Fööniksi koodeks (4)

Fööniksi koodeks
Oli varahommik, kell tiksus äsja seitsme peale, kui päike siras juba teavas ja esimesed õienupud avenesid säravate kiirte paistel. Chris unustas jälle kardinaid alla tõmmata ning järjekordselt ärkas ta silmipimestava päikese tõttu kell seitse hommikul . Ta oli sellega harjunud, koolis oli tal samuti ’’unustamisega’’ suuri probleeme. Ta mäletas eilsest ainult seda, et ta pidi oma sõpradega kell 10 bistroos kokku saama. Eilsest peost põhjustatud peavalu andis talle jubedamal kombel märku, kui ta püsti tõusis ja oma särki haarama hakkas. Ta ei mäleta isegi seda, kellega ta seal oli olnud ja mis ta ise seal korda oli saatnud. Siiski meenus talle see kriiskava häälega vanamutt, kes lubas Tomi politseisse anda, et too ta basseini koos pudelitega ujuma läks. Chris lootis ainult seda, et ta vanemad eilsest peost teada ei saaks. Vastasel korraks jääks surfilaud pikaks pikaks ajaks garaaži. Chris valetas oma vanematele, et läheb Nale poole. Ta tundis end väga täbaralt.
Kell oli pool kaheksa ning õudses peavalus poiss jalutas kööki, et sealt külma vett juua. Ta kugistas külma karastava vee kiirelt kõrist alla ning viskas end elutoa sohvale magama.
Vana Egiptuse aegadel 3000 e. Kr.
Maale tungisid Fööniksi väed. Suur galaktika valitseja Harmendubiak otsustas peita oma suurima väe maa põue. Ta sõlmis Vana-Egiptuse vaaraoga kokkuleppe kaitsta Fööniksi koodeksit. Vastutasuks lubas ta Egiptusele suurt võimu ja rikkust. Suur valitseja lasi ehitada vaaraodele suuri püramiide ja templeid. Aeg edenes ilusti, kuni Harmendubiaki vaenlane Berackia kavatses varastada kõikvõimsa koodeksi. Puhkes sõda keset Egiptuse välja. Harmendubiaki väed suutsid vaenlased minema tõrjuda. Suur valitseja peitis Fööniksi koodeksi tundmatule maale. Ta pani planeedile kaitseks ümber võimsa nähtamatu seina vaenlaste eest kaitsmiseks. Siiani pole olendid maad külastanud.
Chris ärkas veidrate külmavärninatega. Talle tundus, et oli näinud midagi kahtlast, midagi mis oli kohati hirmuäratav. Poiss heitis pilgu kellale. See hakkas kohe kümme saama. Ta kirjutas kähku paberile ’’Läksin sõbradega bistroosse,’’ võttis ratta ja kihutas kähku bistroo suunas.
Kui Chris kohale jõudis, olid sõbrad juba seal ning pugisid burgerit. Sõbradel oli teda nähes veidi imelik irve näol. Ta istus Jane kõrvale ja asetas oma valusa pea lauale.
Kõik neli sõpra vaatasid teda pingsalt. Derek asetas oma tühja veepudeli prügikasti ning lausus Chrisile: ’’Oli raske õhtu? Mäletad sa ka midagi, mis sa korda saatsid?’’
’’Kui aus olla siis ei mäleta. Tean ainult seda, et Tom käsis proua Watsoni basseinis ujumas.’’ Kõik neli, peale Chrisi hakkasid kõva häälega naerma.
’’Me kõik nägime, kui sa linnapea juurde läksid ja küsisid, kas sa tohid tema tütrart kosida.’’ rääkis Nale poolirvitates.
’’Püha jumal. Kui mu vanemad veel sellest veel teada saavad, siis võin ma oma laua sama hästi kui ära põletada.’’karjatas Chris üle bistroo. ’’Lähme parem majaka juurde, enne kui ma veel midagi korda suudan saata.’’ Kõik viis, Kate, Chris, Nale, Derek ja Lucy jalutasid ookeani poole.
