Esimese maailmasõja uuendused sõjatehnikas (2)

Püünsi Kool
SÕJATEHNIKA I MAAILMASÕJAS
Loovtöö
Koostaja : Sten - Kristjan Nurk
8.klass
Juhendaja : Veronika Uussaar
Püünsi 2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Tankid 5
Õhusõidukid 9
Allveelaevad 12
Kaevikusõjad 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjanduse loetelu 18
Lisad 19
Lisa 1.....................................................................................................................................19
Lisa 2.....................................................................................................................................20
Lisa 3.....................................................................................................................................21
Lisa 4.....................................................................................................................................22
Sissejuhatus
Maailmasõja puhkemise ajendiks sai Austria-Ungari troonipärija ertshertsog Franz Ferdinandi tapmine Sarajevos 28. juunil 1914. aastal. Austria-Ungaris ja mujalgi Euroopas vallandas tapmine pahameeletormi, kuid atentaat polnud siiski sündmus, mis pidanuks viima maailmasõja puhkemiseni. Venemaa asus toetama Austria-Ungari surve alla sattunud Serbiat. Saksamaa õhutusel kuulutas Austria-Ungari Serbiale sõja, vastuseks kuulutas Venemaa välja mobilisatsiooni. Saksamaa võttis seda sõjakuulutusena, esitades Venemaale ja selle liitlasele Prantsusmaale ultimaatumi, mis nõudis mobilisatsioonikäsu tühistamist. Seda ei tehtud ja Saksamaa kuulutas 1.augustil 1914. aasta algul Venemaale, seejärel Prantsusmaale sõja, tungides ühtlasi kallale Belgiale. Belgia neutraliteedi rikkumine sundis sõtta astuma Inglismaad.
Esimene maailmasõda (algselt Maailmasõda) oli esimene suurt osa maailma maadest kaasanud sõda, mis kestis 28. juulist 1914.aastast kuni 11. novembrini 1918. aastani. Sõdivad riigid jagunesid Antandiks (6 suurriiki- Suurbritannia , Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan, Venemaa ja USA sekkus 1917. aastal) ja Keskriikideks (Saksamaa, Austria-Ungari, Türgi, Bulgaaria ). Üheski varasemas sõjas ei osalenud nii palju sõdureid, seetõttu sõja lõppedes oli sellest saanud ohvrite arvult teine konflikt ajaloos (Taipingi ülestõusu järel). Üle 9 miljoni inimese langes lahingutes. Rohkem ohvreid on hiljem olnud ainult Teises maailmasõjas. Esimene maailmasõda sai tuntuks kaevikusõjana, seda eelkõige Läänerindel.
Esimeses ilmasõjas toimusid suured muutused relvastuses. Esimest korda kasutati keemiarelvi, toimus esimene massiivne pommitamine lennukitelt ning toimusid 20. sajandi esimesed tsiviilisikute massimõrvad. Esimese maailmasõja jooksul täiustati lennukeid, nende mootoreid, relvastust ja lennutaktikat suurel määral. Juba enne maailmasõda mõeldi kuulikindla masina ehitamise peale. Oli vaja masinat millega ületada lahinguväli ning esimesena said sellega hakkama britid, kelle valmistatud tankid, läksid esimest korda lahingusse 1916. aasta suvel Somme lahingus. Enne esimest maailmasõda polnud kunagi kasutatud sõjategevuses allveelaevu.
Valisin selle teema kahe asjaolu tõttu, esiteks olen juba kaua huvi tundnud vanade relvade vastu ning teadsin , et Esimeses maailmasõjas oli toimunud palju muutusi relvastuses. Läbi selle teema jõuan välja lõpuks ka praeguste relvadeni ning saan teada kuidas on relvad arenenud viimasel sajal aastal. Teiseks, leidsin, et selle teema kohta on mitmeid allikaid . See tähendab, et saan uurida teemat põhjalikult ning tulevikus on mul endal lihtsam seda teemat käsitleda.
Uurin seda, mis muutus Esimeses maailmasõjas relvastuse suhtes. Võrdlen sõjas osalenud suuremate riikide sõjatehnikaid omavahel. Oma töös tutvustan täpsemalt tanke, allveelaevu ja lennukeid.
Informatsiooni kogusin ma erinevatest raamatutest ning internetist. Leidsin mõned huvitavad teosed: Paul Doswelli Tõestisündinud lood Esimesest maailmasõjast, kust sain infot eelkõige tsepeliinidest, John Keegani Esimene maailmasõda, kus oli minu jaoks palju vajalikku infot laevade ja allveelaevade kohta ja ka Keegani teisest raamatust Sõjakunsti ajalugu. Materjali leidsin ka ajakirjast Tehnikamaailm, kus Kaido Tiigisoon oli pikalt kirjutanud lennukitest Esimeses maailmasõjas. Internetist leidsin kõige rohkem informatsiooni, kuid kahjuks pole teada selle autorid. Lehekülgedel, mida külastasin oli täpselt ära toodud kindlate masinate andmed, mida vajasin oma uurimustöö koostamiseks. Eesti keelset eraldi raamatut Esimese maailmasõja kohta ma kuskilt kahjuks ei leidnud. Seega on võimalik, et minu töö on abiks ka teistele, kes soovivad sama teema kohta kunagi hiljem teha uurimustöö või referaadi.
