toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame.
Pliidi tulekuga muutusid nii laua nõud, kui toidu valmistamise nõud. Järjest rohkem kasutati plekk nõusid ja metellist söögiriistu. Kõige tähtsamad olid teravilja toidud. Kasvatati peamiselt otra ja rukkist. Kõige tähtsam teravilja toit oli rukkileib. Hapendatud tainast hakati rukkileiba hakati toiduks tarvitama juba 12. Sajand. Leiba söödi iga toidu juurde. Odra toidu sömine ulatub kaugele minevikku püsis olulisena 19 sajandini. Odra tangust ja jahust keedetud puder ja leem olid kogu maal armastatuim söök. Oder oli tähtis ka kõige tähtsamate jookide valmistamisel, milleks peeti õlut kalja taara. Eriti armastatud oli oder, aga tavandi toitude tegemisel. Tangu putru pakuti pulmades, ristsetel ja matustel. Viidi kaasa katsikule minnes. Pandi hingede ajal kostiks kodu külastavatele esivanematele hingedele. Keedeti tähtsamate talutööde lõpuputru. Pidulikke roogade hulka kuulusid tanguvorstid, mida söödi eriti jõulude ajal. Teraviljast tehti ka
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et
toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari,
esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
[] 5 TOIDUSSE SUHTUMINE Eesti talupojale jätkus varasematel sajanditel toitu tihti kasinalt. Kuid eestlane on ka muidu oma kõhutäitmisel kasin olnud. Häid palu maitsti, neist ei söödud ,,sööma eest" kõhtu täis. ,,Saia süüakse isuta, õlut juuakse januta," õpetas üks vanasõna piiri pidama. Teine hoiatas, et ,,Karask ajab kargama, segapuder santima" ning lisas tarkuse: ,,Pikk leem peab pere koos." Kui toidukorras pakuti karaskit, võeti enne soola-leiba või silku-leiba. ,,Teeme nüüd silda alla," öeldi selle kohta, sest nagu teine vanasõna ütleb: ,,Kook ei jõua üksi kõhtu täita." Üksnes heast toidust ei söödud kõhtu täis. [] 19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole kohta on tehtud tähelepanekuid, mille põhjal võib öelda, et eestlane on alati kokku hoidnud kõhu arvelt. Ta sõi lihtsat toitu ja hindas palju
Üldiselt valitses eesti peredes 20 saj-ni väga kindel toidukord. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud perenaise aega kulutada. Hommikusöögiks oli eelmise õhtu ülejäänud toit, kõrvale ka midagi kiiresti valmivat. Kõige tavalisem õhtu- või hommikusöök oli tanguleem. Seda söödi leivaga, kõrvale silku, jõukamas peres ka rasv, või. Keedeti oa-, herne- või läätseleent. 19 saj viimase veerandini oli peamine söögikord õhtusöök, peamiselt puder ja supp. Põhja- ja Lääne- Eestis keedeti putru kolmapäeva ja laupäeva õhtul. Tangupuder oli üldlevinud piduroog perekondlikel sündmustel. Lihasuppe tehti neljapäeva ja pühapäeba õhtuti. Levinuim oli hapukapsasupp, klimbid, kartuli-, herne- ja oasupp. Suvel, kui liha ei olnud, keedeti suppe rasva või piimaga. Esmaspäeval, teisipäeval ja reedel söödi piimasuppi või körti. 19 saj lõpuks nihkus kõige tugevam toidukord õhtult lõunale.
Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale. Kõige tähtsamaks toiduks peeti leiba, millega oldi küllaltki kokkuhoidlik. Leiba peeti pühaks. See nähtub ka eestlaste vanasõnast: "Austa leiba, leib on vanem kui meie". Levinud olid mitmed pärimused, nagu näiteks et pätsi ei pandud lauale nii, et lõigatud ots oleks ukse poole leivatükk võis majast välja minna. Siis
2. Kirjelda Eesti toidupärandit. Millal hakati Eestis kasvatama ja toiduks tarvitama. Mis toite neist tehakse? Teateid eestlaste argi- ja pidupäevatoitudest ning söömistavadest enne 19. sajandi teist poolt on üsna napilt. Teada on, et toit oli äärmiselt ühekülgne ja kasin. 19. sajandi keskpaigas toimunud talurahvareform parandas meie esivanemate toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud Eesti rahvusköök. Kuna eestlased olid põlistest aegadest põlluharijad, oli ka nende põhiline toit valmistatud teraviljast. Teraviljatoidud on olnud kõige olulisemaks paljude sajandite vältel ja hakanud teiste toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. · Teraviljad Esimene teravili, mida eestlased II aastatuhandel e.m.a viljelema hakkasid, oli oder, I aastatuhandel m.a.j tunti juba rukist ja kaera. Sel ajal kasvatati juba ka tatart ja kaunvilju hernest, läätsi ja põlduba. Nisu hakati kasvatama 17. sajandil. 19
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei
· Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD: · Puhas värske rukkileib, või, mesi, pekk · Pekk munaga · Mitmesuguste tööde lõpetamist pühitseti paremate paladega · Pulmadel ja jõuludel söödi sealiha · Mihklipäeval- lambaliha; tapeti ka kukk · Tõnisepäeval keedeti ka seapead · Veiseid söödi enamasti saartel · Paastumaarjapäeval söödi kala · Peipsi ääres kala pirukas ( ahven, latikas, säinas, haug) · Suitsuliha e sink · Kapsa ja kaalika pirukad
Mulgi pudru sünd. Ajalooliselt jääb mulgi pudru sünd 19. sajandi esimesse veerandisse, mil mulgid hakkasid esimesena tangu ja vastselt talupõldudele ilmunud kartulit koos pudruks keetma. Üle kogu Eesti levib Mulgi pudru valmistamise ja söömise tava on alles 19. sajandi viimasel veerandil. Seoses sellega, et mulgid teistes kihelkondades talusid päriseks ostsid levis Mulgimaalt mujale Eestisse ka mulgi pudru söömise ja valmistamise komme, nii nagu näiteks ka rasvasäilitamise komme, pekirasvaga keedetud tangudega kapsaste (mulgi kapsad) valmistamise ja söömise komme ning ka segakama. Mulgi pudru sünd oli tingitud uue vilja, kartuli kokkuhoiust
3. Traditsioonilised road 3.1. Traditsioonilised söögid 3.2. Traditsioonilised joogid 3.3. Tavad 4. Toitumisharjumused tänapäeval 20.4. Vanavene toidud 9. 16. Sajand Selle perioodi algusest on pärit rukkileib. Peaaegu igast Venemaal kasvatatavast teraviljast tatar, oder, hirss, nisu, kaer, rukis toodeti erineva jämedusega tangu ja kruupi. Sellest ka pudruliikide väga suur mitmekesisus Venemaal. Suve lõpupoole oli kombeks teha nn ,,rohelist" putru mittetäielikult valminud rukkiteradest. Putrude kõrvale pakuti kala, seeni, juurvilju, metsamarju, piima ja väga harva liha. Köögiviljadest söödi kapsast, naerist, kaalikat, kurki, hernest. Neid söödi värskena või keedeti, hautati, küpsetati, kusjuures alati teineteisest eraldi. Toidu komponente kunagi ei segatud omavahel. Suures koguses söödi sibulat ja küüslauku. Toitude maitsestamiseks kasutati juba 10.-11
o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Leivaküpsetamise algus ulatub kuni 5000 aastani eKr. Alguses kasutati leibade valmistamiseks kogu taime maapealset osa lisaks teradele ka sõklaid ja kõrrepuru. Kui selline jahu kogemata märjaks sai, saadi esimene kogemus toorpudru valmistamiseks. Hiljem, kui hakati sellest putru keetma ja see kees kogemata üle, küpses puder kuumadel kividel kakukesteks. Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80
Kui seenesaak on kehv või aega metsaminekuks napilt, rahuldutakse ka kultuurseentega. Eestlase armastatuimaks lihaloomaks on alati peetud siga. Sealiha tavalised kaaslased on kartul ja hautatud hapukapsas. Ainulaadne roog on mulgikapsas - hautatud hapukapsas kruupide ja rasvase sealihaga, mida ka poest purkipandult saab. Eestlase keelele ja kõhule on armas sealihaga keedetud hapukapsasupp, millele mõnel pool porgandit, teisal tangu-kruupe lisatakse. Teine rahvuslik supp on suitsusealihaga keedetud hernesupp, milles herned vastavalt tegija maitsele kas hulbivad tervetena selges leemes või on lastud hoopiski paksuks püreeks haududa. Muistsed kombed Eestlase igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu ka head isu soovimine pole siinmail sügavalt juurdunud. Lauda istudes on eesti talupoeg soovinud oma perele hoopiski jätku leivale. Kui mõned eriti rasked näljaperioodid välja arvata, ongi eestlase
