See oli üsna raske ja sellest järeldades arvasid nad, et seal sees oli vein. Üks madrustest, kes laeva otsas saart jälgis märkas, et saare tagant tuli välja üks piraadilaev. Selle lipp oli luukerepea millele oli punane süda peale märgitud. Mees hakkas paanitsema. ´´Häda tüürpoordis! Masti otsas on piraadilipp! Vaenlase rünnak! Vaenlase rünnak!´´ Piraadilaev avas tule ja kolm kahurikuuli lendas välja, kuid õnneks ükski laeva ei tabanud. Inimesed laeva sees hakkasid paanitsema. ´´Kapten! Piraadid!´´ ütles üks madrustest oma juhile. ´´Mida?!´´ laev värises ´´ Kõik, palun rahunege maha. Palun järgige minu instruktsioone kannatlikult.´´ Kuid enam ei kuulanud keegi kaptenit ja kõik ruttasid välja. Piraadid Piraadilaeva juhtis üks väga egoistlik ja paks naine. ´´Tarmo! Kes on selle ookeani kõige ilusam naine
Ülejäänud lambad oli ta sõber ära ostnud, kes oli kodu elu unistanud lambakarjuseks saamist. See on hea märk. Vanamees nõustus ja ütles, et me kutsume seda Headuse Põhimõtteks-kui kaarte mängid, siis tead et esimene kord võidad, kuna algaja õnn. See on nii kuna elu tahab, et elaksid Oma Loo järgi. Poiss siis uuris, et kus ta varandus on. Vanamees vastas: Egiptuses püramiidide juures. Et sinna jõuda pead sa järgima märke. Enne kui poiss jõudis midagi vastata lendas nende vahele liblikas. Poisile meenusid vanaisa sõnad, et liblikas on hea õnne märk. Vanamees nõustus ta mõtteid lugedes ja ütles, et see on üks märkidest. Äkitselt tegi mees oma mantlihõlmad lahti ja sealt alt säras vastu kalliskividega kaetud rinnakilp, mida mees kaelas kandis. Vanamees andis poisile ühe musta ja ühe valge kivi, mille võttis oma rinnakilbilt ja seletas: üks neist on Uurim ja teine Tummim ehk siis must=jah või valge=ei
Muinasjutt tüdrukust, kes otsis õnne ja teisi jutte Autor: Hannu Mäkelä Lehekülgede arv: 255 Illustreeria: Anu Juurak Tegelased: 1.jutus: Pekka, Haldjas, Rebaseneiu, Karu, Kassikakk, Susi Suur ja tema valvurid. 2. jutus: Sanna, KalleJuhani, Liisukka, Ahv, Öökull, Majahaldas, Suvilahaldjas, Metsahaldjas, Laevahaldjas, Jänku, Hobu, Unelev Poiss, Harmoonikamängija, Maatuska. 1. Pekka Kartmatu Ühes majas elas üks poiss Pekka. Ühel õhtul, kui Pekka läks magama, märkas ta, et jättis raamatu teise tuppa. Raamutule järele minnes kõndis ta mööda pikka koridori, aga koridor ei lõppenud ega lõppenud otsa. Pekka jõudis õue ja ehmatas väga, et kuidas ta sinna sattuda sai. Pekka tädi elas metsa teises otsas ja poiss hakkas mööda kitsat teerada tädi maja juurde jooksma. Teerada, mis pidi viima majani, kus tädi elas, ei lõppenud otsa, mets läks aina sügavamaks ning Pekka jäi seisma. Natu
Ta sai tema peale maruvihaseks ning surus ta nurka, kuni Mundungus õhku haihtus ehk läks ilmumisega ära. Peale Kolme Luuda läksid nad tagasi Sigatüükasse ja nende ees kõndisid Katie Bell ja tema sõbranna Leanne. Nad vaidlesid ühe paki pärast, mis Katie'l käes oli. Leanne üritas seda ära tirida ta käest ja see kukkus Katie käest. Katie puudutas seda asja, mis selle paki sees oli enne, kui see maha kukkus ning Katie lendas kuue jala kõrgusele õhku, kukkus maha ja hakkas karjuma. Harry kutsus Hargidi ja Hagrid viis ta Haiglatiiba. Katie sai selle paki Kolme Luua vannitoast ja selle paki sees oli ära nõiutud kaelakee. Harry arvas, et selle andis talle Malfoy, kuid McGonagall ütles, et Malfoyd ei olnud siis Siganurmes vaid oli temaga pärast tunde. Paale Haiglatiiba saadeti Katie St Mungosse, kuhu ta jäi pikaks ajaks
Kes on minu kahvlit kasutanud? Kes on minu noaga lõiganud? Kes on minu klaasist joonud? Kes minu voodis on maganud? Ja järsku üks lumivalgeke imestades: ,,Tulge vaadake, keegi magab siin!" Kõik lumivalgekesed jooksid sinna ja üks nendest lausus: ,,Oi, ta on nii ilus!" Teised laususid ka: ,, ta on tõesti väga ilus aga laseme tal ilusti magada. ,, Hommikul, kui Pöialposs ärkab ehmatab ta väga, sest lumivalgekesed on kõik tema ümber. Üks lumivalgeke küsib poisilt, mis tema nimi on? Meie oleme lumivalgekesed. Päialpoiss ütleb oma nime ja jutustab, kuidas ta nende juurde sattus.
