Ernst Enno Kadi Triljärv Sissejuhatus Enno on sajandi alguskümnendite omapärasemaid luuletajaid. Ta loomingu olulisemaid lätteid ja objekte on indiviidi siseelu, elav ühendus loodusega ja koduelamustega. Poeetiliste eneseotsingute teel andis virgutusi sümbolism. Püüdes jõuda võimalikult sügavale iseenda äratundmises, kiindus Enno mitmetesse teosoofilistesse õpetustesse. Ta oli esimene, kes tõi eesti luulesse ida filosoofia sugemeid. Luule oluliseks ülesandeks pidas Enno inimese võitmist headusele, vastandudes nõnda estetistlikule vormi ületähtsustamisele. Elukäik Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas. Juhan Liiv, Gustav Suits ja Ernst Enno kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis
Loodus- meie ema, meie isa, meie kodu. Ernst Enno ja Marie Underi loodusluuleanalüüs Enno ja Under olid mõlemad Noor-Eesti liikumise aegsed kirjanikud, tegutsemine selles rühmituses muutis kindlasti kõikide luuletajate maailmavaadet sarnasemaks. Nii on ka Underi ning Enno loodusluules palju sarnasusi. Mõlemal autoril on ülekaalus küll teise teemaga luuletused, kuid mulle hakkas mõlema kirjaniku puhul eelkõige siiski silma loodusluule oma siiruse ning tundeküllasuse poolest. Mõlemale autorile on loodus väga südamelähedane, nad kas samastavad end sellega või tahavad saada osakeseks maast. Nagu Ernst Enno räägib luuletuses, mille nimi on ,,Mina’’. Igavesti vulisev oja olen ma,
Kreutzwaldist). Suitsu tööde loetelu sisaldab üle tuhande nimetuse. LÕPP JA ALGUS Kas tunnete : väriseb maa ! Kas kuulete : kisendab veri ! Nüüd tuleb kas ei või jaa ! Nüüd on kallastest tõusnud meri. Olge valmis ! Me seisame kahe riigi väraval : see üks on pimedus ja teine valgus. Me, noored, ootame pilgul säraval : nüüd see ligineb : lõpp ja algus ! Viimaks ometi ! Ernst Enno (8. juuni 1875 7. märts 1934) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik. Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas. Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta, uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest,
Ernst Enno Elulugu Sündinud 08.06.1875 Tartumaal Valgutas. 8- aastasena läks Lapetukme vallakooli. Haridust jätkas Enno 1886 aastal Tartus H.Treffneri eragümnaasiumis ja hiljem reaalkoolis Edasi õppis Riia Polütehnilise Instituudi kaubandusteaduse osakonnas. Aprillis 1904 asus tööle ,,Postimehe" juures. 1934 aastal Enno tervis järsult halvenes ja ta suri 7. märtsil. Looming Sümbolistlik luuletaja. Enno lüürika keskset osa on nimetatud igatsusluuleks.
Kooli nimi Ernst Enno Elu ja looming Referaat Koostas: Sinu nimi 2010 Elulugu Enno sündis 8. juunil 1875. aastal Tartumaal Valgutas, Rannu kihelkonnas. Ta oli üheksa aastat noorem Juhan Liivist ja kaheksa aastat vanem Gustav Suitsust. Just need kolm luuletajat kujundasid 20. sajandi esimese kümnendi jooksul aluse uuele, isikupärasele, moodsale luulele Eestis. Enno oli neist kõige seltsimatum, teme loominguline tee kulges üksi ja omaette ja professionaalse kirjanikuna ei käitunud ta õieti kunagi. Ei otsinud ta kokkusaamist kirjanikkudeperedega ja ka teda ei otsitud. Kui Enno oli kooliealine, ostis ta isa Rõngu kihelkonnas metsataguse Soosaare talu, millest sai oluline koht Enno esimeste raamatute sünniloos. Enno oli kiindunud loodusesse ja kodukohta, uskliku ema ja pimeda vanaema laulud ja pärimuslood taluhaldjatest, puukidest,
See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake! J. Liivi iseloomustamisel on teda nimetatud kõige eestilikumaks luuletajaks ja usun, et tema isamaalise sisuga luuletused annavad selleks ka põhjust. Võib ka öelda, et tema tõi eesti luulesse realistlikuma vaate ja rahvaliku elutunnetuse. Liiv armastas oma isamaad ja kirjeldas seda oma luules palju reaalsemalt (ei idealiseerinud) kui varasemad lüürikud seda teinud olid. Luuletus ,,Eile nägin ma Eestimaad", mis praegusel hetkel muudetud (teksti)versioonina meenub meile kohe ansambel Ruja lauluna, jutustab meile toonaste talupoegade eluolust ja olukorrast Eestis. Eile nägin ma Eestimaad! Lagunud talumajasid!
