Eestlaste muinasaeg (0)

1. Eestlaste muinasusund
Usundi alla käisid tavad ja uskumused, millel oli seos  mõistega  püha. Pühaks peeti kõike 
seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat. Nende  tajumine  pühana anti edasi põlvest põlve ja 
mõnikord ka isiklikest kogemustest. Kombed ja uskumused muutusid ajapikku sõltuvalt 
eluviisidest ja samuti aitas uskumuste muutumisele kaasa naaberhõimude ja –rahvastega 
suhtlemine .
Üheks muinasusundi põhielemendiks oli vägi ja see pidi uskumuse kohaselt olema kõigis 
elusolendites, mõningates objektides, paikades ja taevas. Taevas oli eriti oluline ja oma väge 
näitas muinasinimestele äikse kaudu. Väge leiti ka mõningates sõnades ja neid kasutades sai 
loitsuda, nõiduda ja haigusi ravida. Inimesed, kes seda oskasid omasid erilist väga ja neid 
kutsuti tarkadeks (nõidadeks). Kõige rohkem väge arvati inimestel ja loomadel olema peas, 
südames, veres, küüntes, juustes, karvadest ja hammastes. Selle tõttu kanti  enda kaitseks või 
loomade väe omandamiseks kaelas erinevate kiskjate hambaid ja  kihvu , vahel isegi küüsi. 
Surmatud vaenlasel löödi tihti pea maha või rebiti süda välja, et nende vägi hävitada Orjadelt 
võeti vägi ära nende päid kiilaks ajades. Noortel naistel lõigati abiellumisel juuksed ära, et 
nad mehele alistuksid
Hing oli inimese isikupära kandja ja väga oluline keha elus hoidmiseks.  Magamise  ajal võis 
hin kehast  ajutiselt  lahkuda, ringi  liikuda  ja  asuda  vahel isegi teise olendi sisse. Surma puhul 
lahkus hing kehast jäädavalt. Surnute  hinged  jäid edaspidiselt mõjutama perekonna elu ja 
käekäiku. Hilissügisel, mihkli - ja mardipäeva vahel oli hingede aeg (29. Sept – 10. Nov). 
Surnute hinged liikusid siis ringi ja võisid tulla kodu külastama. Nende kostitamiseks kaeti 
laud, millel pakuti paremaid toite. Sügisel lõikuse ja loomade tapu ajal oli värsket liha, leiba, 
käkke, putru ja üldse muud uudset. Hingede ärasaatmisel köeti neile ka sauna ja pandi lavale 
valmis  pesemisvahendid ja vihad. Hingede aeg pidi olema vaikne aeg, et mitte hingi 
pahandada .
Loodus oli muinaseestlaste jaoks väga oluline, sest sellest sõltus nende terve elu ja olu. 
Loodusobjektidesse suhtumisel lähtusid meie  esivanemad seisukohast  – nagu mina talle, nii 
tema mulle. Seetõttu suhtusid inimesed loodusobjektidesse sõbralikult ja heatahtlikult.
Kõikjal esines veel teatud vaime ja ka haldjaid, kes asustasid vett, maad, metsa ja ka kodu. 
Nad olid kindla paiga hoidjad ja  kaitsjad . Tuntud olid metsaisad ja –emad, nurmeemad ja –
isad , põllu ja veevaimud jt, kusjuures  tähtsamaks peeti  naissoost  vaime. Neid nimetati ka 
haldjateks. Mõned haldjad elasid isegi talus või selle läheduses, üks tuntumaid koduhaldjaid 
on  Tõnn  ja Peko. Haldjatega tuli hästi läbi saada, sest neist sõltus saagi rohkus. Mõnikord 
vaadeldi koduhaldjaid ka kui väikejumalad, sest nad olid nii tähtsad. Konkreetse jumalana on 
teada, vaid Tarapithat või siis Taarat. Arvatakse, et  Taara  võibolla laenuks Skandinaaviast, 
kus teda tuntakse kui  piksejumal  Thor. Hilisemal ajal austati, aga mitmel pool Eestis tuntud 
jumalat Uku. 
Vaimud, haldjad ja jumalad polnud inimeste vastu ei head ega halvad, aga nendega tuli hästi 
läbi saada ja selleks toodi neile ohverdusi. Ohverdamiseks olid kindlad ohvripaigad , mis olid 
pühad. Nendeks paikadeks olid enamasti üksikut puud, kivid , allikat,  järved , jõed. 
