Pagulaskirjandus (2)

Tallinna 32. Keskkool
Anna-Liisa Allas

EESTI, EKSIIL JA VÄLIS-EESTI

Teadusliku teksti refereering
Juhendaja :
Kerstin Vessik
Kernu 2008
SISUKORD
Sisukord………………………………………………………………………………..1
Sissejuhatus……………………………………………………………………………2
Kodanlik ja demokraatlik Eesti………………………………………………………. 3
Okupeeritud ja pagendatud Eestis……………………………………………………. 3
Välis-Eesti ja Kodu-Eesti……………………………………………………………...4
Üksainus Eesti…………………………………………………………………………4
Kokkuvõte……………………………………………………………………………..5
1
SISSEJUHATUS
Käesolevas töös tuleb vaatluse alla eesti pagulaskirjandus , mille valisin mõeldes lähenevale ajaloo eksamile ja kirjandile.
1940. aastaks kui eesti kirjandus oli arenenud moodsa Euroopa kirjanduse tasemele oli meid võetud ka 20. juulil Nõukogude Liidu koosseisu. Selle tulemusena olid paljud meie intellektuaalse eliidi moodustanud inimesed sunnitud oma töö jätkamiseks kolima välismaale. Need Eestist lahkunud kirjanikud ei olnud nõus olema pideva kontrolli all ega tahtnud ülistada riiki, mille juhte ja parteisid ei sallitud. Kirjandus oli muutunud vaid propagandavahendiks ning kirjanikeil ei lastud kirjutada seda, mida nad tegelikult mõtlesid.
Alates aastast 1944 hakkaski eesti kultuuri koldeid moodustuma üle kogu maakera, näiteks Inglismaal, Rootsis, Kanadas, Austraalias jm. Kunagi varem ei olnud tekkinud nii täielikku isolatsiooni Eestis ja mujal maailmas viljeldava eesti kultuuri vahel. Sellele pani aluse just Nõukogude Liidu ja läänemaailma jäik poliitiline vastasseis, mis välistas normaalse kultuurivahetuse, ningka Eestist põgenenud inimeste arvukus, kelle hulgas oli suur osa intellektuaalset eliiti.
Kui pärast 1905. aasta Vene revolutsiooni olid paguluses olnud tekstide või taieste autorid, siis pärast 1944. aastat olid pagendatud lisaks ka pagulusse läinud autorite looming. Kommunistlik ja natsionaalsotsialistlik totalitarism talus pigem isikut, kui tema keelt, sest ta oli juba kogenud, et isikust rohkem maksab massikommunikatsioon. Kõnelesid ju kirjanikud siiski kodumaa ajaloost ja oludest enne II maailmasõda, lisaks loomulikult kodumaalt põgenemisest, argipäevast asukohamaal ja piiblitemaatikast. Ei tulnud kõne allagi, et näiteks Rootsis elav Karl Ristikivi avaldanuks oma romaani Hingede öö 1953. aastal Tallinnas. Muidugi jõudis see teos nagu teisedki mõne aja pärast üksikeksemplaridena Eestisse, kus teda kultuuriringkondades käest kätte laenates loeti.
Kui 1960. aastate teisel poolel ja 1970. aastate algul lasti Eestis ajalehe järjejutu või eriraamatuna ilmuda mõningaid väljavõtteid pagulasproosast, siis olid need enne sõda tuntuks saanud autorite keskmiselt kõrvaliste tööde ümbertrükid, milles ei väljendunud pagulaskirjanduse esteetiline ja eetiline põhipinge. Need olid enamasti varustatud saatesõnaga, kus oli näpuga ära näidatud, et see siin on pagulaskirjandus, meie omakeelne võõras. Erandina ilmus 1971 . aastal Rootsis elava Elmar Õuna romaani Männi ja Suits esmatrükk, argumendiks poolehoid klassivõitlusele ja teose finaal; karistuseks ei võetud teda 1973. aastal aga pagulaste kirjanduslukku. Vähe trükiti maailmas ka Eestis elavate autorite töid, aga nende algväljaanded olid sealsete ideoloogiliste piirangute puudumise tõttu seal hõlpsasti kättesaadavad.