sellele küsimusele ei oska me alati vastata. Nagu ka küsimustele, millal valmis esimene tee ning kelle jalg seda teed esimesena puutus? Teed looklevad, ronivad mäkke, laskuvad alla orgu, kannavad endal. Teed on kui mõtted. Teed kannavad endas valikuid. Tee on kui raamat, mida mööda käies me seda loeme, seda tundma õpime. Tee on kui laul, kui luuletus, mis juhatab meid me teel. Filmis "Nipernaadi" täidab üht peaosa tee. See rändaja eluhoone, nagu Ernst Enno oma "Rändaja õhtulaulus" kirjutab. Peaosalisi on teisigi Eesti, unistus vabadusest, nimetu tegelikkus. Tee on nende ühendaja. Heidame pilgu ülal mainit laulu ja püüame kõndida läbi ühte teed Nipernaadi kõrval, erinevates aegades, erinevates kultuuritüüpides: Ma kõnnin hallil lõpmata teel
Haapsalu Wiedemanni Gümnaasium Jörgen Läänerand XI ü klass Ernst Enno Referaat Haapsalu 2009 Sisukord SISUKORD......................................................................2 SISSEJUHATUS..............................................................3 ..............................................................................4 MAAILMAVAADE JA LOOMING...............................5 ...............................................................................6 .................................................
Üle ääreta, lumise välja, nii tühja ja palja, viib üksik tee üle jõe, kus pruunikad pajud on unesse vajund. Mööda lõpmata teed lähevad reed kuu kahvatul kumal, eha punal, kaugele... V.Ridala Villem Ridala luulet iseloomustab just millegi poole püüdlemine ja tema enda vaatenurga kirjeldamine igas olukorras, kuid samas on tema luulet kerge lugeda.
mööda taevast tuhatnelja. Hirmul tuppa jooksis Illi, hüüdis: ,,Ema, armas ema! Tondid põristavad pilli, panid taeva värisema!" Armas laps, see on ju äike mis võib kohe vihma tuua lilled närtsitand on päike, nüüd nad igatsevad juua." Siiski kartis väike Illi, oli peidus kapi taga. Õues põristati pilli, sadas vihma ladinaga... Jaaniõhtu Metsast suure kuuse alt kostab lauluhääl. Valgus kumab ülevalt -- põlev tünn on sääl. Rõõm ja tants on kuuse all, tuju pidulik. Jaanitule lähedal istub habemik. See on vana pillimees, käes tal sikusarv, imelugusid sel sees, kuulab rahvaparv. Pidu lõpeb kuuse all, kustub tuleloit, siis kui hommik lähedal, taevas kumab koit. Meri Minu ees on merelaht, laine laine järel liigub, aga lustiliselt kiigub laine harjal valge vaht. Laine kohal lendleb tiir, naerukajakas lööb naeru. Astun paati, võtan aeru --
ei iialgi su armu ma taha kerjata. Refr. :,: Las jääda nii, kui oli, las jääda nii, kui on. Las jääda saladuseks, et sind ma armastan. :,: Võin uhkelt, külmalt, võeralt sinu silmi vaadata, võin vaikselt nii kui vari sinust mööda minna ka. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Võin teistel suud ka anda ja teisi armasta, kuid südames vaid siiski ma olen sinuga. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Võin vaikselt rannal sõuda ka ilma sinuta, võin aga põuepõhjas sind kanda lõpmata. Refr. Las jääda nii, kui oli ... Leib jahtub Tõnis Mägi Tõnis Mägi Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär. Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud. Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa. Kummutil pildid reas, õlelill nende seas, kuldjuuksed peas. Refr. Valgel laual rätiku all palav leib. Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit. Leib jahtub, oodates neid. Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
- Tõuske kohe püsti! ! Mul pole aega - Ma ei taha ! Sul on nina must - pühi oma nina puhtaks Skeem: ! Kaudne kõnetegu: ! X--> L --> M1= M2 (;M3) ! LAUSEKUJUNDID (figuurid) Kujundid, mis mängivad sõnastusega. ! Eristuvad kordused, retoorilised lausestused ja tähendusmärgid. ! Luulekeel rakendab sageli tunderõhulisi sõna või värsi KORDUSI, mis loovad rütmi ja süvendavad meeleolu. Sõnu või tüvesid korratakse kõrvuti algul, keskel ja lõpul. Ma kõnnin hallil lõpmata teel kesk nurmi täis valmivat vilja, ma kõnnin ja kõnnin otsata teel, ju lapsena teesid armastas meel, teed laulavad õhtul hilja... Loomulikud on värsikordused - Salmide vahel muutumatuna või ligilähedaselt korduvaid värsse (või salme) nimetatakse REFRÄÄNIKS. !! ! ! alle-aa, alle-aa ! ! kaske kaske (rahvalaul) ! ! Sest laulgem nüüd ja ikka ka ! ! see ilus maa on minu kodumaa (M. Veske) ! ! Mul kõige armsam oled sa ! ! mu kallis isamaa/ ! ! mis iial ette võtad sa, !
