Paulo Coelho Alkeemik (25)

Paulo Coelho
Posi nimi oli Santiago . Tema elu mõte oli ringi rännata. Vanemad tahtsid, et poisist saaks preester , et vanemad saaks tema üle uhkust tunda. Aga lapsest saadik oli tema unistuseks olnud tundma õppida maailma ja see näis palju olulisem, kui tunda Jumalat ja inimeste patte. Ühel õhtul ütles ta isale , et tahab ringi rännata. Isa ütles pojale „ Nad tulevad, et leida midagi uut, ja lahkudes on ikka samasugused. Nad ronivad üles mägedele, et vaadata losse , ja leiavad, et minevik oli parem kui see, mis praegu. Olgu neil heledad juuksed või tume nahk, ikka on nad samasugused inimesed kui meie omad.“ Poisist sai karjus , isa andis talle raha, et ta saaks omale lambad osta. Isa ütles pojale, „ rända niikaua mööda maad, kuni saad aru, et meie maa on kõige parem ja meie naised kõige ilusamad.“
Kui päevast päeva ühtesid ja samu inimesi näha, muutuvad nad varsti osakeseks meie elust. Ja kui nad meie ellu kuuluvad, tekib neil loomulikult soov seda muuta. Nad saavad vihaseks, kui mõni nende meele järgi pole. Kõik ümberringi näivad imehästi teadvat, kuidas me oma elu elama peame. Aga kuidas enda elu elada, seda nad ei tea.
Maailma suurim vale on: oma elu teatud hetkel kaotame me kontrolli selle üle, mis meiega toimub, ja saatust hakkab juhtima hoopis meie elu. Poisiga seda ei juhtunud, sest taheti, et temast saaks preester, aga poiss hakkas hoopis karjuseks.
Poisi kõrvale istus vanamees , kes ütles, et on Saalemi kuningas. Vanamees pakkus poisile varandust kui too annab talle kümnendiku oma lammastest. Poiss mõtles, miks kuningas karjusega räägib. Põhjusi oli palju, aga olulisem oli see, et poiss elas Oma Loo järgi. „Oma lugu on see, mida sa alati oled igatsenud teha. Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu. Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab neid Oma loo võimatuses.“ „ See jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahet, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes oled, ja teed, mis sa teed- kui sa kõigest hingest midagi tahad , siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne.“ „Inimeste ainus kohustus on austada Oma Lugu.“
Poiss kadestas tuult tema vabaduse pärast ja taipas siis, et ta võib olla sama vaba kui tuul. Mitte miski ei takista teda peale tema enda. Lambad, kaupmehe tütar, Andaluusia põllud- need olid vaid sammud, mida ta astus Oma Loo suunas.
Järgmisel keskpäeval kohtus ta vanamehega. Kaasas kuus lammast . Poiss tahtis teada, kus ta varandus on, vanamees ütles: „varandus on Egiptuses, püramiidide juures.“ „ Et sinna jõuda, pead sa järgima märke. Jumal on meile kõigile valmis seadnud tee, mida mööda käia. Sa pead vaid nägema neid märke, mis on sinu jaoks jäetud.“ Vanamees andis poisile kaks kivi, üks oli valge teine must. Must tähendab jah ja valge ei. Kui poiss märkidest aru ei saa, siis aitavad teda kivid. Kui vähegi võimalik otsusta ise. „Ära unusta märkide keelt. Aga kõige tähtsam-ära unusta minna Oma Loo lõppu.“
Poiss läks Aafrikasse. Ta tundis end halvasti ja kohutavalt üksinda. Raha oli tal piisavalt, rahal on nõiavägi: kel raha jagub , see pole kunagi üksi. Poiss kohtas seal ühte poissi ja palus tal end püramiidide juurde juhatada . Santiago pakkus talle selle eest raha. Enne baarist lahkumist haaras baariomanik Santiagost kinni ja hakkas ägedalt midagi karjuma . Tema uus sõber lükkas baarimehe eemale. Poiss võis oma uut sõpra usaldada . Noormees oli päästnud ta väga ohtlikust olukorrast. Noormees keda, ta usaldada võis, varastas ta raha. Päike hakkas loojuma. Poiss jälgis seda niikaua, kuni päike väljakut ümbritsevate valgete majade taha kadus . Kui hommikul seesama päike tõusis, oli ta olnud veel teisel maal, ta oli karjus oma kuuekümne lambaga ja tal seisis ees kohtumine ühe tüdrukuga. Hommikul oli ta täpselt teadnud , mis teda mööda tuttavaid põlde rännates ees ootab.
