Sissejuhatus Olla eestlane Euroopas kui maailmakodanik? Kas see võiks olla meie väikese rahva jaoks olulisem, kui olla eestlane oma kodumaal? Me kipume unustama oma rahvust ja traditsioone ning oleme muutumas rohkem eurooplasteks, kui jäämas eestlasteks. Minnakse teistesse riikidesse tööle ja õppima, sulandutakse sealsetesse kultuuridesse, võetakse omaks võõrad keeled ning hakatakse unustama, kust on pärit meie juured. Nüüd, kus piirid on avatud, on kiirenenud erinevate rahvuste segunemine. Meie, eestlased, olles väike ja palju kannatanud rahvas, peaksime hoidma ühte, säilitama oma keelt ja kultuuri ülimalt hoolikalt, sest meid on ainult pisut üle miljoni ning meie väike ja üpris abitu rahvus ei püsi kaua, kui me sama tempoga seguneme. Tiina Leemets ütleb ajakirja ,,Oma Keel" 2001.aasta kevadel välja antud artiklis: ,,Peaaegu igal kuul võib Eesti ühiskonna keelekasutuses märgata mõnd uut inglise päritoluga sõna." See väi
Kes me, eestlased, tegelikult oleme? Me oleme üks huvitav rahvus – eestlased. Väikerahvana oleme maailmas tänaseks päevaks üsna palju kuulsust kogunud. Töötasin terve suve Tallinna sadamas kruiisiterminalis, kus suhtlesin igapäevaselt mitmete turistidega eri rahvustest. Ühel hommikul küsis minult abielupaar San Diegost, et milline on üks tavaline eestlane. Mul tekkis vastamise ning selgitamisega algul probleeme. Hiljem lõunapausil jäi see mõte hinge kriipima ja ma pärisin antud küsimust endaltki. Milline on siis tüüpiline eesti rahvusest inimene? Kui mulle öelda sõna eestlane, siis see manab ette pildi tööd rabavast talupojast, kes on linastes riietes, murumüts peas ning künnab põldu. Olen mitmetelt inimestelt kuulnud arvamusi eestlaste iseloomu kohta. On öeldud, et me oleme kinnised, tagasihoidlikud, vaoshoitud, vajame distantsi, põikpäised ja kangekaelsed. Ma usun, et paljudel meist on välja löönud ka nn. eestlaslik kadedus. See
Eestlane kes ta on? Eestlased on väga pika ajalooga rahvas. Nad on läbi elanud alates muinasajast kuni tänapäevani nii raskemaid kui ka kergemaid aegu. Aja jooksul on välja kujunenud eestlaste iseloom. Kuna ellu jäid ainult tugevamad ja töökamad, nõrgemad surid, siis muutus ka nende karakter. Seetõttu on eesti ka väike maa, mis on saanud omariiklust vaid natuke üle 90 aasta nautida. Kuigi enamus maailma inimesi ei tea, kus meie riik paikneb, siis enamikule, kes ikkagi on eestlastega kokku puutunud, on jäänud meist hea mulje Kuid milline on ikkagi tüüpiline eestlane ? Esimene iseloomulik joon, mis meenub, on tagasihoidlikkus. Eestlased on läbi ajaloo harjunud pidevalt elama vaikselt, kellegi teise võimu all, ning tegelikult täielik sõnavabadus pole meile osaks saanud veel 30 aastatki. Teine tüüpiline eestlaste joon on tahtmine olla vaba.Läbi aegade on eestlased palju erinevatele võimudele vastu astunud. Mäletame nende muistset vabadusvõitlust, kus k
,,Sündmused muudavad inimest"(Alexandre Dumas) Tänapäeva inimene, homo sapiens sapiens, on välja arenenud paljude aastatuhandete jooksul. Läbi aegade on toimunud palju sõdasid, kriise ning muid inimkonna ühtlast tegevust halvanud sündmusi. Kuigi meie kodumaa, Eesti, on veel lapsekingades, on ta oma geograafilisele asukohale ning piirinaabrite poliitikale osa saanud suurtest, maailma mastaabiga probleemidest. Kuidas on maailmas toimunud sündmused mõjutanud Eestit ja siinseid inimesi aja armutul möödumisel? Kuni 19. sajandini olime me igapäevaselt lihtne maarahvas, meil puudus nimi ja ka rahvus. Pärast aastasadu kestnud iket ilmusid esimeses eestikeelses ajalehes Johann Voldemar Jannseni kuldsed sõnad: ,,Terre, armas Eesti rahwas!" Seda publikatsiooni võib lugeda üheks oluliseimaks sündmuseks eestluse ajaloos. Üheaegselt esimese dokumenteeritud ajalehega, saime me endale nime eestlane. Hoolimata kohalikest elanikest vahetus siinne võim aja j
