Erik Homburger Erikson (1)

5

ERIK HOMBURGER ERIKSON

(1902 – 1994)
Erik Erikson sündis Saksamaal. Ta oli Freudi psühhoanalüütilise teooria mõjukamaid edasiarendajaid ning sai tuntuks USA-s ego-psühholoogia esindajana.
Eriksoni mudel erineb Freudi omast mitmes olulises mõttes. Erikson vaatles ego kui iseseisvat isiksuse struktuuri, mis toetudes tajule, mälule, tähelepanule ja mõtlemisele, on käitumise ja tegevuse peamine teadlik suunaja . Teiseks tähtsaks faktoriks pidas ta lapse tihedat sidet vanematega ning arenguks vajalikku ajaloolis-kultuurilist sotsiaalset keskkonda. Eriksoni arvates kestab ego areng kogu inimese eluea ning see on võimeline ületama psühhosotsiaalseid pingeid mistahes elu perioodil.
Erikson käsitles inimese elu kaheksa eluea kriisiperioodi, mida võib käsitleda ka psühhosotsiaalse arenguastmena. Igal arengustaadiumil on domineeriv ülesanne, mille lahendus võib õnnestuda või ebaõnnestuda. Igaüks, kes õpib toime tulema kriisiga mingil konkreetsel arenguastmel, omandab emotsionaalse jõu ja oskused järgmiste kriiside ületamiseks.
Eriksoni isiksuse arengu staadiumid:
Imikuiga (0-1a) - põhiusaldus või usaldamatus . Põhiusalduse väljakujunemises on otsustav osa imiku ja tema ema ( hooldaja ) suhetel. Ema tundlik reageerimine lapse vajadustele soodustab lapse usaldusliku suhtumise väljakujunemist kogu maailmasse ja sealhulgas ka iseendasse. Kui lapse hoolduses on olnud puudujääke, võib ta esimene arenguülesande täitmine ebaõnnestuda ning kujuneda põhiusaldamatus. Täiakasvanueas võib see väljenduda, iseenda või teistega tülis olles, täieliku endassesulgumisena; raskematel juhtudel isegi psühhootiliste seisunditena, kus keeldutakse igasugusest seltskonnast. Seega ema ja imiku vastastikusest suhtest saadud kogemus on aluseks edasisele armastustundele. Selle puudulikkus võib tõsiselt takistada identsustunde tekkimist noorukieas.
Selles staadiumis kujunenu võiks kõlada veendumusena: ”Ma olen see, mida ma usun mul olevat ja mulle antavat.”
Varajane lapsepõlv (1-3) – autonoomsus või häbi, kahtlus . Teise staadiumi põhitähendus on seotud kiire, muskulaarse arengu ja rääkima hakkamisega, eristus-ja järeldusvõime kasvuga. Paljude tegevuste kaudu hakkab laps kogema oma autonoomset tahet. Ta kogeb ka ebavõrdsust oma tahte ja võimete ning vanema ja iseenda vahel. Sellesse ikka langeb ka puhtusepidamise õpetamine, mille erilise ranguse ja nõudlikkuse korral võib areneda neurootiline tüüp, kes on kitsi , alalhoidlik ja piinlikult täpne. Kogu see staadium kujutab endast võitlust autonoomia eest. Niipea kui laps tunneb end omil jalul kindlamalt, õpib ta nägema maailma läbi oma “mina”.
Kui väline kontroll on olnud liiga varane ja karm võib laps muutuda vaenulikuks ja kangekaelseks. Vaba tahte tunnetamise ontogeneetiline allikas on enesekontrolli tunnetamine , millega kaasneb kõrge enesehinnang . Enesekontrolli kaotamine ning liigse vanematepoolse kontrolli tunnetamine loob eelduse kahtlus- ja häbitunde tekkeks. Autonoomiatunde arenguks on vaja põhiusaldust. Selles staadiumis leiab aset emast eemaldumine. Tegeliku identsuse kujunemine eeldab sõltumatut indiviidi, kes suudab teha valikuid ja oma tulevikku juhtida. “Ma olen see, mida ma saan vabalt valida.”