Ilm oli soe ja mere lained loksusid vaikselt kivisele kaldale. Nad istusid majaka vaateplatvormil, jalad üle ääre ja nautised mõnusat maikuist sooja tuult . Seltskonnas tekkis äkiline vaikus , kajakas krääksatas katusel. Äkitselt läks taevas tumedaks, päike kadus suure tormipilve taha ning äsja väiksed olnud lained, olid nüüd pea pooleteise meetrised. Nende poole liikus suur ja võimas veekeeris, mis kõike suure jõuga endasse tõmbas. Noored hoidsid kõvasti majaka käsipuust kinni, nende jalad olid õhus. Käte jõud hakkas otsa saama, keeris liikus kiirest majaka suunas. Kõik lasid käsipuust lahti, nad lendasid ja lendasid vee ääreni kuni järsku kadusid pimedusse .
Kõik viis sõpra leidsid ennast imelikust ruumist, mis oli igast küljest piiratud istekohtadega, kus istusid veidrad, kohati jubedate nägudega olendid. Nende kõrvu lukustas kohutav uksekrigin. Saali astusid imelikes kostüümides mehed, kes vedasid arvatavasti laipa . Äkitselt hakkas rääkima keegi, kellel oli kõva ja jäme hääl. Ta tõusid oma kohalt ning lausus: ’’Asume kohe asja kallale, meil pole eriti palju aega. Me saadame teid kohta, kus surma ei karda, kus ellu jäävad ainult tugevamad, kus ohud näivad väiksemad kui nad tegelikult on. Teie ülesandeks on üles otsida Fööniksi koodeks, mille meie püha isa, kogu galaktika valitseja Harmendubiak peitis, kaitseks säästa kogu universumi elu.
’’Kas teil on küsimusi? ’’ Kõik hakkasid läbisegi karjuma .
’’Vaikust!’’ karjus olend mustas kostüümis.
’’Paistab, et teil on asi piisavalt selge. Head teed!’’ lausus olend ja vajutas mingit nuppu enda ees. Noored haitusid õhku.
Kate ja Lucy ärkasid pehmel ja kleepuval alusel. Nad kiskusid oma käed võrgust lahti. Tüdrukuid tabas äkiline paanika, sest nad oli aru saanud, kuhu nad olid sattunud. Suur, karvane, hiiglaslike ilaste kihvadega ämblik sööstis kiirelt tüdrukute poole. Lucy ja Kate hakkasid kiirelt võrku mööda alla ronima, hiigelämblik neil kannul. Võrk, mida mööda tüdrukud ronisid hakkas ülevalt rebenema. Koletis oli Lucy peakohal. Ta sirutas oma suured kihvad välja ning valmistus ründame isuäratavat ja maitsvat maiuspala. Võrk ei pidanud kaua vastu ja tüdrukud lendasid alla. Nende õnneks kukkusid nad otse pehmetele hiigelõitele, mis päästis nad kindlast surmast.
Chris, Derek ja Nael jalutasid mööda jõeäärset edasi. Nad ei rääkinud üksteisega. Kõiki kolme piinasid samad küsimused peas: miks just meie siia sattusime? mille jaoks meie peame just seda neetud ülesannet täitma? Kas see oli saatus või oli see nende eluteele ette kirjutatud, nad teadis, et seda nad muuta ei saa. Kaugelt märkasid poisid tüdrukuid, kes kõndisid neile vastu. Nii Kate kui ka Lucy jooksid poisse nähes kiirelt nende juurde ja kallistasid.
’’Jumal tänatud, et teiega on kõik korras. Tee ei kujuta ette, mis meiega juhtus!’’ rääkis Kate poistele. ’’Meid ajas taga hiigelämblik.’’ lausus Lucy ikka veel väikeses paanikas.