Peamisteks põllutöödeks oli kündmine, äestamine ja külvamine. Künti puust adraga, mille küljes olid rauast sahaterad. Seda vedasid kas härjad või hobused. Pärast kündmist põld äestati. Äestati äkkega, et muld oleks kobedam. Seda vedasid kas hobused või härjad. Peale äestamist külvati seemneid. Seda tehti käsitsi. Kasvatati rukist, otra, kaera ja nisu. XIX sajandi teisel poolel levis ka linakasvatus ja suurele näljahädale tehti lõpp, sest hakati laialdasemalt kasvatama kartulit. Kevadel veeti ka laudad sõnnikust puhtaks. Sõnnik pandi väetiseks kesapõllule, mis künti üles ja kuhu külvati järgmisel aastal seemneid. Pärast jaanipäeva, kui ilm lubas, alustati heinateoga. Heina niideti vikatiga hommikul vara, kui kaste oli maas. Kuiv hein riisuti rehaga kokku ja pandi suurtesse kuhjadesse või veeti küüni. Sügistööde algust tähistas rukkilõikus. Rukist lõigati sirbiga, muu teravili niideti vikatiga. Vili köideti vihkudesse ja pandi põllule kuivama
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandikeskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid.Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt.Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt
19.saj talurahvaform parandas toitumisolusid ja hakkas välja kujunema tänaseks tuntud rahvusköök Põhitooraineks teravili ( oder, rukis, kaer, tatar ja kaunviljad, herned, läätsed, põlduba, nisu on kõige hilisem) Peatoiduks leib ja kõike muud nim. leivakõrvaseks. Mereäärsed ja järveranna talud vahetasid kala sisemaa talude vilja vastu. Juurviljadest põhilised naeris, kaalikas, kapsas, porgand, sibul, rõigas, redis, petersell, kurk. 19.saj algupoolel hakati kasvatama kartulit, mis sai peagi tähtsama koha Eesti rahva toidulaulal Peet, kõrvits, 20saj. algul ka tomat. Kaladest söödi peamiselt : räime, lesta, säinast, angerjat, siiga, haugi, ahvenat Kala söödi värskelt valmistatult, soolatult, kuivatatult, suitsutatult Liha söödi harva, tavaliselt soolatult, kuivatatult, suitsutatult Omal kohal oli ulukiliha. Piimatooted tulid karjakasvatusega Peamiselt tarvitati hapupiima, koort, võid, pett, kohupiima, valmistati sõira
neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24 II põhikorrus: puuviljad ja marjad, köögiviljad ja kaunviljad Toitainerühm Ühe portsjoni kogus Päevane soovitatav kogus Puuviljad ja marjad 1 portsjon on kas 2-4 portsjonit 1 puuvili (100 g) või
valmis. See pakkus lusti nii lastele kui ka täiskasvanutele. Vurritamisel oli ka maagiline tähendus, mis seotud sigade jõudsama kasvuga. Söödi ka seapead ja -saba. Uuemal ajal on tehtud vastlaputru ja vastlakukleid, küpsetatud leiba. Siin on üks variant kuidas teha vastlakukleid: Saartel söödi vastlapäeval seitse korda. Üldiselt valmistati hommikuks vastlapuder - enamasti tangupuder, mis rituaalse toiduna kuulus ikka suurte pühade lauale. Lõunaks või õhtuks olid seajalad ubade või hernestega. Eriline maiuspala oli seasaba, mis 20. sajandil jäeti lastele, 19. sajandil aga kuulus pereisale, külvajale. Selle päeva road valmistati lihast. Eraldi pakuti veel soolaube. Odrast vastlakaraski vahetasid 20. sajandil välja vahukoore- ehk vastlakuklid, Mulgimaal oli kombeks valmistada vastlakorpe. 19. sajandi tavade juurde kuulus äsjaküpsetatud leiva söömine, mida kasteti lihavedelikku. Koduste vastlakuklite valmistamine
marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti. Hommikul söödi enamasti eelmise õhtu soojendatud toitu, lõunaks aga kartulit, kastet ja kala, mõnikord ka magustoitu, näiteks õunasuppi, mannavahtu või leivasuppi. Õhtuks midagi lahjemat, näiteks suppi, et magu õhtul puhata saaks. Palju kasutati maaperedes soolaräime. Räimest oli võimalik teha räimesousti, kus räimed praeti ära ja lisati juurde hapukoort. Räimest tehti ka räimevormi: keedetud kartuli, või ja muna- piima seguga. Küpsetati ahjus. Talvel küpsetati ahjus sageli kaalikaid, see oli tavaliselt õhtusöögiks.
