Erkki-Sven Tüüri loomingu analüüs (0)

Erkki-Sven Tüür (16.10. 1959 Kärdla)
Üks maailmas enim esitatud eesti heliloojaid.
Elulugu.
Hiiumaal Kärdlas sündinud ja kasvanud Erkki-Sven Tüür on lõpetanud Tallinna muusikakooli flöödi erialal, samas õppis ta mõnda aega ka löökpille ja kompositsiooni. 1976. aastal rajas ta rokkansambli "Esra", millest sai 1979. aastal ansambel "In Spe". Tüür oli aastatel 1979-1983 selle juht, erinevate flöötide ja klahvpillide mängija, laulja ja helilooja .
Ansamblile "In Spe" kirjutatud lugudega astus Tüür 1980. aastal Tallinna konservatooriumi, kuigi vaimuliku perekonnast pärinemise tõttu tekkis tal muusikakõrgkooli saamisega algul probleeme. Pärast konservatooriumi lõpetamist 1984. aastal täiendas ta end aasta Lepo Sumera juures, 1991. aastal aga Karlsruhe Kunsti- ja Meediakeskuses. Ta on töötanud "Vanalinnastuudios" muusikaala juhatajana. Aastail 1989-1992 õpetas Tüür Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni, alates 1992. aastast on ta aga vabakutseline helilooja.
1991. aastal oli Erkki-Sven Tüür festivali " NYYD " üks asutajatest: sel ajal hakkasid kiiresti arenema Eesti kultuurikontaktid ning Tüür oli välismaise muusikaelu üks paremaid tundjaid. "NYYD" on tänaseni Eesti üks olulisemaid muusikasündmusi ning Tüür on olnud läbi aastate üks selle kunstilisi juhte.
Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga - enim mängitud eesti heliloojaga maailmas. Temalt tellitakse arvukalt teoseid kogu maailmast ning tema töid avaldavad maailma mainekamad kirjastused (Edition Peters ) ja heliplaadifirmad (ECM). Tüüri on tunnustatud ka paljude auhindadega: juba oma rokklaulude eest sai ta preemiaid Tartu muusikapäevadel, 1995. aastal sai tema Reekviem UNESCO heliloomingu rostrumil Pariisis II koha. Tüür on saanud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kunstipreemia (1998) ja palju teisi auhindu.
Looming.
Erkki-Sven Tüüri loomingut on saatnud algusest peale suur tähelepanu. Juba ansamblile "In Spe" loodud muusika pälvis tunnustust mitte ainult progressiivse roki austajate, vaid ka professionaalsete muusikute hulgas. Ansamblile loodud palad olid erinevalt tavalistest levilugudest enamasti hoopis ulatuslikumalt läbikomponeeritud instrumentaalteosed (nt "Sümfoonia seitsmele esitajale"), kus rokistiil oli ühendatud elementidega vanast ja kaasaegsest süvamuusikast. Nende hulgas on ka ekspressiivseid laule kunstiväärtuslikele tekstidele. Tüür ise peab oma rokkmuusikakogemust väga oluliseks ja ütleb, et see andis talle võimaluse kogeda ehedat kontakti publikuga. See muusika tõi Tüürile igakevadistel Tartu muusikapäevadel ka esimesed loomingupreemiad. Esimest korda premeeriti teda 1980. aastal, mil "Sümfoonia seitsmele esitajale" tunnistati muusikapäevade parimaks teoseks.
Laia vastukaja äratas ka tema 1984. aastal konservatooriumi lõputööna kirjutatud sümfoonia. Aastatega kasvas kiiresti publiku huvi tema loomingu vastu. 1990. aastatel sai ta aina enam soliidseid loomingutellimusi kõikjalt maailmast ning tänaseks on Tüür kogu maailma üks enimmängitumaid nüüdisheliloojaid. Tema teoseid plaadistab peamiselt väga kõrge mainega ECM.