Tahaksin tänada oma ema, isa ja juhendajat tänu kellele sain selle pika ja vaevarikka töö tehtud.
I Kaevikusõjad
Kaevikud võimaldasid mõlemal poolel edukalt peatada vastase pealetunge. Kaevikutest said sõja iseloomulikud koostisosad ja 3,5 aasta jooksul muutusid kaevikuliinid vaenupoolte vahel üsna vähe. Liivakotid kaevikute ees kaitsesid sõdureid juhuslike kuulide ja šrapnellide eest, okastraat hoidis ära vaenlase ootamatud rünnakud. Maastik kaevikute vahel oli täis mürsulehtreid ja kuulidest üles küntud. Alles tankide kasutuselevõtt laskis tõhusalt hävitada okastraattõkkeid ja kuulipildujate tulepesi.
Okastraattõkkeid oli keeruline ületada, kuulipildujate tuli ajas segamini vaid korrapärased tõkked. Läbitungimine tähendas ka meeste hajumist rindejoonel: polnud võimalik vallutada vaenlase kaevikut ühtse tugeva löögirusikana. Kaevikute põhjal rajati laudteed, et kaitsta meeste jalgu pori ja vihma tõttu tekkivate jalahaiguste eest. Pealetungi raskendasid kuulipildujad, mis niitsid mehi maha ega lasknud kiiresti pealetungile minna. Teine asi, mis pealetungi oluliselt aeglustas oli gaasi kasutamine, õnneks või kahjuks kuid vastase kaevikutesse gaasirünnak siiski tavaliselt ei ulatunud.
Kuid kaevikutel oli siiski rohkem plusse kui miinuseid. Hästi ehitatud kaevikud ja punkrid kaitsesid mehi suurtükimürskude kildude eest, kuid otsetabamusest need ei päästnud. Suurtükimürsud pöörasid maapinna pahupidi, hävitasid drenaažisüsteeme ja tegid rünnaku alustamise raskeks. Samas oli kaevikutest lihtne märgata, kui vaenlane paigutas rünnaku alustamiseks mehi ühest kohast teise.
Kaevikud olid ehitatud väga kavalalt nimelt sikksakkidena, et takistada vaenlase suurtükiväel kogu kaevikuliini hävitamast. Kommunikatsiooniliinid ( raadioside ) ühendasid kaevikud suurteks süsteemideks. Kaevikuliinidele rajati niinimetatud umbtänavad, et ajada vaenlane eduka rünnaku puhul segadusse. Kaevikuliini ette ehitati eelpositsioone mineerijatele ja snaipritele. Vaenlase positsioonide alla püüti ehitada ka maa-aluseid tunneleid, et panna sinna lõhkeainet ja õhkida vaenlase positsioone. Kaevikuliinide vahel oli eikellegimaa, mida ületada oli raske, sest seal asusid okastraattõkked. Maa oli suurtükimürskudest üles küntud, asus snaiprite tule all ja võis olla mineeritud. Mürsulehtritesse kogunes gaasirünnaku järel ka õhust raskem mürkgaas. Raudteedevõrk võimaldas kiiresti paisata tagavaraüksusi ühest piirkonnast teise. Lennukid ei suutnud tol ajal veel raudteeliiklust oma pommidega häirida.
Minu arvates oli kaevikusõda loomulikult hea uuendus sõjataktikas, kuid peale sõda jäid kaevikud lihtsalt tühjalt seisma. Nendega oli rikutud tohutult maad ja põlde, mistõttu oli veelgi raskem sõjast üle saada ja põllumajandusele tegi see tohutut kahju. Kaevikutes leidus siiski rohkem positiivset , kui negatiivset. Kaevikusõdade kasutegur suutis korvata kahju, sest sõjas iseenesest oli neist palju kasu ja see mis sai kaevikutest peale sõda ei huvitanud ju sõja ajal kedagi. Seetõttu usungi, et Esimeses maailmasõjas oli kaevikute kasutamine õigustatud ja isegi probleemid siis ja hiljem ei muuda nende kasu sõjas.
II Tankid
Juba enne Esimest maailmasõda mõeldi kuulikindla masina ehitamise peale. Kuna sõjapidamine oli muutunud ja võrdsete vastaste korral kippus sõda kujunema kaevikusõjaks, milles kummalgi poolel polnud kindlat edu, oli vaja masinat millega oleks võimalik ületada lahinguväli ning murda läbi vaenlase kaevikute liinist.
1914. aastal pakkuski Briti kolonel Ernest Swinton välja masina, milleks oli traktorialusele paigutatud soomuskast. Kõigepealt esitas ta projekti sõjaminister lord Kitchnerile, kes aga tema projekti vastu erilist huvi üles ei näidanud. Seejärel pakkus Swinton oma projekti admiraliteedile, mille juht Winston Churchill näitas üles palju suuremat huvi. Esimene prototüüp valmis 1915. aasta augustis ning selle nimeks sai Väike Willie (Little Willie). Relvastust sel polnud ning kaal ulatus keskeltläbi kaheksa tonnini. Vaatamata oma unikaalsusele, ei olnud masinast suurt kasu, kuna see oli madalapõhjaline ning ei suutnud ületada üle 2.5 meetri laiuseid kraave . Seega ei suutnud see masin ületada ka kaevikuid, mille tarbeks ta ehitatud oli. Seejärel arendati välja teine prototüüp, mis oli edukam . Masina kuju küljelt vaadates oli rombjas ning teda hakati nimetama Suureks Willieks (Big Willie). Kuna katsetused osutusid edukaks, tellis armee neid sõjamasinaid lausa sada tükki. Peale mõningasi ümberehitusi sai ta nimeks Mark I ning neid hakati tootma kahes variandis Isane (Male) ja Emane (Female). Isane oli relvastatud külgedelt kahe laevakahuriga, Emane oli aga relvastatud ainult kuulipildujatega. Uusi sõjamasinaid hakati esialgu nimetama maa laevadeks, kuna aga nende tootmist hoiti rangelt salajas, toodeti neid tehastes ametliku nime all liikuvad veepaagid Mesopotaamiale. Saladust suudeti hästi hoida ning just salatsemise tõttu sai soomusmasin ka tänaseni üldlevinud nime – tank , mis tähendab inglise keeles vedelikupaaki.