Aga nüüd päikeseloojangul, oli ta teises riigis, ta oli võõras võõral maal ja ta ei mõistnud keelt, mida seal räägiti. Ta polnud enam karjus ja tal ei olnud mitte kui midagi, isegi mitte raha, et tagasi minna ja kõike otsast alata. Vahel muutub kõik ühe põgusa karjatuse hetkel, enne kui inimene jõuab oma eluga ära harjuda. Edaspidi püüab poiss hoida seda vähestki, mis tal on, sest ta on liiga väike, et haara kogu maailm.
„ Ma olen nagu kõik teisedki: näen maailma sellisena, nagu ma tahan seda näha, mitte sellisena, nagu see on.“
Poiss jäi magama keset turuplatsi, ta ärkas selle peale, et keegi teda müksas. Ta jalutas aeglaselt väljakul ringi. Kaupmehed seadsid üles oma lette; poiss aitas seda teha ühel maiustustemüüjal. Selle maiustusemüüja näol oli eriline naeratus: ta oli õnnelik, ta teadis mida ta oma elus teeb, ja ta oli valmis alustama uut ja ilusat tööpäeva. „See mees ei tee maiustusi mitte sellepärast, et hiljem reisima minna või kaupmehe tütrega abielluda . Ta teeb seda sellepärast, et see meeldib talle,“ mõtles poiss ja märkas, et suudab sedasama , mis vanameeski- näha, kas inimene on Oma loole lähedal või sellest kaugel. Piisab vaid inimesse vaatamisest.
„Kõik on ainult üks,“ oli vanamees öelnud. Poiss mõistis, et õpib seal võõral maal samu asju, mida lambadki olid õpetanud. „Kõik on ainult üks,“ oli vanamees öelnud.
Poiss sattus kristallikaupmehe juurde, kes ütles talle, et isegi kui poiss aasta otsa kristalle puhastaks, isegi kui ta nende müügi pealt suurt tasu teeniks, ikkagi oleks tal vaja raha juurde laenata, et Egiptusesse jõuda. Tangeri ja püramiidide vahel on tuhandete kilomeetrite laiune kõrb.
Järsku jäi nii vaikseks, et tundus, nagu magaks kogu linn. Polnud enam turgu, ega kaupmeeste vaidlusi, polnud mehi, kes tornis laulsid, ega raamituid käepidemetega ilusaid mõõku. Polnud ei lootust ega seiklust, ei vanu kuningaid ega Oma Lugusid , ei varandust ega püramiide. Kogu maailm oli jäänud vakka , sest poisi hing oli vait. Polnud valu, polnud kannatust ega pettumust. Oli ainult tühi pilk, mis oli suunatud väikesele baariuksele, ja oli suur soov surra, nõnda et kõik sealsamas hetkel igaveseks lõpeks. Poiss jäi kaupmehe juurde tööle, sest ta vajas raha, et osta mõned lambad.
„Kuni õnn meie poolel on, tuleb olukorda ära kasutada ja teha niipalju kui võimalik, et teda aidata, nii nagu tema meid aitab. Seda kutsutakse Algaja eesõiguseks. Või algaja õnneks.“
Ka kaupmees unistab rändamisest. Ta unistab palverännakust Mekasse. Kaupmees ei lähe sinna, „ sest Meka on see, mis mind elus hoiab. Tema aitab mul taluda kõiki neid lõputuid üksluiseid päevi, neid vaikivaid kristallitükke riiulitel, lõuna-ja õhtusööke selles näruses kohvikus. Ma ei julge oma unistust täide viia, sest siis poleks mul elamiseks enam mingit põhjust. Kaupmees on teistsugune kui poiss, tema tahab ainult unistada, aga poiss tahab oma unistused ellu viia.
Ilu on see, mis meelitab inimesi. „ Maktub ,“ ütles kaupmees. Tõlgituna tähendaks see umbes: nii on kirjas.
Poiss oli töötanud kaupmehe juures aasta ning ta oli valmis lahkuma . Ta oli piisavalt rahe, et minna Hispaaniasse ja osta omale 120 lammast.“ Ma lähen tagasi vanade tuttavate põldude juurde ja hakkan lambaid karjatama.“ Poiss polnud oma otsusega enam rahul. Ta oli tööd rabanud terve aasta, et oma unistus ellu viia, ja nüüd muutus see unistus iga hetkega üha tähtsusetumaks. Võib- olla sellepärast, et tegelikult see polnudki tema unistus. „ Kes teab, kas on ikka parem olla nagu Kristallikaupmees: mitte kunagi Mekasse minna ja kogu elu reisist unistada.“ Poiss jõudis järeldusele, et võib karjuseks hakata ükskõik millal, sest ta on ära õppinud lammaste karjatamise. Aga võimalust mina Egiptusesse püramiidide juurde tal võib- olla enam ei tulegi. Nii otsustas poiss minna otsima oma varandust.