Lapsepõlv (3-6) – initsiatiiv või süütunne. Kolmandat staadiumi iseloomustab kolm arenguliini: laps hakkab rohkem ja vabamalt ringi liikuma, mistõttu laieneb tema eesmärkide ring; aina täiustuv keeleoskus lubab pidevalt küsimusi esitada ning avardub ka lapse kujutlusvõime. Kõige selle taga on initsiatiivitunde teke, mis on aluseks reaalsetele ambitsioonidele ja eesmärkidele. Selles astmes tekib huvi suurus-, soo- ja eaerinevuste vastu. Imiteeritakse täiskasvanuid ja võrreldakse enda võimalikke tulevikurolle. Initsiatiivi tugeva regulaatorina toimib südametunnistus. Laste südametunnistus on üldjuhul liiga primitiivne ja kompromissitu, nad mõistavad kuulekust sõna-sõnalt ning elavad sügavalt läbi olukordi , kus vanemad ise ei ela südametunnistuse järgi, mida nõuavad lastelt . Moraalsus võib teiseneda kättemaksuhimuks ja teiste rõhumiseks. Selle staadiumi initsiatiivi ja konfliktide patoloogilised tagajärjed võivad ilmneda alles täiskasvanueas hüsteerilise keeldumise või enesepiiramisena, mis ei lase tundeid välja elada.
Initsiatiivistaadium on aluseks püüdlemistele täiskasvanueesmärkide poole ning loob eeldused oma võimete rakendamiseks. Kujuneb veendumus, et “ma olen see, mis ma kujutlen end tulevikus olevat.”
Kooliiga (6-12) – töökus või alaväärsustunne. Kujutlusperioodi lõppedes on laps rohkem kui üheski teises eas valmis kiiresti ja ahnelt õppima, saama “suureks”, et võtta endale kohustusi, alluda distsipliinile ja täita ülesandeid. Tekib huvi jälgida ja matkida erinevate ametialade esindajaid, kellega lapsel võib olla kokkupuude. Varem või hiljem saabub aeg, kus rahulolu saavutamiseks tahab ta ise midagi ära teha ja seda võimalikult hästi. Tal on vaja tunda töörõõmu.
Selle staadiumi ohtlikkus seisneb alaväärsustunde tekkimise võimaluses. Põhjus võib olla eelmiste astmete eesmärkide realiseerimatuses. Oluline on õpetaja osa selle tunde ohjeldamises, sest tema peaks tundma lapse võimeid, suutlikkust ja oskama neid rõhutada, et ennetada õpihuvi langust. See aste on tähtis sotsiaalses mõttes, sest nõuab algelist tööjaotuse ehk koostöö oskust. Töö väärtustamist ainsa rahulolu- ja tunnetusallikana mõjub pärssivalt noore inimese identsuse arengule. Temast võib K. Marxi ütlust kasutades “professionaalne idioot ”. Selle arengustaadiumi panust lapse identsuse kujunemisse võiks väljendada sõnadega: “Ma olen see, mida ma suudan ja tahan õppida”. Paljude inimeste jaoks identsuse areng selle staadiumiga piirdubki.
Noorukiiga (12–19) – identsus või rolliline segadus . Nooruk seab kahtluse alla kõik varasemad lahendused, mis puudutavad usaldust, autonoomiat, initsiatiivi ja kompetentsust. Kiire kehaline areng ja suguline küpsemine tekitavad temas segadust . Otsides püsivust ja terviklikkust iseendas – identsustunnet, näeb ta sageli oma vanemaid vastasrollis. Nooruk vajab aega erinevate rollide katsetamiseks, nii tegelikkuses kui fantaasiates, enne valikute tegemist ja täiskasvanu kohustuste võtmist Sellist otsustamise edasilükkamist nimetab Erikson psühhosotsiaalseks moratooriumiks, nt eneseproov sõjaväes, õppeasutuses, kuritegelikus kambas jne. Ollakse lapsepõlve ja täisea vahel nii psüühilises kui moraalses mõttes st kriisiperioodis.
Kui olulised otsused tehakse enne rollidega katsetamist, siis ei toetu kujunenud identsus tugevale alusele. Erikson nimetab seda enneaegseks identsuseks. Sel juhul ei ole kriis saanud läbida oma loomulikku kulgu ja psühhosotsiaalset moratooriumi võidakse läbi elada hiljem.
Psühhosotsiaalse enesemääramise protsess võib nõuda noorukilt korraga liiga paljude asjade üle otsustamist, milleks ta ei ole veel küps. See võib tekitada identsussegaduse, seondudes hirmude, keskendumisraskuste jt häiretega.
Nooruk on saavutanud oma identsuse siis, kui ta on läbinud kriisi ning võtnud vastu oma elukutset ja ideoloogiat puudutavad otsused. Identsuse saavutamine on eelduseks tõeliselt intiimsete suhete loomiseks.