1916. aasta suveks suudeti valmis ehitada 49 tanki ning need veeti üle mere Prantsusmaale. Tankid olid 10 meetrit pikad ja 4,2 meetrit laiad ning 2,5 meetrit kõrged. Kaalusid need hiiglased 29 tonni. Tal oli küljes neli 7,7 mm Hotchkiss kuulipildujat. Soomus oli 6-12 mm paks ja mootor Foster -Daimler omas 105 hobujõudu. Ühe tanki meeskonda kuulus 8 meeskonnaliiget. Maanteel suutis Mark I arendada kiirust kuni 6 km/h.
Esmakordselt läksid inglaste tankid Mark I lahingusse Prantsusmaal Somme lahingus. 15. septembri koidikul hakkasid Flersi küla juures haneritta paigutatud masinad vaenlase poole liikuma, nende kiiruseks oli alla viie kilomeetri tunnis. 49 tankist ei läinud tehniliste probleemide tõttu käima või seiskus õige pea pärast rünnaku algust 31 ning alles jäänud 18-st masinast said kaheksa vaenlase mürsutabamuse ja kaks süttisid tõenäoliselt mootoririkke tõttu või muul tehnilisel põhjusel. Kuid kaks masinat suutsid siiski vaenlase rindest läbi murda, üks neist hõivas vastase tugipunkti ja jäi sinna pidama , teine aga suundus rindejoone taha ja tiirutas mõnda aega küla vahel. Esimese suurema tankirünnaku sooritasid britid 1917. aasta novembris, kui Cambrai lahingus läks pealetungile korraga 400 Mark IV tüüpi tanki. Seda peetakse Esimese maailmasõja edukamaks pealetungiks, mis näitas selgelt soomusmasinate koondrünnaku edukust.
Prantsuse ülemjuhatus jõudis nagu inglasedki järeldusele, et vajatakse roomikutel liikuvat soomustatud masinat, mis suudaks ületada lahinguvälja ja murda läbi sakslaste kaitsest. Prantsuse kolonel J.E.Estienne esitas 1915. aasta sügisel prantsuse vägede ülemjuhatajale kindral Joseph Joffrele roomikutel liikuva lahingumasina projekti, mida ta nimetas maa lahingulaevaks (cuirasse terrestre). Nagu E.W.Swinton, sai ka tema inspiratsiooni Holti roomiktraktorist. Joffre kutsus Estienne Pariisi kohtuma Eugene Brilliega ettevõttest Schneider-Creusot. Brillie oli Holti litsentseeritud esindaja Prantsusmaal. 1915. aasta lõpuks valmis tanki kavand ja 31.jaanuaril 1916. aastal esitati tellimus 400 tankile Char d`assaut (CA 1) Schneider. Esialgne kavand nägi ette neljatonnist soomustatud traktorit 4 meeskonnaliikmega, mis suudaks vedada soomustatud kelku 20 jalaväelasega. Valmima pidid masinad 1916. aasta novembris.
Lõpuks, kui prantslaste tankid olid valmis ei olnud praktiliselt midagi jäänud alles esialgsest kavandist, kõik oli muudetud suuremaks ja võimsamaks. Roomik oli vedrustatud, kuid tanki jaoks liiga lühike ja selle esiosa tõus oli väike. Seetõttu suutis tank ületada kõigest 1,75 m laiusi kraave ja kuni 0,8 m kõrgusi takistusi. Soomus oli kuni 11,5 mm paks ja tank kaalus ligi 14 tonni. Kiirust suutis see arendada kuni 8 km tunnis. Relvastus koosnes ühest 75 mm Schneideri kahurist, mis paiknes paremal küljel asuvas laskeavas ja kahest 8 mm Hotchkiss kuulipildujast, mis paiknesid külgedel. Tanki mahtus 90 mürsku ja 4000 padrunit laskemoonaks. Erinevalt esialgsest kavandist oli meeskond lõpuks kuueliikmeline. Prantslased otsustasid tanki ette paigaldada ka Jules Louis Bretoni leiutatud traadilõikaja, mis tegelikult ei olnud vajalik, sest tanki jaoks ei ole okastraat mingi takistus.
