sajandi keskpaigani. Soomuse materjal on enamasti terasest, kuid on kasutatud ka teisi materjale. Soomusrongi koosseisu kuulus tavaliselt kaks soomustatud vedurit rongi keskel, ohvitseridevagun, üks või kaks meeskonnavagunit, remondivagun, kaks või rohkem kuulipildujavagunit ja kaks või rohkem suurtükivagunit, kindlasti oli suurtükiplatvorm rongi esimene ja viimane vagun. AJALUGU Soomusrongide kasutus Esimest korda kasutati soomusrongi 1848. aastal Austrias. Relvaliigina näitas soomusrong oma võimeid aga 1860. aastatel Ameerika kodusõjas. Soomusrongide hiilgeaeg oli Esimene maailmasõda. Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongide kasutate Eesti Vabadussõja alguses tegutsesid laiarööpalised ja kitsarööpalised soomusrongid eri suundadel, ega
Rahu sõlmimisega lõppes Vabadussõda, mis oli kestnud 402 päeva ja nõudnud 3600 sõduri elu, 14 000 said haavata. Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Läti punaste küttide vahel Valga pärast toimunud lahing Paju mõisa all. Paju mõis oli Punaarmee viimane kaitsepositsioon Valga all. Seda kaitses 1200 läti punast kütti Emls Vtolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong.Eesti poolel oli 693 meest (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud - Põhja Pojad). Neil oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki.Eesti väed ründasid mõisa. Päeva jooksul tõrjuti kõik rünnakud tagasi. Hämariku ajal tungisid Eesti väeosad mõisa ning vallutasid sellekäsitsivõitluses.Lahing oli üks sõja verisemaid. Eesti poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (Julius Kuperjanov sai surmavalt haavata). Punaarmee kaotas umbes 300 sõdurit
Eesti vabastamine 23. detsembril 1918 nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks kindral Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919 tõi kokku 14 000 meest. Järgmisel päeval Eesti väed asusid vastupealetungile. Tallinn- Narva suunas tegutsesid edukalt soomusrongid. Enamlaste sõjaline vastupanu murti. Kuue päevaga jõuti Aegviidust Rakverre ning jätkati edasitungi. Utria rannal maabunud dessantüksus vabastas 19. jaanuaril Narva. Soomusrongid, mis purustatud raudteesildade tõttu ei pääsenud Rakverest kaugemale, pöördusid lõunasse ning vabastasid koostöös Kuperjanovi partisanidega 14. jaanuaril Tartu. 24. veebruaril 1919 kandis kindral Laidoner parlamendile ette, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud. Vastupealetungi käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki. Siit edasi oli lahingutegevus kandumas Läti ja Vene aladele. Veebruari lõpus koondati Eesti vastu 75 000 80 000 meest
väeosadest laiali. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes. Vaikselt kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine. Sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning abiks tulid ka välisriigid. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele
Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes. Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning saadi abi välisriikidelt. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele vabatahtlikud Soomest, mõnevõrra hiljem ka Taanist ja Rootsist. Välisabi saabumine tõstis rahva meeleolu, sest veenduti, et väike Eesti ei seisa hiiglasliku Venemaa vastu üksi.
