Eestvedamine (0)

Tartu ÜLIKOOL
Majandusteaduskond
Majandusteaduse instituut
EESTVEDAMINE
Referaat
Juhendaja : Kurmet Kivipõld
Tartu 2014

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. EESTVEDAMISE MÕISTE ANALÜÜS 4
1.1. Autorite vaatenurkade sarnasused ja erinevused 4
1.2. Domineerivad ja varieeruvad seisukohad 5
1.3. Väheuuritud seisukohad 7
8
2. KIRJANDUSALLIKATE UURIMISMEETODID 8
10
KOKKUVÕTE 10
KASUTATUD KIRJANDUS 12

SISSEJUHATUS

Referaadi eesmärgiks on mõiste „eestvedamine“ määratlemine ning soovanda ülevaade mõistest kirjandusallikate põhjal. Me uurisime erinevate artiklide ja raamatute definitsioone teemal „eestvedamine“ ning meid huvitas, mida erinevad autorid tähtsaks pidasid defineerimisel.
Meie materjal pärineb kolmest teadusartiklist – Alberto Silva „What do we really know about leadership ?“, Antra Line ja Anita Lasmane „Leadership, communication and union commitment in Latvia: development perspectives of strategic management “ ning Robert J. Allio „Leaders and leadership – many theories, but what advice is reliable?“
Samuti on mõiste määratlemisel kasutatud aine juhtimise alused õppematerjale ja raamatut „Juhtimine“ Aino Siimoni ning Kulno Türgi poolt. Lisaks sellele kasutasime oma töös ka õpikut „ Organisatsioon ja juhtimine“, mille on kirjutanud Raoul Üksvärv.
Töö on jagatud kaheks peatükiks: esimeseks peatükiks on eestvedamise mõisteanalüüs, teine kirjandusallikate uurimismeetodid. Nendele peatükkidele lisandub sissejuhatus, kokkuvõte ning kasutatud kirjanduse loetelu.

1. EESTVEDAMISE MÕISTE ANALÜÜS

1.1. Autorite vaatenurkade sarnasused ja erinevused

Mõistet „eestvedamine“ võib defineerida mitmeti olenevalt definitsiooni fookusest. Alljärgnevas tabelis on välja toodud referaadis kasutatud kirjandusest mõiste „eestvedamine“ erinevad definitsioonid ning nende fookus .
Tabel 1. Eestvedamise mõiste definitsooini maatriks
Autorid
Definitsioon
Fookus
Ühine eesmärk
Mõjutamine
Juht
Protsess
Järgijad
Motivatsioon
Isiksuseomadus
Northouse 2009
Eestvedamine on protsess, mis toimub grupis, see sisaldab endas mõjutamist ja ühiseid eesmärke
X
X
X
Popper,Alimo-Metcalfe,Alban- Metcalfe 2004
Eestvedamine on vastastikune mõjutamis protsess juhtide ja nende järgijate vahel, selleks et saavutada organisatsiooni eesmärgid.
X
X
X
X
X
Lussier, Achua 2001
Eestvedamist võib määratleda kui protsessi, mille kaudu järgijate tõhususe tulemused on suurenenud ning samal ajal järgijate motivatsioon on säilinud või suurenenud, samuti kehtib see nende töö rahulolu ja muu psühholoogilise heaolu.
X
X
X
X
Darlington, 2009; Lichtenstein, 2010
Eestvedamine on aktiivne ja mitmekülgne protsess, et seda rakendada on juht kohustatud omama erinevaid teadmisi ja oskusi, näiteks hea suhtlemisoskus, võime algatada muudatusi, võime juhtida organisatsioon eesmärgi saavutamiseni.
X
X
X
X
Silva, Alberto
2014
Liidri kõrgeimal positsioonil olemine erinevates organisatsioonides ning ka eestvedaja -liidri isiksuseomadus.
X
X
Rost
1993
Eestvedamine on mõjusuhe liidrite ja järgijate vahel, kes kavatsevad tegelikke muutusi ja tulemusi, mis peegeldavad nende jagatud eesmärke.
X
X
X
Siimon , Aino; Türk , Kulno
Eestvedamine on inimeste mõjutamine suhtlemisel toimuva veenmise kaudu.
X
Üksvärav, Raoul 2003
Eestvedamine on tegevuste ja käitumiste kogum, kus üks inimene mõjutab teisi mingi eesmärgi saavutamisele vabatahtlikult kaasa töötama.
X
Allio, J. Robert 2012
Eestvedamine on protsess, kus inimene juhib teisi.
X
Allio, J. Robert 2012
Eestvedamine on tegevus, mille käigus liider mõjutab kaastöölisi.
X
X
X
Weber , Max
Eestvedaja võim ja tema võimekus järgijaid mõjutada võib tekkida kas tema positsioonist, tajutatavast pädevusest või karismast.
X
X
X
Kokku:
11 definitsiooni
4
5
7
5
5
1
3
Maatriksist selgub , et kõige enam on mõiste „eestvedamine“ fookuses „juht“ (7 korda). Samuti oldi kasutatud mõistete definitsioonis korduvalt märksõnu nagu „ühine eesmärk“ ja „protsess“. Üllatusena tuli, et märksõnu „isikuomadus“ või „motivatsioon“ kasutati materjalides väga vähe.