’’Jumal tänatud, et teiega kõik korras on!’’ ütles Derek ning hakkas edasi liikuma. ’’Tulge, see mees ütles, et meil pole palju aega, lähme otsime selle neetud koodeksi ja loodame, et siis pääsema siit.’’ Teised sammusid Derekile järgi.
Päike säras keset taevast, kõik viis imetlesid imeilusaid mäenõlvu, millest voolav kosk säras päikesekiirte paistel. Noored jõudsid templini, mille ees asetses suurte sammastega piiratud hiiglaslik sissekäik hoonesse. See tempel tekitas neis hirmutunnet, mis oli neid tabanud ennegi. Derek ja Chris võtsid seinal asetsevad tõrvikud, mis järku ise põlema süttisid, nad jalutasid mööda pikka ruumi. Seinad olid täis isasuguseid erinevaid sümboleid. Järsku jäi Nael seisma. ’’Siin on midagi viltu, ma arvan, et me peame astuma ainult punastele kividele. See võib mingisugune lõks olla.’’ Nael asetas kartmatult ühe oma jalgatest punasele kivile . Midagi ei juhtunud. Teised sammusid Naeli järel. Kate kaotas tasakaalu ja astus kogemata ühele kõrval olevale sinisele kivile. Tempel hakkas mürisema, seinad hakkasid kokku vajuma ja pragude vahelt ilmusid välja teravad orad. Nad jooksid kiiresti edasi. Napilt jõudsid nad seinte vahelt välja. Chris jooksis nii kiiresti, et ei saanud hoogu pidama. Järsku kivipõrand lõppes ning Chris lendas alla sügavikku. Kate, Lucy, Nael ja Derek jooksid karjatades edasi. Nad peatusid kivipõranda äärel ja vaatasid alla. Chris labas uimaselt ühel õhusseisval kiviblokil. Üleval templis asetses suur iidne Fööniksi koodeks. Nad hakkasid mööda kiviblokke järjest ülesse ronima. Chris jõudis esimesena koodeksini ning haaras sellest kinni. Tempel hakkas kokku kukkuma , teised ronisid samuti kähku ülesse ning nad hoidsid üksteisest kõvasti kinni, koodeks nende keskel. Fööniksi koodeks hakkas silmipimestavat valgust kiirgama . Käis kõva mürin. Hetke pärast tundsid nad, et on elus. Nad seisid keset iidset mäge. All nõlval ootas neid suur Berackia vägi. Nende võimsatest relvadest lendavad elektrikerad ja plahvatasid nende ümber. Berackia lendas oma lohel otse noorte poole. Miski Chrisi peas ütles: ’’Hävita koodeks, hävita see!’’ Ta haaras kiirelt koodeksi, kortsutas selle raskelt kokku ning viskas selle otse Berackia väe suunas. Käis suur plahvatus , igal pool oli silmipimestav valgus. Chris leidis ennast Berackiaga kahekesi, mõlemad abitult maas. Berackia haaras oma mõõga ning sööstis Chrisi suunas. Ta läbistas mõõgaga Chrisi õla, tõmbas mõõga välja, valmistus uueks rünnakuks, kuid mingi imelik jõud tõukas ta tagasi. Bereckia seest kiirgas valgus, see oli nii tugev, et plahvatas ta kehas. Poiss kukkus abitult maha. Chris kaotas meelemärkuse.
Hetk hiljem seisid nad majaka vaateplatvormil ning vaatasid üksteisele üllatunult otsa. Nad kallistasid sõbralikult.
’’Chris, Chris, Tule kohe siia, ’’ hüüdis Chrisi ema kurjalt. ,,Seda ma arvasin,’’ ohkas poiss ning lehvitas sõpradele hüvastijätuks kätt.
’’ Kuule pojake, me otsime sind igalt poolt, ise ütlesid et oled bistroos, me peame vanaisa sünnipäevale minema.’’
Chris naeratas rõõmsalt sõpradele.