„Otsused on ainult millegi algus. Kui keegi midagi otsustab, siis sukeldub ta tegelikult ühte võimsasse voolu, mis kannab inimese sinna, millest ta otsustamise hetkel ei osanud unistadagi.“
„Maailma Hing- kui te kogu südamest midagi soovite , olete Maailma Hingele kõige lähemal. See on alati positiivne jõud,“ ütles inglane. Poiss austas inglast, sest nad mõlemad otsivad Oma Lugu.
Poiss sai sõbraks kaamelimehega. Kaamelimees rääkis poisile, Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus , oleksite õnnelik mees. Te märkaksite siis, et kõrbes on elu, et taevas on tähed ja et sõjamehed taplevad sellepärast, et see kuulub inimsoo juurde. Elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame.“
Poiss ja inglane hakkasid otsima Alkeemikut, kelle juurde inglane oli tulnud. Kõigepealt proovisid nad omapäi otsida. Nad olid ära kulutanud terve päeva kui lõpuks otsustasid, kellegi käest küsida. Nad küsitlesid inimesi allika juures. Allika juurde tuli üks tüdruk vett võtma, poiss lähenes talle ja, kui ta nägi neiu tumedaid silmi ja huuli, mis olid kõhkvel naeratuse ja vaikuse vahel, mõistis ta kõige olulisemat osa Keelest, mida maailm räägib ja millest oma südame saavad aru kõik inimesed. See oli Armastus, see on vanem kui inimkond , vanem kui kõrb. „iga inimest ootab maailmas keegi, olgu see kõrbes või mõnes suures linnas. Ja kui nende inimeste teed ristuvad ja silmad kohtuvad, siis kaotab minevik ja tulevik igasuguse tähenduse ning jääb ainult see hetk ja see uskumatu veendumus , et kõik asjad siin päikese all on kirjutatud ühe ja sama Käe poolt.
Tüdruku nimi oli Fatima . Tüdruk oli muutunud osakeseks poisist. „Te rääkisite mulle oma unistustest , te rääkisite märkidest. Sellepärast ma ei kardagi midagi, sest märgid olid need, mis teid minu juurde juhatasid. Ja mina olen osa teie unistusest, Oma Loost ,“ rääkis tüdruk. Tüdruk tahtis, et poiss läheks edasi oma sihi poole, et poiss jätkaks Oma Loo otsimist. „ Ainult luited muudavad tuulemöllus oma kuju, kõrb jääb ikka samaks. Nii on ka meie armastusega.“ Poisi arvates vajab armastus armastatuga koosolemist. Poisile ei mahtunud pähe, kuidas on armastus võimalik ilma omamiseta.
Kuidas ennustada tulevikku? Oleviku märkide järgi. Saladus on siin, olevikus; olevikku tähele pannes võite seda paremaks muuta. Ja kui olevik paremaks muutub, siis on parem ka kõik see, mis hiljem tuleb. Unustage tulevik!
Armastus ei takista kunagi Oma Loo otsimist. „ Armastatakse sellepärast, et armastatakse. Armastus ei vaja põhjusi.“
Tuleb kuulata oma südant, et aru saada maailmas ja elust. Keegi ei saa oma südame eest põgeneda. Seepärast on parem kuulata, mida ta räägib.
Inimesed kardavad oma suurimaid unistusi ellu viia, sest neil on tunne, et need pole seda väärt või et nad ei jõua sinnani. „Igal inimesel siin maa peal on varandus, mis teda ootab,“ ütles poisi süda.“ Meie, südamed, räägime nendest varandustest vähe, sest inimesed ei taha neid enam otsida. Me räägime sellest ainult lastele. Hiljem laseme elul lihtsalt edasi minna, igaüks oma saatuse poole. Kuid kahjuks kasutavad väga vähesed seda teed, mis viiks neid Oma Loo ja õnneni.“
„ Surra janu kätte just siis, kui palmipuud silmapiirile ilmuvad .“ Iga otsimine algab Algaja Õnnega ja lõpeb alati võitja läbikatsumisega.
Päike ütles: „ Siit, kus ma olen - ja ma olen maailmast väga kaugel-, õppisin ma armastama. Kui ma natukenegi Maale ligineksin, sureks seal kõik ja Maailma Hinge poleks enam. Nii me siis vaatame teineteist ja tahame teineteist ja mina annan talle elu ja soojust ja tema mulle põhjuse elamiseks.“ Ühesõnaga armastus on vastastikune andmine.
Vanasõna: „Kõik, mis on juhtunud üks kord, ei juhtu enam kunagi. Aga kõik, mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda.
Poiss järgis Oma Lugu ja sai aru, et Elu on helde sellele, kes elab Oma Loo järgi.