Peagi jõudsid nad päris metsasüdamesse, kus oli pime, vaikne ja ühtegi häält polnud kuulda. Harry pani ette, et nad jääksid siia ootama, sest siit kuuleb miili kauguselt, kui keegi tuleb. Äkitselt kostus pimedate puude vahelt ebaühtlased sammud. Ilma hoiatamata lõhestas vaikuse hääl, mis tõi kuuldavale sõnad, mis kõlasid nagu loits: "MORSMORDE!" Ja pimedusest, millest läbi nägemiseks Harry oli silmi pingutanud, paiskus välja midagi hiiglaslikku, rohelist ja veiklevat: see lendas üle puulatvade taevasse. See oli tohutu suur kolp, mis paistis koosnevat smaragdrohelistest tähekestest ja mille suust vonkles keele asemel välja madu. Nende silme all tõusis see üha kõrgemale, kiiskas rohelises uduvines ja joonistus musta taeva taustal välja nagu mingi uus tähtkuju. Äkki kostis nende ümbert kriiskeid. Harry tahtis teada, kes oli sealt puude tagant selle asjanduse taevasse saatnud, kuid Hermione tiris teda tahapoole. Ta teatas, et see on must märk, Voldemorti märk
d'Artagnan oli saabudes näinud saduldatud hobust. D'Artagnani iseloom aga ei lubanud niisama lihtsalt lasta käest meest, kes oli julgenud teda solvata. Ta tõmbas mõõga täielikult tupest ja tormas võõrale järele, karjudes: «Pöörduge ümber, pöörduge ometi ümber, härra pilkaja, muidu taban teid tagumikku!» «Mind tabada?» ütles too kannal ringi pöörates ja noormeest võrdse hämmelduse ning põlastusega silmitsedes. «No-noh, mu kallis, te olete ogar!» Seepeale lausus ta tasa ja otsekui endamisi: «Lausa vihastav! Missugune leid Tema Majesteedi jaoks, kes kõikjalt otsib vapraid mehi musketärideks.» Ta jõudis vaevalt lõpetada, kui d'Artagnan virutas talle metsiku mõõgahoobi, ja kui ta kiiresti tagasi poleks hüpanud, oleks ta arvatavasti viimast korda naljatanud. Tundmatu nägi nüüd, et asi ületab juba nalja piirid, tõmbas mõõga tupest ja asus kaitseasendisse. Samal hetkel aga sööstsid kaks pealtkuulajat peremehe saatel keppide, labidate ja
kallis Corneille * ütleb, oli ettevaatlikult tagasi samba varju läinud ja oleks seal kahtlemata jäänudki nägematuks, liikumatuks ja vaikseks nagu ennegi, kui teda päevavalgele poleks toonud kaks noort naist, kes vaatajate esimeses reas olles olid tähele pannud ta kõnelust Jupiteri -- Michel Giborne'iga. Hei, Jupiter! Plaksutage, kodanikud (lad. k.). 21 «Meister,» ütles üks neist ja andis märku, et ta ligemale tuleks ... «Tasemini, armas Lienarde,» lausus ta ilus, priske ja oma pühapäevariietes väga uljas kaaslanna. «See pole vaimulik, vaid ilmalik inimene. Ära nimeta teda «meistriks», vaid lihtsalt «härraks».» «Härra,» ütles Lienarde. Tundmatu ligines balustraadile. «Mis te soovite, preilid?» küsis ta vastutulelikult. «Ah, ei midagi!» ütles Lienarde hämmeldunult. «Minu kaaslane Gisquette-la-Gencienne tahaks teiega kõnelda.» 1 1 «Ei, ei,» vastas Gisquette punastades
Ja nii näeb tema teda, kui ta vaatab välja rõõmsasse hommikusse, -- ja oh, kas valab ta ainsatki pisarat tema vaesele elutule kehale, kas ta rinnast tõuseb ühtegi tasast ohet, kui ta näeb, et rõõmus noor elu on nii julmalt hävitatud, nii enneaegselt maha niidetud? . . . Aken avanes; teenija ebakõlaline hääl rüvetas pühalikku rahu ja -veejuga ujutas üle maaslamava; märtri maised jäänused! Lämbuv kangelane kargas kergendava turtsatusega jalule; miski lendas summutatud sajatuse saatel vihisedes läbi õhu, järgnes puruneva klaasi klirin, ja üks väike ähmane kogu vilksas üle aia ning sööstis pimedusse. Veidi hiljem, kui Tom magamaminekuks lahtiriietatult küünlajupi valgusel oma märgi riideid silmitses, ärkas Sid; ent kui tal oligi mingi tume kavatsus mõistaandvaid vihjeid teha, siis otsustas ta ümber ja pidas suu, sest Tomi silmis oli midagi ähvardavat. Tom puges voodi, ilma