• 3. jaan. 1920 kell 10.30 jõustus vaherahukokkulepe. • 2. veebruar 1920 – sõlmiti Tartu rahu. • Vabadussõda nõudis Eesti poolel umbes 5000 inimelu, vastase kaotused ei ole teada Eestlasi abistasid • Soome vabatahtlikud (Soome Põhjapojad) • Rootsi ja Taani vabatahtlikud • Välisabi Inglismaalt – dets. 1918 saabus Tallinna reidile Inglise laevastik, kes tarnis relvi ja sõjavarustust • USA andis humanitaarabi • Soomusrongid olid ehitatud kättesaadavatest materjalidest nagu tavalistest vagunitest ja veduritest. Neil puudus terassoomus, kaitseks olid kas liivakotid või vagunite kahekordsed seinad, mis olid täidetud liivaga. Relvastuseks olid tavalised jalaväe suurtükid ja kuulipildujad paigutatud raudteeplatvormile ja kaitstud liivakottidega. Eesti soomusrongide ehitamise eestvedajaks ja organiseerijaks oli Johan Pitka. • Meredessandid, mida juhtis Johan Pitka
vabatahtlikest territoriaalsed kaitsepataljonid ning erialustel löögiüksused: Julius Kuperjanovi pataljon ja Sakala partisanide pataljonid, spordiseltsi Kalev liikmeist Kalevlaste Maleva ja USA eriüksuste eeskujul Scouts-rügement. Juhtimise hõlbustamiseks asutati Lõuna-Eesti vägedest 2. diviis, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. Samal ajal pöördus Ajutine Valitsus abipalvega Suurbritannia ja Soome poole. 5. detsembriks 1918 saabus Soomest 5000 püssi ja 20 suurtükki koos laskemoonaga. 12. detsembril jõudis Tallinna sadamasse Briti laevastikueskaader admiral Edwyn Alexander-Sinclairi juhatusel. See kindlustas Eesti ranniku julgeoleku ja julgestas meresidet Euroopaga. Inglased kaaperdasid merel 2 Vene hävitajat ja kinkisid need Eestile, laevastikus said need nimeks Vambola ja Lennuk. 31. detsembriks toimetas Briti laevastik Eestisse 6500 püssi, 200 kuulipildujat ja 2 suurtükki
Sõja algul langes Eestlaste kätte 40 suurtükki, hiljem sõja käigus osteti neid ka Suurbritania käest laenu eest, lisaks sellele ehitati veoautodest soomusautosid, ning soomusronge. Soomusrongide idee tekkis Kopli jaamas, kui ühel patrullkäigul avastasid reservohvitserid mõned vagunid mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. lisaks sellele olid kahel vagunil peale monteeritud 3 tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud. Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid, et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Algas soomusrongide ehitamine. Kangelased sõjas: · Kindral Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas. Asub õppima sõjakoolis. Vabadussõja alguses määrati ülemjuhataja kohale. · Admiral johan Pitka - soomusrongide ja sõjalaevastiku loojasündis 19.
28. novembri varahommikul ründasid Eestile sõda kuulutamata Punaarmee 6. diviisi üksused Narvat uuesti. Toimus verine lahing, mille käigus purustati üks punane eesti kütipolk, kuid õhtuks olid eesti ja saksa väed sunnitud Narva siiski maha jätma. Toimunud lahingut võib pidada Vabadussõja alguseks. Narva lahinguga algas raske taandumiste ajajärk, 28. novembrist 1918 väiksemate vasturünnakutega 1919. aasta jaanuari alguseni. Taandumise tingis vastase arvuline ülekaal ja parem relvastus. 28. novembril oli Narva ja Peipsi järve vahel opereeriva Punaarmee üksustes 7 000 võitlejat 20 suurtüki ja 30 kuulipildujaga, lisaks veel soomusrong ja 2 soomusautot. Eesti poolt Narva suunda kaitsnud 1. diviisi koosseisus oli erinevatel andmetel 700 - 1100 meest, mõni kuulipilduja ja mitte ühtegi suurtükki*. Lisaks üle 700 taanduva sakslase. Niisuguste jõududega oli võimatu rinnet hoida. Lõuna-Eestis kujunes olukord samuti raskeks. Üle pihkva Eestisse tunginud Punaarmee
päevaga. VÄLISMAINE ABI - Inglismaa, Soome, Rootsi, Taani Palju vajalikku andsid Eestile Vabadussõja ajal ka mitmed välisriigid. Inglismaa saatis Läänemerele oma sõjalaevad. Need vallustasid mitu Vene sõjalaeva, mis anti üle Eestile. JOHAN PITKA alagatusel moodustati nende baasil Eesti sõjalaevastik. Inglastelt saadi veel relvi ja varustsust maaväele. Soomest, Rootsist, Taanist tuli Eestisse vabatahtlikke sõdureid. Tänu välismaisele abile kasvas Eesti kaitseväe jõud, paranesid relvastus ja varustus. See võimaldas 1919. aasta alguses alustada suurt pealetungi. EESTI VÄGEDE PEALETUNG Eesti väed läksid vastupealetungile 1919. aasta alguses. Peamise löögi andsid soomusrongid. Vaenalne taganes kiiresti, jättes maha palju varustust ja relvi. Eesti väed vabastasid Tapa, Rakvere ja seejärel Narva. TARTU VABASTAMINE Tapa valluatamise järel liikusid mõned soomusrongid Tartu suunas. Nendega ühinesid Kuperjanovi pataljoni sõdurid.