Eesti riik on eestlase nägu Riigi moodustab tema rahvas. Eestis on valitsemiskorraks demokraatia, mistõttu on Eesti rahvas kujundanud oma riigile ise näo. Peale poliitilise poole loovad Eestile tema näo traditsioonid. Kuid kas tänapäeval saab enam öelda, et Eesti riigile on kujundanud näo eestlased? Pika aja vältel on Eestimaa pinnal elanud palju rahvuseid. Eriti palju on siin olnud venelasi ja sakslasi. Kõik need rahvused on Eestisse jälje jätnud oma kultuuride ja tavadega. Meie riigi nägu ei ole enam ainult eestlase loodu. Pigem mitmete rahvuste segu. Pidevalt rändavad Eestisse sisse välismaalased. Nendest kõige rohkem rändab sisse venelasi. Paljud eestlased aga rändavad seevastu riigist välja. Eestlaste arv riigis seetõttu väheneb. Julgen väita, et selle riigi nägu ei kujunda juba ammu enam ainult eestlased. Arvan, et Eesti riik kaotas oma pildi juba kauges ajaloos ja pidevalt lahkuvate inimeste tõttu ei ole mingeid
Klassikaline eestlane Tammsaare loomingus Teada-tuntud on arusaam, et prantslased on ,,konnaõgijad", venelased on alkohoolikud, sakslased on pedantsed ja ameeriklased kaevavad endale hammastega hauda. Tihti paistavad inimloomuse head ja halvad küljed ilukirjandusest paremini kätte kui päriselust. Klassikaline eestlane näib nii meie endi kui ka tihtipeale välismaalaste arvates olevat küllaltki jahe inimene. Ei ole ta väga suhtlusaldis, vaatab uuendustele pisut põlglikult, veidi kõhklevalt. Ise peab eestlane ennast aga maailma nabaks teised peavad tema pilli järgi tantsima.Teisest küljest on me tüüpiline kaasmaalane küllaltki sisseelav. Ta tahab jätta endast tugeva mulje, kui tegelikult on hinges mured ja valud, mis võivad õõnestada inimest depressioonini. Just nii juhtus ka tegelastega Tammsaare loomingus. Kes tahtis näida naabrist paremana, kes tegi alalhoidlikult tööd. Eriti jäävad aga silma tegelaste omavahelised suhted, kust koorub
Töö on ikka eestlast toetanud Oleme kõik kindlasti kuulnud, et eestlasi nimetatakse töö- ja maarahvaks. Esimese üle suurem osa meist praegust urbaniseeritud maailma arvestades rõõmu ei tunne, kuid sõna ,,töörahvas" tõstab iga eestlase enesehinnangut. Aga mis on selle väljendi eestlaste nimetuseks toonud, kust on see tulnud ja kas miski terminit ,,Eestlased, kui töörahvas" ka toetab? Eesti on alles arengumaa ja noor riik, kuid on piisavalt kiiresti arenenud ja maailmas majanduslikult ja kultuurselt heale positsioonile jõudnud. Kuid kuidas on Eesti Vabariik nii kaugele jõudnud, kas see võib nii olla tänu eestlaste töökusele ja kõrgele moraalile? Mis on töö? "Kapitali" I köite 5. peatükis määratleb Karl Marx tööd nii: "Töö on kõigepealt inimese ja looduse vaheline protsess, milles inimene vahendab, reguleerib ja kontrollib oma ainevahetust loodusega omaenese tööga. Ta astub loodusainele endale vastu loodus