Tüüri muusika on mitmekesine nii koosseisudelt kui žanridelt. Tema loomingus on vokaalsümfoonilisi suurvorme, nagu oratoorium " Ante finem saeculi" ("Sajandi lõpu eel", 1985), missa "Lumen et cantus " (1989), "Inquiétude du fini" ("Lõplikkuse rahutus", 1992). Üks kaalukamaid teoseid selles vallas on dirigent Peeter Lilje mälestuseks kirjutatud Reekviem (1994). Tema viimaste aastate üks tähtsamaid teoseid on ooper "Wallenberg" (2001).
Kriitikud peavad üksmeelselt Tüüri muusikat kompositsioonitehniliselt väga meisterlikuks ning samas emotsionaalseks ja kaasakiskuvaks. Tema helikeelt ei saa liigitada ei tonaalseks ega atonaalseks - Tüür püüab neid vastandlikke printsiipe pigem ühendada. Näiteks on keelpillidele kirjutatud "Passion" pea läbinisti tonaalne, madalast registrist algav ja aegamisi katkematult järjest kõrgemale kerkiv helivoog puruneb alles lõpukulminatsioonis atonaalseteks helikildudeks.
Teoses " Arhitektoonika V" klaverile ja elektrikitarrile vastanduvad ühe kujundina väga selgepiiriline põhimotiiv ning teisena tabamatu rütmi ja tonaalsusega muusika, otsekui hajus kõlapilv, mida värvivad elektrikitarri glissando'd. Teosele "Crystallisatio" (1995) on samuti iseloomulik selge tonaalsusega erksalt rütmilise muusika (keelpillid) ning hajuvate kõlavärvi laikude (flöödid ja kellamäng) vastandamine. Samalaadseid kontraste kasutab Tüür ka oma suurteostes, näiteks 3. sümfoonias.
Nelja sümfoonia autorina ( aastatest 1984, 1987, 1997 ja 2002) pürib Erkki-Sven Tüür tõsiste sümfoonikute ritta. 4. sümfoonia alapealkirjaga " Magma " on midagi sümfoonia ja kontserdi vahepealset, sest lisaks sümfooniaorkestrile osaleb selles ka löökpillisolist. Tüüri instrumentaalkontserdid mõjuvad omakorda rohkem sümfooniatena, millesse on lisatud solistipartii. Valminud on tšellokontsert (1997), viiulikontsert (1998) ja marimbakontsert "Ardor" (2002), mis peegeldab helilooja kunagist löökpillimängija ja rokkmuusiku kogemust.
Tüür on kirjutanud palju ka lühemaid üheosalisi sümfoonilisi teoseid ("Zeitraum", "Exodus", "Searching for Roots " jt). Väga menukad on mitmed ta teosed kammerorkestrile, nagu näiteks "Insula deserta" (1989), "Crystallisatio" (1995) või "Lighthouse" (Tuletorn, 1997).
2001. aasta 4. mail esietendus Saksamaal Dortmundis Erkki-Sven Tüüri esikooper "Wallenberg". Selle libreto autoriks on Lutz Hübner ja teose lavastas Philipp Kochheim. Ooperi nimitegelane Raoul Wallenberg oli rootslasest diplomaat, kes aitas Teise maailmasõja päevil enam kui 100 000 juudil natside käest pääseda, sattus aga ise punaväelaste kätte vangi ning tema hilisemat saatust Venemaal pole tänini õnnestunud välja selgitada. Vaatamata ooperi tugevale ajaloolis-poliitilisele taustale, on autorid seda teoses tunduvalt avardanud ning lugu on pigem kollektiivsest teadvusest ja müütide tekkest .
Ooperi idee pärineb Dortmundi ooperiteatri toonaselt pealavastajalt John Dew'lt. Tüüris äratas see kohe huvi: loos on tema sõnul ooperile kohast ainet ja mõõdet, siin on tugev kangelane, kelle saatus suubub hämarusse. Helilooja sõnul on situatsioonis, kus üksik julgeb end vastandada üldisele jõhkrusele ka palju dramaatilist pinget. Tüüri köitis seegi, et Wallenberg oli reaalselt eksisteerinud isik, samuti võimalus panna möödunud sajandi kaks kurjuserežiimi - natsism ja stalinism - samadele kaalukaussidele.