Noorus (20-25) – intiimsus või isolatsioon . Lõpetanud oma identsusotsingud, soovib noor täiskasvanu ühendada oma identsuse teiste omaga . Eriksoni järgi on nüüd käes uus arengustaadium, mil ollakse valmis intiimsuseks. Alles nüüd võib tekkida tõeline seksuaalne armastus. Ollakse piisavalt küps selleks, et teistele pühenduda. Sulatada kokku enda ja teise identiteet kartmata kaotada midagi iseendast – seda arvab Erikson isikliku identiteedi võimest. Viimast käsitleb ta kui püsiva suhte olulist tingimust. Inimene peab teadma, kes ta on ja mida ta endast kujutab.
Selle perioodi potentsiaalne probleem on isolatsioon teistest, võimetus luua armastussuhteid, kuna segab võistlussituatsioon või hirm.
Keskmine küpsus (26-64) – produktiivsus või inertsus . Selles staadiumis on täiskasvanu huvi ja tegevus suunatud uue põlvkonna kasvatamisele. Eriksoni järgi on selle perioodi võtmesõnadeks produktiivsus töös ja loomine isiklikus elus. Oluline on ühiskonnale kasutoomine ja teiste eest hoolitsemine. Üksnes laste ilmaletoomine ei anna inimesele looja tunnet . Tähtis on näha oma osa laste kasvatamises ning oma sotsiaalset rolli laiemas mõttes. Selle perioodi ohud on enese “mahamatmises”, tunne, et ei jõuta kuhugi ega tehta ära midagi olulist. Selline elu ei pärsi üksnes isiksuse psühhosotsiaalset, vaid ka soorolli arengut. Tekib kasutuse ja mõttetuse tunne, mis võib sageli olla psühhopatoloogiliste probleemide aluseks.
Hiline küpsus (65 kuni surmani) – ego- terviklikkus või meeleheide, lootusetus . Elutsükli lõppstaadiumis on täiusetunde saavutamine. Eriksoni arvates ei ole see viimane staadium mitte niivõrd järjekordne psühhosotsiaalne kriis, kuivõrd hinnang oma eelmistele läbitud astmetele . Inimene tunneb, et on oma sihid saavutanud ja eluga rahul. Terviklikkuseni jõudnud inimene näeb surmas tähendusrikka teekonna lõppu. Lõppstaadiumi potentsiaalne probleem on kahetsus ja meeleheide käestlastud võimaluste ja valede valikute pärast. Meeleheites inimene tunneb hirmu surma ees.
Erik Erikson lõi oma identsuse arenguteooria eluvaatluse ja kliinilise praktika põhjal (Laherand 1993, Хъелл & Зиглер 1998).

ERIK HOMBURGER ERIKSON

(1902 – 1994)
Erik Erikson sündis Saksamaal. Ta oli Freudi psühhoanalüütilise teooria mõjukamaid edasiarendajaid ning sai tuntuks USA-s ego-psühholoogia esindajana.
Eriksoni arvates kestab ego areng kogu inimese eluea ning see on võimeline ületama psühhosotsiaalseid pingeid mistahes elu perioodil.
Erikson käsitles inimese elu kaheksa eluea kriisiperioodi, mida võib käsitleda ka psühhosotsiaalse arenguastmena. Igal arengustaadiumil on domineeriv ülesanne, mille lahendus võib õnnestuda või ebaõnnestuda. Igaüks, kes õpib toime tulema kriisiga mingil konkreetsel arenguastmel, omandab emotsionaalse jõu ja oskused järgmiste kriiside ületamiseks.
Eriksoni isiksuse arengu staadiumid:
Imikuiga (0-1a) - põhiusaldus või usaldamatus. Põhiusalduse väljakujunemises on otsustav osa imiku ja tema ema (hooldaja) suhetel. Ema tundlik reageerimine lapse vajadustele soodustab lapse usaldusliku suhtumise väljakujunemist kogu maailmasse ja sealhulgas ka iseendasse. Kui lapse hoolduses on olnud puudujääke, võib ta esimene arenguülesande täitmine ebaõnnestuda ning kujuneda põhiusaldamatus.
Selles staadiumis kujunenu võiks kõlada veendumusena: ”Ma olen see, mida ma usun mul olevat ja mulle antavat.”
Varajane lapsepõlv (1-3) – autonoomsus või häbi, kahtlus. Teise staadiumi põhitähendus on seotud kiire, muskulaarse arengu ja rääkima hakkamisega, eristus-ja järeldusvõime kasvuga. Paljude tegevuste kaudu hakkab laps kogema oma autonoomset tahet. Ta kogeb ka ebavõrdsust oma tahte ja võimete ning vanema ja iseenda vahel. Niipea kui laps tunneb end omil jalul kindlamalt, õpib ta nägema maailma läbi oma “mina”.