See sõitis kõrgele ülesse ja siis võttis Jimmi käest kinni. Ann naeratas korraks, tõmbas õhku sisse ja siis kiljus täie häälega, kui sõit kiirusega allamäge läks. Sõit sisenes pimedasse koopasse kus hõljusid kummitused ja tondid. Sõitmise ajal tundis Jim oma näol mingi vedeliku tilka ja arvas, et see on vesi ning paar sekundit hiljem kuulis ta kellegi summutatud karjet. Lapsed kes ennem raha maksmata sisse üritasid saada olid samas tunnelis ja nägid, et mingi asi läbi õhu lendas, kuigi ei saanud are, sest seal oli liiga pime. Üks neist ehmatas ja küsis ´´ah, mis see on´´ ja tahtis lahkuda niipea, kui võimalik. Nendest üks teine tundis oma jala juures midagi ja võttis selle ülesse mõeldes mis see on. Kui teised tunnelist väljusid hakkas üks naine karjuma ja teised märkasid, et tema kõrval oleval mehel on pea otsast lõigatud. Politsei kutsuti kohe kohale
jumalaga ja Pauli rongini oli veel paar tundi aega. Kui ta lõpuks rongile sai ja tükk aega sõitnud oli muutusid jaamade nimed tuttavaks. Ta läks rongi pealt maha ja kõndis koju. Õde tegi kodus ta lemmik kartulikotlette. Paul läks ema tuppa, kes lamas voodis. Nad polnud oma peres kunagi olnud üksteise vastu õrnad, see polnud vaestele inimestele kombeks. Paul tõi oma ranitsa ja ladus sealt välja kera eedami juustu, kaks sõdurileiba, kolmveerand naela võid, kaks maksavorstikonservi, nael rasva ja kotikese riisi. Emal ja õel olid toiduga üsna halvad lood. Erna viis toidu kööki ja küsis Paulilt kas seal oli väga ränk. Paul rääkis talle asja palju paremas valguses, kui ta tegelikult läbi oli elanud. Ta ei tahtnud ema veelgi rohkem muretsema panna. Paul sai õelt teada, et ta emal on jälle vähk. Paul läks piirkonna komandantuuri, et ennast registreerida. Tänaval kohtas ta majorit. Major oli Pauli peale vihane.
varjudest elanike ja ohtudega. Lennata sa ei saa, oled liiga väsinud, kõndida aga vaevalt sooni, sest seal neelab raba su igaveseks, ja arvestades seda, et oled surematu ja keegi sind välja aitama ei tule, jäädki sinna kaladega tutvust tegema." ,,Ma pole igavene. Ma olen poolinimene ka." ,,Siis sellepärast sa nii tugev oledki... Jah, nüüd tundub kõik loogiline." ,,Mis tundub loogiline?" Kira alustas kolmandat õuna ja lausus: ,,Kui Hallitiivaline kuuleb või näeb karja juhi käsku tulla, siis sunnib iidne kuuluvusloits teda otsekohe kuuletuma, heites kõrvale kogu töö mistahes tähtsusega. Ta lihtsalt tuleb kohale, ka siis, kui antud kutse vaid petteks oli." ,,Aga mina suutsin seda eirata?" ,,Jah, ja sellepärast sa oledki nii eriline, mu kallis." Kira neelas allesjäänud pool õunast tervelt alla. ,,Mitte elatud sajandid ei loe," lausus Sora mõttessevajunult, ,,vaid puu, millest lõige
ainus, ent kõrgekaaluline takistus kahe eri maailma vahel. Tüdruk käskis vaadata taevasse. ,,Mul on aeg minna, varsti toimub midagi tähtsat. Ja hirmsat. Ma pean olema oma karja juures. See on käsk koguneda." Heledakoeliste vihmapilvede vahel hõõvasid rulli tumedad äikesed, ebaloomulikult vingerdades ähvardasid nad madudena kõik alla neelata ühes avalas ründes. Poiss vaatas tähelepanelikult ja lausus siis: ,,Ka sina oled ohver, kunagi." ,,Jerome?" ,,Kuula: mul pole nii palju aega tegelikult, kui sinul, kuid mitte selle pärast, et minus surematust ei voola, vaid hoopis teisel põhjusel. Mu isa on Adelais suguvõsa pealik, nende juht ja õpetaja. Tal on palju minutaolisi lapsi, nii abielus kui väljast sellel pole vahet. Kuid on üks reegel, millest iga kümnend aasta oma nõuab: inimohvri, et perekonna jõukus ei kaoks." ,,Kui julm!"