Kellega sa tõreled? PERENAINE. Margusega! Tulise söepanivokiratta vahele! VANAEMA. Ara tee pojake - süsi kargab kaugele, Laurits lendab lakke. (Kobab oma voodi ääre peale?) Mis sa's ka pühapäeva õhtul selle vokiga jahid! PERENAINE. Ei ole enam pühapäev; tähed juba taevas. Mure ka, inimesed alles väljas! Leiavad nad selle tuisuga teed või ei leia ja eksivad metsa ära. VANAEMA. Tea jah, kuhu nad nõnda hilja peale jäävad! Vaikus. Ei ole kuulda muud kui tuule tuhinat ja vokiratta vurinat. MANN (on jälle savikule roninud ja raamatu võtnud, veerib). E-si, es, si-isi, esi-, mi-e me esi-me-, ni-e ne, esi-me-ne, pi-e-a pea, ti-ü-ka tükk, pea-tükk... Korraga õues huntide ulumine. Kõik kohkuvad. MANN (hirmul). Hunt, näin, hunt! VANAEMA. Ära nimeta, latseke, ära nimeta nimepidi! Metsakutsa saab kurjaks! MARGUS (on ukse pealislaua lahti lükanud; külma auru ja tuisku tungib
Taan Jätte RISTUMINE PEATEEGA Moto: ma kirjutasin selle raha pärast 2 Tegelaskujud: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 1. v a a t u s 1. stseen 2 3 OSVALD: (teritab süvenenult pussnuga. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega üksi elanud.) Teritan nuga. Nüri noaga saab võid määrida, keedumuna pooleks lüüa, pükste pealt moositilka ära võtta. Terava noaga saab pehmet saia lõigata, tomatit lõigata, pliiatsit teritada, liha lõigata. (Teritab veel natukene aega ja lööb siis noa tugevasti laua sisse. Samaaegselt koputatakse uksele. Osvald istub liikumatult. Koputus kordub mitut puhku, kuni koputajad ise ukse avavad ja tuppa piiluvad.) ROLAND: Tere, meie koputasime. LAURA: Rola
Jaan Tätte Ristumine peateega ehk Muinasjutt kuldsest kalakesest Moto: „Ma kirjutasin selle raha pärast.“ 1997 2 Tegelased: Osvald Koger Laura Siig Roland Räim Kaupo Koha Tegemiskoht: Siin Tegemisaeg: Nüüd 2 3 1. v a a t u s OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. 1. stseen ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. OSVALD (teritab süvenenult pussnuga. ROLAND: Oot, oot, oot. Räägib iseendaga, ilmselt on ta pikka aega OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia. üksi elanud.): Teritan nuga. N�
.. Kui ma näeksin välja nagu Sina, ei ütleks ma ‘’tere’’, vaid’’'ammuuu’’... Enne, kui sa tulid, olime me näljased. Nüüd on meil kõriauguni... Sul on auväärne sugupuu, aga vili on kuidagi mäda... Kindlasti pole Sa maailma halvim inimene, aga samas - ega mu tutvusringkond siis nii suur ka pole... Kas ma pean Sinusse suhtuma nagu Sa oled või pean ma Sust lugu pidama? Oled Sa tõesti sündinud 2. aprillil? 1 päev liiga hilja järelikult. Sa meenutad mulle ookeani: nägu rohekas ning ajad mul südame pahaks. Räägi edasi, ma haigutan alati, kui vaja huvi üles näidata. Ma kuulsin, et kui Sa kodunt ära jooksid, said vanemailt kirja: ‘’Ära tule tagasi ja me andestame Sulle.’’ Ma tean, et Sa ei suuda ilma minuta elada. Matuste eest maksan mina. Surnuid austan ma alati! Sind ju võiksin ka tegelikult... Ma saan alati aru, kui Sa valetad - huulte liikumisest. Mis su IQ on
