Erkki-Sven Tüür (0)

Erkki-Sven Tüür
Erkki-Sven Tüür sündis 16. oktoobril 1959 . aastal Kärdlas. Ta on üks oma põlvkonna silmapaistvamaid,tuntumaid ja tunnustatumaid heliloojaid ja seda mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Erkki-Sven Tüür on omandanud muusikalise hariduse iseõppijana. Ta lõpetas 1980. aastal G. Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli flöödi erialal aga ta on õppinud ka löökpille ja kompositsiooni. Juba varem oli Tüür seotud noorte rock-muusikaga. Aastal 1976 rajas ta rokkansambli “Esra”, millest sai aastal 1979 ansambel “In Spe”. Tüür oli aastatel 1979-1983 selle ansambli juht,erinevate flöötide ja löökpillide mängija,laulja ja helilooja ning kirjutas ka suure osa ansambli repertuaarist . Ansamblile “In Spe” kirjutatud lugudega astus Tüür 1980. aastal Tallinna Konservatooriumisse. 1984. aastal lõpetas Tüür Tallinna konservatooriumis Jaan Räätsa kompositsiooniklassi, hiljem täiendas end veel eraviisiliselt Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhe Kõrgemas Muusika - ja Teatriakadeemias.
Sellest perioodist pärinevad tema esimesed laiemalt tuntuks saanud teosed: „Sümfoonia seitsmele esitajale”, Lumen et cantus” (ld k valgus ja laul), 1983. aastast „Hääled seitsme maa ja mere tagant”, „Päikesevaene” ja „Sfääride võitlus” Artur Alliksaare tekstidele ning „Antidolorosum.
Ta on töötanud "Vanalinnastuudios" muusikaala juhatajana. Aastail 1989-1992 õpetas Tüür Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni, alates 1992. aastast on ta aga vabakutseline helilooja.
Juba esimestes kompositsioonides ilmnes Erkki-Sven Tüüri võime sünteesida erinevate stiilide elemente. Neis on euroopaliku ja orientaalse kultuuri jälgi, gregooriuse koraali ja barokkmuusikale omase väljenduslaadi põimumist rock-muusikaga. Ehkki Tüüri näol on tegemist pidevalt areneva, muutuva heliloojaga, on tema loomingule üldiselt omane erinevate stiilijoonte ja kompositsioonitehnikate kõrvutamine- vastandamine . Tema muusikas võib leida varase mitmehäälsuse ja baroki sugemeid, minimalismi ja rock-muusikat, diatoonikat ja 12-toonilist seeriatehnikat . Helikeelele on iseloomulik nii polüfooniliste liinide selgus ja klastrite kõlamass kui ka improvisatsiooniline vabadus kõrvuti rangelt piiritletud rütmiga. See kõik on sulandunud loomulikuks ja mõjuvaks tervikuks. Suur osa Tüüri loomingust on sündinud muusikamaailma tippinterpreetide ja kollektiivide tellimusel, lähtudes nende võimetest ja kollektiivide konkreetsest koosseisust.
1991. aastal oli Erkki-Sven Tüür festivali “ NYYD ” üks asutajatest: sel ajal hakkasid kiiresti arenema Eesti kultuurikontaktid ning Tüür oli välismaise muusikaelu üks paremaid tundjaid. "NYYD" on tänaseni Eesti üks olulisemaid muusikasündmusi ning Tüür on olnud läbi aastate üks selle kunstilisi juhte.
Tüüri looming on mõttetihe ja kontrastirohke. Valitseb tugev vaimsus , muusikast õhkub omanäolist tervendavat rahu. Tema helilooming on kõlanud paljudel festivalidel ja äratanud ülemaailmset tähelepanu. Seda on esitanud tunnustatud muusikud ( dirigent P.Lilje, “Hilliard Ensemble”,”Cabasa Quartet”,tšellist D.Geringas).
Tüüri orkestrimuusika nimistus on esikohal tema sümfooniad. Neljas sümfoonia kannab nimetust „ Magma ” ja on pühendatud maailmakuulsale löökpillivirtuoosile Evelyn Glenniele. Algselt kavatseski helilooja luua kontserti löökpillidele, kuid teos kasvas sisult ja mastaapidelt sümfooniaks. Sümfooniaorkestrile on loodud ka „Searcing for Roots ”, „Zeitraum” ( aegruum ), „Exodus” (lad k rännak), Lepo Sumera mälestuseks loodud „Aditus” (lad k lähenemine). Teostest keelpilliorkestrile tõusevad esile omamoodi läbimurdeteoseks osutunud „ Insula deserta” (lad k tühi saar), mida on korduvalt plaadistatud ja esitatud nüüdseks juba sadu kordi üle maailma, „Aktsioon- Passioon- Illusioon ” ning „Lighthouse” (ingl k tuletorn ).
Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika . Ta on kirjutanud kuus sümfooniat, mitmeid instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi.

Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid:  gregooriuse laul ja minimalism , mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes “Zeitraum”, “ Arhitektoonika VI” , “Crystallisatio” ja Kolmandas sümfoonias. 
Alates Sümfooniast nr. 4 (“Magma”)  iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega “ vektoriaalne meetod”: “Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja “kurvide” asend üldisel “kaardil”. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on “Oxymoron”. Kõik järgnev (“ Aqua ”, “Meditatio”, Viies sümfoonia, “ Noesis ”-topeltkontsert klarnetile ja viiulile., Klaverikontsert , “Strata” (Kuues sümfoonia), (“Prophecy”) on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud.”
Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud “Insula deserta”, mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel ) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt .
2001.aastal esietendus Saksamaal Dortmundi ooperiteatris Tüüri ooper „Wallenberg”. See oli esimene kord eesti muusikaloos, mil ooperitellimus tuli välismaalt ja ooper esietendus väljaspoolt Eestit. Ooperi libreto autor on Lutz Hübner. See ooper räägib müütide tekkest kollektiivses teadvuses. Selle ajaloolis-poliitilise ooperi peategelane on Rootsi diplomaat R. Wallenberg, kelle tegevus Rootsi saatkonna sekretärina Budapestis II maailmasõja päevil aitas päästa u 100 000 juuti Saksa koonduslaagritest.
Tüür on ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor. 1995. aastal jõudis Tüüri „ Reekviem ” (Peeter Lilje mälestuseks) UNESCO heliloojate rostrumil Pariisis soovitatud teoste hulka. 2008. aastal avaldas saksa kirjastus Schott Music Erkki-Sven Tüürist raamatu “Schwarze Milch und bunte Steine” ( toimetaja Hans- Klaus Jungheinrich).

TUNNUSTUSED

• Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997)
  
• Suure Vankri auhind (1996, 1997)
  
• Aasta kodanik (2009)
  
• Ta on saanud kahel korral Eesti muusika aastapreemia (1987, 1988),
  
• Balti Assamblee kultuuripreemia (1998),
  
• II klassi Valgetähe ordeni (2000),
  
• Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003)
  
• ning kahel korral Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia:
  
•  2003. aastal CD-albumi “Exodus” ja 2003. aasta loomingu eest; 2005. aastal NYYD festivalide korraldamise eest.
  

Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga enim mängitud eesti helilooja maailmas. Temalt tellitakse arvukalt teoseid kogu maailmast.
Kultuuriminister Laine Jänes kuulutas tänavuseks aasta kodanikuks helilooja Erkki-Sven Tüüri.
Minister ütles tiitlit üle andes , et käesoleva aasta kodanikupäeva moto «Loovad inimesed - edukas riik» on justkui sünonüüm tänasele peakangelasele.