Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi? (0)

Taasiseseisvunud Eesti on sama vana kui ennesõjaaegne: kuidas edasi?
Kakskümmend ja üks aastat on Eesti olnud taas iseseisev. See on peaaegu sama pikk aeg, kui suutis meie esimene vabariik eksisteerida. Viimase saja aasta jooksul on riigikorrad vahetunud, rahvas läbi käinud tulest ja veest, ent eestlus on püsinud. Kuna tänapäeva Eesti on kohe-kohe astumas suurema venna rolli, peaksime tagasi vaatama ning küsima: kas oleme minevikus toimunust õppinud? Kas oleme edukad olnud? Kas meil on muutuvas maailmas tulevikku? Mõned on praeguse Eestiga rahul, teised on aga kindlad, et arenguruumi on küllalt ja me ei saa saavutatuga rahul olla. Üks on aga kindel: pikk tulevik on alles ees.
Eestlaslik jonnakus on meie eripärasid säilitanud ja edasi viinud. Olime ühed viimased Euroopa rahvastest, kes said ristisõdades alistatud. Keskajal ei suutnud katoliku kirik maarahvast muuta kristlusele täielikult lojaalseks ning selle mõju vähenemise korral pöörduti peagi tagasi vanade uskumuste poole. Samas oldi aga valmis haridust omandama ja vastuvõtlikud rahva olukorda parandavatele ideedele. Seetõttu olime 19. sajandi lõpuks täieõiguslik rahvus ning enda maksmapanemine omal maal tundus loogilisena. Esimene Eesti vabariik sündis segasel ajal. Venemaal oli toimunud oktoobripööre ja Esimene maailmasõda oli alles käimas. Tänu mitmete asjaolude kokkulangemisele oli võimalik teha julge samm ning astuda maailmaareenile väikese rahvusriigina. Suured jõud aga ei kiirustanud meie tunnustamisega, kuna arvati, et väikeriigid on mööduv nähtus ja vana kord Ida-Euroopas juurdub taas. Oma priiuseihalust tõestasime edukalt Vabadussõjas ning veidi iroonilisel kombel oli riigi esimeseks tunnustajaks Nõukogude Venemaa. Järgnes kiire areng ja moderniseerumine . Loodi diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning tasapisi tulid heakskiidud ka teistelt riikidelt. Siiski ei suudetud kaua demokraatlikku korda säilitada ning mindi kaasa sel perioodil Euroopas valitsenud trendidega. On raske öelda, kas Nõukogude Liidule mitte alla andes oleks Eesti iseseisvuse säilitanud, nagu seda Soome suutis, ent mis on olnud, seda ei saa muuta.
Nõukogude Liiduga ühinemine hävitas Eesti kui eduka väikeriigi. Aga siingi paistsime silma oma arenguga. Kuigi ekspordiga pidurdati majanduse kasvu, on siiski märgitud, et siin asus "Nõukogude lääs". Soome televisiooni ulatumine põhjapiirkondadesse aitas sellise hüüdnime teenimisele kindlasti kaasa. Meie praegune vabariik sai aluse võrreldes esimesega sarnastel asjaoludel. Vana režiimi kokkuvarisemine, võimuvaakum ning rahva ühtekuuluvustunne andsid üheselt mõista, et taasiseseisvus on ainuke ja õiglaseim valik. Nüüd sellele taastumisperioodile tagasi vaadates võime olla üsna uhked . Demokratiseerimine toimus kiirelt ja valutult. Oleme Euroopa Liidu ja Euroopa kui maailmajao täieõiguslikud liikmed. Meil on õigus kaasa rääkida tähtsate otsuste langetamisel, mis ei olnud sugugi nii võimalik eelmise vabariigi ajal. Ka ei ole nüüdisaja Eestis esinenud autoritaarse korra kehtestamist, mida on sageli eelmise puhul pahaks pandud, või kommunistliku riigipöörde katset, mis oleks toona võinud isegi õnnestuda. Ainukeseks suuremaks vahejuhtumiks lähiajaloos võib nimetada 2007. aasta pronksiöid, mis sisendasid paljudele eestlastele rahutust, ent siiski kindlalt maha suruti. Peale Esimest maailmasõda oli õhkkond ärev ning riikidevahelised tülid ei olnud saanud püsivat lahendust. Praegu aga suurriikide vahel meid ohustavaid lahkhelisid ei ole ja Eestit puudutavat sõda lähitulevikus ei ole vaja karta, suuresti tänu aina tihenevatele kaubandussidemetele ja globaliseerumisele.
Eesti on Euroopas nii mõnigi kord tähelepanu äratanud. On kiidetud meie kiiret väljatulekut majanduslangusest ning peaaegu olematut riigivõlga. Kuigi me võime teenida Euroopa silmis plusspunkte, peame seda võtma kui julgustust veelgi rohkem pingutama, mitte jääma loorberitele puhkama . Mis veelgi enam, need kiidusõnad põhinevad külmal statistikal ja peame nentima , et meie saavutused ei ole laiemas maailmas kuigi tuntud. Need, kes Eestist midagi ei tea, kipuvad ikkagi arvama , et me oleme "mingid venelased kuskil Ida-Euroopas". Seetõttu on otsitud palavikuliselt meie oma "Nokiat"; midagi sellist, mis iseloomustaks tervet riiki ja selle rahvast. Kandidaatideks on pakutud kord kõrgharidust, kord Skype 'i, kuid ehk ei peagi me kuulsust otsima kaubamärgi loomisega ? Eesti võiks olla hea näidiseksemplar täielikult isemajandavast riigist. Kuigi tihedad majandussidemed teiste maadega on kasulikud, muudab välismaise tooraine kasutamine meid sõltuvaks maailmamajandusest ja kriisi korral ei suudaks me toime tulla. Eesti riik areneb õiges suunas, kui ta panustab tänapäeval aktuaalsetesse valdkondadesse. Paljud on tunnustanud meie tõhusat infoühiskonda ning edusamme geenitehnoloogias. Kui suudame nendel aladel väljaõpetatud tööjõudu varustada piisava hulga töökohtade ja rahuldava tasuga, oleme vältinud väärtusliku inimressursi kadumist. Tulevikuvaated taas helgemaks muutes laheneb ka riigist väljarändamise probleem. Ükskõik kui palju meile mujal ei meeldiks, kodumaa-armastus on meisse sisse kodeeritud. Mis saaks meeldivam olla, kui näha, et kõik need tuhanded väljarännanud taasavastavad enda kodukoha?