1.2. Domineerivad ja varieeruvad seisukohad

Meie uuritavates materjalides keskendutakse mõistes „eestvedamine“ juhile. Lisaks kasutati korduvalt märksõnu „mõjutamine“, „järgijad“ ja „protsess“. Artiklis „Leadership, Communication and Uninon Commitment in Latvia: Development Perspectives of Strategic Management. European Integration Studies “ on autorid lähtunud kõige rohkem märksõnadest „protsess“ ja „juht“. Artikkel keskendub süvitsi mõiste „eestvedamine“ teooria analüüsile. „What do we really know about leadership?“ artiklis on fookuses juht. „Leaders and leadership – many theories, but what advice is reliable?“ definitsioonides on enim kasutatud märksõnu „juht“ ja „järgijad“. Õppematerjalides „Juhtimine“ ja „Organisatsioon ja juhtimine“ on mõlemas keskendutud märksõnale „mõjutamine“.
Robert J. Allio artiklis on välja toodud, et teadlased on püüdnud eestvedamist juhtimisest eristada, väites, et juhid lähtuvad lühikesest perspektiivist ja sunnivad alluvaid midagi tegema, samal ajal kui liidrid lähtuvad pikemast perspektiivist ning suunavad ja veenavad järgijaid tööle. Eestvedaja ei lähtu oma ametipositsioonist. Samuti saab väita, et liidriks sünnitakse või õpitakse praktiliste kogemuste kaudu. Järgijad valivad vaistlikult eestvedajaks inimese, kes võttis vastu raske otsuse või asus kohe probleemi lahendama .
Alberto Silva leiab oma artiklis, et eestvedaja on kõrgeimal positsioonil olev inimene, kuid Aino Siimoni ja Kulno Türgi arvates on oluline inimeste mõjutamine veenmise kaudu, seega, ei pea eestvedaja olema kõrgeimal positsioonil olev inimene. Ka Raoul Üksvärava definitsiooni põhjal võib öelda, et eestvedaja ei pea olema liider.
Antra Line ja Anita Lasmane artiklis on välja toodud 5 erineva sisuga „eestvedamise“ mõisteid. Teistest definitsioonidest erines antud artikkel, näiteks definitsiooniga, kus keskenduti märksõnale „ järgija “. Seal räägiti, et eestvedamine on siis, kui järgjate tõhusese tulemused on suurenenud ja nende motivatsioon on jäänud samaks või tõusnud. See oli ainuke definitsioon, kus märksõnaks oli ka „motivatsioon“. Otseselt ei oldud rõhutatud, et eestvedaja ei pea olema juht.
Sellest tulenevalt saab järeldada, et eestvedaja ei pea olema kõrgemal positsioonil olev inimene. Eestvedajaks peab olema inimene, kes suudab järgijaid veenda tööle. Darlingtoni ja Weberil on sarnased märksõnad, et eestvedaja on karismaatiline, kuid Darlington on lisanud juurde, et juht peaks olema võimeline algatama muudatusi ja suuteline juhtida organisatsioon eesmärgi saavutamiseni. Lisaks oli Antra Line ja Anita Lasmane artiklis ainuke definitsioon, mille märksõnaks oli „motivatsioon“, kes on langetanud tähtsa otsuse ning asunud probleemi esimesena lahendama.

1.3. Väheuuritud seisukohad

Meie analüüsis selgus, et mõisteid „motivatsioon“ ja „ isikuomadused “ on kasutatud mõiste „eestvedamine“ defineerimisel väga harva, vastavalt 1 ja 3 korda. See võib tuleneda sellest, et neid mõisteid on valdavalt kasutatud õppematerjalides. Seevastu teadusartiklites lähtutakse mitme erineva allika definitsioonidest, mille tõttu on mõistele „eestvedamine“ mitu erinevat definitsiooni. Artiklis „Leaders and leadership – many theories, but what advice is reliable?“ on sotsioloog Max Weber paika pannud, et eestvedaja võim ja tema võimekus järgijaid mõjutada võib tekkida kas tema positsioonist, tajutatavast pädevusest või karismast - tema isiklikust sarmist. Järgijate jaoks on väga oluline, et eestvedaja (liider) rahuldaks nende vajadust turvatunde ja ohutuse järele. Samuti soovivad järgijad saada eesvedajalt juhiseid ja näpunäiteid, kuidas midagi tegema peaks.