Säran nagu päike pärast kõike paha, oskan ikka olla õnnelik. Kui sinult on varastatud idee, siis ole õnnelik - see oli midagi väärt. Sa oled õnnelik - kui sul on siht, mida mööda minna. Kui sul on eesmärk - mille poole püüelda. Kui sul on unistused - mille nimel elada. Isegi muinasjutud ei lõppe hästi, sest kui prints ja printsess õnnelikuks saavad, on nõid ikkagi õnnetu. Õnnelikud inimesed on elu mustkunstnikud, igast asjast võlutakse välja ime nimega rõõm ja õnn. Ma olen vastik,õel ja ülbe, ma võin olla armas. Ma võin käituda Sinuga nii, nagu käitud Sina minuga. Ma olen selline nagu ma olen, ma ei pea kõigile meeldima. Ma ei muuda end kellegi teise pärast . Ma olen lihtsalt mina ise - ja olen õnnelik ka , et ma selline olen ! :) Vähemalt on mul sõpru , kes sellest lugu peavad ! :) Ma ei pruugi olla kellegi esimene valik, kuid ma olen hea valik. Ma ei pruugi olla rikas, aga ma olen väärtuslik. Ma ei väida, et
Kuid lõhke süda, suu peab seisma lukus. Ilmuvad HORATIO, MARCELLUS JA BERNARDO. HORATIO: Prints, soovin tervist teie kõrgusele! HAMLET: Ma rõõmustan, et sind näen tervena, Horatio - kui mina olen mina. Suruvad teineteisel kätt. Mis tõi su Wittenbergist siia? - Oo, Marcellus! MARCELLUS: Aulik prints! HAMLET: Rõõm näha teidki. Tere õhtust. Kuid mis sind Wittenbergist siiski siia tõi? Viib HORATIO kõrvale. HORATIO: Ah, tuli tuju pisut logelda. HAMLET: Ei väidaks seda sust ka vaenlane, nii ära puhu mulle ette eiteamida. Ma väga hästi tean, sa pole laisk. Mis tõi su Helsingöri? Õpetame
pelust või loodetavast suurest õnnest, kes seda teab. Vahetevahel tonksas ta saapakontsaga vastu pingi alla pistetud kasti, nagu kardaks ta selle kadu, sest kast oli ju ainuke omane asi selles võõras ümbruses ja tema sisemus varjas esemeid, mis Indrekule lähedased. Ja igakord, kui ta leidis, et kast seisab vääramata oma paigal, muutus ka tema rinnas nagu kodusemaks ja kindlamaks. See oli küll lõpmata rumal ja naeruväärne, aga ta ei võinud sinna midagi parata, et see oli nõnda. Tema tõsiseks reisuseltsiliseks oli see ristamisi tugeva nööriga seotud kast, mitte aga teda ümbritsevad kaassõitjad. Pärale jõudnud Indrek mõtles vagunist lahkuda ühes viimsetega, et oleks rahulikum ja rohkem ruumi. Aga nõnda sattus ta just vihma käest räästa alla: tal tuli pidada vihast võitlust sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt.