Kellele rajaksin ausamba? Ausammas ehk monument, mis on püstitatud kellelegi austuse avaldamiseks. Sellise ülistuse väärilisteks ei saa kõik inimesed, vaid üksikud, kes on millegi väga erilisega silma paistnud ja inimestele meelde jäänud. Need rajatakse tavaliselt nende kodumaale, lubades austusväärsetel inimestel oma rahva hulgas edasi olla. Igas riigis on ausambaid, mis pühendatud oma maa parimatele. Ameerikas on üks kuulsamaid monumente Thomas Jeffersoni ausammas. Jefferson oli Ühendriikide kolmas president ja üks olulisemaid Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajaid. Ameeriklased hindavad teda kõrgelt ja on rajanud ausamba pealinna, Washingtoni. Eestis on kindlasti kõigile tuntud kirjanik Kristjan Jaak Petersoni monument Toomemäel. Peterson oli esimene eestlane, kes väärtustas eesti kultuuri. Mälestusmärke on Eestis kokku üle kolme tuhande ja mina soovin lisada veel neli. Kes on need neli eestlast j
Eestluse elujõu allikad Eestluse elujõu allikaid võib otsida sajandite tagant. Eestlane oli ja on oma loomult loodusrahvas, kes on suutnud säilitada oma keele ja kultuuri väikerahvana nii pikka aega. See on imekspandav ja tekitab, minus kui eestlases, uhkust. Kui palju meie maad on alistatud ja sunnitud alluma võõrvõimu tahtele, oleme me püsima jäänud. Jõudu meile on andnud meie loodus - pühad hiiesalud, palved põldudele ja sügav kummardus merele. Eestlasi tuntaksekui töökat, uhket ja visa hingega rahvust. Üks oluline sündmus, mille tõttu saame me hetkel üldse rääkida eestlusest ja selle säilimisest, oli kindlasti Eesti Vabadussõda. 28. novembril 1918. aastal haarasid noored koolipoisid relvad, ja läksid vapralt vastu vaenlastele ja võitlesid oma isamaa eest. Mis saab olla vapram tegu? Seda ette kujutades, teeb sama välja, kui mõelda, et näiteks minu enda klassivennad, kes on enam vähem sama vanad, kui olid need vap
Eestlaste peremehetunne praegusel ajahetkel Eestlane on üks veider elukas. Pole oluline, milline on sajandinumber või riigivõim, eestlane on oma põhiiseloomujoontelt ikka ühesugune. Needsamad põhiiseloomujooned on aga ühel või teisel moel seotud peremehetundega, vaikse ning järjekindla sooviga toimetada oma Eestimaal ise, oma maalapikesel ning elamispinnal ise, tülitamata teisi ja vastu hakates tülitajatele. Ei ole see suurt teistmoodi meiegi sajandil. Kuidas seda arvamust lahti seletada? Kunagi ammu olime metsarahvas ning elasime Põhjala hõredalt asustatud põlislaantes. Mets oli meie sõber, kus liikusid ringi saakloomad ning sai tarbepuitu. Hädaaegadel pakkus mets kaitset ja varju. Tõenäoliselt sealt on pärit eestlase arusaam inimese ja looduse võrdväärsusest ning soov oma elukeskkonda kaitsta. 1980-tel oli fosforiidisõda. Tänapäeval toob iga nädal mõne televisiooni- või ajaleheuudise, kuidas koondutakse kellegi vastu, kes soovib kaevandada
olemasolu ja rahvuseti üksteise pilkamine justkui osa rahvusvahelisest lävimisest, juba aastatuhandeid on eestlased pilganud oma naabreid ning naabridki pole võlgu jäänud. Seega võib väita, et stereotüüpidel on arvestatav koht rahvuse kultuuris ja ajaloos. Väär oleks eelneva lõigu põhjal arvata, et stereotüüpe luuakse ja usutakse ainult teise rahvuse põhjal. Ka eestlased ise arvavad täpselt teadvat, milline on nende iseloom ja isiksus. Paljud eesti kirjanikud on oma teostes küllaltki täpselt suutnud väljendada eestlase stereotüüpset olemust ja isiksust, meenutagem siinkohal siis näiteks A. H. Tammsaare ,,Tõde ja õigus"- seeriat või A. Kitzbergi näidendit ,,Libahunt", kus peaprobleemistik joonistub tegelaste vahel tekkinud rahvusliku erinevuse taustal. Eestlase iseloom avaldub minu arvates aga kõige tõesemalt ja värvikamalt A. Kivirähu teoses ,,Rehepapp" (2000). Sealne karakteristika võiks ühe allikana olla täiesti kasutatav