2. KIRJANDUSALLIKATE UURIMISMEETODID

Üldiselt kasutati meie teadusartiklites kvalitatiivseid uurimismeetodeid.
Robert J. Allio kasutas oma artiklis „Leaders and leadership – many theories, but what advice is reliable?“ ajaloolist uurimust , samuti ka kirjeldavat ja analüüsivat meetodit. Ta uuris mõiste „eestvedamine“ ajalugu ning tulemuste põhjal tegi järeldused. Samuti kirjeldas ta oma artiklis head ja halba juhti ning analüüsis neid. Samuti tegi Robert J. Allio soovitusi, mida üks eestvedaja peaks endas arendama ja muutma , et olla veel parem.
Alberto Silva kasutas oma artiklis „What do we really know about leadership?“ juhtumiuurimust. Avolio, Walumbwa ja Weber (2009) ning Nohria ja Khurana (2010) esitasid väga hea ülevaate uuringust teemal „Eestvedamine“. Tulemused näitasid, kui valed on arusaamad eestvedamisest ja selle ajendil asus Alberto Silva uurima :

• mis on eestvedamine;
  
• kas inimene on sündinud või loodud eestvedajaks;
  
• kas eestvedaja peab olema moraalne;
  
• kas eestvedamise stiil on oluline?
  

Antra Line’i ja Anita Lasmane’i artiklis „Leadership, communication and union commit- ment in Latvia: development perspectives of strategic management“ kasutati empiirilist uurimust ja samuti oli seal põhjalik kirjanduse analüüs, kusjuures oli analüüsitud ainult 2000-2013 aastate materjale. Seega kasutasid autorid nii kvalitatiivset kui ka kvantitatiivset uurimismeetodeid. Empiirilises uuringus oli valim 452. Autorid koostasid küsitluse, millele vastasid 170 ametiühingute juhtkondade ning 282 ametiühingute liiget.

KOKKUVÕTE

Antud referaat on meie kõigi jaoks esimene artiklianalüüs ning me õppisime tänu sellele teadusartikleid analüüsima ning analüüsi põhjal järeldusi tegema. Samuti saime hea kogemuse teadusartiklite otsimises erinevatest otsingumootoritest ning sobiva artikli valiku tegemises. Esialgu olime üsna hädas artiklite leidmisega, sest sellist artikklit nagu me ideaalis lootsime, ei leidnuki. Samuti õppisime, kuidas koostada definitsioonide maatriksit ning mõistsime, et maatriksite koostamine aitab teha kiire ülevaate mõistest.
Lisaks kogemustele seoses teadusartiklitega, õppisime oma aega planeerima ning arvestama ka teiste rühmaliikmetega. Aja planeerimine ning teistega arvestamine on õppetöös väga olulised oskused.
„Eestvedamise“ definitsiooni uurides nägime, kui paljud inimesed on seda mõistet uurinud, Samuti oli huvitav teha eestvedamise mõiste definitsooini maatriks, kus saime väga hea ülevaate, mis fookuses on autorid mõisteid defineerinud. Me arvasime, et märksõnu nagu “isikuomadus” ja “motivatsioon” on rohkem kasutatud. Suure üllatusena tuli, et märksõna “isikuomadus” kasutati ainult 3 korda, sest eeldasime, et „eestvedaja“ puhul loevad just tema isikuomadused.
Tänu antud tööle, saime mõiste “eestvedamine” definitsiooni kõik selgeks. Tulevikus, oskame seda teadmist tööalaselt ära kasutada. Nimelt me tunneksime võimaliku eestvedaja töökollektiivist ära. Ning kui ise peaksime osutuma eestvedajaks, siis teame, kuidas enda oskusi parandada ja mida tuleb arvestada.

KASUTATUD KIRJANDUS

Allio, J. Robert. Leaders and leadership – many theories, but what advice is reliable? Emerald Group Publishing Limited, 2012
Line, Antra; Lasmane, Anita. Leadership, Communication and Uninon Commitment in Latvia: Development Perspectives of Strategic Management. European Integration Studies 2014 No.8
Siimon, Aino; Türk, Kulno. Juhtimine. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, 299lk.
Silva, Alberto. What do we really know about leadership. Journal of Business Studies Quarterly, 2014.
Üksvärav, Raoul. Organisatsioon ja juhtimine. 4. täiend. tr. TTÜ Kirjastus, 2008, 592 lk.
12