Palun teavitage meile...." "Mida? Kas nad teavad mu nime?" küsisin Stiiv-Maikelilt jahmunult. Ka tema oli väga ehmunud "Vist küll!" ütles Stiiv-Maikel mõttesse vajunult. "Me peame midagi ette võtma!" ütlesin talle. "Miks meie? Sina ju keetsid selle supi kokku!" "Mina ei taha olla sellesse asja segatud!" ütles Stiiv-Maikel nõudlikult ja kõmpis üles. "Aga nad ei tea mu aadressi ja ma saan seda ka eitada!" mõtlesin, et nad tõesti seda teha ei saa! Lapsed tulid alles hilja. Ma mõtlesin terve öö, mida teha, mulle tuli pähe vaid üks mõte. "Ma põgenen siit linnast valepassiga! Mul on ju raha kõrvale pandud mustadeks päevadeks, noh umbes 80 00090 000 krooni! Sellest peaks piisama." Stiiv-Maikel oli vara välja läinud ja ma kasutasin juhust. Ma hiilisin enda tuppa, võtsin raha ja panin spordikotti, otsisin mõned riided ka kaasa. Ma võtsin vannikapist blondeerivat juuksevärvi ja käärid, ma lõikasin oma
(pilbaste korjamisega) juba valmis, sest ta oli vaikne poiss ja tal polnud tülikaid seiklejakalduvusi. Sel ajal kui Tom õhtust sõi, igal võimalikul juhul suhkrut näpates, esitas tädi Polly talle salakavalaid ja väga sügavamõttelisi küsimusi, sest ta tähtis teda paljastavaile avaldustele ahvatleda. Nagu paljud teised lihtsameelsed hinged, nii oli ka tädi Polly endast sel meelitaval arvamusel, et tal on annet peeneks, salapäraseks diplomaatiaks, ja ta armastas oma kõige läbipaistvamaid sepitsusi sügava kavaluse imedeks pidada. «Tom, koolis oli kaunis palav, eks olnud?» «M-j ah.» «Väga palav, eks?» «M-jah.» «Kas sul ei tulnud tuju suplema minna, Tom?» Tomi läbistas väike kartus, mingisugune ebameeldiv kahtlus. Ta uuris tädi Polly nägu, kuid see ei öelnud talle midagi. Niisiis ütles ta: 11 «Ei, hm -- noh, mitte just väga.» Vana daam sirutas käe, katsus Tomi särki ja sõnas: «Aga praegu sul polegi liiga soe.»
lõhub ja leinavaid jumalaid vägevasti äratab! . . . » Tugev Yalmr ei rääkinud enam.. Hing lahkus õhates raugenud kehast. Tema surivoodi ees seisid nuttes ta naine, poeg Tambet oma naisega ja nende poeg Jaanus, kes tol ajal oli kaheksa-aastane. Vahuri lesk ei kannatanud rasket hoopi kaua välja, vaid läks paar kuud hiljem oma armastatud mehe järel hauda. Ka Tambeti naine suri kähe aasta pärast. Tambet oli agar ning väle mees, kes liikumist ja varakuhjamist armastas, kuid isamaa õnnetusest suuremat ei hoolinud. Ta ostis veel kolm noort sulast, ehitas kena ruumika elumaja kõrvaliste hoonetega, piiras õue palkseintega ja istutas aia väljapoole seinu. Parajal köhal, elumajast vähe eemal, raius ta metsa maha ja hakkas suuresti põldu harima. Sakstest ei hoidnud ta Vahuri käsu vastu ennast mitte eemale, vaid hakkas juba varakult nende keelt õppima, käis sagedasti Tallinnas ning Lodijärve lossis kauplemas ja endale tarvilikku kraami toomas. Oma
........................................41 Iko Maran.............................................................................................................................................43 Tiia Toomet...........................................................................................................................................43 Manivald Kesamaa...............................................................................................................................45 Ernst Enno............................................................................................................................................47 Valentina Ossejeva................................................................................................................................47 Jaan Rannap..........................................................................................................................................48
