Erkki-sven tüür (1)

Erkki-Sven Tüür(sünd16. oktoobril 1959 Kärdlas) on üks oma põlvkonna tuntumaid ja tunnustatumaid heliloojaid, ja seda mitte üksnes Eestis, vaid kogu maailmas. Nii muusikud kui ka tavakuulajad maailma eri paigas hindavad Tüüri muusikat, tema stiili on võimalik teistest eristada ja ära tunda. Ühes intervjuus on Tüür öelnud: „ Komponeerimine on minu jaoks eelkõige äärmiselt intensiivne mõtlemine kõlalises aegruumis. Ka muusikalised mõtted on vaja selgeks mõelda.”
ÕPINGUD
Erkki-Sven Tüüri kujunemine muusikuks on ebatraditsionaalne. Omandanud muusikalise alghariduse iseõppijana, lõpetas ta 1980. aastal G. Otsa nim Tallinna Muusikakooli flöödi erialal. Juba varem oli Tüür seotud noorte rock-muusikaga. Aastail 1979-1983 juhtis ta ansamblit In Spe, olles mõjutatud King Crimsoni ja Frank Zappa, ansamblite „Yes” ja „ Genesis ” loomingust. Ta mängis seal flööti, plokkflööti ja klahvpille, laulis ning kirjutas ka suure osa ansambli repertuaarist. ”. Õppis ka löökpille ja kompositsiooni Anti Marguste juures.
1984. aastal lõpetas Tüür Tallinna konservatooriumis Jaan Räätsa kompositsiooniklassi, hiljem täiendas end veel eraviisiliselt Lepo Sumera juures ning elektronmuusika alal Karlsruhe Kõrgemas Muusika - ja Teatriakadeemias.
Sellest perioodist pärinevad tema esimesed laiemalt tuntuks saanud teosed: „Sümfoonia seitsmele esitajale” (1980), Lumen et cantus ” (ld k valgus ja laul,1982), 1983. aastast „Hääled seitsme maa ja mere tagant”, „Päikesevaene” ja „Sfääride võitlus” Artur Alliksaare tekstidele ning „Antidolorosum
LOOMING
Juba esimestes kompositsioonides ilmnes Erkki-Sven Tüüri võime sünteesida erinevate stiilide elemente. Neis on euroopaliku ja orientaalse kultuuri jälgi, gregooriuse koraali ja barokkmuusikale omase väljenduslaadi põimumist rock-muusikaga. Ehkki Tüüri näol on tegemist pidevalt areneva, muutuva heliloojaga, on tema loomingule üldiselt omane erinevate stiilijoonte ja kompositsioonitehnikate kõrvutamine- vastandamine . Tema muusikas võib leida varase mitmehäälsuse ja baroki sugemeid, minimalismi ja rock-muusikat, diatoonikat ja 12-toonilist seeriatehnikat . Helikeelele on iseloomulik nii polüfooniliste liinide selgus ja klastrite kõlamass kui ka improvisatsiooniline vabadus kõrvuti rangelt piiritletud rütmiga. See kõik on sulandunud loomulikuks ja mõjuvaks tervikuks.
Paljud Tüüri teosed on varustatud pealkirjadega, mis aitavad paremini mõista teose struktuuri või muusikalise arengu eripära. Samas ei tähista need kunagi programmi. Helilooja ise on öelnud: „ Pealkirjad panen tihti tagantjärele – see pole mingi programm, vaid väljendab pigem karakteerset tuuma.”
Suur osa Tüüri loomingust on sündinud muusikamaailma tippinterpreetide ja kollektiivide tellimusel, lähtudes nende võimetest ja kollektiivide konkreetsest koosseisust.
Tüüri orkestrimuusika nimistus on esikohal tema sümfooniad (1984, 1987, 1997, 2002, 2005). Neljas sümfoonia kannab nimetust „ Magma ” ja on pühendatud maailmakuulsale löökpillivirtuoosile Evelyn Glenniele. Algselt kavatseski helilooja luua kontserti löökpillidele, kuid teos kasvas sisult ja mastaapidelt sümfooniaks. Sümfooniaorkestrile on loodud ka „Searcing for Roots ”, „Zeitraum” ( aegruum , 1992), „Exodus” (lad k rännak, 1999), Lepo Sumera mälestuseks loodud „Aditus” (lad k lähenemine, 2000). Teostest keelpilliorkestrile tõusevad esile omamoodi läbimurdeteoseks osutunud „Insula deserta” (lad k tühi saar, 1989), mida on korduvalt plaadistatud ja esitatus nüüdseks juba sadu kordi üle maailma, „Aktsioon- Passioon - Illusioon” (1993) ning „Lighthouse” (ingl k tuletorn , 1997).
„Lighthouse„ on kirjutatud Ansbachis toimunud Bachi -festivaliks. Pealkiri on inspireeritud Igor Stravinski ütlusest, et „mõned heliloojad on nagu majakad, mille võimsat mõju võib näha läbi sajandite”.
Põhiosa Tüüri loomingus moodustab instrumentaalmuusika . Ta on kirjutanud kuus sümfooniat, mitmeid instrumentaalkontserte, kammerteoseid ja ooperi.

