Heliloojate V põlvkond (0)

Heliloojate V põlvkond(sündinud 1945-1960)
Uus heliloojate põlvkond tuli eesti muusikasse 1970. - 1980. aastatel.
20.sajandi lõpukümnendeid eesti muusikas iseloomustab erinevate stiilide ja kompositsioonitehnikate ühendamine. Laienes loodud muusika kultuuritaust, heliloojaid huvitas euroopa muusika algaegadest kuni uusimate rokkmuusika suundadeni välja, samuti ka eksootiliste maade muusika.
V põlvkonna heliloojad kirjutavad erinevates žanrides, nende muusika on vähem seotud klassikaliste muusikavormidega kui eelkäijatel. Heliloojad leiavad uusi võimalusi elektroonilisest muusikast ning multimeediast ning nii mõningad heliloojad kasutavad oma töös arvutit ning on proovinud live -elektroonikat.
1970.aastatel alustanud heliloojatest äratas algselt enim tähelepanu Raimo Kangro , seejärel tõusis tema kõrval juhtfiguuriks Lepo Sumera ning 1980.aastate lõpul tõusis jõuliselt Erkki-Sven Tüür.
Erkki-Sven Tüür(16.10. 1959 )
Helilooja Erkki-Sven Tüür sündis ning kasvas Kärdlas. Tüür lõpetas Tallinna muusikakoolis flöödi eriala, kuid õppis ka löökpille ja kompositsiooni. Erkki-Sven Tüür astus Tallinna konservatooriumi ansamblile „In Spe“ kirjutatud lugudega. Pärast konservatooriumi lõpetamist täiendas helilooja end Lepo Sumera juures, hiljem ka Karlsruhe Kunsti- ja Meediakeskuses. Ta on töötanud „Vanalinnastuudios“ muusikaala juhatajana ning õpetanud Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni. Alates 1992.aastast on ta aga vabakutseline helilooja.
1991.aastal oli Tüür festivali „NYYD“ üks asutajatest, ka tänapäeval on „NYYD“ üks muusikaelu tähtsamamaid muusikasündmusi ning Tüür on olnud üks selle ürituse kunstiline juht läbi aastate.
Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga Eesti enim mängitud helilooja maailmas. Teda on pärjatud mitmete preemiatega, nende hulgas UNESCO , Eesti Vabariigi kultuuripreemia ning Baltsi Assamblee kunstipreemia.
Muusikanäited

Orkestriteos „Crystallisatio“(1995) – Kammerorkester: kolm flööti, kellamäng ja keelpillid . Selge tonaalsusega erksalt rütmilise muusika(keelpillid) ning hajuvate kõlavärvi laikude(flöödid ja kellamäng) vastandamine.

Orkestriteos 3.sümfoonia(1997) – sümfooniaorkester: harf , keelpillid. Kontrastiderohke, oluline roll dünaamika muutustel ning tämbril.

Orkestriteos Tšellokontsert(1997) – tšello, sümfooniaorkester: vibrafon , keelpillid. Oluline roll dünaamika muutustel, tämbril ning meloodial.

Orkestriteos 4.sümfoonia „Magma“(2002) – sümfooniaorkester: keelpillid, löökpillid. Väljendusjõuline teos, kus tähtis roll on dünaamikal, tämbril, rütmil.

Vokaalteos Missa „Lumen et Cantus “(1989) – meeskoor , sümfooniaorkester: klaver , klavessiin, keelpillid. Olulised meloodia , dünaamika, meeskoor.

Vokaalteos Reekviem (1994) – sopran , tenor, segakoor , kammerorkester: klaver, triangel, keelpillid. Oluliseks väljendusvormiks meloodia, koor, lõpus dünaamika.

Kammermuusika „ Arhitektoonika “ I-IV(1984-1992) – erinevatele koosseisudele, elektrikitarr, võimendatud klaver(Arhitektoonika V) Uuenduslik, oluline roll tämbril, dünaamikal, meloodial.

Kammermuusika Keelpillikvartett (1985) – keelpillikvartett(esimene ja teine viiul, alt, tšello). Oluline rütm, meloodia.

Kammermuusika „ Sisemonoloog “(1988) – flööt. Oluline roll dünaamikal ning meloodial.

Kammermuusika „Spectrum“ I-III(1989-1999) – orel . Oluline roll tämbril, dünaamikal.
Kokkuvõte
Erkki-Sven Tüüri looming on väga mitmekesine , teoseid on paljudes žanrides ning neid esitavad erinevad koosseisud. Tema loomingut iseloomustavad dünaamika muutused ning ilusa meloodia olemasolu, rütm kõigis teostes nii suurt rolli ei mängi. Tüüri looming on ka uuenduslik, näiteks „Arhitektoonika“ V, kus on ühendatud elektrikitarr ning võimendatud klaver. Samuti on mitmetes tema teistes teostes läbikomponeeritud instrumentaalteosed, kus rokistiil on ühendatud elementidega vanast ja kaasaegsest süvamuusikast. Selline uus lähenemine muusikale on toonud Tüürile ausatajaid nii roki kui professionaalsete muusikute seas.
Tüüri muusika on väga emotsionaalne, kaasakiskuv ning meisterlikult komponeeritud. Minu jaoks läbis kõiki kuulatuid teoseid mõni aspekt, mis jättis palale optimistliku alatooni, isegi Keelpillikvartetti, mis on küll Urmas Kibuspuu mälestuseks kirjutatud, läbib mingi optimistlik emotsioon .
Kokkuvõttes meeldib mulle Erkki-Sven Tüüri looming, paljuski just selle uuenduselikkuse tõttu, olgugi, et enamus teosed on kirjutatud 10-20 aastat tagasi, kõlavad teosed väga tänapäevalikult. Samuti ei ole ma muidu eriline klassikalise muusika austaja, kuid Tüüri erinevad kompositsioonivõtted ning koosseisude mitmekesisus kõidavad mindki. Seega võin väita, et Erkki-Sven Tüür on auga väljateeninud tiitli olla Eesti üks tuntumaid heliloojaid ka maailmamastaabis.