" poiss ei kuulnud aga midagi. Tüdruk koputas ettevaatlikult poisi õlale, seda tundes poiss lülitas enda MP3 välja ning vaatas ülespoole. Tal vaju suu lahti, kui ta tüdrukut nägi, noormees ei suutnud ühtki häält teha ega ka liigutada. See oli tüdruk fotolt. Tüdruk küsis ettevaatliku häälega:" Kas juhtus midagi?" "Ei... ei...ei midagi.Kas sa tahtsid midagi?" "Jah, ma küsisin, kas ma saaksin siia istuda?" lausus neiu osutades vabale istekohale Ethani kõrval. "Muidugi." see oli vaikne pobin, nii et see oli ime, et tüdruk üldse midagi kuulis. Neiu istus maha. "Minu nimi on Helena," ütles tüdruk väga meeldiva häälega. "Mina olen Ethan,"sel hetkel sisse astus õpetja .Tal oli käes mapp, seljas triiksärk ja jalas teksad. "Tervist! Minu nimi on Damen Wolf," tutvustas ta end," Mina sündisin Londonis 1982
?! Mis juhtus? ... Issand, kus me oleme? Ma ei mõista! Me olime ju jõe ääres maas lamamas, või kuidas?" oli ka Miina ehmunud. Meie ümber seisis õlgedest ja okstest punutud püstkoda, mille keskel istus vana indiaani naine ja küpsetas midagi tulel. "Te olete "kauuri" indiaani külas. Olge rahulikult. Muidu teete endale viga. Ma just lõpetasin ravitsemise!" ütles vana naine. "Minu nimi on Selgesilm. Ma teadsin ette, et teie lennuk kukub alla ja meie mehed teid jõe ääres leiavad," lausus naine. "Minu nimi on Jasmiin Saarest või Jasmiin Kiibet. Tema nimi on Miina." "Miina Kustauloots," lisas Miina, kuna mina ta perekonnanime ei teadnud. "Jasmiin, sinu mees elab Itaalias, vähemalt sinu mõtetes on see nii.... Miina, sinu mees on surnud. Sa ei tea, kuidas. Ta leiti Itaaliapoolsest dzunglist surnuna teadmata põhjustel. Sinu mees tapeti nõidusega. Kuna ta sees oli üks mõrvarivõime, mis ei olnud inimestele kohane ja meie dzungli kuulus võlur Udhaphi pidi ta tapma
eest, et Kelli teda armastab . Kelli astus üksi paati ning sõitis minema ning jättis Eeriku tormi kätte üksinda. Kelli tänas Epp Loonat paadi eest ning lahkus, ise väga erevil olles. Epp Loona ruttas randa ning näeb, et Eerik on üksi Jõõrilaiul. Epp tunneb merd, ta hüppab paati ning sõuab kindlalt Eerikut päästma. Ta küsib Eerikult, et kas Kelli jättis ta sinna, aga Eerik vastas, et vist mitte. Kui nad randa jõudsid, siis Epp pakkus talle kuivi riideid , aga Eerik lausus, et tal pole aega ning seadis sammud sumplaevale Toora Jookuse jutule. Eerik tahtis laevale tööliseks saada, kuid Toora Jookus keeldus sellest. Ta ütles vaid, et see on loll idee. Andis Eerikule paki suitse, et ta need isale viiks ning lisaks veel Eerikule maiustusi, et ta pahane poleks ja nad sõpradeks jääksid. Eerik aga otsustas viia selle suitsupaki hoopiski Kellile tuppa, ta viskas paki tuppa ning jooksis minema, tal oli vaja jõuda õigeks ajaks angerjapüügile.
