsed rezhiimid.
Sotsiaalse
mõõtmise eripära
- Nähtuste keerukuse ja mitmetähenduslikkuse tõttu
puuduvad sotsiaalses
reaalsuses enamasti üheselt määratletud kvaliteedid,
mõõtmisetalonid.
sobiva
mõõtmisinstrumendi, erinevus lähenemisviisides ja
uurimismeetodites on palju suurem kui loodusteadustes.
- Etaloni puudumise tõttu on võimalused kvantitatiivseks lähenemisviisiks piiratud, olulised omadused ja suhted on vaid osaliselt arvuliselt väljendatavad.
- Loodusteadustes domineerivate eksperimentaalsete meetodite rakendamine ei ole enamasti eetiliste ja sotsiaalsete piirangute tõttu võimalik. Andmekogumine tähendab sageli olukorda sekkumist, tulemused sõltuvad uurimise läbiviimisest.
- Sotsiaalteadused , eriti aga humanitaarteadused on seetõttu tugevasti erinevad loodusteadustest, ei kujuta endast teadusi selle sõna ranges tähenduses.
Uurimismeetodid ja lähenemisviisid
sotsiaalteadustes - Loodusteaduslikud põhimeetodid eksperiment ja vaatlus on sotsiaalteadustes teisejärgulised.
- Esile tõusevad küsitlus ja tekstianalüüs oma paljude alaliikidega, mida eristab põhiliselt kvantitatiivse või kvalitatiivse lähenemisviisi domineerimine .
- Nõudlikumates uuringutes rakendatakse mitmeid meetodeid ja nii kvantitatiivset kui kvalitatiivset lähenemisviisi.
- Kvantitatiivse (statistilise) lähenemisviisi põhitugevus seisneb võrreldavates andmetes – sama skeemi ja metoodika rakendamine võimaldab anda üldise pildi ja öelda, kuivõrd suur on erinevus või sarnasus olukordade ja inimkoosluste vahel.
- Kvalitatiivse lähenemisviisi põhitugevus on selle paindlikkuses, mis võimaldab süveneda just sellesse nähtusesse, tuua välja selle eripära.
Meedia
ja kommunikatsiooni uurimismeetodid
- Iseloomulik on küsitluse ja tekstianalüüsi ühendamine,
selleks
et
fikseerida niihästi levitatavate tekstide sisu ja
vormi
iseärasusi kui ka kõnelejat, vastuvõtjat ja vastuvõtu
tulemusi
(mõju) iseloomustavaid tunnuseid.
- Nähtuste sügavamaks mõistmiseks on enamasti vajalik nii üldtendentside väljatoomine (formaliseeritud analüüs) kui süvenemine konkreetsetesse juhtumitesse.
- Esinduslik formaliseeritud analüüs on töömahukas ja kulukas , mistõttu seda tuleks hästi läbi mõelda ja ette valmistada, samuti täiendada kvalitatiivsete uuringutega.
UURINGU
PROGRAMM
Eesmärgid ja ülesanded, uurimisküsimused
Olenevalt domineerivatest
eesmärkidest eristatavad uurimuste üldised liigid.
Põhimõisted ja nendevahelised seosed
Põhimõistete
seoste skeem (plokkskeem)
üldine osalemis- sotsiaalne
poliitika- aktiivsus staatus
huvi
meediakasutuse Postimehe
aktiivsus lugemise
aktiivsus
Empiirilised indikaatorid
Kuidas
mõõta poliitikahuvi, sotsiaalset staatust,
mitut laadi aktiivsust? Mis on selle tunnuseks?
Hüpoteesid
Millistest
teguritest poliitikahuvi PMs eeskätt sõltub?
Uuringu üldine kava
valim , meetodid, ajakava,
tööjaotus, eelarve
Akadeemiline meedia ja kommunikatsiooni uurimine eeldab ideaalis
- kogu mitmetasandilise kommunikatiivse protsessi hõlmamist (nii makro- kui mikroanalüüsi) koos neid mõjutavate teguritega
- mitmete erinevate meetodite kasutamist
- tulemuste teoreetilist mõtestamist (lähtudes politoloogilisest, sotsioloogilisest, psühholoogilisest, semiootilisest või kommunikatsiooniteoreetilisest probleemiasetusest)
FORMALISEERITUD
KÜSITLUS
UURIMISMEETODINA
Küsitluse
tugevad ja nõrgad küljed
Tugevused:
kiire, odav, võrreldavust tagav , sobib
arvamuste ja hoiakute
selgitamiseks
Nõrkused: - inimesed kalduvad
vastama “nii nagu peab”
-
kaldutakse vastama pealiskaudselt
- ei sobi tulevase
käitumise prognoosimiseks
- surub peale uurija
lähenemisviisi
Formal.