Tihti määras ta kõrgetele kohtadele noori ja andekaid, kuid madala auastmega mehi. Tekkis väike kuid löögijõuline kaitsevägi, vabatahtlikud aga koondas Laidoner eriväeosadesse. Nii sündisid kuulsad löögiüksused nagu Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste Malev ja Skautpataljon. Erilise tähtsuse omandasid raudteed: kelle käes olid raudteeliinid, see valitses kogu olukorda. Seda taibates asus Eesti väejuhatus Tallinnas soomusronge ehitama. Soomusrongid andsid Eesti vägedele üleoleku raudteedel ja kuna venelased ei suutnud remontida Narva silda, mille nad olid taganedes 28. novembril õhku lasknud, ei pääsenud arvukad soomusrongid Eestisse. Kibeda organiseerimistöö tulemusel küündis Eesti sõjavägi 1919. aasta jaanuari alguseks 13000 meheni. Veebruaris oli sõjaväes juba 30000 meest. Paranes ka relvastus. Nõukogude Venemaa laienemine ei sobinud Inglismaa plaanidega ja nii saatis Briti valitsus Eestile appi oma laevastiku
a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
a. veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
Vastase edule aitas kaasa eestlaste seas valitsev sõjatüdimus ja hirm Venemaa hiigeljõu ees. Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid. Erinevalt vanemast põlvkonnast ei kahelnud noored Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Kooliõpilased etendasid kogu Vabadussõja käigus suurt rolli, kuuludes peaasjalikult mitmesuguste vabatahtlike löögiüksuste (skautpataljon, soomusrongid, Sakala partisanid jt.) koosseisu ja osaledes paljudes olulistes lahingutes. Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. Ühtlasi korraldati ümber vägede juhtimine sõjavägede ülemjuhatajaks määrati Johan Laidoner ning saadi abi välisriikidelt. Detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel
veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
teenete eest Vabadusristi. Läti ja Nõukogude Venemaa rahulepinguga läksid Ostrovi maakonna Katsanovi ja Pankovi vallad Läti koosseisu. Kriitilised kuud Vabadussõjas 1919. aasta märtsis kandus lahingute põhiraskus Lõuna-Eestisse. Veebruari lõpus alustas punavägi seal uut pealetungi Võru ja Valga suunas, jõudes kohati linnadest mõne kilomeetri kaugusele. 1919. aasta märtsis moodustati lõunarindel 3. diviis kindralmajor Ernst Põdderi juhtimisel. Soomusrongid ja soomusautod koos jalaväepataljonide (Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste maleva) liideti Soomusrongide divisjoniks, mida hakkas juhtima kapten Anton Irv, pärast tema langemist aprillis aga kapten Karl Parts. Aprilli keskel oli Lõunarindel Liivi lahest kuni Pihkva järveni kokku 20 000 meest, 44 suurtüki, 4 laia- ja 4 kitsarööpmelist soomusrongi. Punaarmee poolel seisis vastas umbes 30 000 meest. Aprill oli Vabadussõja kõige kriitilisem periood
Rinde paindlikumaks juhtimiseks moodustas ülemjuhataja 24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti- Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Krlis Ulmanise valitsuse kukutamist
veebruariks juba 30 000. Palju aitasid kaasa sõja edasisele käekäigule erialustel löögiüksused, s. h. Kuperjanovi pataljon. 12. detsembril 1918 saabus Inglise laevastikueskaader, tulid ka Soome vabatahtlikud. Oluliselt tugevnenud Eesti sõjavägi suutis lõpuks Punaarmee pealetungi edasiliikumise peatada. Suurt rolli selles mängis ka paranenud sõjatehnika. Relvastusega varustas Eesti armeed peamiselt Suurbritannia. Vabadussõjas olid Eesti armee löögirusikaiks kohapeal valmistatud soomusrongid ja soomusautod. 30. jaanuaril peeti Valga lähistel Paju lahing, Pajus oli Punaarmee viimane tugipunkt enne Valgat. Valga vabastamine Punaarmeest oli väga tähtis, sest Valgas asus raudteesõlm. Leppimata ebaõnnestumisega, koondas Punaarmee 80 000 meest juba märtsis 1919 Eesti rindele. Eestlasi oli vastu panna vaid 30 000 meest. Vaenlase ülekaalust hoolimata suudeti säilitada kaitset. Kaitselahingute ajal kavandas Eesti ülemjuhatus kevadist pealetungi kolmes suunas: Narva-Petrogadi