Kas Eestil on tulevikku? Eestlased on ajaloo vältel olnud väga kokkuhoidvad. Meie rahvuskaaslased on hoidnud Eesti lippu kõrgel nii heas kui ka halvas ja pole lasknud oma meelsust rikkuda isegi mitte teiste rahvaste agressiivsel pealetungil. Eestlase rahvustunnetus on vastavalt vajadusele olnud erinev. Praegu on meil seljatatud juba 18 aastat taasiseseisvust ja eestlane tunneb end päris kindlalt. Kindlustunne võib aga muuta inimese laisaks ja seada seeläbi ohtu riigi. ,,Rahvus eeldab ühist minevikku, ühtekuuluvustunnet olevikus ja soovi tulevikus midagi ühiselt ette võtta." Nii on öelnud 19. sajandil tegutsenud prantsuse teadlane ja filosoof Ernest Renau. Eestlastel on ühine minevik. Rahvusriigi eest olid valmis paljud mehed andma oma elu, selle püsimise eest taheti võidelda, aga kõrgemad võimud ei lubanud. Riigi taastami
Kes on tõeline eestlane? Eestlased on üks pisike rahvas Euroopas, Läänemere kaldal. Eestlased kuuluvad soome-ugrilaste hulka, ning ainuke eesti keelega sarnane keel on soome keel. Naabreid on meil, eestlastel neli: soomlased, rootslased, lätlased ja venelased. Eesti rahval on aga läbi ajaloo tulnud tegemist teha mitmete rahvustega, eeskätt venelaste, sakslaste ja taanlastega. Kahjuks need kokkupuuted on olnud enamasti negatiivsed, kuigi on ka positiivseid külgi. Nimelt on mitmed rahvad soovinud Eestit endale meie soodsa asukoha tõttu. Meie riigi territooriumil on peetud sõdu ja hulgaliselt lahinguid. Meid on okupeerinud NSL Liit, Saksamaa, Taani ja Rootsi. Läbi aegade on aga eestlane olnud visa ja lõpuks, 91 aastat tagasi suutsime luua iseseisva Eesti Vabariigi. Juba mitu sajandit tagasi olid eestlased töörahvas ja see ,,silt" on meil küljes siiani. Eestlased harisid hoolega maad, kasvatasid loomi ja suurt pere. Osati hakkama saada väheseg
Kes on tõeline eestlane? Eestlased üks pisike rahvas Euroopas, Läänemere kaldal. Eestlased kuuluvad soome-ugrilaste hulka, ning ainuke eesti keelega sarnane keel on soome keel. Naabreid on meil, eestlastel neli: soomlased, rootslased, lätlased ja venelased. Eesti rahval on aga läbi ajaloo tulnud tegemist teha mitmete rahvustega, eeskätt venelaste, sakslaste ja taanlastega. Kahjuks need kokkupuuted on olnud enamasti negatiivsed, kuigi on ka positiivseid külgi. Nimelt on mitmed rahvad soovinud Eestit endale meie soodsa asukoha tõttu. Meie riigi territooriumil on peetud sõdu ja hulgaliselt lahinguid. Meid on okupeerinud NSL Liit, Saksamaa, Taani ja Rootsi. Läbi aegade on aga eestlane olnud visa ja lõpuks, 91 aastat tagasi suutsime luua iseseisva Eesti Vabariigi. Juba mitu sajandit tagasi olid eestlased töörahvas ja see ,,silt" on meil küljes siiani. Eestlased harisid hoolega maad, kasvatasid loomi ja suurt pere. Osati hakkama saada vähese
Kallid kuulajad! "Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte, et eestlased oleme!" Sellised sõnad on lausunud Johann Voldemar Jansen ja ma pean nendega nõustuma. Ükski eestlane ei tohiks oma rahvust maha salata, seda teame ka Tõnis Mägi laulust "Koit". Meie oma Eesti Vabariik on saamas saja aastaseks ning seda ainult tänu meie esivanematele, kes on pidanud palju võitlema ja kannatama, et see pisike riik eksisteerida saaks. Tänu neile saan uhkusega öelda, elan vabal maal. Oleme kannatanud erinevate riikide võimu all ning see on ka oma jälje jätnud, kuid eestlased on üks tugev rahvas ja see meid ei heiduta. Korra oleme kaotanud ka iseseisvuse, aga saime selle tagasi ning enam ei lase me seda kellelgi ära võtta. Selleks peab aga meie noortele juba varakult õpetama, et tuleb oma rahvuse üle uhke olla ja oma riigi eest tuleb seista. Ei ole vaja kodumaalt ära kolida, et olla õnnelik. Tuleb lihtsalt väärtustama õppida seda, mis on antud. Ene E