küsitlus meedia ja komm . uuringutes
Tugevused: - vaid esinduslik
küsitlus võimaldab haarata
kogu auditooriumi ootusi ja
eelistusi
-
küsitlus võimaldab siduda eri ainevaldkondi,
meediakasutust
üldiste huvide ja
orientatsioonidega,
elutingimuste ja kogemusega
Nõrkused:
vajab täiendamist kordusuuringutega,
muude
meetoditega, konkreetsete olukordade
ja
juhtumite analüüsiga
KÜSITLUSTE
LIIGID
- Formaliseeritud ja kvalitatiivne küsitlus
- Kirjalik ja suuline , küsitlejaga ja ilma, otsekontaktis ja vahendatud (posti-, telefoni-, interneti-), valikuline ja spontaanne
- Esinduslikkust taotlev (representatiivne) ja mitte
- Massiküsitlus, grupiküsitlus, ekspertküsitlus
Kirjalik
või suuline küsitlus?
Kirjalik tagab parema
võrreldavuse, vastajat isiklikumalt puudutavatele küsimustele parem
vastata. Suuline paindlikum , võimalik loobuda küsimustest, mis
antud vastajat ei puuduta . Soovitatav kirjalikku ja suulist küsitlust
kombineerida.
KÜSIMUSTE
LIIGID
Uurijaküsimus
ja vastajaküsimus
- Mitu kaudset ja detailset
küsimust annavad
sageli usaldusväärsema
tulemuse kui üks otsene
- Vastajaküsimused peavad arusaadavad ja kooskõlas vastaja igapäevase üldistuse ja analüüsi tasemega
Kirjalik
vastamine lahtisele küsimusele nõuab pingutust ja kirjaliku
eneseväljenduse kogemust, vastuste analüüs keeruline ja
aeganõudev.
Kirjaliku
kinnise küsimuse liigid – valida üks vastusevariant, märkida
kõik sobivad variandid, järjestada
Sisuline küsimus ja
funktsiooniküsimus
Funktsiooniküsimuste liike:
- kontaktiküsimus
- filterküsimus
- kontrollküsimus
- ettevalmistav küsimus
- puhverküsimus
- motiveeriv või julgustav küsimus
NÕUDED
KÜSIMUSTIKULE
- Sõnastada küsimused ja vastusevariandid arusaadavalt ja ühemõtteliselt, vältida vajadust lisaküsimusteks
- Vältida sõnastuse suunavat mõju
- Luua usalduslik ja asjalik kontakt vastajaga
- Luua alternatiivsus, valikuvõimalus
- Luua motiveeritus põhjalikuks ja ausaks vastamiseks
- Esitada küsimused vastajasõbralikult, võimalikult vähe pingutust nõudvalt (pigem tabel kui järjestamine, vältida põhjusküsimusi jne)
- Nõuded vastusevariantidele:
- ammendavus
- mittekattuvus
- lähtumine ühest loogilisest alusest
- võrdsed vahemaad skaalapunktide vahel
(hinnangu- ja sagedusskaala
puhul)
- Esitada küsimused psühholoogiliselt ja loogiliselt sobivas järjekorras
- kergemad ja raskemad küsimused vaheldumisi , alustada kergemast
- alustada küsitluse põhiteemaga seonduvast
- sisuliselt seotud küsimused koondada ühte teemaplokki
- jälgida assotsiatiivseid seoseid plokkide ja küsimuste vahel
- isikuandmetega seonduvad küsimused lõppu
Üldisi
soovitusi:
- Mõelda läbi, kuivõrd vajalik on tulemuste esinduslikkus, kellele ja kui suure täpsusega peaksid olema tulemused ülekantavad
- Mitte esitada massiküsitluses küsimusi, mis sobivad
ekspertidele
- Mõelda enne küsitlema asumist veelkord läbi, mida
kavatsetakse tulemustega
peale hakata, millised on
peamised eesmärgid
- Teha enne suuremat andmekogumist läbi sondeeriv uuring ja prooviküsitlus
-
SKAALATÜÜBID
Hinnanguskaala
– (huvitab) väga, üldiselt (huvitab),
üldiselt
ei (huvita), üldse ei (huvita)
Võimalik
tähistus: ++ + - --
Kuhu
panna null? Mis sõnadega seda tähistada?