KODANLIK JA DEMOKRAATLIK EESTI
Ametlik nõukogude ideoloogia proovis Eesti ja lääneriikide eesti kultuuri vastandada leninlikust printsiibist lähtudes, mille järgi igas rahvuskultuuris on kaks vaenulikku kultuuri: kodanlik, mida esindas emigrantlik eesti kultuur läänes ja demokraatlik-sotsialistlik, esindajaks eesti kultuur Eestis. “Emigrantliku” kirjanduse “ peaspetsialist ” Endel Sõgel on öelnud, et pärast eesti kodanluse poliitilise võimu ja majandusliku jõu purustamist jäid järgi kodanluse riismed, kes viisid senise rahvusliku reetmise lõpuni. 17 välismaalse siirdunud kirjanikust olevat 13 teeninud sõja ajal Saksa okupante. Keskmise põlvkonna 14 esindajast, kes said kirjanikeks juba läänes, olid Sõgla andemeil natse teeninud 10. (Akadeemia 2008 : 2259)
Võib öelda, et kui emigrantlik kirjandus oleks emigrantliku kirjanduse ladviku mõju alt vabanenud, siis oleks ta võinud jõuda massitiraažide kodumaa lugeja ette. Seda siiski ei juhtunud. (Akadeemia 2008 : 2260)

OKUPEERITUD JA PAGENDATUD EESTI
Eestist eemale siirdunuid kiusas algusest peale küsimus, kas käituda kui pagulane , lihtsalt inimene või välismaa eestlane (Akadeemia 2008 : 2260 ).
“ [---] Välismaal olles tuleb jääda eestlaseks eksiilis s.t säilitada oma kultuuriline järjepidevus võõras ümbruses ja jätkata vastupanu poliitilisele võõrrežiimile kodumaal. Eesti kultuuri vältimatuks eeltingimuseks on iseseisev rahvusriik, ning kultuuritöö paguluses. [---] Üks peamisi põhjuseid, mis pagulasatitüüde tagant kihutab , on see, et isegi rahvusvaheline õigus tunnustavat õiguvastaseid annektsioone, kui asi jõuab aegumise või alistatud rahva vaikiva nõusoleku faasi. Seetõttu tuleb vaibumatult avadada vastupanu, avaldada survet , ükskõik kui lootusetu see ka ei näiks.” (Akadeemia 2008 : 2260)
Etnoloog Ilmar Talve väärtustab teadlikku pagulashoiakut. Tema jaoks on see kultuurilise alalpüsimise selgroog võõrsil. Talve on veendunud, et eestlase sihiks peab olema naasta poliitiliselt ette valmistatud Eestisse, et säilitada kultuurilist sidet kodumaaga. (Akadeemia 2008 : 2261)
Karl Ristikivi arvab, et kirjutada saab hästi igal pool ja ainel. Tema jaoks ei soodusta teadlik pagulashoiak maailmakirjanduslikku taset, kirjutamisel tuleb seda nimelt tõrjuda ning seepärast katsetaski ta kirjutada Rootsi keeles. Ristikivi hoiak kirjandusest kõneldes varjab ehk siiski ka veidi süümepiinu. Identideetiküsimus, kas olla pagulane, eestlane või inimene kummitas kogu välismaist kultuuri. Pagulasteadvus muutus kohustuseks säilitada austust oma mälu ees ning mitte reeta oma Eestit, aga inimesena nõudis see kohanemist ja loometööd ei soodustanud. (Akadeemia 2008 : 2262)
Hruštsovi-aegsel sulaperioodil kerkis esile küsimus, kas külastada Eestit või mitte. Osale tundus see loomulikult nõukogude võimu tunnustamisena. Teised toetasid aga iga pingutust tihedamate kontaktide suunas. Ajaloolane Aleksander Loit on aga öelnud, et eesti keeles tuleb kirjutada niikaua, kuni Eestis elab eestlasi. Seetõttu tulebki “koduseid” hoida, toetada, ning neid külastada, sest pagulasühiskonna olemasolu sõltub ju eestlaste olemasolust Eestis, mitte vastupidi. (Akadeemia 2008 : 2263)
Paljud leidsid, et eesti kultuur saab sündida vaid välismaal ning, et Eestis tegutsevad kirjanikud ja kunstnikud on kõik kommunistliku ideoloogia teenrid . Oma intelligentses vormis märkis pagulaskultuuri mõiste siis seda, et lahkunud kultuuriinimesed ei näinud siin ellujäämise ja eneseteostuse võimalusi. ( Akadeemia 2008 : 2264)