Kõige hullem viis kedagi igatseda on olla tema kõrval ja teada, et sa ei saa teda kunagi. Selle asemel, et igatseda vanu aegu, tuleks võtta kõik praegusdest aegadest, sest ka need muutuvad ajapikku vanadeks aegadeks ja siis on meil mida mäletada. Igatsus armsa sõbra vastu tunned alles siis, kui olete lahkunud. Vahepeal igatsen Sind nii palju, et mul hakkab paha. Inimesed, kes tõeliselt igatsevad on hoopiski teistsugused, nemad ei ütle välja seda, just nemad istuvad keskööni üleval, just need püüavad sõprade juures naerda, käivad mälestustemaal ning tänu sellele on igatsus nii tohutult valus neile! Igatsen sind hoolimata sellest, et sa murdsid igaveseks mu südame. Igatsedes ei suuda olla Mina ise, pole isu, ei maga, ei taha midagi... nagu oleks haigus keha vallutanud. Keegi ei saa minna tagasi ja alustada uuesti algusest, kuid igaüks saab alustada täna ja teha uue lõpu. Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uk
-----Ehmunud kari jookseb lautadesse külas. -----Kas näed pilvi katmas taevast? -----Asjata läidad ehtimislambi - leek võbeleb ja kustub tuule käes. -----Kes teab, et Su silmalaud pole mingitud mustaks? Sest Su silmad on mustemad pilvedestki. -----Asjata läidad ehtimislambi - see kustub. -----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega. -----Kui pärg pole punutud, kes sellest hoolib; kui käevõru pole kinni, jäta ta. -----Taevas on üleni pilves - on juba hilja. -----Tule, nagu oled; ära viida ehtimisega aega. 85 -----Kes oled Sa, lugeja, kes loed saja aasta pärast mu laule? -----Ma ei saa saata Sulle ühtegi õit sellest kevade küllusest, ühtegi kuldset viiru taamal pilvedest. -----Ava oma uksed ja vaata õue. -----Nopi oma õitsevast aiast lõhnamälestusi saja aasta eest hääbunud õitest. -----Tunne oma südamerõõmus seda elurõõmu, mis kord kevadisel hommikul lauldes saatis saja aasta taha oma rõõmsa hääle. ("Aednik")
Kari, lk. 70. Ema, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 3. Lugu väikesest varblasest, Voldemar Miller, lk. 183. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 4. Kooruke, Heino Väli, lk. 183. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 5. Varblane teeb kalja, August Jakobson, lk. 227. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 6. Vahvad varblased, Silvia Truu, lk. 226. Memme, palun loe mulle! Tallinn: Ilo 2001 7. Varblased, G. Boiko, lk. 40. Kirju-Mirju. Tallinn: Eesti Raamat 1969 8. Varblaste pidu, Ernst Enno. Üks rohutirts läks kõndima. Tallinn: Tänapäev 2001 9. Sulipoiss, Juta Kaidla. Valgete liblikate aegu. Tallinn: Eesti Raamat 1968 10. Värvukese kaebus, Karl Eduard Sööt. Äiu, lahke lapsukene. Tallinn: Eesti Raamat 1969 9 VARESED HALLVARES. Vareslaste seas on hallvares üldtuntud oraakellind, olles teistega võrreldes mitmetähenduslikum
... KUI SUL TUJU HEA Järgmine laul on igas eas laste lemmik. Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö! TEGEVUS: kaks käteplaksutust. Kui sul tuju hea, siis käsi kokku löö! TEGEVUS: kaks käteplaksutust. Kui sul tuju hea, siis püüa seda teistelegi näidata, kui tuju hea, siis käsi kokku löö! TEGEVUS: kaks käteplaksutust. Et laste huvi alal hoida vahetatakse järgmistes salmides tegevust sõrmi nipsuta, põlvi patsuta jne. JUSS OLI VÄIKE PEREMEES Ernst Enno Viieaastased lapsed saavad juba hakkama keerulisema plaksutamismänguga, milleks on vaja paarilist. TEGEVUS: plaksutatakse luuletuse rütmis. Plaks endale plaks paarilisega, paremad käed (Juss oli), plaks endale plaks paarilisega, vasakud käed (väike), endale paarilisega, mõlemad käed (pere-), endale-paarilisega, mõlemad käed (-mees) jne. Juss oli väike peremees, talu liivaaugu sees, adraks kõver kapsaraud, äkkeks silgupüti laud, külvab kivikildusid,
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8
- Lehekuu vihm puistab kulda põllule. - Tuulise mai järgi tuleb vaikne suvi. - Külm lehe- ja märg jaanikuu täidavad keldrid ja aidad laeni. - Soe aprill, vilu mai ja niiske juuni tõotavad viljarikast aastat. - Jaanipäeva vihm toob märja lõikusaja. - On juuni esimene pool kuum ja põuane, siis on teine pool ja osa juulitki vilu ja vihmane. - Lõpetab kägu kukkumise enne jaani, tuleb talv varakult; kui pärast jaani, siis hilja. - On juuli algus põuane, siis lõpp vihmane. - Soe ja kuiv juuli külm ja selge jaanuar, vilu ja vihmane juuli soe ja sajune jaanuar. - Kõige tugevamad äikesed esinevad juuli lõpus. - Põhjatuuled ja udused ilmad augustis tähendavad sooja ja kuiva septembrit. - Kui august tuuline, siis sügis lühike ja talve esimene pool käre. - Kui augustis palju äikest, siis talve teisel poolel palju tuisku. - On septembris tugevaid torme, siis tuleb neid ka talvel.