minema. Võitlus kestis tükk aega, kuni kostis viimase sulase karje. Nüüd oli Jaanus üksi. Ta nägi, et maja uks oli lahti läinud ja siis tuli tal hea mõte ja ta jooksis majja sisse. Salgast olevad mehed otsustasid maja põlema panna. Kui maja oli põlenud arvasid mehed, et Jaanus on surnud, aga nad ei teadnud midagi salakäikudest, mis majal olla võisid. Tuli kevad aastal 1343. Lodijärve lossi tuled põlesid. Natuke eemal seisis ratsanik. Ta lausus, et terve pesa on kerge hävitada. Aga sellele perele tema midagi ei tee, tehku talupojad mida tahavad. Ratsanik tõstis välja tõrvalondi ja pistis selle põlema. Järsku lõi igalt poolt põlema ja siis jälle kustus ära. Varsti põles juba üks mõis. Peale seda põlesid igal pool mõned majad. Iga hoone, kus elas taanlane või sakslane. Pärast, kui talupojad olid lõpetanud vaatas üks noormees Lodijärve lossi poole ja tundis oma isale kaasa
'' ,,Olen kaadriparteitöötaja,Aleksei Borissovitš. Alustasin oma kodukülas Novo-Dubrovkas komsomolirakukese sekretärina.Olen olnud tankipataljoni ja seejärel laskurpolgu komsomoliorganisatsiooni sekretär, suurtükipatarei poliitjuht, luuredivisjoni komissar ning lõpuks diviisi poliitosakonna ülema abi komsomolitöö alal. Nii et kogu aeg parteitööl.'' ,,Te olete tõepoolest kaadriparteitöötaja, Lavrenti Jegorovitš!'' lausus Jelissejev rahuldusega. ,,Olete läbi teinud kõik parteitöö astmed tsiviilelus ja sõjaväes. See on väga hea.'' Ta astus uuesti oma laua juurde, puudutas käega pehmet tugitooli seljatuge ja lausus naeratades: ,,Mina aga olen selles kabinetis juba teistkorda. Jaa. Mäletan, kuidas 1916.aastal seisin siin saarte kaitse juhataja ees süüalusena valveseisangus-revolutsioonilise tegevuse eest madruste hulgas. Praegu aga, näete olen siiis ise kaise juhataja...''
Mary Poppins LÄÄNETUUL. Oli esimene kevadpäev.Jane ja Michael teadsid seda kohe, sest nad kuulsid mister Banksi vannis laulmas, ja aastas oli ainult üks päev, mil ta seda tegi.Neile jäi se hommik alatiseks meelde.Esiteks – see oli esimene kord, kus neid lubati hommikueineks alla tulla, ja teiseks – mister Banks kaotas oma musta mapi.Nii et see päev algas kahe erakordse sündmusega. „Kus on mu MAPP?“ karjus mister Banks, tiirutades hallis ringi nagu koer, kes ajab oma saba taga.Ja ka kõik teised hakkasid ringi jooksma – Ellen ja missis Brill ja lapsed. Isegi Robertson Ay tegi erilisi pingutusi ja pööras ennast kaks korda ringingi.Lõpuks avastas mister Banks ise mapi oma kabinetist ja tormas sellega halli, hoides seda kõrgel pea kohal. „Nõnda,“ ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust, „minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?“möirgas ta. „Sina ise, mu kallis, kui sa ei
Mary Poppins LÄÄNETUUL. Oli esimene kevadpäev.Jane ja Michael teadsid seda kohe, sest nad kuulsid mister Banksi vannis laulmas, ja aastas oli ainult üks päev, mil ta seda tegi.Neile jäi se hommik alatiseks meelde.Esiteks see oli esimene kord, kus neid lubati hommikueineks alla tulla, ja teiseks mister Banks kaotas oma musta mapi.Nii et see päev algas kahe erakordse sündmusega. ,,Kus on mu MAPP?" karjus mister Banks, tiirutades hallis ringi nagu koer, kes ajab oma saba taga.Ja ka kõik teised hakkasid ringi jooksma Ellen ja missis Brill ja lapsed. Isegi Robertson Ay tegi erilisi pingutusi ja pööras ennast kaks korda ringingi.Lõpuks avastas mister Banks ise mapi oma kabinetist ja tormas sellega halli, hoides seda kõrgel pea kohal. ,,Nõnda," ütles ta, nagu hakkaks pidama jutlust, ,,minu mapp peab seisma alati seisma ühes kohas. Siin.Vihmavarjualusel.kes pani ta kabinetti?"möirgas ta. ,,Sina ise, mu kallis, kui sa eile õhtul tu
" Ta kartis, et nii ei leiagi ta kunagi sinilindu ja avas ukse. Kõik teised peale Koera olid hirmust põgenenud, kuid ukse taga oli väga ilus ruum, kus lendasid ringi miljonid sinilinnud. Kõik retkekaaslased tulid tagasi ja püüdsid rõõmsalt linde, ent Öö paleest lahkudes avastasid nad, et kõik linnud olid surnud. Öö küsis Kassilt, ega nad päris sinilindu kätte saanud ja Kass ütles, et tõeline lind lendas liiga kõrgele. Retkelt tagasi tulles arutasid Suhkur ja Leib selle üle, kas kogu ettevõtmine pole mõttetu. Nad unustasid, et ilma poisita poleks nad üldse elavaks saanud ning ei osanud hinnata ma õnne, enne kui neid ähvardas õnnetus. "Kinkides neile inimelu, oleks haldjas Berylune pidanud neile ka natuke mõistust andma." Ja "Varustatud kõnevõimega, patrasid nad aina; osates otsustada, mõistsid nad kõik hukka; suutelised tundma, kaeblesid nad ühtepuhku
