Kellele rajaksin ausamba?-kirjand (7)

Kellele rajaksin ausamba?
Ausammas ehk monument , mis on püstitatud kellelegi austuse avaldamiseks. Sellise ülistuse väärilisteks ei saa kõik inimesed, vaid üksikud, kes on millegi väga erilisega silma paistnud ja inimestele meelde jäänud. Need rajatakse tavaliselt nende kodumaale , lubades austusväärsetel inimestel oma rahva hulgas edasi olla. Igas riigis on ausambaid, mis pühendatud oma maa parimatele. Ameerikas on üks kuulsamaid monumente Thomas Jeffersoni ausammas. Jefferson oli Ühendriikide kolmas president ja üks olulisemaid Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni koostajaid. Ameeriklased hindavad teda kõrgelt ja on rajanud ausamba pealinna, Washingtoni. Eestis on kindlasti kõigile tuntud kirjanik Kristjan Jaak Petersoni monument Toomemäel. Peterson oli esimene eestlane, kes väärtustas eesti kultuuri. Mälestusmärke on Eestis kokku üle kolme tuhande ja mina soovin lisada veel neli. Kes on need neli eestlast ja mille eest väärivad nad ausammast?
Kõige suurema ja silmapaistvama monumendi vääriline on Eesti esimene demokraatlikul teel valitud president Lennart Meri. Ta oli väga hea poliitik ja riigipea, kes tegi oma riigi jaoks palju ära. Samuti oli ta ka hea kirjanik, kokku on ta kirjutanud seitse teost. Viimane neist, „Hõbevalgem“, ilmus 1984. aastal. Lennart Meri oli uhkusega eestlane: ta armastas südamest oma maad, riiki, rahvast ja tegi suuri jõupingutusi taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ülesehitamiseks. Oma tarkuse , intelligentsuse, teiste erakordsete isikuomaduste ja suurepärase poliitikuvaistuga avas ta Eesti riigile ukse Euroopasse. Lennart Meri viis väikse Eesti suurde maailma. Ta on mees, keda eestlased austavad ja mäletavad igavesti. Tema mälestusportaalist leiab üle viie tuhande siira kaastundeavalduse, mida lugedes saab kindlaks Lennart Meri tähtsus eesti rahvale. Perekond Sepp kirjutas:„ Miks pidi me kallis president lahkuma just sel raskel ajal? Mis saab nüüd Eestist? Nii palju asju jäi vastamata . Ei olnud meie rahval paremat juhti kui Lennart Meri, ega vist ei tulegi.” Tema auks ei ole veel monumenti püstitatud, kuid plaanid selle suunas on alanud.
Teine, kes ausammast väärib on Johann Voldemar Jannsen , kes eestlastele tuntud kui Eesti hümni sõnade autor, Pärnu Postimehe ja hiljem ka Eesti Postimehe väljaandja ja I Üldlaulupeo juht. Jannsen on ajalukku läinud kõige eelnimetatuga. Tänu talle kasvas eestlase ühtekuuluvustunne, sest Pärnu Postimees väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Jannsen asutas 1865. aastal Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine , mis tegutseb siiani teater Vanemuine nime all. Tänase päevani jätkub ka laulupidude traditsioon ning ei ole kadunud ka tema loodud ajalehed. Kõige tähelepanuväärsem Jannseni tegevustes on tema ärgitamine eestlasi oma rahvust väärtustama. Oma kõnedes rõhutas ta rahvuse ja ühtekuuluvustunde tähtsust. Ta on öelnud: „Häbenegem, et me rumalad oleme, aga mitte et eestlased oleme!“ Johann Voldemar Jannsen on igati ära teeninud Pärnusse püstitatud ausamba, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvustunnet julgelt tunnistada.
Ausammast väärib ka maailma tuntuim eesti helilooja, Arvo Pärt. Enamus eestlasi ei oska seletada, milles seisneb Pärdi fenomen , võimalik, et paljud neist ei tea tema loomingust midagi. Ometi mängitakse tema teoseid kogu maailmas ja seda on välja antud üle kaheksakümnel laserplaadil. Tema muusikat on raske mõista, kui ei ole tegemist muusikainimesega. Tema looming on eriline, seal on jõudu , armastust, ilu ja lohutust. Pärt on öelnud, et tema muusika on nagu valgus, mis läbib prisma : igale kuulajale võib sellel olla pisut erinev tähendus, nii et tekib vikerkaaretaoline muusikaline elamus . Arvi Pärt on maailmas au sees, olles mainekate festivalide külaline ja paljude ülikoolide audoktor. Temast ja ta elust on tehtud mitu filmi. Üheks rezissööriks on olnud Dorian Supin, kes on Pärdi kohta öelnud: ”Tema kuju on nii suur ja võimas, aga välimus on nii vaikne ja tagasihoidlik. See tihti ajabki segadusse ...Tagasihoidlikkuse taga on aga väga hapra hingega väga suur mees. Ja muidugi tema muusika ... Sellest kõigest ei saa mitte tekkida soovi teha filmi.” Pärt on ise loonud muusikat ka filmidele ja animafilmidele, näiteks ”Operaator Kõpsile” , ”Mäeküla piimamehele” ja ”Ukuarule” . Pole kahtlustki, et Arvo Pärt hoiab maailmas Eesti lippu kõrgel ja on eestlaste au ja uhkus muusikaalal.
Eeltoodud auväärsete eestlaste kõrval väärib samuti ausammast mulle elu andnud naine- minu ema. Mya Soomets on naine, keda austan ja kellest hoolin. Tulevikus soovin olla sama hea ema kui tema. Kindlasti ei ole olnud kerge kasvatada üles kolm suurepärast tütart, kes on kõik juba praeguseks palju saavutanud. Ta on oma tütardele alati toeks ja annab suurepärast nõu. Minu ema on tark ja töökas naine, kes au ja uhkusega eestlane ja Eestimaale truu. Ta ei taha minna välismaale elama, vaid armastab ilusat kodumaad . See naine on oma tütardele andnud edasi kõiksugu tarkusi, alustades lihtsatest toiduvalmistamise nippidest lõpetades sellega, kuidas olla õige eestlane: ”Pead olema uhke, et oled sellise väikese riigi kodanik nagu seda on Eesti,” on mu ema mulle öelnud. Kuigi see on ebareaalne , et minu ema monument kunagi püstitatakse, siis ei karda ma öelda, et tegelikult on ta seda väärt.
Kui mul on võimalus püstitada ausambaid, siis need neli eestlast on eelisjärjekorras. Nemad on mulle selgeks teinud laulvarevolutsiooni ajal kõlanud K.A. Hermanni sõnadele loodud Alo Matiiseni laulu ”Eestlane olen ja eestlaseks jään”, mõtte. Pole kahtlustki, et parim asi siin ilmas on olla pindalalt väikese, kuid sisult suure Eesti kodanik.