Liivi preemia laureaat. Poeemid "Talgud Lööne soos", "Alla Mari", luuletus "Saaremaa valss" Ülo ja Jüri Tuulik Abrukalt. Ülo tõsisem, romaan "Sõja jalus" sõrulaste küüditamine II ms lõpus. Jüri peamiselt jutustused "Meretagune asi", Abruka lood, "Räim pisike kena kala" Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa", "Acheroni jõgi" hea pillimees, nooti ei osanud Endla Tegova oli õpetaja, romaan "Humala aias" Enno Käo illustraator, lasteraamatud Jaanus Tamm luulekogu "Öö" Tarmo Teder novellist Kadri Tüür Jaan Oks Ratlast 1884-1918 novellid, varase Gailiti moodi, reaalsus. Peateemaks küla oma elu ja inimestega. Ilmekamaid proosateoseid on "Tume inimeselaps" (1912), mis 2 ilmus ka Noor-Eesti IV albumis, koosneb 10 üsna lühikesest fragmendist, milles
Anton Szandor LaVey Saatanlik Piibel Oma järgijate poolt Mustaks Paavstiks ristitud Anton LaVey alustas teed, saamaks Saatana Kiriku ülempreestriks 16-aastaselt karnevali orelimängijana: ,,Laupäeva õhtuti nägin ma mehi ihalevalt poolpaljaid karnevali tantsutüdrukuid vaatamas ning järgmisel hommikul olid needsamad mehed teisel pool karnevaliplatsi, kus ma evangelistide jutlusel orelit mängisin, naiste ja lastega oma pattude ning himura loomuse eest andestust palumas. Nädal hiljem olid needsamad mehed aga taas poolpaljaid tantsijaid vahtimas või kuskil mujal oma ihasid rahuldamas. Nii saingi aru, et kristlaste kirik põhineb silmakirjalikkusel ning, et inimese ihar loomus ei kao kuhugi." Sellest hetkest oli tema elutee otsustatud. Lõpuks, 1966. aasta aprilli viimasel päeval volbriööl, kõige tähtsamal nõiakunsti pühal ajas LaVey iidsete timukate eeskujul oma pea kiilaks ja kuulutas Saatana kiriku asutatuks. Ta nägi karjuvat vajadust sellise kiriku järele, mis
Tallinna Ülikool Eesti Keele ja Kultuuri Instituut Eesti keel võõrkeelena ja eesti kultuur Oksana Seliverstova Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel Death and funeral ceremonies of the Estonian people and Russians are living in Estonia Bakalaureusetöö Juhendaja: PhD Marju Torp-Kõivupuu Tallinn 2009 SISUKORD: Sissejuhatus..................................................................................................................................... 3 1. Surm kui bioloogiline ja filosoofiline kategooria ................................................................... 5 2. Matmiskombestik.......................................................
Lähme, Djakov! (Lähevad tagasi sisse.) LJUBOV: (Tatjanale) Mida Varenka rääkis? (Mihhail ilmub sigarit suitsetades maja tagant, hoolega jälgides, ega Aleksandrit näha ei ole. Tal on munder seljas.) MIHHAIL: Olete kuulnud? Suurepärased uudised. Ma saan onuks! Noh, muidugi olete kuulnud. LJUBOV: Palju õnne. MIHHAIL: Tänan, tänan. Ma ei ole sellega veel harjunud. Jah, see on imeline tunne onu, lõpuks ometi. Palju õnne sulle ka, Varenka. Ja Djakovile loomulikult. Veel üks ratsaväeohvitser! Minu selja taga, sel ajal kui ma oma kodumaad teenisin. TATJANA: Isa otsib sind taga. VARENKA: (Aleksandrile sekundeerides) Millega sa hakkama oled saanud? MIHHAIL: Millega sina hakkama oled saanud, oleks vist õigem küsida.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