Põhitegelased: Kokk (John Silver): Ülimalt salakaval ning kahepalgeline mees, kes ei kartnud mitte kedagi ega mitte midagi. Ta suutis oma jutuga ära rääkida ükskõik kelle ning tema mesijutt viis paljud mehed hauda. Ta ei hoolinud kellestki peale enda, ta tegi kõik oma heaolu nimel ning tal oli täiesti suva, mis teistega juhtub. Omakasupüüdlik valetaja, kellest ei saadud loo lõpuni lahti. Jim Hawkins: Väga vapper 17-aastane poiss, kellel oli oma osa selle loo alguses ning tema oli üks neist, kelle pärast üldse merele mindi. Ta elas oma vanematega ,,Admiral Benbowis" ning ta töötas seal baarimehena. Isa suri tal halva tervise tõttu ning seetõttu olid tal ja ta emal käed tööd täis. Tema leidis ka Billy asjade seast kaardi ning sellest ka see lugu alguse sai. Skvaier (mr. Trelawney): Tema käis Bristolis laeva ning sellele meeskonda otsimas. Ta oli lobiseja ja lobises välja Bristolis saladuse aarde kohta ning tänu sellele tahtis ka seal tööd ,,laevakokk" (Joh
Suvearmastus ,,Jess, suvevaheaeg!" hõikas Kersti rõõmsalt koduuksest sisse astudes emale. ,,Viskan kohe koolikoti nurka ega puuduta seda enne sügist." Tumedapäine sihvakas tüdruk jooksis oma tuppa, peitis kirju seljakoti üheskoos asjadega kappi, sulges silmad ning hingas naerusuil sügavalt sisse ja välja. Silmi avades tõmbas ta topi seljast, viskas selle voodile ning astus kapi juurde T-särki võtma. Uksele ilmus varajastes 40-ndates ema jäätisekausiga. ,,Kullake, sinu lemmik- shokolaadijäätis. Mõtlesin, et tahad täna end vabamalt tunda ja algavat suve sisse õnnistada." Kersti huulile ilmus veel suurem naeratus, kui ta kausi enda kätte haaras ja arvuti taha istus. ,,Emake, sa justkui loeksid mu mõtteid," tänas tütar. Seejärel vaatas ema kella ning sõnas: ,,Olgu, mina lähen nüüd tädi Maretile külla. Onu Viktor ja tädi Maie tulid tagasi, teeme neile väikese grillpeo." Juba interneti-vestlusesse sü
Kuid varsti harjusid silmad valgusega ja siis nägi Kronos kaunist maad kõrgete mägede, laiade siniste merede ja ääretu valgusküllase taevaga, ning päikesesoojus langes ta kehale nagu õrn hellitus. ,,Maaema!" hüüdis ta. ,,Tänan sind, et sa lasid mul jälle näha seda imelist maailma, seda maailma, mille ma teen enda omaks. Hüvasti nüüd! Ma tean, mis töö mul ees seisab!" Ja kohe kaduski Kronos ema silmist. Ta meisterdas suure sirbi, mähkis end pilve sisse ja lendas kõrgele taevasse ning jäi ootama võimalust endast märku anda. See võimalus tuligi, nagu ta oli tahtnud. Ta leidis Uranose magavat, hiilis salamisi tema juurde, ning sedamaid oli julm tegu tehtud. Ta lõi oma isa, haavas teda jubedalt ja muutis ta võimetuks niihästi maailma valitsema kui ka ühelegi lapsele veel isaks saama. ,,Kahekordne kordaminek!" lausus Kronos endamisi. ,,Nüüd pole mul Uranoselt enam midagi karta
eraldanud, kaitsenud välismõjude eest. Tõelisus ärritas teda, hirmutas, hoidis pidevas ärevuses, ja võib olla, selleks, et õigustada oma argust, oma vastumeelsust oleviku vastu, ülistas ta ikka minevikku ning seda, mida kunagi polnud. Ja vanad keeled, mida ta õpetas, olid talle sisuliselt samad kalossid ja vihmavari, mille taha ta tõelise elu eest puges. ,,Oo, kui kõlav, kui kaunis on kreeka keel!" ütles ta magusa ilmega; Ja nagu oma sõnade tõenduseks lausus ta silmi pilutades ning sõrme tõstes: ,, Antropos!" Samuti püüdis Belikov oma mõtteid vutlarisse peita. Talle olid selged ainult tsikulaarid ja ajaleheartiklid, milles midagi keelati. Kui tsikulaaris keelati õpilastel õhtul pärast kella üheksat tänaval liikuda või kui mõnes teises artiklis keelati kehalikku armastust, siis oli see talle selge, kindel; keelatud ja asi nudi. Seevastu lubamistes ja päriolekus peitus tema silmis ikka kahtlane