Omakaitse varad. Eesti Kaitseliitu võisid kuuluda ainult eesti rahvusest kodanikud. · 16. november Ajutine Valitsus esitas üleskutse Eesti Rahvaväe kokkukutsumiseks. · 19. november Eesti Ajutine Valitsus võttis valitsemise ametlikult üle. · 22. november Nõukogude Venemaa väed ründasid Narvat. Tänu Saksamaa vägedele löödi rünnak tagasi. · 25. november Nõukogude Venemaa väed vallutasid Pihkva. · 27. november valmis Eesti soomusrong nr. 1, mis oli organiseeritud Johan Pitka juhtimisel. · 28. november soomusrong nr. 1 sõitis kapten Karl Partsi juhtimisel Narva suunas rindele. Pärast Partsi lahkumist jäi soomusrongi nr. 1 komandöriks kapten Anton Irv. · 28. november Nõukogude väed ründasid Narvat. Pärast poolepäevast vastupanu Aleksander Tõnissoni juhtimisel lahkusid eestlased ümberpiiramisohu tõttu linnast. · 28
mobilisatsioonipunktidesse ilmumata või jooksid väeosadest laiali · Vaenlasega võitlesid peamiselt väikesed vabatahtlike salgad, kuhu kuulusid peaasjalikult ohvitserid ja koolipoisid · Noored ei kahelnud Eesti kaitsmise vajalikkuses ja võimalikkuses ega tundnud hirmu ka tugevama vastase ees. Tasapisi kasvas siiski rahva hulgas arusaam kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste arv ning paranes relvastus ja varustus. · Korraldati ümber vägede juhtimine sõjavägede ülemjuhatajaks nimetati Johan Laidoner · Saadi abi välisriikidelt detsembri keskel saabus Tallinna Briti laevastikueskaader, aastavahetusel jõudsid rindele vabatahtlikud Soomest, mõnevõrra hiljem ka Taanist ja Rootsist · Detsembri lõpul hakkasid Rahvaväe üksised andma Punarmeele valusaid vastulööke, ning 1919.aasta esimestel päevadel enamlaste pealetung peatati
V:Eestlastel 7500 enamlaste 160000 vastu. 61.Misssugune oli Vabadussõda strateegiliselt? V:Kaitsesõda 62.Mis iseloomustab Vabadussõja lõppu? V: Eestlaste visadus ja püsivus. 63.kelle vastu võitlesid innuga kõik Eesti mehed? V:Landeswehri vastu. 64.Mis väeliik oli eestlaste arvukaim? V:jalavägi kelle õlul lasus sõja kurnavaim osa. 65.Mis vägi oli jalaväe lahutamatu kaaslane ja toetaja? Välisuurtükivägi. 66.Mis olid olulised kiirreageerimis vahendid Eesti sõjaväes? V: soomusrongid, tegutsedes eriliste löögiosadena. 67.mis armeed võtlesid Eestlaste vastu aastal 1919. Viru rindel? V:N.-Vene 15. armee ja 7. armee 68.Missugust väeliiki kasutati veel kiireteks manöövriteks ja äkk pealetungideks? V:Ratsaväge 69.Tänu kelle abile oli võimalik ka Eesti mereväe objektiivne tegutsemine Soome lahes? V:Inglise sõjalaevastiku 70.Missuguses seisus hakkas Vabadussõda Eesti rahva jaoks? V:Vabadussõda algas olukorras, kus Eesti rahvas oli sõjaks ette valmistumata. 71
Sõda algas 28. November 1918, kui punaarmee ründas Narvat ja sundis Eesti Rahvaväe väikearvulised üksused taanduma. Varsti hõivas punaarmee pool Eestit enda alla(Rakvere, Tartu, Võru ja Valga). Uuel aastal lähenes rinne Tallinnani, nende vastu võitlesid koolipoisid ja vabatahtlikud. Koolipoisid olid uhked enda üle, et said Eesti eest seista ja paljudes tähtsates lahingutes osaleda. Tasapisi sai ka rahavas aru kodumaa kaitsmise vajalikkusest, suurenes rahvaväelaste hulk, paranes relvastus ja varustus. Johan Laidoner(Pildil) nimetati uueks sõjavägede ülemjuhatajaks. *VASTUPEALETUNG v 7. jaanuaril 1919. aastal läks Rahvavägi üle vastupealetungile. v 18. jaanuaril tungisid Soomest saabunud vabatahtlikud Narva ning tõrjusid Rahvaväed üksusega Punaarme Narva jõe idakaldale. v 14. jaanuar hõivasid soomusrongid ja Click to edit Master text styles leitnant Julius Kuperjanovi partisandid Second level