Kui rääkida Eesti tulevikust , ei saa me mööda vaadata välispoliitikaga seotud küsimustest. Ei saa salata , et asume geograafiliselt üsnagi ihaldusväärsel maalapil. Maarjamaad on kimbutatud nii idast kui läänest ning paljude lahkhelide põhjus oli just siinsete alade valitsemisõiguse saamine. Investeerimine riigikaitsesse on vajalik, kuna meie selja taga seisvad NATO ja Euroopa Liit ei pruugi välisohu tekkimisel abi osutada võimalikult kiiresti. Välispoliitikas peame praegu tähelepanu pöörama ka territoriaalküsimustele. Viimase kahe aastakümne jooksul ei ole Eesti ja Venemaa siiani suutnud piirilepet sõlmida. Alad, mis Tartu rahu järgi kuulusid meile, võeti julmalt ära Nõukogude Liiduga ühinedes. Pärast taasiseseisvumist ei soovi Venemaa aga midagi kuulda endiste alade tagastamisest, vaatamata mitmetele läbirääkimiskatsetele. Hetkel eraldab mõlemat riiki kontrolljoon. Seetõttu ongi Eesti suure dilemma ees: kui piirileppele alla kirjutada pretensioone esitamata, saaksime seadusliku riigipiiri ning suhted Venemaaga paraneks, ent sellega ütleksime lahti Tartu rahust, mis justkui peaks veel jõus olema. Rahulepingu kehtetuks muutumine aga tähendaks, et ennesõjaaegset Eesti Vabariiki ametlikult ei eksisteerinudki ja seda, mida Nõukogude Liit tegi, ei saaks lugeda okupeerimiseks. Siinkohal lahkneb riigi ja rahva arvamus. Valitsuse jaoks oleks piirileppele punkti panemine ühest murest lahti saamine, ent paljudele eestlastele oleks see nende meelest äraandmine. Kuidas rahvale seda õigesti serveerida, on riigile jällegi raske probleem.
Seotus Lääne kultuuriruumiga on paratamatult meie ühiskonna ja elulaadi muutnud samuti läänelikuks. Kuigi Eesti majandus on läbi teinud kiire arengu, ei ole see veel kõrgelt arenenud riikidega võrreldav. "Kas sellist Eestit me tahtsimegi?!" - see sarkasmiga vürtsitatud küsimus on olnud paljude inimeste suudel, kui kuuldakse järjekordsest hinnatõusust või majanduslangusest. Tahes- tahtmata nurisetakse tagasihoidliku palga ja raskete töötingimuste üle. Demokraatia areng arvatakse olevat liiga aeglane ning soovitakse näha kiiremaid muutusi. Rahvas on arusaadavalt muutustele kõige vastuvõtlikum, ent ebapopulaarsed meetmed on sageli vajalikud. Kõige selle juures ei tohi poliitikud distantseeruda rahvast ning varjata oma tegevust või näidata seda ainult heas valguses. Demagoogia kasutamine ja rahva meelsusega mängimine ei ole kunagi hästi lõppenud. Majanduse arendamine võib olla nende probleem, ent ennekõike on riigi tulevik meie endi kätes. Uuringutest on aga selgunud , et eestlased on poliitika suhtes passiivsed ja kodanikualgatust on vähe. Me peame hakkama muutma oma suhtumist ning panustama rohkem aega kodanikuühiskonna arendamisse ja poliitilisse tegevusse. Kui rahvas lööb aktiivselt kaasa riigi poliitika kujundamisel, on võimalik korda saata nii mõndagi head. Rahulolematus valitseva korra ja heaoluga ei ole mitte ainult inimeste õigus, vaid ka nende kohustus, sest ainult nii on võimalik panna riiki arenema kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Riigi probleeme peavad poliitikud aga avalikult tunnistama ning inimestega suhtlema , et suurendada oma usaldusväärsust ning tekitada kodanikes soovi ise käsi külge panna.
Alles nüüd võib aru saada, kui noor tegelikult Eesti on, kõrvutades tänast iseseisvusaega ennesõjaaegsega. Paljud inimesed on tuleviku suhtes optimistlikud, kuna meie riigil on küllalt potentsiaali olemaks teistele eeskujuks. Aastate jooksul oleme arenenud kiiresti, lõimunud edukalt Lääne ühiskonnaga. See aga ei tähenda, et meie töö tehtud oleks. Oma paljukirutud "jonnakust" võiksime kasutada palju rohkem, et täide viia oma soovunelmaid ja anda oma panus Eestimaa paremaks muutmiseks. Lahtiseid otsi meie ühiskonnas siiski leidub ning nende lahendamiseks on selgelt vaja riigi juhtkonna ning selle elanike koostööd. Gustav Suits lausus 20. sajandi algul: "Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks." Nüüd, kus me juba tunneme end eurooplastena, peaksime uuesti vaatama oma koduõuele ning tõdema, et eelkõige on meie kohustus olla eestlased ja tunda uhkust selle üle.