EGIPTUS (0)

EGIPTUS
Alates IV aastatuhande lõpust e.Kr. areneb Niiluse kallastel kõrgetasemeline ja omapärane kunst .
Egiptuses ei saja peaaegu kunagi vihma ja põllupidamine on juba tuhandeid aastaid olnud võimalik ainult Niiluse orus. Viljakas org on vähem kui 20 km lai, kui enne Vahemerre suubumist jaguneb Niilus harudeks ja moodustab rohelusse uppuva delta . Niiluse iga-astane üleujutuste vee kogumine hoidlatesse ja hiljem jaokaupa põldudele suunamine võimaldas oluliselt suurendada saagikust. Tammide ja kanalite ehitamine vajas nagu Mesopotaamiaski keskset juhtimist ja soodustas riikide tekkimist. Esialgu kujunes 40 väikest riiki, mis IV aastatuhande lõpus e.Kr. liitusid Alam-Egiptuseks (delta alal) ja Ülem-Egiptuseks.
Ülem- Egiptus oli ühtsem, sest kitsast orgu oli lihtsam laevadelt kontrollida, ning sõjaliselt tugevam. Umbes 5000 aastat tagasi ühendas Ülem-Egiptuse valitseja kogu maa ja rajas esimese vaaraode dünastia.
Egiptuse pikas arengus võib eraldada kolm ajajärku (Riiki) valitsenud dünastiate järgi.
I ja II dünastia ehk Thinise ajajärk (umbes 3100 - 2800 a. e.Kr.)
III dünastiaga algab Vana riik (umbes 2800 - 2300 a. e.Kr.), kus Alam – ja Ülem-Egiptuse ühiseks pealinnaks saab Memphis . Sellele järgneb langusperiood- Egiptus killunes uuesti väikesteks riigikesteks ja kultuurielus oli seisak .
Uus õitseaeg algab Keskmises riigis (u.2100 - 1800 a. e.Kr), mida valitsesid XI- XIII dünastia.
Seejärel tungib Egiptusesse võõras röövrahvas.
Segadustele ja rahutustele teeb lõpu Uus- Riik (umbes 1600 – 1100 a. e.Kr.), riigi pealinnaks saab Teeba. Edasi algab langus, lõpuks vallutavad Egiptuse pärslased, aastal 332 Aleksandr Suur, aastal 30 e.Kr. roomlased.
Egiptuse kunsti ajalooga tutvumisel võlub meid eriti asjaolu, et kunst säilitas kogu aeg vankumatult omapära ja iseseisvuse. Ligi 3000 aasta pikkuse arengu kestel puutus Egiptuse kunst kahtlemata kokku teiste maade kunstidega ja sai neilt mõjutusi. Need ei suutnud aga peaaegu üldse muuta egiptuse kunsti põhilaadi.
Nagu kõigis vanaaja ühiskonades, nii oli ka Egiptuses kunst lahutamatult seotud religiooniga. Vana-Egiptuse religioon oli polüteistlik, see tähendab, et usuti ja austati paljusid jumalaid. Usk nendesse oli pärit riigieelsest ajast, kui igal kogukonnal oli oma kaitsevaim või tootemloom.
Jumalaid kujutati enamasti loomadena, tähendab inimese keha ja looma peaga.
Egiptlaste arvates ei olnud nende valitseja vaarao mitte jumalate esindaja, vaid ise üks jumalatest. Vaaraole omistati ainuõigus teiste jumalatega suhelda. Praktiliselt pidi siiski vaarao volitama jumalatega suhtlema ka preestreid, kelle arv kasvas ja kelle võim hakkas vaaraod ohustama.
Kogu vanaegiptuse kultuuri, sealhulgas kunsti mõjutas uskumus , et inimese elu võib jätkuda pärast surma. Selleks tuli säilitada keha, kus hing saaks asuda . Laiba lagunemise vältimiseks õpiti seda palsameerima. Palsameeritud keha e. Muumia tuli paigutada kindlasse kohta ja ümbritseda eluks vajalike esemetega. Palsameerimine oli usuline rituaal, mille kaitsjaks peeti musta šaakali peaga jumal Anubist. Hauakambrite seintele maaliti pildid, mis pidid looma hingele meeldiva elukeskkonna. Tänu matusekommetele on vanast Egiptusest meieni jõudnud rohkem kunstiteoseid kui vanast Mesopotaamiast. Säilimist on soodustanud ka kunstiteoste materjal. Savi asemel kasutasid egiptlased oma arhitektuuris ja skulptuuris enamasti kivi.