Miks on Tammsaare eestlastele tähtis? Kui tuleb jutuks, milline eestlane oma iseloomult ja tegemistelt on, siis pakutakse tavaliselt välja sellist eestlase prototüüpi, nagu Anton Hansen Tammsaare teda kirjeldanud on tööka, alalhoidliku ja konservatiivsena. Tammsaare ei kirjelda taustu, vaid peab oluliseks inimese tegevust, käitumist ja hingeelu. Ajad on küll muutunud, aga eestlane ei ole ajas muutunud, vaid püsib ikka sellisena, nagu Tammsaare teda kujutas. Ega asjatult ei peeta A. H. Tammsaare "Tõde ja õigust" rahvusliku iseloomu ja eestlase identiteedi üheks alustaladeks. Aga mis teeb teeb Tammsaare eestlastele nii tähtsaks ja miks me veel praegu ja kindlasti ka tulevikus temast räägime? Tammsaare on üks vähestest kirjanikest, kes on püüdnud eestlase hingellu, tegemistesse ja mõttemaailma süveneda ning kellel see ka õnnestunud on. Ta on avastanud eestlase tõelise olemuse. Tema teostes on tähtsal kohal võitlus - võitlus nii loodusega kui
Mis meid, eestlasi, ühendab? Eestlased on väikerahvas, kuid kindlasti mitte väike rahvas. Meid on veidi üle miljoni elaniku ja see arv aina kahaneb. Paljud noored eestlased soovivad lahkuda Eesti vabariigist ja alustada elu kusagil mujal riigis.Et teada, mis meid, eestlasi- siin või välismaal ühendab, tuleb teada, kes see eestlane üle üldse on? Kas eestlane on see, kellel on Eesti pass? Ma ei usu, et Eesti passi omanikuna ollakse automaatselt eestlane, eestlaseks olemiseks peab olema soov olla üks meist. Minu arvates on eestlane on inimene, kes oskab eesti keelt ja soovib olla eestlane. Meid ühendab üheks rahvaks isamaa, eestlaste kohus on hoida oma maad puhta ja väärikana. Tähtis on isamaa-armastus. Just selle tunde puudumist on ette heidetud tänapäeva noortele eestlastele. Mina isiklikult tugevalt kahtlen selle süüdistuse õigsusest. Meie esivanemad võitlesid Eesti vabaduse eest ja saavutasid selle. Meie kohus on nende tööd is
Mihkel Täär XI B Eestluse elujõu allikad Jakob Hurt on öelnud, et eestlased pole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja veel kauaks kestma jääb. Ja tal on tuline õigus. Euroopa üks põliseim rahva sugu niisama lihtsalt ei kao. Mis on aga eestluse katkematu elujõu ja püsimajäämise ürgne allikas? On see oskus vasak näopool ette keerata, kui paremale ollakse juba kõrvakiil saanud ,või julgus vastu lüüa? Mitmed aastatuhanded tagasi jõudsid läänerannikule meie esivanemad. See hingematvalt kauni loodusega maa, oma kiviste mererandade, peegelsiledate järvede, imeliselt lõhnavate kadakaste karjamaade ja uhkete männimetsadega, lummab meid tänapäeval ja ilmselt pani endasse armuma ka meie esivanemad, sest miks nad muidu siia jäid. Lihtne siin ei ole. Võib ju mõe
Minu Eestimaa kui värvilaik Euroopa kaardil Eesti eristub teistest Euroopa riikidest paljude aspektide poolest. Endise Nõukogude Liidu osana ja noore iseseisva riigina on elatud üle palju raskusi. 2016. aastal on peamised probleemid pagulaskriis ja vaesus. Kuidas tulla välja sellistest muredest linnastuvas Eestis, kus elavad tegelikult maalähedased inimesed? Minu Eestimaal on tõuse ja mõõne, isegi kui suuri mäestikke või tasandikke meie maal pole. Esineb muresid ja rõõme. Tänase päeva mured on eelkõige seotud poliitikaga. Osa rahvast on vihane, et kodanike palgad on väiksed, aga võõramaalaste vastu võtmiseks jagub riigil raha küllalt. Inimeste peades istub ikka veel hirm võõrvõimu vastu ja kõik võõras tahetakse välja tõrjuda. Jah, me oleme kadedad ja ei taha võtta pagulasi vastu, sest me tahame oma rahva seast põgenevaid hoida enda juures tõstes elukvaliteeti. Eesmärk on üllas, aga teostus raske. Vananev rahvastik ja üha k
