Eesti heliloojate kuues põlvkond (0)

Heliloojate kuues põlvkond
Kuues põlvkond eesti heliloojaid erineb täielikult eelmistest. Seoses iseseisvumisega said noored heliloojad rohkem vabadust ning ka võimaluse täiendada end välismaal. Muusika on meditatiivne ja poeetiline, kus kasutatakse ka lisaks elektroonolisi vahendeid. Algusaastatel hakati korraldama ka palju erinevaid festivale nagu näiteks Eesti muusika päevad, ,,Jazzkaar’’, ,, NYYD ’’ jne kus noored eesti kui ka välismaised heliloojad saavad oma muusikat esitleda publikule. Lisaks on eesti muusikat laialdaselt tunnustatud üle maailma, välismaised plaadifirmad on võtnud kodumaa heliloojaid enda tiiva alla. Mainema žürii poolt tunnustatud teoseid mängitakse ka klassikalise muusika raadiojaamades üle maailma.
Erkki-Sven Tüür, sündinud 16.oktoober1959a. , on üks maailmas enim esitatud eesti heliloojaid. 1976–1980 õppis Erkki-Sven Tüür õppis löökpillimängu ja flööti G. Otsa nim Tallinna Muusikakoolis . 1980–1984 õppis ta kompositsiooni professor Jaan Räätsa juhendamisel Tallinna Konservatooriumis. Täiendanud ennast Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhe Kõrgemas Muusika- ja Teatriakadeemias . Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid: gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Tänaseks on Tüür enim mängitud eesti helilooja koos Arvo Pärdiga. Tüür on saanud Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997), Balti Assamblee kunstipreemia (1998) ja palju teisi auhindu.
Bänd In Spe sai alguse 1979 aastal Tüüri algatusel. In Spe muusika kaudu tahtis Erkki-Sven Tüür väljendada oma huvi klassikalise muusika ja roki ühendamise vastu. Tüüri "Sümfoonia seitsmele esitajale" esimene lugu, kus rokistiil on ühendatud vanast ja kaasaegsest sügavmuusikast. Suhteliselt instrumentaalne , kuid kurvameelne teos. Esimest korda lugu kuulates tekkis silme ette keskaegne turg , kuid trummid annavad loole rokihõngu, mis justkui rikub keskaegse nägemuse. Teine laul, kus Tüür ka laulab on samuti suhteliselt kurvameelne, kuid ekspressiivne. Progressivne muusika justkui viib sind rännakule ning seda žanri kuulates aeg möödub nagu linnu lennul . Missa "Lumen et cantus " (1989) tekitab suursuguse end hirmuäratava meeleolu, põimitud erinevad emotsioonid. Peeter Lilje mälestuseks kirjutatud Reekviem (1994) on tõeliselt veniv ja peale nelja kuulamist ei oska siiani midagi öelda. Keelpillidele kirjutatud "Passion" pea läbinisti tonaalne, madalast registrist algav ja aegamisi katkematult järjest kõrgemale kerkiv helivoog puruneb alles lõpukulminatsioonis atonaalseteks helikildudeks. Sellest loost loen ma välja eelkõige välja kirge ja romantilisust. Teoses "Arhitektoonika V" klaverile ja elektrikitarrile vastanduvad ühe kujundina väga selgepiiriline põhimotiiv ning teisena tabamatu rütmi ja tonaalsusega muusika, otsekui hajus kõlapilv. Esimene asi mis meenub laulu kuulates on virrvarr ja absurdsus kohtub rokiga.
"Crystallisatio" (1995) on minu arvates väga pofessionaalne teos, kus on kasutatud keelpille,flööti ja kellamängu. Tüüri 3.sümfoonia on üks tema suurteostest, mis on suhteliselt rütmikas.
Erkki-Sven Tüüri looming on tõepoolest väga omanäoline ning tõeliselt professionaalne. Pole varem tema loominguga nii palju kokku puutunudki. Kõige rohkem avaldas muljet In Spe projekti progressiivne rokkmuusika .