Kivist haudehitisi said endale rajada muidugi ainult ülikud. Nende muumiate säilitamiseks ehitati mastabasid, mis koosnesid maa- alusest hauakambrist ja selle kohal asuvast kastitaolisest kiviehitisest. Selles oli tavaliselt üks ruum, kuid hiljem ka mitu, mida kasutati rituaalideks.
Vaarao jumalikkust arvestades pidi tema haudehitis olema oluiselt suurem kui ühelgi tema alamal. Vaarao mastaba ehitati kõrgem, aga kõrgusse tõustes pidi kivikuhi ahenema. Tõenäoliselt nõnda jõuti esialgu astmikpüramiidini. Sellise tellis endale III dünastia vaarao Džoser. IV dünastia ajal hakati ehitama tõelised püramiidid. Kõige kuulsamad neist on püstitatud Cheopsile, Chefrenile, Mykerinosele Giza väljale. Giza püramiidid on hiiglaslikud ja nende kolmik on ka ainus seitsmetest vanaaja maailmaimest, mis on säilinud tänaseni. Suurim on Cheopsi püramiid- 146 m.
Haudehitistest eraldi seisvaid templeid on säilinud peamiselt Uue Riigi ajast. Tavaline Egiptuse tempel oli nelinurkne , kõrge müüriga ja osaliselt pealt lahtine ehitis. Templil oli spetsiaalne väravaehitis, mida nimetatakse pülooniks. Selle juurde viis pidulik tee, mida võisid ääristada sfinkside ( inimese pea ja lõvi kehaga olendite) kujud. Püloonid, sambad ja müürid olid värviküllased, sest neid katsid värvilised reljeefid ja hieroglüüfid.
Templi peaosaks oli õu, mida ümbritses katusega sammaskäik. Õue taga oli sammassaal ja edasi mõned hämarad ruumid, kuhu tohtisid siseneda ainult preestrid . Seal paiknes ka jumalakuju.
Uue-Riigi ajal sai peajumalaks Amon , kes oli egiptlaste kujutluses liitunud päikesejumalaga ja kandis seepärast nime Amon-Ra. Amoni templite ehitamine oli kunsti peaülesanne.
Suurimad Amoni templid olid Karnakis (370x100m) ja sellest 3,5 km kaugel Luksoris.
Uues Riigis leiame ka kaljutempleid. Kuulsaim neist on Ramses II kaljutempel Abu-Simbelis. (Seoses Assuani paisu ehitamisega lõigati tempel 1968.aastal kaljust välja ja tõsteti oma algsest asukohast 180 m kõrgemale.)
Uue Riigi vaaraosid ei maetud enam püramiididesse, mis ei suutnud kaitsta hauakambreid varaste eest. Uue Riigi ajal peideti vaaraode muumiad kaljuhaudadesse. Niiluse vastakalda kõrbes nn.Kuningate org, mille kaljuseintesse raiuti paljude vaaraode hauakambrid. Vaaraode kirstud e. Sarkofaagid ja rikkalikud hauapanused on kadunud, sest kuigi hauakambrite sissepääsu peideti hoolikalt, leiti ja rüüstati hauad juba antiikajal . 20. sajandini säilis puutumatuna ainult Tutanhamoni haud. Tutanhamoni muumiat ümbritses kolm inimesekujulist kirstu ja sisemine neist oli puhtast kullast. Lisaks oli muumia nägu kaetud kuldse maskiga. Kui arheoloogid avasid hauakambri ukse, vaatas neile musta šakaali, surnutejumal Anubise kuju, mis oli hauda valvanud üle 3000 aasta.
Egiptuse kujutav kunst on nagu arhitektuurgi suures osas seotud hauataguse elu kindlustamisega.
Egiptuse maali- ja reljeefikunst on väga lähedased., reljeef ja maal moodustavad Egiptuses ühtse ala, mida võime nimetada pinnakunstiks.