ilmuma oma endistesse väeosadesse ja Tallinnas asunud ohvitseride reservi. Täie hooga alustas staap tegevust alles peale alampolkovnik Joh. Laidoner kodumaale saabumist, kelle Ajutine Valitsus nimetas 23. detsembril Vabariigi sõjavägede ülemjuhatajaks. Ka soomusrongide meeskonnad, nii ohvitserid kui sõdurid, olid moodustatud vabatahtlikest, kus ohvitserid olid arvulises ülekaalus.Sellest ka sõja algusest peale soomusrongide edukas sõjaline tegevus.Võib julgesti öelda, et soomusrongid olid Eesti Vabadusõja edu pant. Samaaegselt kaitseväe moodustamisega toimus ka välisabi taotlemine. Välisdelegatsioonide tegevus ei seisnenud mitte ainult memorandumi esitamises Eesti iseseisvuse väljakuulutamise kohta, vaid ka abi taotlemises sõjalise toetuse saamiseks.Esimesed välisdelegatsioonid otsustas Maanõukogu 1918. aasta jaanuaris saata Inglismaale, Prantsusmaale, Rootsi, Saksamaale ja Itaaliasse. Inglismaa,
Vabadussõda Sõja tekke 11.novembril 1918. aastal kirjutas Saksamaa alla Compiegne´i vaherahule, mis lõpetas Esimese maailmasõja ja ühtlasi ka Saksa okupatsiooni Baltimaades. Samal päeval tuli Tallinnas uuesti kokku Eesti Ajutine Valitsus, võttes Eesti valitsemise enda kätte. Kuid nüüd hakkas vastiseseisvunud väikeriike ohustama Venemaa, sest seal võimutsevad enamlased püüdsid iga hinna eest vallandada kommunistlikku maailmarevolutsiooni ning taastada endise Vene impeeriumi vägevust. Sõja algus 28.november 1918Punaarmee vallutas Narva Vallutati ka Jõhvi, Rakvere, Tapa, Valga, Võru ning Tartu Sellega oli alanud Eesti Vabadussõda Välisabi 12. detsembril 1918 Tallinna ilmunud Briti eskaader, mis kaitses pealinna mere poolt. Abi saabus ka Soomest, kellelt saadi nii relvi kui rahalist laenu. Briti laevastik Nii Soomest, Rootsist ja Taanist tulid ka vabatahtlikud sõdurid Masinad Vabadussõjas
jaanuaril, 1919. aastal Valgamaal, tolleaegse Luhde Grosshofi (ehk Paju mõisa) maadel, praegusest Valga linnast 6 km Tartu poole. Lahingu peamiseks põhjuseks oli Valga linna vabastamine Punaarmee rüütlite, lätlaste käest. Lahingus võitlesid omavahel Tartu-Valga grupp ja Läti punased kütid. Paju mõis oli viimane kaitsepositsioon Punaarmeele Valga all ning seda kaitses 1200 läti punast kütti Emils Vitolsi juhtimisel. Punaarmeel oli seal 32 kuulipildujat, 4 suurtükki ja soomusrong. Eestlased võitlesid 693 mehepojaga (partisanide pataljon leitnant Julius Kuperjanovi juhtimisel ja Soome vabatahtlikud Põhja Pojad) ning eestlastel oli 22 kuulipildujat ja 6 suurtükki. Eesti väed ründasid mõisa. Ühe päeva jooksul tõrjuti nende rünnakud tagasi, hämariku ajal tungisid Eesti väeosad aga mõisa ning vallutasid selle käsitsivõitluses. Lahing oli üks Eesti Vabadussõja verisemaid. Eestlaste poolel oli langenuid ja haavatuid kokku 156 (nende hulgas
vaenlasele, siis oli meid järele jäänud üsna vähe. Kui jõudsime välja Wesselshofi teele, nähti meid uuesti ning võeti tule alla kahest suurtükist. Meie voorid pääsesid õnnelikult. Ka meie jooksime, mis suutsime. Iga 25-30 meetri peal vihises paar granaati pea kohal. Viskusime kraavi, kuid järgmisel hetkel tormasime jälle edasi tahapoole." Meie suurtükitule mõjust annab üks Landeswehr'i ridades võidelnud vabatahtlik järgmise iseloomustuse: "Kaugel kõmiseb midagi. Suurtükid? Uludes ja vingudes lendavad mürsud õhus. Lähedal, paremal ja vasakul prahvatused. Mullatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean - eestlaste raskesuurtükid otsivad meid. Kõike jõudu kokku võttes hüppan püsti ja jooksen. Mu ümber puurivad kuulid maanteeliivasse. Eestlaste mürsud on meid leidnud. Ümberringi granaatide lõhkemised. Eespool hobune haavatud." Meie võitudega Stürzenhofi juures ja Skangali juures, soomusrongide jõudmisega Rauna jõele ja 9