VÄLIS-EESTI JA KODU-EESTI
1960. aastatel leidis üha rohkem kandepida nn. Väliseestluse ideoloogia, millesarnane mõiste oli juba käibel kahe maailmasõja vahelisest ajast. Näiteks peeti 1928. aastal Tallinnas esimest väliseestlaste päeva ning asutati Välis-Eesti Ühing. Stockholmis anti välja nt. Ajaleht Välis-Eesti. (Akadeemia 2008 : 2265)
Terve hulk inimesi ei teinud ega tee ka praegu vahet pagulaseesti ja väliseesti mentaliteedi vahel. Ühiseesti kultuuritöö tegija Hellar Grabbi samastab mõisted “pagulane” ja “väliseestlane” öeldes, et väliseestlased on need , keda nõukogude pruugis kutsutakse emigrantideks ja Välis-Eestis pagulasteks. (Akadeemia 2008 : 2266)
Olemas on aga ka väga teadlikke pagulasi ja väga teadlikke väliseestlasi, kes neil mõisteil selget kultuuripoliitilist vahet teevad. Walter Rand on kirjutanud, et meie väljaspool kodumaad oleme väliseestlased. Teatud hinnangu alusel on mõned meist pagulsed, teised aga sünnilt nt. Kanadalased, kel väliseestlastest vanemad. Üks näide on ka see, kus väliseestlasteks peetakse neid, kes vabatahtlikult valisid elukoha välismaal, pagulased aga kolkapatrioodid. (Akadeemia 2008 : 2267)
Väliseestluse tugevnemine on tingitud esiteks sellest, et stalinistliku terrori lõppedes hakkas eesti kultuuri erksam osa paiknema geograafilises Eestis ning läänes kasvanud põlvkonnad ei tundnud end seal enam poliitiliste pagulastena (Akadeemia 2008 : 2267) .
Väliseesti ideoloogias seati esiplaanile geograafilisest asupaigast sõltumatu kultuuriline ühtekuuluvus. Öeldi, et iseseisev riik on kena, kuid selle selle saavutamatuse korral ei ole põhjust nõuda, et unustaksime oma rahva ja kultuuri. Nii käis siiski läbi mõte omariikluse “saavutamisest”, sõnast, mis pagulaseestlaste mõistesüsteemis oleks olnud tabu. (Akadeemia 2008 : 2270)
Väliseesti ideoloogia kõige avatumaks lavaks said nn. Metsaülikoolid. Metsaülikoolides peetud loenguis taotleti anda terviklik pilt eesti keelest Eestis ja mujal maailmas, nii eilses kui tänases vaates, ning viia see eesti päritolu noorte laiadesse ringidesse Läänes parimate õppejõudude osavõtul. Metsaülikoolidega algatatud ellusuhtumine oli väliseestlaskonna suursaavutus, ilma selleta oleks osa eestlust tänases maailmas välja surnud. ( Akadeemia 2008 : 2271)
ÜKSAINUS EESTI
1980. aastate lõpul kujunes ideoloogiliseks sõlmküsimuseks, mitu eesti kirjandust siis olemas on, kuigi küsimus oli retooriline . Vähemalt teoreetiliselt võeti suund eesti kultuuri globaalse ühtsuse rõhutamisel, mööndes, kuid proovides ka ületada lõhet Eesti ja Välis-Eesti vahel. (Akadeemia 2008 : 2273)
Ühtluse taotlustes võidi jõuda isegi väliseesti mõiste eitamiseni, sest see seostas kultuuri ühe osa otsekui poliitilise välistatusega. Kuulutati küll, et eesti kirjandus on üks, aga samas eraldati väliseesti kirjandusega, s.t eesti kirjanduse sisemise Teisega ning ühtlasi millegi muu kui lihtsalt ühe ja jagamatu eesti kirjandusega (Akadeemia 2008 : 2274)
Eesti keel on väike keel ja seetõttu pole raske käsitada eestikeelset toodangut kogu maakera ulatuses eesti kirjandusena. Kui me kunagi sadade aastate pärast vaatame oma 20. sajandi kultuurilugu eemalt, siis pole enam tõepoolest tähtis, mis toimub eksiilis ja mis okupatsioonis. Siis kaotavad mõisted “pagulaseesti” ja “väliseesti” lõplikult oma mõtte. (Akadeemia 2008 : 2275)
KOKKUVÕTE
KASUTATUD KIRJANDUS
Undusk , Jaan 2008. Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: Väike mentaliteedilugu. - Akadeemia nr 10, 2257 -2286