Sagedusskaala
– sageli, mõnikord, väga harva,
üldse
mitte
Küsitletavate valik
Valimi
suuruse tegurid:
- Uuringu nõudlikkus, lubatud viga - tavaliselt 5 %
- Statistiline usaldusväärsus: 1500 esinduslikult valitud küsitletavat tagab tulemuste 95 protsendilise usaldusväärsuse, viga tulemuste ülekandmisel üldkogumile on alla 5 %. Praktikas kasutatavad ka valimid 500 ja 1000 inimest võimalik statistiline viga esimesel juhul 4 - 9 %, teisel juhul 3 - 6 %. Kordusuuringute korraldamine võimaldab saada usaldusväärseid tulemusi ka väiksemate valimitega.
- Üldkogumi homogeensus
mida ühtlasem on
üldkogum, seda väiksem võib olla väljavõtukogum
- Väikseim analüüsitav alakogum
(vähemalt 25-30 inimest,
nõudlikumaks analüüsiks
vähemalt 50)
Valim
1000 vastajat Eesti 15-74 aastase elanikkonna kohta (650 eestlast,
350 mitte-eestlast) võimaldab analüüsida nii eestlasi kui
mitte-eestlasi soo ning jämedate hariduse- ja vanusegruppide lõikes.
Juba detailsemaks vanusegruppide analüüsiks, näiteks 15 – 19
aastaste väljatoomiseks eraldi grupina on vaja suuremat valimit,
milleks tavaliselt on 1500.
Juhuvaliku
põhireegel:
kõigil
üldkogumisse kuuluvatel inimestel peab olema võrdne võimalus
sattuda väljavõtukogumisse
Esindusliku
(representatiivse) valiku meetodid:
Eeldab täieliku ja täpse
nimekirja olemasolu üldkogumi kohta, mille põhjal koostatatakse
väljavõtukogumi nimekiri. Kasutusel võib olla palju nimekirju, mis
kokku katavad üldkogumi.
Küsitlejale on etteantud
teatud põhitunnustega vastajate lubatud osakaal (kvoot).
Küsitleja saab
lähteaadressid, millest alustab kindla skeemi kohast liikumist
vastajate leidmiseks. Aadressid enamasti juhuslikult valitud
rahvastikuregistri aadressloendist.
Valik tehakse sageli
mitmeastmeliselt ja eri meetodeid kombineerides.
Nõudlikumates uuringutes
põhiline territoriaalne valik, mis tagab küsitluse operatiivsuse ja
küsitleja töö kontrollitavuse.
Sageli korrigeeritakse valimit
enne analüüsile asumist täieliku esinduslikkuse huvides -
määratakse kaalud (koefitsiendid) vastavalt antud vastajarühma
üle- või alaesindatusele üldkogumiga võrreldes.
Tulemuste analüüs
koondtunnuste (indeksite)
tasandil
Koondtunnuste
moodustamine on väga vajalik kahel põhilisel põhjusel:
- Koondada ja üldistada andmestikku
See on eriti oluline
suuremahuliste küsimustike korral.
Näiteks
1980ndatel aastatel ajakirjandusosakonnas tehtud kohalike lehtede,
ajakirjade, raamatuhuvi ja elulaadi uuringutes oli ankeedis 900-1300
algtunnust, mida võeti kokku ligikaudu sajaks koondtunnuseks.
Ka EMORi turu- ja
tarbimisküsitlustes ulatub algtunnuste arv tihti üle 1000.
Ajakirjanduse
ja kommunikatsiooni osakonna värskes suurküsitluses (dets 2002) on
800 algtunnust.
- Suurendada tulemuste usaldusväärsust
Koondtunnus
võimaldab usaldusväärsemalt välja tuua ühiskonnas levinud
tendentse kui üksiktunnus.
Tulemuste
analüüs indekseid ja tüpoloogiaid kasutades võimaldab ellu viia
TRÜ Sotsioloogialaboris juba 1970ndate
algul
väljakujunenud metodoloogilist põhimõtet:
Mõõda
detailselt, konkreetsete (sageli kaudsete) indikaatorite kaudu,
analüüsi üldistatult.
Indeksite
moodustamise protseduur :
1.
Leida
ühismõõdustaja,
mis ühendaks omavahel mitmed algtunnused. Ühismõõdustaja kajastub koondtunnuse nimes, indeksi moodustamine tähendab iga vastaja jaoks
punktikogumist koondtunnuse (ühismõõdustaja) skaalal.