Vabadussõda- 28. nov. 1918 tungisid Nõukogude Vene väed koos eesti punaste küttidega Eestisse ja vallutasid Narva- algas Vabadussõda. Narvas kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun, eesotsas Jaan Anvelt .Esialgu saavutas Punaarmee suurt edu ( Eesti sõjavägi alles loomisel) Murrang sõjas- Murrangu põhjused: sõjaväe ülemjuhatajaks määrati kindral Johan Laidoner, kelle juhtimisel loodi sõjaväe juhtimise struktuur, soov kaitsta oma riiki, raudteede efektiivne kasutamine- soomusrongid, välisabi- Briti laevastik( ülemvõim merel), Soome vabatahtlikud. Loodi: Kuperjanovi partisanide pataljon, Sakala partisanide pataljon, Kalevlaste malev, Skautpataljon. Murrang toimus 1919.a. 31.jaanuaril Valga lähedal Paju lahingus. J. Kuperjanov sai haavata ja suri Tartu haiglas 2. veebr. Landeswehri sõda- Landeswehr- baltisakslastest ja Saksa vabatahtlikest moodustatud väeosa( Rauddiviis, juht Rüdiger von Goltz). 16.04 kukutasid baltisakslased Lätis Karlis
välja Eesti töörahva Kommuuni, mille eesotsas oli Jaan Anvelt · Detsembri lõpuks oli Punaarmee hõivanud 2/3 Eestist (linandest Vlga, Võru, Tartu, Narva, Rakvere) ja jõudnud 35 km kaugusele Tallinnast. · Erest rahvaväe ebaedu põhjused: vastase arvuline ülekaal, oma relvastuse ja varustuse ebapiisavus, otstarbeka juhtimissüsteemi puudumine, meeste madal võitlusmoraal. · Murrang 1919.a alguses: - rindele jõudsid soomusrongid, - suurenes sõdurite arv, - tõusis võitlusmoraal, - korraldati ümber vägede juhtimine 4 - sõjavägede ülemjuhatajaks sai Johan Laidoner - paranes sõjaväe varustatus - saabus välisabi (inglise laevastikueskaader Tallinnas, Soome, Taani ja Rootsi vabatahtlikud)
juhatajaks sai Jaan Anvelt. Eesti üks edukamaid ja osavamaid mehi, Julius Kuperjanov moodustab enda partisaniüksuse, mille keskuseks saab Puurmanni mõis. Mehi liitub siit ja sealt ning moodustub mitu üksust, mis üheskoos tegutsedes jätavad suurearvulise üksuse mulje. Nüüd hakkas Vabadussõjaga liituma suur hulk õpetajaid, haritlasi ja koolipoisse, kes said arvestatava treeningu ning olid valmis vabaduse eest võitlema. 1918 aasta detsembris võeti kasutusele esimene soomusrong, millel oli kõik vajalik: kahurid, kuulipildujad, köök, elamisvagun ja kaitse. 12.detsembril 1918 saabusid Tallinna inglased koos oma abilaevastikuga. Juba 26.detsembril oli Inglise laevastik edukas ning kaaperdas kaks punaste laeva, millele pandi hiljem nimeks Lennuk ja Vambola. Abi otsitakse ka Rootsist ja Soomest, kuid ainult Soome nõustub aitama, kuna nad ei taha, et Soome lahe lõunarannik langeks punaste kätte. Soomest saabub eestlastele appi ligikaudu 3500 soomlast. 1919
laevastiku kätte vangi vene miiniristleja "Avtroil". Inglased kinkisid selle Eesti mereväele ja see sai nimeks "Lennuk". · 30. detsember Karl Parts määrati Eesti soomusrongide üldjuhiks. · 31. detsember Tallinna saabuvad esimesed soome vabatahtlikud major Mattias Ekströmi juhtimisel Sõja kulg 1919 · 3.4. jaanuar eesti väeosad alustasid pealetungi Vetla veski, Priske saeveski ja Valkla mõisa juures. · 4. jaanuar Eesti soomusrong nr. 1 purustas Kehra jaama juures Punaarmee Tartu kommunistliku polgu roodud . · 5. jaanuar Eesti väed vallutasid tagasi Aegviidu. · 5.6. jaanuar PõhjaEesti rindele saabus kaks Soome kompaniid Hans Kalmi ja Mattias Ekströmi juhtimisel. · 6. jaanuar enamlaste pealetung Paide suunal peatati. Viimase eduna vallutsaid punased samal päeval Tõrva. · 7. jaanuar Eesti väed asusid üldpealetungile. · 9. jaanuar vabastati Tapa ja Jõgeva.