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
koormisena sagedamini ette. (6) 6 Oluline koht eestlaste maaviljeluses kuulus karale. Kaer on mullastiku suhtes võrdlemisi vähenõudlik, kui vajab küpsetamiseks rohkem aega kui oder. Kaera külvati enamasti vaid võsamaale, sest ta esines kümnisena ka seal, kus rukist ja otra nõuti hinnusena. Kaera kasvati rohkem Lõuna- ja Ida- Eestis, mõnikord isegi rohkem kui otra. Kaerajahust küpsetati leiba, kaeratangudest tehti suppi, kaerast pruuliti õlut, kaer oli hobusesööt. (1) Peale juba nimetatud põhiliste toiduteraviljade kasvatati Eesti ala tatart, ent veel harvemini kui nisu. 16. sajandil on Põhja- Eestis tatrakümnist võetud ainult Padisel. Seevastu Lõuna- Eestis polnud tatrahinnus nii haruldane. On isegi alust arvata, et Saksamaale levis tatrakasvatus Liivimaalt. Varaseim teade tatrakasvatusest Saksamaal pärineb 1436. aastast Mecklenburgist.
Põlluharimine on eestlaste jaoks olnud juba aastatuhandeid üks peamisi elatusalaks.Juba enam kui neli tuhat aastat oleme põlluharija rahvas. Seal, kus oli viljakas põllumuld, koondus asustus ja põlluharimine. Üks esimesi kultuure, mida kasvatati oli oder, hiljem talirukis. Rukkileib on eestlaste jaoks püha. . Lugupidamise märgiks leiva (ja toidu vastu üldse) anti mahakukkunud leivatükile suud. Lisaks teraviljadele, hakati hiljem põllul kasvatama ka kartulit, millest on tänapäeval kujunenud üks peamisi toiduaineid. Et põllult saaki saada, tuleb teha põllutöid ja uurida mulla omadusi. Oma referaadis pöörangi tähelepanu põllu ülisele iseloomustusele, mullale ja vaatlen lähemalt mõnda põllul kasvavat 1 kultuur- ja looduslikku taime
Sageli tuli leivaviljadele lisada agaraid, eriti vaesel ajal isegi tammetõrusid, sammalt või kanarbikku. Kevadel muutus ka niisugune leib haruldaseks. Leiba peeti pühaks. Seda tunnistab vanasõna "Austa leiba, leib on vanemad kui meie". Leivaga ei tohtinud mängida ega leivaraasule peab astuda. Kui lapsel juhtus leivatükk käest libisema, pidi ta sellele ülesvõtmisel suud andma. Leivakõrvasena tarvitati soolasilku ja poolvedelat jahusupi ehk körti. Kaua aega ei tuntud eesti rahvast kartulit, selle asemel tarvitati naerist. Tangu- või jahuputru keetis perenaine perele tavaliselt kolmapäeviti. Mõnel pool tunti neid päevi pudrupäevadena. Vahel keedeti ka suppi. Liha söödi talus harva, enamasti sügisel, kui tapeti loomi, või siis suuremate pühade ajal. Liha anti jaopärast ning seda jagas enamasti peremees. Toidu kõrvale rüübati kalja või hapupiima, rõõska piima tarvitati harva. Pidupäevadeks valmistati õlut ja kevadeti joodi kasemahla.
.....25 Kasutatud Kirjandus........................................................................26 Sissejuhatus Kalandus ehk kalamajandus on majandusharu, mis on seotud kalade ja teiste veeorganismide (krabide, veetaimede jpt) püügiga, töötlemisega (kalatööstus) ja valmistoodangu turustamisega. Samuti arvatakse kalanduse alla kalakasvatus ja kalakaitse, viimane hõlmab ka kalavarude ratsionaalse ja jätkusuutliku kasutamise ning liigilise mitmekesisuse säilimise. Kalal on iidsetest aegadest saadik olnud inimese toidulaual tähtis koht. Kalaliha on suure toiteväärtusega ja kergesti omastatav. Kalast valmistatud toidud on hea tervise hoidmiskes väga kasulikud. Pole vist juhuslik, et kõige pikem keskmine eluiga on saareriikide Jaapani ja Islandi elanikel (naistel ca 80, meestel ca 74 aastat), kelle peamine söök on kala. Selle referaadi käigus üritan anda lugejale informatsiooni kalade eirnevatest kasutamisvõimalustest, kasulikkusest ja toodetest, mida kauplusest osta saab.
