Erkki-Sven Tüür (0)

TALLINA VANALINNA TÄISKASVANUTE GÜMNAASIUM
Erkki-Sven Tüür
Muusikajaloo referaat
Koostaja : Kristjan Tikk
11a
Juhendaja : Aaro Pertmann
Tallinn 2012
Erkki-Sven Tüür on sündinud 16. oktoobril 1959 Kärdlas. Ta on eesti helilooja ning Eesti Heliloojate Liidu liige alates 1985. Erkki-Sven Tüür alustas oma muusikuteed 1970. aastate teisel poolel progressiiv-rocki ansambli “In Spe” liidrina, olles mõjutatud King Crimsoni ja Frank Zappa, ansamblite “Yes” ja “ Genesis ” loomingust. Tema professionaalne helilooming sai tuntuks 1980. aastate keskel.
Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika. Ta on kirjutanud kaheksa sümfooniat, mitmeid instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi. Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism , mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika . Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes “Zeitraum” (1992), “ Arhitektoonika VI” (1992), “Crystallisatio” (1995) ja Kolmandas sümfoonias (1997).
Alates Sümfooniast nr. 4 (“ Magma ”) iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega “ vektoriaalne meetod”: “Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja “kurvide” asend üldisel “kaardil”. Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi “metakeelsetest” püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on “Oxymoron”. Kõik järgnev (“ Aqua ”, “Meditatio”, Viies sümfoonia, “ Noesis ”, Klaverikontsert , “Strata” (Kuues sümfoonia), “Prophecy”, „Pietas“ (Seitsmes sümfoonia), Kaheksas sümfoonia) on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud.”
Erkki-Sven Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis (1976–1980) ning kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna konservatooriumis (1980–1984). Ta on end täiendanud ka Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhes. 1979. aastal asutas Tüür progressiivrocki ansambli “In spe”, mille koosseisus oli helilooja, flötisti, klahvpillimängija ja lauljana tegev aastani 1983. Tüür on töötanud Heliloojate Liidus konsultandina (1983–1985) ja teatri “Vanalinnastuudio” muusikajuhina (1987–1990). Aastail 1989–1992 õpetas ta kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (seni ainsaks õpilaseks Helena Tulve ). Alates aastast 1992 on Tüür vabakutseline helilooja, kelle tööd valmivad enamasti nimekate välisinterpreetide tellimusel ja jõuavad sageli enne kodupublikut maailma lavadele. Tihe loominguline koostöö seob Tüüri ka eesti interpreetidega, kelle hulgas on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, NYYD Ensemble, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester jpt.
Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud “Insula deserta”, mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel ) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt . Ilmekaks näiteks võiks tuua “Arhitektoonika” nime kandvad teosed: kui kaks esimest valmisid eesti interpreetide tellimusel (I – Jaan Tamme nimelise kvinteti jaoks 1984 ja II – Estonia Teatri triole 1986), siis “Arhitektoonika III. Postmetaminimal Dream” (1990) tellis Los Angelese ansambel California E.A.R.Unit, “Arhitektoonika IV. Per cadenza ad metasimplicity” (1990) Kanada ansambel Sound Pressure , “Arhitektoonika V” (1991) New Yorgi kitarrivirtuoos John Tamburello, “Arhitektoonika VI” (1992) festival Helsingin Juhlaviikot ning “Arhitektoonika VII” (1992) Strasbourgi festival Musica.
Heliloojalt on teoseid tellinud ka American Wind Symphony Orchestra (“In the memory of clear water”, 1990), Stockholmi Saksofonikvartett (“Lamentatio”, 1995), festival Bachwoche Ansbach (“Lighthouse”, 1997), Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester ( Viiulikontsert , 1998, Klaverikontsert, 2006), Cabaza löökpillikvartett (“Motus II”, 1998), Dortmundi ooperiteater (“Wallenberg”, 2001), Põhjamaade Sümfooniaorkester (Kuues sümfoonia „Strata“, 2007), hr-Sinfonieorchester ja Cincinnati Sümfooniaorkester (Seitsmes sümfoonia „Pietas“, 2009), Šoti Kammerorkester (Kaheksas sümfoonia, 2010) jt.