Referaat 2009 Eesti soomusrongide sünnist, ehitusest ja otstarbekusest Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka. Tema oli soomusrongide ehitamisel eestvedajaks ja organiseerijaks. Pitka eestvedamisel toodi Narva jõest välja sinna sakslaste poolt uputatud kahurid. Seejärel alustas ta soomusrongide ehitamist tavalistest raudtee kaubavagunitest Tallinna tehastes ja oma töökojas. Nende ehitamiseks pidi ta sageli kasutama ka enda raha. Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega vagunid, mille vahele oli jäetud laskeavad. Osad soomusrongid olid veel kahkordse seinaga vagunid, mille seinte vahel oli liiv, ning mõnet vagunid olid veel kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidel olid kahurid ning rongid olid varustatud kuulipildujatega. Esimene soomusrong valmis 27.novembril 1918. Esimene soomusrong polnud eriti kaitset pakkuv ning see tõttu järgmiseid soomusronge täiendati
juba Tallinnasse, Paidesse, Põltsamaale, Viljandisse ja sõjaväe ülemjuhataja Polkovnik Johan Laidoner Pärnusse Vastupealetung 7. jaanuaril 1919 aastal läks Rahvavägi üle vastupealetungile Kõigepealt suudeti vabastada enamus PõhjaEestis Tapa, Kunda, Rakvere ja Jõhvi. 18. jaanuaril tungisid Soomest saabunud vabatahtlikud Narva ning tõrjusid Rahvaväed üksusega Punaarme Narva jõe idakaldale 14. jaanuar hõivasid soomusrongid ja leitnant Julius Kuperjanovi partisandid ootamatult Tartu. Punaarmee tõi kohale värskeid jõude ja pidas tõsiseid lahinguid LõunaEestis. 1. veebruaril jõudis Rahvavägi Võru ja Valgani, seega oli Eesti pind vaenuvägedest puhastatud Mõned pildid kasutatud relvadest Landesweri sõda Läti Ajutine Valitsus polnud suutnud luua piisavalt sõjajõude ja seega pidi
ohvitserid ja koolipoisid. Täiendavat jõudu kujundas endas kaitseliit, mis allutati sõjaväejuhtkonnale. Eestlaste probleemiks oli kiiruga koostatud väeosade ebapiisav väljaõpe, nõrk võitlusmoraal ja relvade puudus. Pööre sõjas tuli 7. jaanuaril, kui Eesti väed läksid vastupealetungile. Tapa vallutati tagasi 9. jaanuaril ja 19ndaks jaanuariks oli vaenlane Narvas piiri taha surutud. Sõjas paistsid silma soomusrongid, neil oli tähtis osa ka Tartu vabastamisel. Ka välisriikidest hakkas saabuma abi. Soomest saabus aasta algusest peale ühtekokku 3700 vabatahtlikku, relvi ning ka rahalist laenu. Hiljem tuli ka Rootsist ja Taanist kummastki paarsada vabatahtlikku. 1919. aasta suveks oli sõjategevus kandunud ka Põhja-Lätti, kus neljast Eesti diviisist kaks võitlesid Punaarmee vastu. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