Tegeliku identsuse kujunemine eeldab sõltumatut indiviidi, kes suudab teha valikuid ja oma tulevikku juhtida. “Ma olen see, mida ma saan vabalt valida.”
Lapsepõlv (3-6) – initsiatiiv või süütunne. Kolmandat staadiumi iseloomustab kolm arenguliini: laps hakkab rohkem ja vabamalt ringi liikuma, mistõttu laieneb tema eesmärkide ring; aina täiustuv keeleoskus lubab pidevalt küsimusi esitada ning avardub ka lapse kujutlusvõime. Kõige selle taga on initsiatiivitunde teke, mis on aluseks reaalsetele ambitsioonidele ja eesmärkidele.
Initsiatiivistaadium on aluseks püüdlemistele täiskasvanueesmärkide poole ning loob eeldused oma võimete rakendamiseks. Kujuneb veendumus, et “ma olen see, mis ma kujutlen end tulevikus olevat.”
Kooliiga (6-12) – töökus või alaväärsustunne. Kujutlusperioodi lõppedes on laps rohkem kui üheski teises eas valmis kiiresti ja ahnelt õppima, saama “suureks”, et võtta endale kohustusi, alluda distsipliinile ja täita ülesandeid.
Töö väärtustamist ainsa rahulolu- ja tunnetusallikana mõjub pärssivalt noore inimese identsuse arengule. Temast võib K. Marxi ütlust kasutades “professionaalne idioot”. Selle arengustaadiumi panust lapse identsuse kujunemisse võiks väljendada sõnadega: “Ma olen see, mida ma suudan ja tahan õppida”. Paljude inimeste jaoks identsuse areng selle staadiumiga piirdubki.
Noorukiiga (12–19) – identsus või rolliline segadus. Nooruk seab kahtluse alla kõik varasemad lahendused, mis puudutavad usaldust, autonoomiat, initsiatiivi ja kompetentsust. Kiire kehaline areng ja suguline küpsemine tekitavad temas segadust. Nooruk vajab aega erinevate rollide katsetamiseks, nii tegelikkuses kui fantaasiates, enne valikute tegemist ja täiskasvanu kohustuste võtmist Sellist otsustamise edasilükkamist nimetab Erikson psühhosotsiaalseks moratooriumiks, nt eneseproov sõjaväes, õppeasutuses, kuritegelikus kambas jne.
Psühhosotsiaalse enesemääramise protsess võib nõuda noorukilt korraga liiga paljude asjade üle otsustamist, milleks ta ei ole veel küps. See võib tekitada identsussegaduse, seondudes hirmude, keskendumisraskuste jt häiretega.
Noorus (20-25) –intiimsus või isolatsioon. Lõpetanud oma identsusotsingud, soovib noor täiskasvanu ühendada oma identsuse teiste omaga. Eriksoni järgi on nüüd käes uus arengustaadium, mil ollakse valmis intiimsuseks. Alles nüüd võib tekkida tõeline seksuaalne armastus.
Selle perioodi potentsiaalne probleem on isolatsioon teistest, võimetus luua armastussuhteid, kuna segab võistlussituatsioon või hirm.
Keskmine küpsus (26-64) – produktiivsus või inertsus. Selles staadiumis on täiskasvanu huvi ja tegevus suunatud uue põlvkonna kasvatamisele. Eriksoni järgi on selle perioodi võtmesõnadeks produktiivsus töös ja loomine isiklikus elus. Oluline on ühiskonnale kasutoomine ja teiste eest hoolitsemine. Võib tekkida kasutuse ja mõttetuse tunne, mis võib sageli olla psühhopatoloogiliste probleemide aluseks.
Hiline küpsus (65 kuni surmani) – ego-terviklikkus või meeleheide, lootusetus. Elutsükli lõppstaadiumis on täiusetunde saavutamine. Eriksoni arvates ei ole see viimane staadium mitte niivõrd järjekordne psühhosotsiaalne kriis, kuivõrd hinnang oma eelmistele läbitud astmetele. Meeleheites inimene tunneb hirmu surma ees.
Erik Erikson lõi oma identsuse arenguteooria eluvaatluse ja kliinilise praktika põhjal (Laherand 1993, Хъелл & Зиглер 1998).
Erik Homburger Erikson