Mis puutub kujutamistiili ja kujutamisviisi, siis võime tähele panna mõningaid iseärasusi. Näiteks see, et valitsejaid kujutatakse ikka suurematena kui ametnikke, ametnikud on omakorda suuremad kui lihtinimesed. Kuningaid ja ametnikke kujutati seejuures ikkagi nn egiptuse poosis : nägu, jalad, alumine kehaosa ja käed profiilis, õlad ja silm otsevaates. See polnud tingitud oskamatusst, vaid hoopis soovist rõhutada kujutatava väärtust. Orje, sõjavange jne kujutati anatoomiliselt õigemini, sest nemad ei pidanud kuuluma igavikku.
Perspektiivi ei tunne egiptuse kunst üldse. Egiptuse kunstnikud kujutasid ruumilist illusiooni pinnal teisiti kui uusaegses Euroopas ja neid ei huvitanud looduse terviklik kujutamine. Inimfiguuride ümbrust märgiti mõne üksiku taimemotiiviga ja tagapool asuvad tegelased paigutati lihtsalt eespoolsete peade kohale.
Skulptuurikunstis võib eristada kahte suunda. Esiteks teosed, mis kujutavad vaaraod ja jumalusi - need on eriti ranged, suursugused; pooside valik on piiratud. Teostatud on nad eestvaates vaatamiseks: pea sirgelt püsti, istuval figuuril jalad teineteise kõrval, käed põlvedel, harva üks käsi rinnal.; seisval figuuril ripuvad käed piki keha alla, vasak jalg on ettepoole asetatud. Teise grupi moodustavad teenijate figuurid , mis ülikutele hauda kaasa pandi. Need on teostatud vabamalt ja neis peegeldub tõeline elu täies mitmekesisuses. Esimese grupi teoseid käsitletakse idealiseeriva klassikalise kunsti stiili väljendusena, teine grupp moodustab realistliku rahvakunsti suuna.
Uue Riigi ajal on Egiptus täiesti tsentraliseeritud, mistõttu kunsti areng on tugevasti sõltuv üksikute valitsejate tahtest. Kuningate kujude hulgast leidub äärmiselt loomulikke ja sügavalt hingestatud töid. Ent nende kõrval on ka töid, milles valitseb idealiseerimispüüd ja suur tehniline rafineeritus. Uue riigi ajastul oli Egiptusel sõdade tagajärjel tihe läbikäimine välismaaga, nii näeme pinnakunstis palju sõja-, meresõidu- jm stseene. Nende stiil muutub vabamaks ; tõenäoliselt aitas sellele muutusele kaasa tutvumine välismaade (peamiselt Kreeta) kunstiga. See liikumine omandas Amenhotep IV ajastul (1361-1340e. Kr ) peaaegu revolutsioonilise ilme. Amenhotep IV ( Ehnaton ) oli suur uuendaja usu alal – ta seadis sisse ühe jumala kummardamise; see jumalus oli päikesejumal Aton. Polüteism asendati monoteismiga. Seni olid egiptlased kummardanud mõne looma või inimese kujulisi jumalaid. Erinevalt Amonist polnud Aton aga inimesekujuline. Atoni kehastuseks peeti kiirgavat päikeseketast. Atoni auks võttis vaarao endale uue nime Ehnaton- „Atoni lemmik”.
Atoni templites ei olnud hämaraid salapäraseid ruume . Aton oli päike ja ta pidi saama vabalt valgustada kogu templit, mis koosneski peamiselt suurtest avatud hoovidest, mida eraldasid püloonid.
Atoni kultus ei vajanud jumalakujusid. Päikeseketta maapealseks esindajaks peeti vaaraod ja tema perekonda ning nende kujutamine oli kunstnikke peaülesanne. Paljudel reljeefidel ja maalid on Ehnatoni kujutatud abikaasa ja tütardega. Eriti kuulus on kuninganna Nofretete värvitud portreebüst.
Ehnatoni reformidel polnud püsivat mõju. Ta jõudis valitseda 17 aastat ja varsti pärast tema surma suutsid Amoni preestrid oma võimu tagasi saada. Taastus ka teiste jumalate kummardamine. Ehnatoini noor võimupärija oli Tutanhamon .