Ohverdamiseks oli kõige soodsam ja kõige püham päev muinaseestlaste jaoks neljapäev. 
Andideks olid enamasti piik, liha, veri,  vill , vili, tähtsamatel  päevadel  loomad.
2. Eestlased muinasaja lõpul
 Muinasaja lõpusajand oli eestlaste jaoks märkimisväärselt hea. Rahvaarv kasvas jõudsasti ja 
asustus tihenes. Paljud keskajal tuntud külad oli, siis juba olemas. Muinasajalõpul elas Eestis 
vähemalt 150 000 inimest.
Elatus aladeks oli peamisel maaharimine, mis oli selle aja kohta kõrgel tasemel. Põhiliset 
kasvatati talirukist. Maa suurust arvestati  adramaades . Adramaaks nimetati sellise suurusega 
põllumaad, mida suudeti harida ühe adraga (põllutööriist, millega küntakse põldu). Koos 
talirukkiga tuli uus põlluharimise viis nn kolmeväljasüsteem. Ühele põllule külvati talirukis, 
teisele  rukis  ja kolmas oli kesaks. Põlluharimise kõrvalt tegeldi loomapidamisega. Kasvatati 
veiseid, hobuseid,  lambaid , kitsi, sigu ja kanu. Toitu hangiti ikka veel ka  küttimise  ja 
kalapüügiga. Tähtis oli ka metsamesindus. 
Paljud vajalikud töö- ja tarberiista, ehitise, rõivad , liiklusvahendid valmistati igas peres oma 
jõududega. Keerulisematel aladel tegutsesid meistrid. Enamiku igapäevaseid tööriistu 
valmistasid kohalikud sepad , kes kasutasid soomaagist saadud rauda. Muinasaja lõpul 
kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne
rauda, millega varustati teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Eriti silmapaistev 
oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja 
lõpul, mil moodi läksid hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. 
Kaubandus õitses, sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti ühe enam rahvusvahelisse 
kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed , mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut 
Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. 
Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe , pronks, sool, paremad relvad, peenemad 
riidesordid  ja muu  luksuskaup , mis jõudis siia läänest. Vastu viid karusnahku ja vaha. 
Eestlased tegelesid ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjadeks edasimüügiga. Tänu 
soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks).
Eestlaste elamuks oli  suitsutuba : suhteliselt väike 4-5 x 6 m suurune palkidest hoone, mida 
köeti ilma korstnata kerisahjuga. Kuna meie laiuskraadil ei jõua vili tavaliselt põllul valmida, 
siis kuivatati seda pärast lõikust sellessamas ruumis. Tegemist on rehielamu eelkäijaga.  Talud  
paiknesid enamasti lähestikku ja moodustasid küla. Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning 
Saaremaal olid levinud sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida-Eestis 
rajati talud ridastikku ja nõnda tekkisid ridakülad. Lõuna-Eestis olid hajakülad, kus talud 
paiknesid üksteisest kaugemal.
Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna. Eestis oli 13. Sajandi algul umbes 45 
kihelkonda. Need liitusid omakorda suuremateks maakondadeks, mida oli 8: Virumaa, Rävala,
Järvamaa,  Harjumaa , Saaremaa, Ugandi ja Sakala.
Suhted naabritega  olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tekkis tülisid ning tehti 
vastastikkuseid  rööv - ja sõjakäike. Olukord tõsines seoses ümbritsevatel aladel tekkivate 
riiklike ühendustega. Need kujutasid ohtu eestlaste iseseisvusele. Umbes 11.sajandil jäeti 
väiksemad linnused maha ja hakati rajama  suuremaid ning võimsamaid ringvall-linnuseid. 
Vallid olid pikad ja kõrged, praegugi on Varbola Jaanilinna vall 580 m pikk ja 8-10 meetri 
kõrgune. Hoolikalt kindlustati linnuste  väravad . Mõne linnuse sissepääsu kaitseks rajati 
koguni mitme väravaga pikem väravakäik. Eestlaste relvastuses olid tähtsal kohal  odad . 