Esimest korda kasutasid prantslased tanki Nivielli pealetungis 16. aprillil 1917. aastal Berry -au-Bac-is Chemin de Dames -i lähedal. Kuna tankid asusid rünnakule päevasel ajal olid nad seetõttu saksa tulejuhtidele selgelt näha. Sakslased avasid tankide pihta tule enne kui need jõudsid oma positsioonidelt lahkuda. Lisaks selgus, et sakslaste kuulid suutsid Schneider CA 1 soomust raskusteta läbistada. Bensiinipaagid, mis asusid kuulipildurite kõrval muutsid tanki aga tuleohtlikuks. Kokku läks lahingusse 121 tanki, millest muudeti liikumisvõimetuks 81 tanki ning nendest 56-te polnud võimalik remontida. Kuigi osad tankid siiski jõudsid sakslasteni oli rünnak üldiselt katastroof.
Samal ajal said ka sakslased tankide vajalikkusest aru ning sakslased asusid oma versiooni välja töötama. Sarnaselt prantslastele üritati kasutada Holti traktori roomikut ja Steiner , Saksamaa esindaja Holti kompanii juures kutsuti nõuandjaks. Esialgu pidi see kaaluma 30 tonni, suutma kanda kahte kahurit, ees ja taga ning kuulipildujaid külgedel või relvastamata 4 tonni laskemoona . Masin pidi arendama kiirust kuni 12 km tunnis. 1917. aasta aprilliks oli plaan valmis ja sama aasta maiks valmis puust prototüüp, mis peale inspekteerimist 14. mail heaks kiideti. 1.detsembril 1917. aastal telliti 100 masinat, reaalselt valmis neid, aga kõigest 20. Tank telliti nime all Sturmpanzerwagen A7V.
Toodetud masinad kaalusid 32-35 tonni ning neid liigutasid kaks masina keskosas paiknevat bensiini mootorit. Roomikud olid 4,5 m pikad 8 meetrise keha kohta ja igaühel neist oli 15 ratast. Tank suutis ületada vaid 2,2 m laiusi kraave ja 0,5 m kõrgusi takistusi. Masina esiosas paiknes üks 57 mm kahur ning külgedel ja taga olid kokku kuus kuulipildujat. Kiiruselt oli see kiirem kui, prantslaste ja inglaste tankid. Meeskond koosnes 18 mehest.
Esimest korda kasutati A7V-d lahingus 24. märtsil 1918. aastal St.Quentini lahingus. Peale sõdurite moraali tõstmise oli neist vähe kasu. Esimene tankide vaheline lahing toimus kuu aega hiljem, kui kolm A7V-d kohtus kahe emase ja ühe isase Mark IV-ga. Lõpuks võitsid lahingu inglaste tankid. Samal päeval osalesid lahingus kõik 17 saada olevat A7V-d kuid erilise eduta.
Minu arvates ei osutunud tankid siiski loodetult edukaks. Pigem hirmutasid need inimesi vaimselt, kuid hiljem on osutunud need äärmiselt vajalikeks relvadeks. Kui võrrelda tanke, siis kõige kiirem oli sakslaste tank, mis oli inglaste tankist ligi 3 km/h kiirem, mis tähendas, et 24 tunniga läbis A7V ligi 72 kilomeetrit rohkem. Üks põhjusi, ilmselt miks sakslaste tankid niivõrd kiired olid peitus nende mootoris. Neil oli kasutada kaks 100 hobujõuga mootorit, samas prantslastel oli vaid üks 55 hobujõuga mootor. See andis sakslastele võimaluse inglaste tanke jälitada. Prantslaste tankid kaalusid ligi 20 tonni vähem, kui sakslaste tankid, kuid erilist edu nad sellega ei saavutanud. Sakslaste tankidel oli ka kõige paksem soomus ning see tähendas seda, et ka meeskonnal tankis oli julgem olla, sest nad tundsid end rohkem kaitstuna. Minu arvates võib öelda seda, et sakslaste tankid olid peaaegu igas elemendis parimad.
III Õhusõidukid
Uudseim, suurim ja tuleviku seisukohalt tähtsaim edusamm Esimeses maailmasõjas oli ründelennukite konstrueerimine.
Esimese maailmasõja alguses 1914. aastal oli lennuk veel suur ime. Vaid 5 aastat varem oli suudetud aeroplaan esimest korda kindlalt lendama panna, sellegipoolest paranesid lennukite omadused enne sõda kiiresti. Suurendati lennukestust ja -kiirust. Palju muret tekitas kere ja tiibade nõrkus ja seetõttu juhtus palju õnnetusi. Sõja alguseks olid lennukid saavutanud kindralite tähelepanu ning sõjataevasse ilmusid lennukid. Esimese maailmasõja jooksul täiustati lennukeid, nende mootoreid, relvastust ja lennutaktikat suurel määral. Algul kasutati lennukeid peamiselt vaatluseks ja luureks. Sõja alguses olid lennukid siiski ilma relvastuseta. Kui vastased juhtusid õhus kokku saama, siis lehvitati ja naeratati üksteisele. Selline sõprus ei kestnud, siiski kaua. Ei ole täpselt teada, kes esimesena vaenlase lennukit ründas. Varsti hakkasid piloodid lennukisse kaasa võtma püstoleid ja püsse ning seejärel paigutati lennukitele kuulipildujad. Lennukiinseneride peamine lahendamist vajav probleem oli seotud sellega, kuidas üldse ettepoole tulistada. Sest kuulipilduja ja vastase vahele kippus tihti jääma propeller 1915. aastal leiutas prantslaste testpiloot Roland Garros sünkroon-kuulipilduja, mis võimaldas tulistada pöörleva propelleri labade vahelt ilma neid tabamata . Seejärel lasi Garros 19 päeva jooksul alla 5 vastaste lennukit, mis oli mõistagi ennekuulmatu.
Garrose kasutuses olnud lennuk Morane-Saulnier L oli mõeldud kahele inimesele ning see oli 6.9 meetrit pikk. Tiivaulatus oli 11.2 meetrit ning kõrgus 3.9 meetrit. Laetult kaalus masin 680 kg. Kiiruse poolest ei olnud see midagi erilist, sest suutis arendada vaid kiirust kuni 125 km/h. 8 minutiga tõusis lennuk kõigest kilomeetri kõrgusele. Morane-Saulnier L oli varustatud ühe 7.7mm Lewise kuulipildujaga.
Kui Garros maapealse tulega alla toodi, tuli tema saladus muidugi avalikuks ning sakslaste jaoks lennukeid tootnud Hollandi lennuvalmistaja Fokker võttis lahenduse kiirelt üle ja juba juuni kuuks jõudis Fokker E I sõtta, omades kolme sünkroniseeritud kuulipildujat. Fokker E I meeskonnas oli, vaid üks liige – piloot . Lennuki pikkus oli 7.2 meetrit ja tiivaulatus 8.9 meetrit. Lennuk oli 3 meetrit kõrge ja laetult kaalus see 563 kg. Sakslaste esimene relvastatud lennuk suutis lennata kuni 130 km/h. 20 minutiga suutis lennuk tõusta 2000 meetri kõrgusele. Relvastatud oli see ühe 7.92 mm Spandau IMG 08 kuulipildujaga.
Brittide lennuk B.E.12, mis esimest korda lendas 1915. aasta juulis, oli samuti vaid piloodi jaoks mõeldud, kuid see oli pikem sakslaste ja pranstlaste lennukeist. Tiivaulatus oli 11.3 meetrit ja kõrgus 3.4 meetrit. Mõõtmetelt oli see seega sarnane prantslaste Morane-Saulnier L-iga. Maksimaalne kaal, millega lennuk tõusta suutis oli 1039 kg. Brittide lennuk oli, aga kiireim see suutis lennata, kuni 164 km/h. 1500 meetri kõrgusele suutis lennuk tõusta tubli 11 minutiga. Relvastatud oli see ühe 7.7 mm Vickersi sünkroon-kuulipildujaga ning võis kanda kuni 150 kg pomme.
Loodi spetsiaalsed mitmemootorilised võimsad pommituslennukid ning suure lennulaega luurelennukid. Üha laienev sõda nõudis järjest uusi lennukeid. Suured olid kaotused lennukite osas ja seda nii vaenlaste relvade kui tehniliste avariide läbi. Tihti tulistasid maaväed ka oma lennukeid alla, sest ei tuntud nende välimust. Vene soldatid tulistasid koguni kõiki lennumasinaid, sest nende meelest võisid vaid sakslased sellise imega hakkama saada. See tingis tingmärkide maalimise lennukitiivade peale. Kõik sõdivad maad asendasid lennumasinate üksiktootmise jõudumööda seeriatootmisega. Kokku ehitati Esimese maailmasõja jooksul umbes 200 000 lennukit ning üle 250 000 lennukimootori. Ülekaalus olid kahetiivalised lennukid – biplaanid, millel olid aeglase kiiruse juures paremad lennuomadused. Kuigi iga 16 õhulahingu kohta tuli vaid üks allatulistatud lennuks, hukkus sõja jooksul üle 10 000 lenduri. Õhusõda tõi kaasa ka oma kangelased – ässad, kelle arvele kogunes mitmeid allatulistatud vaenlase lennukeid. Ässad olid näiteks inglane Edward Mannock, ameeriklane Eddie Rickenbacker ja sakslane krahv Manfred von Richthofen.
Tsepeliinid kujutasid endast aeglaselt liikuvaid õhulaevu, mis püsisid õhus tänu vesinikuga täidetud kerele. Õhulaevad konstrueeris 20. sajandi algusaastateil krahv von Zeppelin . Üsna varsti pärast sõja puhkemist võeti need kasutusele, et igasuguseid objekte õhust pommitada. Juba 1915. aasta 31. mai ööl kõrgus Londoni kohal ähvardavalt Saksa õhulaev LZ-38. Ookeani liinilaeva mõõtu, seilas see taevas ühtlase kiirusega 80 km/h. Inglased ei osanud aimata mingitki ohtu ning varsti noogutas kapten Erich Linnarz põgusalt pommiheitjate juhtimiskeskusele ning 150 mürsku lendas alla linna poole. Tsepeliinid väisasid Londonit terve suve ja hoidsid pealinlasi pideva hirmu all. Kuigi tsepeliinid tekitasid suhteliselt väikest reaalset kahju, oli põhjustatud segadus ja moraali õõnestamine muljetavaldav. Millal iganes õhurünnak toimus, peatus liiklus täielikult ning elektrivalgus lülitati välja, et inimesi oleks raskem näha.
Oma tohutule suurusele vaatamata oli tsepeliin peaaegu ründamiskindel. Selle põhiline vaenlane, hävituslennuk, ei suutnud rünnakuks piisavalt kõrgele lennata. Isegi siis, kui parandused hävitajate disainis võimaldasid neil hiljem tsepeliiniga samale kõrgusele tõusta, ei suutnud hävitajad ikkagi kuigi kiiresti kõrgust võtta. Niisiis oli sissetungija ammu kadunud, kui hävitajad ükskord kohale jõudsid. Rünnakute alates paigutati Londonisse 26 õhutõrjepatareid ja prožektorid valgustasid öist taevast oma eredate, teravate valgusjugadega. Kuid need kahurid olid alles uus leiutis . Õpetus, kuidas pihta saada lennumasinatele, isegi kui need olid nii suured kui tsepeliin, oli keerukas. Tabada liikuvat objekti nii kaugelt ja panna mürsku kindlal kõrgusel plahvatama oli kunst , mida järjest täiustati.
Järele vaadates, toimus Esimese maailmasõja ajal lennukite arengus uskumatult suur samm. Kui sõja algul olid lennukid nõrgad ja aeglased ning kõigest viis aastat varem oli see alles lendama saadud, siis sõja lõpuks olid paljudel lennukitel juba sünkroon-kuulipildujad. Esimesena said sünkroon-kuulipilduja oma lennuki külge paigaldatud prantslased, kelle lennuk oli aga mõõtmetelt kõige väiksem. Inglaste lennuk oli aga suuteline kandma 1039 kg maksimaalselt ning sellega ka edukalt lennata, nende lennuk oli sellegipoolest kõige kiirem. Kõikidel lennukitel oli vaid üks kuulipilduja, kuid inglaste lennuk oli võimeline kandma ka pomme tohutus koguses. Sakslaste lennuk oli oluliselt lühema tiivaulatusega ja võimalik, et seetõttu ei suutnud see õhus nii edukalt manööverdada. Inglaste lennukid olid selgelt parimad, kuid ka kõige hiljem ehitatud ning seetõttu ei jõudnud need tegelikult nii palju kahju teha, kui sakslaste ja prantslaste lennukid. Sellegipoolest peaksid inglased olema tänulikud prantslastele, tänu kellele said nad oma lennukid relvastatud ning nende head omadused ka lõpuks ära realiseerida.
IV Allveelaevad
Enne Esimest maailmasõda polnud keegi kunagi kasutanud aktiivselt sõjategevuses allveelaevu, kuid 21.detsembril 1914. aastal lasi Austria-Ungari riigi allveelaev U-12 torpeedo prantsuse sõjalaeva Jean Berti , mis oli admiral Lapereyre lipulaev. Laev päästeti küll uppumisest, kuid enam ei olnud see suuteline kunagi merel sõitma. 27.aprillil uputas U-5 tüüpi allveelaev esimese laeva- prantsuse ristleja Leon Gambetta. Allveelaevade suureks eeliseks sõjanduses on, et nad saavad olla praktiliselt nähtamatult vastase läheduses vee all isegi mitu kuud järjest. Nüüdseks on nende asukoha määramine küll kõikvõimalike radarite abil äärmiselt lihtsaks tehtud, kuid vee all liikumist võimaldava elektrimootori ja torpeedo leiutamine muutis nad Esimeses maailmasõjas sõjalaevastike võimsaimaks löögijõuks, seda näitab ka järgnev tabel:
Tabel 1. Laevade hukkumise põhjuste suhtarv Maailmasõjas (H. Walter , Sada aastat sõdu, lk 90)
Põhjused
Protsent
Suurtükituli
35,00%
Allveelaeva torpeedo
28,00%
Miin
20,00%
Õnnetused
14,00%
Õhurünnakud
3,00%
Kokku
100,00%
Aprillis 1915. aastal saatis Saksamaa oma esimese allveelaeva Vahemerele, Dardanellide lahingusse, kui sai selgeks et Austria-Ungari väed ei suuda oma väikese väega inglise-prantsuse vägedele vastu saada. Tellitud 1911. aastal ning ehitatud Kaiserlichte Werfti poolt, sukeldus esimene allveelaev U-21 esimest korda 1913. aastal. Allveelaev U-21 saavutas kohese edu, uputades kaks Kuningliku Mereväe sõjalaeva. HMS Triumph ja Majestic uppusid vastavalt 25. ja 27.mail teel Konstantinoopoli. U-21 oli 64.2 meetrit pikk, kõige laiema koha pealt 6.1 meetrit lai. Maksimaalne kiirus oli sellel vee peal 28,7 km/h ja vee all 17,6 km/h, relvastatud oli U-21 nelja 50 sentimeetrise torpeedoga ja ühe 88 mm relvaga tekil. U-21 oli ajaloo esimene allveelaev, mis uputas laeva iseliikuva torpeedoga. Laev pääses ka Esimesest maailmasõjast, kuid 1919. aastal uputati ta siiski ühe Briti sõjalaeva poolt. Ajalukku läks ta ka sellega, et oli esimene allveelaev, mida on tangitud merel.
Dardanellide lahingus olid inglased juba enne sakslasi oma allveelaevad lahingusse viinud. Esimene allveelaev, mis läbi kaitseliinide pääses oli tegelikult austraallaste poolt kasutatav aga brittidele kuuluv ja nende poolt ehitatud HMAS AE2. AE2 esimene katse läbi tungida , toimus 1915. aasta 24.aprilli varahommikul, aga ta suutis läbida, vaid 6 meremiili enne kui, sukeldumiseks vajalik tiib laeva küljes purunes. See muutis võimatuks laeva kontrollimise vee all. 25.aprilli öösel tegi ta teise katse ning seekord pääses ta läbi. Edu, mis AE2-te saatis tõstis ka teiste riikide lootusi pääseda läbi türklaste kaitsest. Paraku 30. aprillil hakkas AE2 kontrolllimatult veepinnale tõusma ning pinnale jõudes oli ta väga lähedal Türgi torpeedolaevale Sultanhisar. Üritades vältida Sultanhisarit, sukeldus ta alla oma turvalise sukeldumis sügavuse ning üritades meeleheitlikult tagasi tõusta läks laeva ahter kogemata üle veepinna . Sultanhisar tulistas koheselt ning purustas laeva kere. Kapten Stoker jõudis siiski oma tiimiga evakueeruda ning keegi surma ei saanud.
AE2 oli 55 meetrit pikk ja kõige laiema koha pealt 6.9 meetrit lai. Tal oli 2 kaheksa silindrilt diiselmootorit, tänu millele suutis ta heljuda kuni 12 km/h. Veepinnal ujuda suutis see aga 28 km/h. Ta oli relvastatud nelja 457 mm torpeedoga, mis tegi ta väga kardetavaks allveelaevaks, sest ta oli äärmiselt osav lähivõitluses.
Kui inglased ja sakslased töötasid igat laeva eraldi välja, siis prantslased nimetasid kõik ühte tüüpi laevadeks - Brumaire tüüpi allveelaevadeks. Neil oli 16 erinevat laeva, kuid Dardanellide lahingus osales sealt vaid paar tükki. Esimese maailmasõja lõpuks olid kõik 16 lahingutes osalenud. Kuulsaim prantslaste allveelaev, mis Dardanellide lahingus osales oli Joule Q84.
Joule Q84 oli 52 meetrit pikk ning suurim laius oli tal 5.4 meetrit. Ta oli väga võimas laev, sest kaks MAN kuue silindrilist diiselmootorit ja 2 elektrimootorit muutsid ta äärmiselt kiireks vee all, kus ta võis liikuda 16.5 km/h . Veepinnal liikus ta küll aeglasemini kui teiste riikide laevad, kuid vee peal kiirelt liikumine ei olnudki tema ülesanne. Relvastatud oli ta ühe 450 mm torpeedotuubiga, kuhu sisse mahtus kaheksa torpeedot.
Alles Esimeses maailmasõjas saadi aru allveelaevade tähtsusest tol hetkel ning tulevikus. Võib julgelt väita, et sealt algas allveelaevade võidukäik. See andis suurepärase võimaluse vastast rünnata varjatult ning hävitavalt. Allveelaevadega oli võimalik uputada suuri reisilaevu, mis tõttu hukkus mitmeid tuhandeid tsiviilisikuid.
Esimesena sai oma allveelaeva kasutada Saksamaa, kelle laev oli selgelt suurem, kui prantslaste ja inglaste laevad. Ligi kümne meetrine vahe pikkuses tegi ta justkui mammutiks teiste kõrval, kuid inglaste laev oli laiem ja seega oli sees rohkem ruumi erinevate vajalike asjade hoidmiseks. Prantslaste laev oli seega kõige väiksem ja samas ka küllaltki kiire, kuid sakslaste monstrum oli isegi selles vallas neist üle. Oli näha, et sakslaste laev oli kõige pikemalt ette valmistatud ja ammu enne planeeritud, kui inglaste ja prantslaste laevad ja seetõttu ka parim. Relvastuses olid aga sakslased tagasi hoidnud ning seetõttu olid nad sunnitud eemalt ja ootamatult ründama, mitte nagu inglased või kasvõi prantslased, kes võisid ühe täpse torpeedolasuga uputada terve laeva. Mina arvan, et sakslased olid taas ehitanud endale midagi teistest paremat, kuid nagu me teame, siis sõja lõpus jäid nad siiski nö kaotajapooleks hoolimata sellest, et nende sõjatehnika oli vaieldamatult parim.
Kokkuvõte
Esimeses maailmasõjas kasutati mitmeid relvi , mida enne poldud kunagi sõdades kasutatud. Nii sai tankide, lennukite ja laevade kasutuselevõtu tõttu sõda nimetatud ka totaalseks sõjaks, sest lahingud toimusid maal, õhus ja merel. Sõda mäletatakse ka kui kaevikusõjana.
Juba enne maailmasõda mõeldi soomustega kaetud kuulikindla masina peale. Maailmasõja ajal suurenes nende vajalikkus veelgi, sest lahinguvälja oli pea võimatu ületada kaevikute tõttu, mis ulatusid nii kaugele kui silm nägi. Esimesena ehitasid endale tanki inglased, kelle tankid olid esimesed tankid inimkonna ajaloos, mis on lahingus osalenud. Tank Mark I läks esimest korda lahingusse 15.septembril 1916. Küllalt pea said tankide vajalikkusest aru ka sakslased ja prantslased, kelle tankid võitlesid esimest korda lahingus vastavalt 1917 ja 1918 aastal. Sakslased olid andnud omale aega ja seetõttu oli nende ehitatud tank uuem ja parem, kui inglaste ja prantslaste tankid. Tankide kasutuslevõtt Esimeses maailmasõjas oli suur samm kogu inimkonnale, sest tulevikus said tankidest tähtsaimad relvad sõjanduses.