Tüüri muusika esiettekandeid on teinud Hilliard Ensemble (“Excitatio ad contemplandum”, 1996), David Geringas ja Lausanne ´i Kammerorkester (Tšellokontsert, 1997), Birminghami Sümfooniaorkester ja Paavo Järvi (“Exodus”, 1999), Staatsphilharmonie Rheinland- Pfalz Ralf Otto dirigeerimisel (“Aditus”, 2000), Pedro Carneiro ja BBC Walesi Rahvusorkester (marimbakontsert “Ardor”, 2001), löökpillimängija Evelyn Glennie ja Flandria Kuningliku Filharmoonia orkester (“Magma”, 2002), Lääne-Saksa Ringhäälingu raadiokoor ja Raschèr Saksofonikvartett (“Meditatio”, 2004), Austraalia Kammerorkester (“Whistles and Whispers from Uluru ”, 2007), vioolamängija Lars Anders Tomter ja Lõuna-Jüütimaa Sümfooniaorkester (Vioolakontsert „Illuminatio“, 2008) jt.
Tüüri helitööd on kõlanud paljudel festivalidel, näiteks Border Crossings Torontos (1990: “Arhitektoonika IV”), Bang On A Can New Yorgis (1992: Keelpillikvartett ), Vale of Glamorgan Festival Wales ’is (1996: “Excitatio ad contemplandum”, “Transmission”, “ Action . Passion . Illusion”; 2002: Tšellokontsert), Wien Modern (1997, 1998), Huddersfieldi nüüdismuusika festival (1998: “Passion”, Reekviem ; 2001: “Transmission”), Musica Nova Helsingis (1998: Sümfoonia nr. 3, “Arhitektoonika VI”, “Crystallisatio”, “Lighthouse”), Varssavi Sügis (2001: Symbiosis), Les Boréales Prantsusmaal (2002: “Arhitektoonika VI”, “Passion”), MaerzMusik Berliinis (2003: “Arhitektoonika VI”), Klangspuren (2003: “Aditus”, “Oxymoron”, “Magma”), Icebreaker II Seattle’is (2004: “Fata Morgana”), Europamusicale (2004: “Arhitektoonika VI”, “Oxymoron”), WDR Musikfest 2009 Saksamaal (2009: „Spiel“), Rahvusvaheline VSA Festiva Washingtonis (2010: „Magma“), Stansi Muusikafestival Šveitsis (2010: „Triglosson trishagion“), Miskolci Rahvusvaheline Ooperifestival (2010: „Wallenberg“) aga ka Strasbourgi, Salzburgi, Gstaadi, Celtenhami, Oxfordi festivalidel.
31. märtsil 2003 kõlas Erkki-Sven Tüüri muusika esimest korda New Yorgi Carnegie Hallis (“Exodus”: Cincinnati Sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel) ja sama aasta 1. augustil BBC Promsil (Viiulikontsert: Isabelle van Keulen, BBC Filharmooniaorkester, dirigent Paavo Järvi). 1. veebruaril 2005 kõlas uue muusika festivalil ECLAT Stuttgardis esiettekandes Tüüri sümfoonia nr. 5 bigbandile, elektrikitarrile ja orkestrile, SWR Big Bandi ja Stuttgardi Raadio Sümfooniaorkestrit juhatas Olari Elts . Septembris 2007 oli Tüür üks resideerivatest heliloojatest festivalil Auftakt Frakfurdi Alte Operis, mille raames peetud ettekannetest Tüüri muusika sümpoosionil avaldas 2008. aastal saksa kirjastus Schott Music Erkki-Sven Tüürist raamatu “Schwarze Milch und bunte Steine” ( toimetaja Hans- Klaus Jungheinrich).
Aastail 1991–2011 oli Erkki-Sven Tüür rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte, ta on ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor. Ta on saanud kahel korral Eesti muusika aastapreemia (1987, 1988), EV kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kultuuripreemia (1998), kahel korral Suure Vankri preemia (1996, 1997), II klassi Valgetähe ordeni (2000), Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003) ning kolmel korral Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia: 2003. aastal CD-albumi “Exodus” ja 2003. aasta loomingu eest; 2005. aastal NYYD festivalide korraldamise eest (koos Olari Eltsi , Madis Kolgi ja Tiiu Valperiga) ning 2007. aastal särava loomingulise aasta eest. 2009. aastal valiti Erkki-Sven Tüür aasta kodanikuks. 1995. aastal jõudis Tüüri Reekviem (Peeter Lilje mälestuseks) UNESCO heliloojate rostrumil Pariisis soovitatud teoste hulka. 2010. aastal valmis režissöör Marianne Kõrveri käe all Tüürist dokumentaalfilm „7 etüüdi piltides “. Erkki-Sven Tüür on aasta 2009 aasta inimene.
Kasutatud kirjandus:

• http://en.wikipedia.org/wiki/Erkki-Sven_T%C3%BC%C3%BCr
  

• http://et.wikipedia.org/wiki/Erkki-Sven_T%C3%BC%C3%BCr
  

• http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid=32&id=95&lang=est&action=view&method=biograafia
  

• http://www.erkkisven.com/