Tüüri varasemas muusikas põimuvad erinevad kompositsioonitehnikad ja stiilid:  gregooriuse laul ja minimalism, mikrotonaalne muusika ja lineaarne polüfoonia, kõlaväljade ja 12-tooni muusika. Püüdlust vastandada ja ühendada tonaalset ja atonaalset, pulseerivat ja mittepulseerivat sfääri jms on helilooja tähistanud mõistega “metakeel”. Kirjeldatud meetod kajastub näiteks teostes “Zeitraum” (1992), “ Arhitektoonika VI” (1992), “Crystallisatio” (1995) ja Kolmandas sümfoonias (1997). 
Alates Sümfooniast nr. 4 (“Magma”)  iseloomustab Tüür oma muusikat mõistega “ vektoriaalne meetod”: “Olulisim erinevus varasema lähenemisega võrreldes on see, et rohujuure tasandil on kogu kompositsiooni aluseks nn. algkood, geen, mis muteerudes ja arenedes moodustab sidusalt kogu teoses esineva materjali. Miks vektoriaalne? Olulist rolli mängib häälte juhtimises erinevate suundade ja “kurvide” asend üldisel “kaardil”. Tajun neid vektoritena, mis määratud intervallidega (mida omakorda tähistavad arvujadad). Igal juhul on kõlaline resultaat (eriti harmoonilises plaanis) väga erinev niinimetatud eelmise kümnendi “metakeelsetest” püüdlustest. See süsteem on võrdlemisi vabalt käsitletav, oluline on ikkagi põhilisest organiseerimisprintsiibist lähtumine. Esimene puhas näide on “Oxymoron”. Kõik järgnev (“ Aqua ”, “Meditatio”, Viies sümfoonia, “ Noesis ”-topeltkontsert klarnetile ja viiulile., Klaverikontsert , “Strata” (Kuues sümfoonia), “Prophecy”) on vektoriaalse mõtlemisega kirjutatud.”
Läbimurdeteoseks kujunes 1989. aastal valminud “Insula deserta”, mille esiettekandele Soomes (Keski-Pohjanmaan Kammerorkester Juha Kangase juhatusel ) järgnesid mitmed välistellimused nii Soomest kui kaugemalt . Ilmekaks näiteks võiks tuua “Arhitektoonika” nime kandvad teosed: kui kaks esimest valmisid eesti interpreetide tellimusel (I – Jaan Tamme nimelise kvinteti jaoks 1984 ja II – Estonia Teatri triole 1986), siis “Arhitektoonika III. Postmetaminimal Dream” (1990) tellis Los Angelese ansambel California E.A.R.Unit, “Arhitektoonika IV. Per cadenza ad metasimplicity” (1990) Kanada ansambel Sound Pressure , “Arhitektoonika V” (1991) New Yorgi kitarrivirtuoos John Tamburello, “Arhitektoonika VI” (1992) festival Helsingin Juhlaviikot ning “Arhitektoonika VII” (1992) Strasbourgi festival Musica.
Heliloojalt on teoseid tellinud ka American Wind Symphony Orchestra (“In the memory of clear water”, 1990),  Stockholmi Saksofonikvartett (“Lamentatio”, 1995), festival Bachwoche Ansbach (“Lighthouse”, 1997), Frankfurdi Raadio Sümfooniaorkester ( Viiulikontsert , 1998, Klaverikontsert, 2006), Cabaza löökpillikvartett (“Motus II”, 1998), Dortmundi ooperiteater (“Wallenberg”, 2001) jt. Tüüri muusika esiettekandeid on teinud Hilliard Ensemble (“Excitatio ad contemplandum”, 1996), David Geringas ja Lausanne ´i Kammerorkester (Tšellokontsert, 1997), Birminghami Sümfooniaorkester ja Paavo Järvi (“Exodus”, 1999), Staatsphilharmonie Rheinland- Pfalz Ralf Otto dirigeerimisel (“Aditus”, 2000), Pedro Carneiro ja BBC Walesi Rahvusorkester (marimbakontsert “Ardor”, 2001), löökpillimängija Evelyn Glennie ja Flandria Kuningliku Filharmoonia orkester (“Magma”, 2002), Lääne-Saksa  Ringhäälingu raadiokoor ja Raschèr Saksofonikvartett (“Meditatio”, 2004), Austraalia Kammerorkester (“Whistles and Whispers from Uluru ”, 2007) jt.