tantsimisega. Tantsu lõppedes toodi lauale, mille taga lebasid Sulla ja Roscius, sulgedega kotkas, kes just nagu elus olles hoidis noka vahel loorberipärga, mille purpurse paela peale oli kirjutatud ,,Sulla Õnnelikule, Aphrodite lemmikule". Sulla avas noaga kotka kõhu ning kaela ja sealt kukkus välja suur hulk mune. Igaüks leidis oma munast praetud tikutaja, mis oli maitsestatud kollase piprakastmega. Veidi aega hiljem serveeriti suur meekook ja niipea kui seda lõikama hakati, lendas sealt välja piduliste arvule vastav hulk varblasi. Igal varblasel oli kaelas nimega paelake. Peale pikka kära pakkus Sulla välja näha gladiaatorite võitlust söögisaalis. Varsti ilmusid saali 10 gladiaatorit. Viis neist olid traaklaste, teised viis samniitide riietuses. Peale nende tuli kohale ka Spartacus, kellele öeldi, et tahetakse näha tema õpilaste vehklemisoskust. See tekitas Spartacusel suurt pahameelt. Kuid eriti tigedaks tegi õpetaja üks eriline asjaolu,
See needis ja manas panid ta vabisema. Siis oleks Maret tuhande versta tagant tulnud, läbi tule ja vee, et ning küsis lõpuks jõe ja parve ning Mareti nime. Kui ta seda kuulis, tõmbas ta oma kummuli ta üle heita ja teda oma vana kehaga var-jata kui lapsukest kätkis. neegrikäega põuest nahkkukru, ulatas Maretile ja lausus: Oli aga veel suuremaid muresid, mis Mareti südant valul täitsid. "Säh, su poeg saatis!" Ta nägi poega haavatuna, haigena ja suremas. Ta nägi teda võõraile väljadele Mareti põlved hakkasid värisema. unustatuna verest tühjaks nõrguvat ja kähiseval häälel abi paluvat. Ja Maret tahtis ta "Poeg - poeg -?" pomises ta. "Jah, ta juhatas mulle teed siitkaudu."
Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . . . Näe, tuleb . . . oh jumala ema . . . Vahur, aita, päästa mind, oma hingepäästjat!» Vahur raputas tõsiselt pead. «Parem on kiskja küüsis kui nuhtlejate piitsa all kärvata.» Käru tuli ligemale. Piiskop keksis ühelt jalalt teisele. «Jää siis ometi siia, ma pistan jooksu.» Ja piiskop tahtis punuma panna. Aga Vahur venis püsti ja lausus rahulikult: «Mul on pikemad koivad kui piiskopi-härral.» «Ma ei lase sind nuhelda --» Sulane naeris. «Ma lasen su priiks --» Sulane kuulatas terasemalt. «Ma annan sulle maid päri -- ai, ai, ai -- issand, halasta . . . näe!» Karu ajas ennast kolm sammu eemal urisedes püsti. «Kas härrad annavad pärismaad?» «Annan, jumala eest annan.» «Kas vannuvad selle peale?» «Vannun, vannun, vannun!» Nüüd rebis sulane suure jahinoa piiskopi vöölt ja astus karule vastu, teda teravasti
kuna Aime ise ei julgenud üksi läbi kuusiku minna - koduteel kuuldi läheduses lehma, kes oli ketis, minategelane arvas, et peab minema lehma päästma, kuid kui ta lähemale jõudis, hakkas ta kahtlustama, et tegu on kolhoosilehmaga, kellest oli hirmutavaid lugusid kuulnud ja vedades Aimet enda järel, jooksis ta sealt ära - tüdrukud kartsid koos ja peitsid end kapi taha, vanemad hakkasid lina katkumast tagasi koju saabuma ning imestasid, mis siin toimunud on, kukk lendas katuselt alla, vanemad olid kurjad tütarde peale, minategelane nuttis, nad olid kapi taha kinni jäänud ja vanaemalt, Paulat ja emalt nõudis laste kättesaamine suurt pingutust - vanaema ja minategelane jalutasid koos lehmaga läbi lepiku, et teda kolhoosi aladel sealse heinaga sööta, kuna endal jagus seda vaevu talveks, seda pidi tegema salaja, muidu võis keegi peale kaevata - samal ajal kui lehm sõi, kudus vanaema seniks kuni lapselaps oma raamatud välja tõmbas ja
Nagu tema isa ja teenijanna. Järgnes kellahelin allkorrusel. „See on keegi töölt“ ütles mees endale ning tardus kohale. Ta jalad samas, hakkasid järjest rohkem elavnema. Mehel oli vaja kuulda ainult esimesi sõnu, et teada, kellega tegu on – tema bossiga. Kostus vali müksatus, mida pehmendas vaibakate. Gregor, lebades maas, sai aru, et ta selg on elastsem kui ta algselt arvas. „Miski kukkus seal maha“ ütles ülemus teiselpool ust. „Gregor“ lausus isa, „palun ava uks. Ma olen kindel, et su ülemus on piisavalt lahke, et andestada sinu koristamatta tuba.“ Seejärel ülemus ütles:“Tere hommikust, härra Samsa.“ „Temaga pole kõik korras“ ütles ema. „Härra Samsa“ jätkas ülemus, „ma loodan, et see pole midagi tõsist. Aga, tead, me äriinimesed peame oleme neist väikestest asjadest üle.“ „Kas su ülemus saaks nüüd sind näha“ küsis isa. „Ei“ vastas Gregor ja ta õde hakkas nutma.