Näiteks – erinevate
infoallikate (või ka massimeediumide või ajalehtede vms) kasutamise
sageduse ühismõõdustajaks võib olla infoallikate (või vastavalt
massimeediumide või ajalehtede) kasutamise aktiivsus ja
mitmekülgsus. Mida rohkem punkte kogub vastaja uue tunnuse skaalal,
seda aktiivsem ja mitmekülgsem on ta infoallikate kasutamisel .
Igast tabelist saab teha
vähemalt ühe koondtunnuse, ühismõõdustaja on seotud üldise
küsimusega tabeli peas. Küsimus on aga selles, mida uus tunnus
õieti annab ja kuidas seda tõlgendada. Selleks et analüüs oleks
sisukam, tuleks koondtunnustele mõelda juba küsimustiku
koostamisel.
Indeksi komponentide sisulist
kokkukuuluvust tuleks kontrollida korrelatsioon - ja faktoranalüüsiga.
Selle läbiviimise eelduseks on algtunnuste skaalade lähedus
intervallskaalale, milleks
tuleb skaalasid sageli ümberkodeerida.
Selleks et hiljem oleks
võimalik teha indeksitevaheliste seoste analüüsi, tuleks hoiduda
indeksite koosseisu kattuvusest, järgida printsiipi, et iga
algtunnus saab kuuluda ainult ühte koondtunnusesse.
2.
Koostada koondtunnus kas summaindeksina
(koodarvude
summeerimise
teel) või loendusindeksina
(teatav
vastusevariant või mitu varianti annavad ühe punkti
indeksisse).
Täielik summaindeks eeldab
intervallskaalat ja
ühesuguseid algskaalasid.
Võimalik on ka osaline
summaindeks, mille puhul läheb
arvesse ainult osa
algtunnuse skaalast, näiteks
hinnanguskaala positiivne osa
– väga hea (huvitav,
meeldiv jne) annab 2 punkti, üldiselt
hea 1 punkti. Summaindeksi
puuduseks on suured
tõlgendusraskused, kui
algskaalad ei kujuta endast kindla
mõõtühikuga (etaloniga)
intervallskaalasid.
3.
Tõsiseks probleemiks indeksite moodustamisel on küsimus
algtunnuste
võrdväärsusest.
Kuigi
kõigi algtunnuste võrdväärsuses võib sageli kahelda, on nende
omavaheliste kaalude või koefitsientide kindlaksmääramine veelgi
raskem, mistõttu harilikult võetakse koondtunnuste moodustamisel
aluseks algtunnuste võrdväärsus.
4.
Edasiseks analüüsiks on vajalik koondtunnuste
skaalade lühendamine ja normeerimine .
Koondtunnused moodustuvad
erineva arvu algtunnuste alusel, tavaliselt kõigubalgtunnuste arv 3st 15ni, esineb ka mitmekümnest algtunnusest koosnevaid
superindekseid. Koondtunnuseid, mille puhul maksimaalne kogutud
punktide arv läheneb 10le või on üle 10, on raske tõlgendada,
pealegi on vastajate jagunemine enamasti ebaühtlane, mitmed
skaalapunktid koguvad vähe vastajaid .
Koondtunnuste lühendamine
tähendab tavaliselt nende taandamist 5-pallistele skaaladele,
millest 1. skaalapunkt on tõlgendatav kui antud tunnuse (näit
poliitikahuvi või päevalehtede regulaarse lugemise) puudumine või
väga vähene esinemine, 2.skaalapunkt – vähene, 3.skaalapunkt –
keskmine, 4.skaalapunkt – suur, 5.skaalapunkt - väga suur
esinemine.
5. Indeksite lühendamine ja
normeerimine võib toimuda
teatud
püsivast tõlgendusskeemist lähtudes (absoluutne
lühendamine)
või vastajate reaalse jaotumise alusel
(suhteline
lühendamine).
Tavaliselt on kasutusel suhteline lühendamine, mille puhul püütakse
saavutada vastajate normaaljaotusele lähenevat jaotumist lõppskaalal
– 1. ja 5.skaalapunktis 10-15 % vastajaid, 2. ja 4.skaalapunktis
15-20 % vastajaid, 3.skaalapunktis 30-40 % vastajaid.