Olgem eestlased, kuid saagem ka eurooplasteks. Peale taasiseseisvumist oleme meie, eestlased, ikka ja jälle endale rusikaga vastu rinda tagudes end kultuurrahvaks ja Euroopasse kuuluvaks tunnistanud. Kuid ka selline suhtumine on ikka õige!? Kuna meie vanavanemad või vanemad on ise võidelnud eesti vabaduse eest, siis oleks õige eelistada eestlaseks olemist. Olla eestlane tähendab hoopis midagi muud, kui olla eurooplane. Kuna eestlasi on piisavalt vähe ja nende hulk ei ole just piisavalt silmatorkav, siis on uhke olla üks vähestest eestlastest. Olla eurooplane tähendab minu jaoks hoopis midagi muud. Pärast Euroopa Liitu astumist on paljud eestlased soovinud saada eurooplasteks ja on seda ka oma mõtetes. Kuid mina eurooplaseks olemist ei eelista, kuna eestlane olla on uhke ja hää. Eestlastel on juba ammusest ajast teadatuntud loosung, milleks on '' Olgem eestalsed, kuid saagem ka eurooplasteks. '' Milline võiks olla see loosung aga tänapä
Eestlane- kes ta on? Eesti on väike riik, mis on saanud omariiklust vaid natuke üle 90 aasta nautida. Meie ajalugu on selgelt olnud raske ning see on kindlasti jätnud märgi eestlaste kujundamisele ning eestluse tekkimisele. Kuigi enamus maailma inimesi ei tea, kus meie riik paikneb, siis enamikule, kes ikkagi on eestlastega kokku puutunud, on jäänud meist hea mulje. Millised aga on need puuviljad, millest ühe eestlase kompott koosneb? Üks esimesi märgusõnu, mis meenub tüüpilise eestlasega, on tagasihoidlikkus. Eestlased on läbi ajaloo harjunud pidevalt elama vaikselt, kellegi teise võimu all, ning tegelikult täielik sõnavabadus pole meile osaks saanud veel 20 aastatki. Seega kohtame tihti eestlaste puhul ka nn "väikese inimese kompleksi", kes ei armasta võõras seltskonnas esile tõusta ega millegi erilisega silma paista. Küll aga mida kauem suudame oma riiki hoida, seda enam hakkavad ka eestlased üha ekstravertse
Eestlane kes ta on? Ilmselt lihtsaim definitsioon oleks , et oma iseseisvuse väljavõidelnud väike rahvas väikesel territooriumil, kes hoiab kokku ühise raske mineviku tõttu. Kuid kes on eestlased? Kas tõesti ainult väike rahvus, kel on vaid ühine minevik ja maa-ala? Kui eestlastelt endilt küsida, kes me oleme, siis esimeseks iseloomustavaks jooneks tuuakse välja töökust, selle järgneb enamasti aeglane ja uimane olek, ning tagasihoidlikkus. Öeldakse, et venelased on väga temperamentsed ning elava loomuga ning eestlastele pole sellised iseloomujooned omased. Mina arvan, et mitmed sajad aastad tagasi, kui eestlased olid veel pärisorjad, võisime tõesti olla pikataibuga ning tahumatud, kuid tänapäeva eestlased on üpris vilka meelega ning üsna ärksa olekuga. Eestlased kui rahvus, on tugeva iseloomuga ning kokkuhoidev. Suutsime orjusest vabaks võidelda, paremad elutingimused endale luua, lisaks veel mitmet