Paulo Coelho Posi nimi oli Santiago. Tema elu mõte oli ringi rännata. Vanemad tahtsid, et poisist saaks preester, et vanemad saaks tema üle uhkust tunda. Aga lapsest saadik oli tema unistuseks olnud tundma õppida maailma ja see näis palju olulisem, kui tunda Jumalat ja inimeste patte. Ühel õhtul ütles ta isale, et tahab ringi rännata. Isa ütles pojale ,, Nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Nad ronivad üles mägedele, et vaadata losse, ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis praegu. Olgu neil heledad juuksed või tume nahk, ikka on nad samasugused inimesed kui meie omad." Poisist sai karjus, isa andis talle raha, et ta saaks omale lambad osta. Isa ütles pojale, ,, rända niikaua mööda maad, kuni saad aru, et meie maa on kõige parem ja meie naised kõige ilusamad." Kui päevast päeva ühtesid ja samu inimesi näha, muutuvad nad varsti osakeseks meie elust. Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad s
Kuldne kiirtepärg oli nihutatud kuklasse. Kõige usaldusväärsemaks peetakse siiski Philoni kirjeldust, milles ilmselt oli kasutatud praeguseks hävinud allikaid. Selle järgi oli koloss valgest marmorist alusel sundimatus poosis seisev mehefiguur, kelle üks käsi oli tõrvikuga üles tõstetud. Kolossi pöiad, mis "ise juba ületasid paljusid kujusid", olid stabiilsuse mõttes tugevasti alusele toetatud. Kuju käes olev tõrvik süüdati ööseks, seega täitis ka koloss majaka funktsioone. Kuju seisis praeguse muuli lõpus. Purunenud koloss lamas kaua aega maas. Tuhat aastat hiljem, 653. aastal Rhodose vallutanud araablased oskasid selle riismete väärtust hinnata. Bütsantsi ajaloolase Zonarese sõnade järgi müüs tulevane Damaskuse kaliif Muavija I kolossi jäänused "ühele Edessa juudile" vanarauaks, kes selle "vanametalli" siis 980 kaameli turjal ka ära vedas. 1330. aastal Rhodost külastanud teine bütsantsi ajaloolane Nikephoros Gregorios ei
Elust ja Enesest. Hey!.Räägin siis nata endast. Olen siuke ilus tüdruk Angela parimates aastates 14 blond ja selle üle uhke. Ema on mul siuke hoolitsev junnike (vabandust aga ta on lihtsalt vahel junn) ja isa siuke tegutsev ärimees. Siis on mul siuke elu nõme väikevend . Vahva kas pole. Mu parim sõbranna on Kerli on hull poiste sebija ja geto no ma ei või ! Ise olen siuke rich girl nagu, issi annab kõike mida tahan .Aga nüüd siis mu elust. * Täna hommikul kooli minnes märkasin et meie klassi on tulnud uus õpilane. Selgus siis et ta on must vanem (kujutate ette ma olen klaasi vanim , nüüd siis tema ...ooo eei ) ja hullem tibi kui mina (issand temaga läheb raskeks.) Nimi on tal Kaire ,ei tea kes küll paneks oma lapsele siukse nime . Järsku tuli mu juurde Kerli "Youks kuule sa seda Kairet tead ? Pidi mingi hull chick olema, kõik mingi sõbrustavad temaga ." "Hey Kerli , mida mina olen siin pomo mina olen chick, whf!
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