Samuti olid olulised sõjakirved. Ratsasõdalastel olid kaheteralised mõõgad. Vibusid ja  nooli  
kasutati vähem. Kaitserelvastusse kuulusid kilbid ja  kiivrid , mõned rikkamad kandis  ka 
raudtraadist rõngassärke. Põhiline väeüksus oli malev, mis koosnes nii  ratsa - kui ka 
jalameestest. Teati lihtsamaid linnuste piiramisvõtteid. Merel tegutsesid osavalt  saarlased oma
viikinglaevu meenutavatel kiiretel alustel. Kuni muistse vabadusvõitluseni võimaldas sõjaline 
tase lähemate naabrite kallaletunge tagasi tõrjuda.
Muistne vabadusvõitlus
Muistne vabadusvõitlus algas 1208 aastal ja kestis kuni 1227 aastani. 1208. Aastaks jõudsid 
ristisõdijate retked Eesti pinnale.
a) Vallutuse põhjuseks oli ristiusu levitamine Eesti aladel, mida tahtsid eestlastele peale 
suruda saksa  ristisõdijad , taanlased ja  rootslased .
b) Vallutused algasi Lõuna-Eestis ja toimusid esialgu peamiselt Sakala ja Ugandi  maakonnas . 
Esimene tähtis suur võit eestlastele tuli Ümera  lahin  1210. Aastal. 1212. aastaks olid nii 
eestlased kui ristisõdijad kurnatud ja puhkes katk, sõlmiti kolmeks aastaks  vaherahu . 1215 . 
aastal algas võitluse uue  hooga . Sakslased jõudsid Läänemaale ja Kesk-Eestisse ja  1217 . 
aastal tegid ugalased koos sakslastega juba ühise sõjakäigu Venemaale. Teised maakonnad 
sõlmisid aga liidu venelastega ning peagi jõudsid Otepää linnuse alla venelaste, saarlaste, 
harjulaste ja sakalaste ühisvägi. Pärast 20-päevast piiramist pidid linnust kaitsvad ugalased ja 
sakslased alla andma ning sakslased kohustusid kogu Eestis  lahkuma . 1217. aastal 21. 
septembril Madisepäeva lahing Viljandi lähedal ja lõppes eestlaste allajäämisega, ehkki 
mõlemad pooled kandsid suuri kaotusi. See oli eestlaste jaoks vabadusvõitluse üks suuremaid 
kaotusi. 1219. Aastal sekkus ristisõtta Taani kuningas  Valdemar II, kes maabus suure 
laevastikuga Rävalas. See sõjaretk oli suurejooneline ja kindla eesmärgiga Eestis kanda 
kinnitada. Pärast võidukat lahingut Tallinna all lasi Valdemar ehitada Tallinna kivilinnuse ja 
määras Eestimaa asehaldur, kelle ülesandeks sai kehtestada Taani võim Eestis, rahvas 
ristiusustada ja organiseerida maa  halduslik korraldus. 1220 . aasta sügiseks olid taanlased 
hõivanud Harjumaa, Rävala, Virumaa ja Järvamaa. Samal ajal üritas Eestis oma osa haarata 
Rootsi kuningas, kes rajas 1220. aastal Lihula linnuse alla ja asus ümberkaudset rahvast 
ristima. Kuninga lahkumise järel saabus saarlaste malev ja lõi Rootsi väe puruks. 1222 . aastal 
maabus Taani vägi eesotsas Valdemar II-ga Saaremaal, kus hakati ehitama kivilinnust. 
Eestlased, aga  ehitasid  17 kiviheitemasinat ja kihutasid taani väed Saaremaalt. Võit motiveeris
kõiki eestlasi ja  vallutati  tagasi suured maa alad. 1224. aastal, aga tulid uue jõuga sakslased ja 
eestlased ei suutnud enam vastupanna. 1227. aastal lõppes muistne  vabadussõda  Valjalas, kus 
eestlased andsid alla ja lasid ennast ristida.
c) Tulemuseks oli eestlaste lüüa saamine, lüüasaamise põhi põhjuseks oli  vastaste  suur ülekaal
nii meeste arvult kui välja poolest. Eestlastel polnud varem vaja olnud plaanipärast sõda 
pidada ja ka see kindlasti sai  otsustavaks  muistsetele eestlastele. Samuti polnud erilisi suhteid 
teiste riikide vahel ja maakondade vahelised suhted ei olnud samuti tugevad, mis oleks 
võimaldanud paremat koostööd.