Tüüri helitööd on kõlanud paljudel festivalidel, näiteks Border Crossings Torontos (1990: “Arhitektoonika IV”). Aastatel 1988-1992 valminud sari koosneb seitsmest mitmesugustele kammerkoosseisudele kirjutatud teosest. Pealkiri viitab muusika ülesehituse arhitektuursele selgepiirilisusele ja täpsele vormile., Bang On A Can New Yorgis (1992: Keelpillikvartett ), Vale of Glamorgan Festival Wales ’is (1996: “Excitatio ad contemplandum”, “Transmission”, “ Action . Passion . Illusion”; 2002: Tšellokontsert), Wien Modern (1997, 1998), Huddersfieldi nüüdismuusika festival (1998: “Passion”, Reekviem ; 2001: “Transmission”), Musica Nova Helsingis (1998: Sümfoonia nr. 3, “Arhitektoonika VI”, “Crystallisatio”, “Lighthouse”), Varssavi Sügis (2001: Symbiosis), Les Boréales Prantsusmaal (2002: “Arhitektoonika VI”, “Passion”), MaerzMusik Berliinis (2003: “Arhitektoonika VI”), Klangspuren (2003: “Aditus”, “Oxymoron”, “Magma”), Icebreaker II Seattle’is (2004: “Fata Morgana”), Europamusicale (2004: “Arhitektoonika VI”, “Oxymoron”), aga ka Strasbourgi, Salzburgi, Gstaadi, Celtenhami, Oxfordi festivalidel.
2001.aastal esietendus Saksamaal Dortmundi ooperiteatris Tüüri ooper „Wallenberg”. See oli esimene kord eesti muusikaloos, mil ooperitellimus tuli välismaalt ja ooper esietendus väljaspoolt Eestit. Ooperi libreto autor on Lutz Hübner. See ooper räägib müütide tekkest kollektiivses teadvuses. Selle ajaloolis-poliitilise ooperi peategelane on Rootsi diplomaat R. Wallenberg, kelle tegevus Rootsi saatkonna sekretärina Budapestis II maailmasõja päevil aitas päästa u 100 000 juuti Saksa koonduslaagritest.
31. märtsil 2003 kõlas Erkki-Sven Tüüri muusika esimest korda New Yorgi Carnegie Hallis (“Exodus”: Cincinnati Sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel) ja sama aasta 1. augustil BBC Promsil (Viiulikontsert: Isabelle van Keulen, BBC Filharmooniaorkester, dirigent Paavo Järvi). 1. veebruaril 2005 kõlas uue muusika festivalil ECLAT Stuttgardis esiettekandes Tüüri sümfoonia nr. 5 bigbandile, elektrikitarrile ja orkestrile, SWR Big Bandi ja Stuttgardi Raadio Sümfooniaorkestrit juhatas Olari Elts .
Erkki-Sven Tüüri teoseid kirjastab Edition Peters . Heliplaate Tüüri muusikaga on andnud välja firmad ECM, BIS, Erdenklang, Ondine, Virgin , Teldec jpt.
TEGEVUS
1979–1984 oli ta ansambli In Spe juht. 1995. aastast vabakutseline helilooja. Erkki-Sven Tüür on rahvusvahelise uue muusika festivali NYYD üks kunstilisi juhte.
Tüür on töötanud Heliloojate Liidus konsultandina (1983–1985) ja teatri “Vanalinnastuudio” muusikajuhina (1987–1990). Aastail 1989–1992 õpetas ta kompositsiooni Eesti Muusikaakadeemias (seni ainsaks õpilaseks Helena Tulve). Alates aastast 1992 on Tüür vabakutseline helilooja, kelle tööd valmivad enamasti nimekate välisinterpreetide tellimusel ja jõuavad sageli enne kodupublikut maailma lavadele. Tihe loominguline koostöö seob Tüüri ka eesti interpreetidega, kelle hulgas on Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, NYYD Ensemble, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester jpt.
Ta on ka Eesti Muusikaakadeemia audoktor. 1995. aastal jõudis Tüüri „Reekviem” (Peeter Lilje mälestuseks) UNESCO heliloojate rostrumil Pariisis soovitatud teoste hulka. 2008. aastal avaldas saksa kirjastus Schott Music Erkki-Sven Tüürist raamatu “Schwarze Milch und bunte Steine” ( toimetaja Hans- Klaus Jungheinrich).

TUNNUSTUSED

• Eesti Vabariigi kultuuripreemia (1997)
  
• Suure Vankri auhind (1996, 1997)
  
• Aasta kodanik (2009)
  
• Ta on saanud kahel korral Eesti muusika aastapreemia (1987, 1988),
  
• Balti Assamblee kultuuripreemia (1998),
  
• II klassi Valgetähe ordeni (2000),
  
• Eesti Muusikanõukogu aastapreemia (2003)
  
• ning kahel korral Eesti Kultuurkapitali Helikunsti Sihtkapitali aastapreemia:
  
•  2003. aastal CD-albumi “Exodus” ja 2003. aasta loomingu eest; 2005. aastal NYYD festivalide korraldamise eest.
  

Tänaseks on Tüür kõrvuti Arvo Pärdiga enim mängitud eesti helilooja maailmas. Temalt tellitakse arvukalt teoseid kogu maailmast.
5