Ooperi muusikas on Tüür läinud juba varasemast tuttavat rada. Dramaatilist joont kannab mitmekihiline ja põnev orkestripartii, paiguti kõlab ka eelnevalt CD-le salvestatud elektronmuusika. Erinevaid stiile ühendab Tüür vokaalpartiides: seal on meloodilisi lõike ja kõnelähedast laulu, aga ka rütmiseeritud kõnet, mille autor on märkinud nooti kui quasi "rap" - räppides.
Ooper "Wallenberg" on Tüüri seni ainus teos muusikateatrile, ent tema looming on pälvinud ka koreograafide tähelepanu. Nii on Teet Kask kasutanud tema muusikat mitmes tantsulavastuses, näiteks nüüdistantsu lavastuses " Fluxus ", mis etendus 2002/2003 hooajal "Vanemuise" tantsijatega Tartu Sadamateatris.
Kuulamine .
„Reekviem“ – selles palas kõlasid taustal madalad meeshääled, lugu mõjus kuidagi süngelt, aga samas ka ürgsena. Kohati oli meloodia veniv, mida muutsid siiski veidi erksamaks triaglil kõlanud „kill-kõll’id“ ja keelpillidest viiulid.
In Spe (süvamuusika) – tegemist oli kaheksakümnendate tuntud rokibändi palaga, mille algus tundus küllaltki segane, kui lauluosa algades muutus ka saade korrapärasemaks. Tundus nagu mängiks bändiliikmed koos esimest korda – kõik omas mullis oma pilliga, kuid tegelikult on tegu tol ajal väga populaarse instrumentaalpalaga. Kindlasti oli see laul tol ajal uudne ning revolutsiooniline.
Missa „Lumen et Cantus“ – teos tundus pingeline ning närviline, keskpaigas muutus ka jõulisemaks, negatiivse mõjuga.
„Passioon“ – keelpillidele kirjutatud teos. Heli valjenev pidevalt ning helivoog muutus kõrgemaks, viiulitel kandus hästi edasi pingelisus ning närvilisus, kohati muutus n-ö keelpilli saagimiseks.
„Arhitektoonika“ – antud loo puhul oli äärmiselt suur rõhk elektrikitarril, millel kõlasid glissandod. Puudus kindel korrapärane rütm, tundus improviseerimisena.
„Crystallisatio“ – teos puhkpillide ning viiulite esituses ja nende koostöö tulemusena on tegemist sujuva ning erksa palaga. Loo lõpus tekkis rõhumise tunne ning kasvas pinge.
3. sümfoonia – energiline ning kõlaliselt sobiks mõne filmi soundtrackiks. Kohati on kasutatud loo üldpildist väljalangevaid motiive , mis muudavad teost mitmekesisemaks, samuti on sisse toodud erinevaid pille.
4. sümfoonia „Magma“ – ettearvamatu ning segane pala, samas jõuline.
Tšellokontsert – nagu teiste paladegi puhul, kohtab selleski närvilisust ning pinevust.
Keelpillikvartett – Urmas Kibuspuu mälestuseks loodud teos, milles on tunda teistsugust Tüüri, samas on säilinud energilisus ja pinge.
„Sisemonoloog“ – hoopis teistsugune teos – flöödisoolo.
Erkki-Sven Tüüri teosed mulle ei meeldinud, sest tundusid kõik nii ühenäolised, kuigi öeldakse,et ilu on vaatja(siinkohal kuulaja ) silmades. Siiski on see tema käekiri ning iga heliloojal on oma kindel stiil. Kuulatud palad jäid kõik meelde pingelisuse ning närvilisusega, peamiselt keelpillide poolt tekitatult. Lood oli sürreaalsed ning polnud võimalik ette arvata, millist motiivi võiks helilooja järgmisel hetkel kasutada(aga ega minu näol pole tegemist muusikageeniusega!:) ).