Edasises analüüsis on sageli kasutusel 4. ja 5. skaalapunkt,
tavaliselt summeerituna -
vastajate hulk, keda
iseloomustab antud
koondtunnuse suur (keskmisest
suurem) intensiivsus.
Juhul kui 1.skaalapunkt
tähendab antud koondtunnuse puudumist (mittelugemist,
mittetegelemist, mitteomamist vms), on seegi väärtuslik ja selgelt
tõlgendatav näitaja.
TÜPOLOOGILINE ANALÜÜS
Tüpoloogiline
analüüs võimaldab andmestikku veelgi koondada ja üldistada.
Eespool nimetatud ajakirjandusosakonna 1980ndate aastate uuringutes
moodustati indeksite ja üksiktunnuste põhjal tavaliselt 3-4
tüpoloogiat. Kuulumine ühte või teise tüüpi andis vastajale
väga olulise üldise iseloomustuse. Selgelt eristatavad olid
kohaliku lehe lugejate tüübid, raamatuhuvi tüübid ja elulaadi
tüübid (vt Lauristin , Vihalemm, Uus, Peegel . Rajoonileht ja lugeja,
Tln. 1987; Hion, Lauristin, Vihalemm. Meie muutuv elulaad , Tln.
1988).
Praegu käimasolevas suures
meediaühiskonna uuringus on algusest peale mõeldud vähemalt kümne
tüpoloogia moodustamisele – traditsioonilise meediakasutuse
tüpoloogia, uue meedia kasutuse tüpoloogia, elustiilide tüpoloogia,
väärtuste tüpoloogia, identiteedi tüpoloogia, tarbimiseelistuste
tüpoloogia, materiaalse kapitali tüpoloogia, sotsiaalse kapitali
tüpoloogia, kultuurilise kapitali tüpoloogia, kogemuse tüpoloogia,
ühiskondlike hoiakute tüpoloogia jms.
Tüpoloogiline
analüüs eeldab ühise tunnusteruumi moodustamist, mille
ühismõõdustajaks on näiteks ülaltoodud tüpoloogiate nimetused,
mis iseloomustavad seda, mille
tüüpe
kavatsetakse määratleda.
Tüüpide eristamiseks on 2
põhimõttelist võimalust:
Teoreetilise tüpoloogia puhul
teab uurija ette tüüpimoodustavaid tunnuseid ja kogub andmeid
selleks, et määratleda, kuipalju inimesi ühte või teise tüüpi
kuulub, mis neid iseloomustab, kui suur osatähtsus on
tüüpikuulumisel sotsiaalsetes protsessides ja struktuurides jne. Kontseptsioon , millele uurija tugineb (näit ühiskondlike klasside
määratlemine marksistlikust traditsioonist lähtudes) on lähedane
Max Weberi ideaalse tüübi mõistele.
- tuginemine antud empiirilisele andmestikule
Empiirilise tüpoloogia puhul
lähtub uurija vastajate jagunemisest tüüpimoodustavate tunnuste
ruumis.
Empiirilise tüpoloogia
protseduur:
- Tüüpimoodustavate tunnuste määratlemine.
Tavaliselt on neid 10-20, nii
indekseid (soovitavalt) kui üksiktunnuseid, eelduseks tunnuste
fikseeritus intervallskaalal (või sellele lähedasel skaalal).
- Vastajate võrdlemine ja rühmitamine tüüpimoodustavate tunnuste kombinatsiooni sarnasusastme alusel – automatiseeritud klassifikatsioon, klasteranalüüs.
Mõnikord tehakse seda kahes
etapis, algul rühmitatakse juhuslikult valitud koordinaatobjektid,
hiljem liigitatakse kõik vastajad sarnasuse alusel
koordinaatobjektidele.
- Rühmade iseloomustamine nii tüüpimoodustavate tunnuste kui sõltumatute muutujate, rühma koosseisu kirjeldavate tunnuste alusel
- Rühmitamistulemuste korrastamine ja tõlgendamine – rühmade paigutamine seletavatele (kontseptuaalsetele) telgedele, rühmade järjekorra muutmine, väikestest halvastitõlgendatavatest (metsikutest) rühmadest loobumine jne. Seda võib nimetada ka üleminekuks rühmade tasandilt tüüpide tasandile
- Tüübi numbri omistamine vastajale uue tunnusena, tüüpikuulumise seostamine teiste tüüpidega, indeksitega, tähenduslike üksiktunnustega
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 9 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-05-28
Kuupäev, millal dokument üles laeti
28 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Mereli Kivi
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid