Muudatused Esimeses maailmasõjas (0)

Muudatused Esimeses maailmasõjas
1914. aastal alanud Esimene maailmasõda muutis inimkonna tulevikku – õpiti tööstuslikult tapma . Kogu tööstus oli allutatud sõjatehnika tootmisele ja väljatöötamisele. Oma ulatustelt, purustustelt ja ohvrite arvult ületas see kõik senised sõjad.
Üks otsustavamaid muudatusi Esimeses maailmasõjas oli positsioonisõda. Peale Schlieffeni plaanitud välksõja läbikukkumist 1914. aasta septembris hakati rajama kaevikuid. Tolleaegne tööstusühiskond suutis pikaajaliselt kaevikutes varjuvaid sõdureid toita ja neid laskemoonaga varustada. Aja jooksul kaevikuid muudkui täiustati, selleks kasutati betooni ja okastraati ning nende põhiplaanid hakkasid juba labürinti meenutama. Positsioonisõda pani sõja venima, rindejoon liikus väga vähe. Näiteks kestis Verduni lahing ligi 10 kuud ja selles hukkus umbes miljon inimest. Mobiliseeritute arv oli samuti väga suur, erinevatel andmetel kuni 70 miljonit meest, nii oli kogu aeg piisavalt sõdureid, keda rindele juurde viia.1915. aastal kasutas Saksamaa ummikusse jooksnud kaevikusõjast pääsemiseks vaenlase vastu gaasirünnakus kloori, kannatanuid oli 15 000. Keemiasõda, mis eristab Esimest maailmasõda eelnevatest ja enamikest järgnevatest sõdadest, tappis umbes pool miljonit inimest, kuid läbimurret ei toonud – juba 1916. aastal kasutati rindel laialdaselt gaasimaske.
Esimese Maailmasõja ajal valmistati juba ka kergemaid kuulipildujaid nagu Lewis ja Madsen, mis muutsid sõja väga ohvriterohkeks. Kuulipildujad võimaldasid pidevat tuld kuni kilomeetri kaugusele, võimatu oli kaevikut rünnata, kui seal kogu aeg kuulipildujatega valvati. Tannenbergi lahingus aastal 1914 saavutas Saksamaa endast kaks korda suuremate Vene vägede üle tohutu võidu – hukkus 80 tuhat ja vangi võeti 90 tuhat venelast, sakslaste poolel hukkus vaid viis tuhat meest. Vene väejuhid ei mõistnud, et iga uus väeosa, mille nad rindele Saksa kuulipildujate ette saadavad , on vaid kahurilihaks.
Et aga positsioonisõjas kuulipildujatele vastu panna ja kaevikuid ületada, võeti kasutusele tankid , esimesena kasutati neid Inglismaal välja töötatud tanke nimega Mark I Somme’i lahingus Prantsusmaal. Need tankid olid algelised, 48-st tankist jõudsid vaenlase rindeni vaid kaks, ja sedagi kiirusel 5 km/h. Ülejäänud kas ei käivitunud üldse või ei jõudnud kaugele. 1918. aasta 24. aprillil toimus Villers-Bretonneux' lähedal maailma esimene tankidevaheline lahing, milles kumbki pool ei saavutanud erilist edu. Sellest hoolimata mõisteti tankide tulevast suurt rolli sõjapidamises ja nende täiustamist jätkati.
Enne sõda oli maailma suurriikidel kokku vaid 800 lennukit, sõja jaoks algas aga nende massitootmine. Algselt kasutati neid luuramiseks ja seda küllaltki edukalt - 1914. aastal pääses eluga 100 000 briti sõdurit, kuna nende lennukid olid näinud sakslasi lähenemas ja jõuti õigeaegselt reageerida.
1915. aastaks olid sakslased välja töötanud Fokker-tüüpi lennukid, mis võimaldasid piloodil tulistada ilma propellerit vigastamata. Lennukeid arendati kogu aeg üha edasi ja õhulahingud muutusid üha sagedasemaks. Samuti Esimeses maailmasõjas kasutusele võetud tsepeliine kasutati esimeses tsiviilisikute pommitamises, kui Saksamaa ründas aastate jooksul korduvalt Inglismaad, üritades kahjustada nende strateegilisi objekte.
Sakslased olid esimesed diisel - allveelaevad välja töötanud juba aastal 1913, kuid sõjas kasutati neid esmakordselt 1915, kui Inglismaa oli Saksamaa merelt blokeerinud. Sakslased uputasid Inglismaa läheduses kõik alused, teiste seas ka luksusliku „Lusitania“ koos 1198 reisijaga. Kuigi allveelaevad olid aeglased ja suutsid korraga vaid mõned tunnid vee all olla, olid nende torpeedod väga tõhusad. Sõja jooksul uputati kokku 192 laeva.
Esimeses kõiki suurriike hallanud ja 1918. aastal lõppenud sõjas hukkus 10 miljonit inimest, 20 miljonit sai vigastada. Pidev sõjatehnika arendamine võimaldas erinevaid relvi kasutades massiliselt vaenlasi hävitada, neid ootamatult õhust rünnata ja nende järgi luurata. Sõda pani tugeva aluse keemiatööstusele ja pidevale tehnika arengule, mis muutis nii inimeste igapäeva elu sõjajärgsel ajal kui ka võimaldas Teises maailmasõjas teha veel ulatuslikumat hävitustööd.