EESTI MAAÜLIKOOL Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Liha- ja piimatehnoloogia eriala Kristel Lori II kursus RUKKILEIB Referaat: Inimese toitumisõpetus TARTU 2008 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................... lk 3 1. Rukkileiva sünd .......................................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ................................................................................. lk 6 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval ......................................................... lk 8 5. Põhisoovitused tarbimiseks ............................................................ lk 10 6. 12 head põhjust süüa rukkileiba ..................................
toitudele, ennekõike muidugi leivale, kuid ka putrudele, suppidele jne. Muinasajal olid Eesti peamisteks viljakultuurideks rukis ja oder. Samuti kasvatati ka tatart, kaera ja nisu. Seoses talivilja kasvatamisega kujunesid eeldused kolmeviljasüsteemi levikuks. See oli maaviljeluse tähtsaim uuendus, mis keskaeg kaasa tõi. Selle tulemusena kasvas haritava maa pindala, suurenes saagikus, mitmekesistus toodangu sortiment ning tänu sellele paranes oluliselt inimeste toitumine. Juba iidsetest aegadest mängisid meie esivanemate toidulaual suurt rolli kaunviljad. Enim kasutatavad olid hernes, põlduba ja lääts. Nad sisaldavad kõrsviljadega võrreldes palju rohkem valkaineid, nende kasvatamine on lihtsam, sest nad on mulla suhtes vähenõudlikud ja nende väetisetarve on väike. Köögiviljadest domineerisid keskaja inimeste toidulaual enim kapsas, naeris, kaalikas, porgand, redis, söögipeet, rõigas, pastinaat, kurk ja petersell.
ilusad rinnad. Leivaviilu ei tohtinud ühe käega murda ega leivapätsi lauale selili asetada, siis pidi pereema ära surema. Kui leivapäts oli küpsemisel pragunenud või õõnsaks jäänud, tähendas see halba pere laguneb. Kes aga lõikas noaga sooja leiba, purustas leivaõnne. Kõigi leivaga seotud kommete vastu eksimine oli rahva moraalimõistete järgi seotud halbade tagajärgedega. Leiba söödi iga toidu juurde v.a. hernesupp ja puder. Kes pühkis toiduraasukesed üle laua otsa maha, sai tunda leivapuudust ja jäi vanatüdrukuks. Kui söögiajal juhtus külaline tulema, kutsuti see alati leiba võtma. Pühadeleivad erinesid argipäevaleibadest erilise kuju poolest (näärileivad, pulmaleivad, tuhkapäevaleivad). 13 RAHVAPÄRASED VÄLJENDID "aastane leib" - aastane toidutagavara
(potages purees Prantsuse köök) lehekülg 50-51 Püüreesuppide valmistamiseks võetakse 60% supivedelikku ja 40% muid toiduaineid, kusjuures supile nime andvat toiduainet peaks olema vähemalt 25%. Täitetooraineid eeltöödeltatakse ja tükeldatakse väiksemateks tükkideks, et säilitada väärtuslikke toitaineid. Värvilised köögiviljad kuumutatakse väheses rasvaineis ja seejärel keedetakse puljongis. Köögiiviljapüreesupid tihendatakse tärkliserikaste köögiviljadega. Valmis supp püreestatakse sauseguriga ja maitsestatakse lõplikult. Püreesupp peab olema ühtlase hapukooretaolise konsistentsiga ja maheda maitsega. Õrnem konsistentsi saamiseks ja toiteväärtuse tõstmiseks võib püreesuppidele lisada väiksetse tükikestena külma võid või rõõska koort. Peale või lisamist suppi üle 65C kraadi ei kuumutata. Hele puljong + täitetooraine ehk nimetust andev toorainne (tangained, sai, köögiviljad, seened, puuviljad, marjad, linnuliha, mereannid, kala, kõrvits
Liha (veis, sealiha, linnuliha, vasikaliha) Kala ja mereannid ( krevettid , vähk, lõhe, ) Tehnoloogia: Täitetooraineid eeltöödeltatakse ja tükeldatakse väiksemateks tükkideks, et säilitada väärtuslikke toitaineid. Värvilised köögiviljad kuumutatakse väheses rasvaineis ja seejärel keedetakse puljongis. Köögiiviljapüreesupid tihendatakse tärkliserikaste köögiviljadega. Valmis supp püreestatakse sauseguriga ja maitsestatakse lõplikult. Püreesupp peab olema ühtlase hapukooretaolise konsistentsiga ja maheda maitsega. Õrnem konsistentsi saamiseks ja toiteväärtuse tõstmiseks võib püreesuppidele lisada väiksetse tükikestena külma võid või rõõska koort. Peale või lisamist suppi üle 65C kraadi ei kuumutata. Serveerimine: Lisatakse püreesupile tihti selle koostises olevaid kuumtöödeldud köögiviljade, seente või
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