Esivanemate pärandi hoidmine Rahvuse prioriteet Martin Arusoo Eesti rahvas on oma tänapäevase kultuuriga püsinud juba sadu aastaid, olenemata tõsiasjast, et eestlased on saanud seda pindalalt justkui ebaolulist maalappi kutsuda Eestimaaks vaid mõnikümmend aastat. Ülejäänud aja oleme olnud sunnitud kutsuma seda maad kellegi teise poolt dikteeritud nimega ja nime Eestimaa oleme pidanud vaikselt sosistama, kuid siiski on püsima jäänud meie keel ja kultuur ning see võimaldas meil luua oma riigi. Edasine eesmärk tundub justkui lihtne- säilitada oma kultuur ja keel ning seetõttu jääb püsima ka meie riik. See enesestmõistetav tõsiasi kipub aga vahel ununema. Suurkeelte valitsetud maailmas on oma rahvuse püsimajäämise võti keele hoidmises ja arendamises. Kunagised Ameerika põliselanikud, kes küll kaotasid oma riigi kolonistide ,,tsivilisatsiooni"
Jüriöö ülestõus 1343-1345 SISSEJUHATUS Jüriöö ja jüripäeva omaaegne tähendus ning kombestik on tänapäevaks enamvähem ununenud, kuid ometi tähistame jüriööd aastast aastasse igal kevadel. Põhjuseks on ligi kuus ja poolsada aastat tagasi, 1343. aasta jüriööl alanud eestlaste suur ülestõus, Jüriöö ülestõus, Eesti vanema ajaloo üks kõige tuntumaid ja südamelähedasemaid sündmusi. Loodetud edu ja vabadust ülestõus sellest osavõtjaile ei toonud, kuid kaugemast perspektiivist vaadatuna ei jäänud ta sugugi tulemusteta. Miks 23. aprill Jüripäev oli talurahva tegeliku elu üheks olulisemaks tähtpäevaks aastas. Sellega algas õieti talurahva elus uus aasta, talutööde suvine ehk välistööde ajajärk, alustati tavaliselt põllutöid ning lõppes karja laudaperiood. Jüriöö valimine feodaalidevastase ülestõusu alustamise momendiks võis järelikult olla lähedane ja arusaadav just talupoegadele. Uut välitööde järku ta
kultuuri eestilikkuse määramisel. Eesti kultuur on keelekeskne. Eesti keel on suust-suhu kantud, eesti kultuur on suuline kultuur. Eestlased-maarahvas vahendasid kuni 18.sajandini kultuuri eesti keele keskkonnas. Eesti keel rõhutab sümbolina eesti kultuuri erilisust. Eesti rahvuskirjandus sündis alles 19. sajandil, kuid K. J. Petersoni luule või Fr. R. Kreutzwaldi loodud rahvuseepos ei tekkinud tühjale kohale. Enne seda, kui sule haarasid esimesed eesti kirjanikud, tekkis ja arenes eesti kirjakultuur, kujunes välja eesti kirjakeel. Alistatud eestlased kuulusid seisuslikus ühiskonnas kõige madalamasse, talupoegade kihti. Neil oli raske haridust omandada ja seetõttu viljelesid eestikeelset kirjasõna sajandite vältel vaid võõramaalased, lähtudes sealjuures muidugi omaenda vajadustest ja eesmärkidest. Rootsi valitsuse ajal 17. sajandil hakati üha enam mõtlema sellele, et talupoeg peaks suutma ka iseseisvalt jumalasõna uurida
Kuidas porteerida eestlast? Reisides ringi küsitakse tihti meilt rahvust. Mis riigist me pärit oleme võib öelda päris palju. Hoolimata sellest, millised me oleme tehakse meie rahvuse põhjal palju ennetlikke järeldusi. Öeldaks, et eestlane on külm ja ükskõikne ning ma usun, et see on kohati ka õige. Nähes kraavis autot ei jää paljud inimesed seisma. Kuid tekib küsimus miks? Vastus on lihtne! Sest see ei huvita meid ja selline ongi eestlase suhtumine. Tüüpilisele eestlasele ei lähe korda teiste inimeste mured, mis on meie rahvuse juures suur-suur viga. Kui lähtuda ainult iseenda mina-maailmast ei saa miski muutuda ja õhkkond Eestis jääbki pigem negatiivseks. Kuid rääkides negatiivsusest, siis meie rahvusest inimeste klaas on pigem pool-tühi, kui pool- täis. Teisisõnu on eestlased üpris negatiivne rahvas. Suur osa elanikkonnast ei ole rahul oma kodumaaga. Küll on põhjusteks väiksed palgad, kõrged maksud, halb valitsus ja palju muudki. Kuid vaadates lai
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