Kõigest 5 aastat enne Esimest maailmasõda olid lennukid saadud korralikult lendama. Kui algselt said lennukite piloodid omavahel hästi läbi ning vahel isegi lehvitati üksteisele, siis varsti hakkasid piloodid oma lennukites kaasas kandma püstoleid. 1915. aastal muutus kõik, kui prantslaste testpiloot Roland Garros paigaldas oma lennukile sünkroon-kuulipilduja, millega oli võimalik tulistada edukalt pöörleva propelleri labade vahelt ilma neid tabamata. Kui Garros taevast maapealse tulega alla toodi, said muidugi kõik tema saladuse teada ning sakslased olid kärmed ehitama ka endale uudse lahendusega lennukit. Sakslaste lennuk Fokker E I omas juba kolme sünkroon-kuulipildujat, kuid lennukiiruselt jäi see oluliselt alla inglaste lennukile, mis oli valminud kõigest paar kuud peale sakslaste lennukit. Inglaste lennuk oli ehitatud hoopis hoolikamalt ja läbikaalutletumalt, kui sakslaste oma. Seega võib öelda, et õhus olid inglased oma lennukitega kuningad. Lennukite tähtsus hakkas suurenema just alles Esimesest maailmasõjast saati, sest alles nüüd mõisteti, et nendega on võimalik ka vastaseid tappa.
Fakt on see, et just Esimese maailmasõja ajal said insenerid oma oskusi ära kasutada, sest sõjas hakati kasutama ka allveelaevu, mis tõsi olid juba palju varem ujuma saadud, kuid keegi polnud enne tulnud mõttele nendega kedagi rünnata. Kuid sakslased tegid selle mõte teoks, kui nad 21.detsembril ründasid prantsuse laeva Jean Bert, mis veidi aja pärast ka uppus. Sellest ajast saadik toimusid lahingud ka vee all. Sakslaste esimene sõdimise jaoks ehitatud allveelaev U-21 valmis 1913. aastal. Ta osales edukalt Dardanellide lahingus ning uppus alles peale maailmasõda, 1919. aastal. Inglased nägid allveelaevade kasutegurit ja nende enda ehitatud allveelaev AE2 oli äärmiselt hästi relvastatud. Prantslased merelahingutesse aga eriti ei panustanud ja seetõttu ei olnud nende allveelaev Joule Q84 võrreldav inglaste ja sakslaste laevadega. Allveelaevade suurim pluss sõjas oli see, et vastaseid sai rünnata märkamatult,kiirelt ja hävitavalt.
Esimeses maailmasõjas toimus palju uuendusi sõjatehnikas ja taktikas. Minu võrdluste põhjal on näha, et sakslased suutsid nii maal,õhus kui ka merel olla täiesti konkureerivad, aga see et nad olid Keskriikide poolel, ei lasknud neil lõpuks olla võitja poolel. Prantslased olid selle peal väljas, et nad on Antandi poolel, nad olid kindlad, et just nende pool saavutab sõja lõpuks edu ja seetõttu ei olnud nende relvad just eriti silmapaistvad, kuid sellegipoolest on lennukite relvastuse arengul suur kaal just prantslastel. Inglaste lennukid olid parimad ning see andis neile võimaluse pommitada sakslaste tanke täpsemalt.
Loovtöö õpetas mulle seda, kuidas oma aega paremini planeerida . Tulevikus pean igaljuhul tegema selliseid töid ning see on heaks ettevalmistuseks.
Kasutatud kirjandus
¤ Doswell, P. 2004. Tõestisündinud lood Esimesest maailmasõjast. Tallinn: Kuma AS
¤ Keegan , J. 1993. Sõjakunsti ajalugu. Tallinn: Varrak
¤ Keegan, J. 1998. Esimene maailmasõda. Tartu: OÜ Greif.
¤ Tiigisoon, K. 2007. Hävitajaks sündinud. Tehnikamaailm, 7, 44-46.
¤ Walter, H. 2002. Sada aastat sõdu. Tallinn: SE&JS
¤ en.wikipedia.org/wiki/SM_ U-21_( Germany ) (18.04)
¤ et.wikipedia.org/wiki/Schneider_CA_1 (25.04)
¤ http://www.militaryfactory.com/armor/detail.asp?armor_id=279 (25.04)
¤ http://www.theaerodrome.com/aircraft/france/morane_l.php (01.05)
¤ http://www.historyofwar.org/articles/weapons_fokker_eI.html (02.05)
¤ http://en.wikipedia.org/wiki/Royal_Aircraft_Factory_B.E.12 (02.05)
¤ http://en.wikipedia.org/wiki/Brumaire_class_submarine (02.05)
¤ http://www.gwpda.org/naval/sml00004.ht m (02.05)
Pildid
¤ http://en.wikipedia.org/wiki/File:Morane-Saulnier_Type_L_-_Captured_with_german_insigna.jpg
¤ http://www.gregplummer.com/other/other.html
¤ http://symonsez.wordpress.com/2010/09/15/the-first-tank/
¤ http://home.roadrunner.com/~pinkrudy/Zeppe%20List/lz68-69.ht m
Lisa 1: Inglaste tank Big Willie – Mark I
Lisa 2: Tsepeliin-õhulaev
Lisa 3: Prantsuse lennuk Morane-Saulnier L
Lisa 4: Saksa allveelaeva U-21 mudel
23