Jüriöö Ülestõus (0)

Jüriöö ülestõus 1343-1345
 

SISSEJUHATUS

 Jüriöö ja jüripäeva omaaegne tähendus ning kombestik on tänapäevaks enamvähem ununenud, kuid ometi tähistame jüriööd aastast aastasse igal kevadel. Põhjuseks on ligi kuus ja poolsada aastat tagasi, 1343. aasta jüriööl alanud eestlaste suur ülestõus, Jüriöö ülestõus, Eesti vanema ajaloo üks kõige tuntumaid ja südamelähedasemaid sündmusi. Loodetud edu ja vabadust ülestõus sellest osavõtjaile ei toonud , kuid kaugemast perspektiivist vaadatuna ei jäänud ta sugugi tulemusteta.
 Miks 23. aprill
 Jüripäev oli talurahva tegeliku elu üheks olulisemaks tähtpäevaks aastas. Sellega algas õieti talurahva elus uus aasta, talutööde suvine ehk välistööde ajajärk, alustati tavaliselt põllutöid ning lõppes karja laudaperiood. Jüriöö valimine feodaalidevastase ülestõusu alustamise momendiks võis järelikult olla lähedane ja arusaadav just talupoegadele. Uut välitööde järku tahtis talurahvas alustada vabana feodaalidest, sealhulgas ka teotööst mõisapõldudel. Jüripäeva kommete hulka kuulus jüritule põletamine, mis oli ka ühendatud karja kaitsmisega. On teateid ka paugutamisest ja muu kära tegemisest jüritulede juurde. Märgutule süütamine sellisel ööl võis olla ülestõusnute osavaks võtteks, millega saadi asjassepühendatuile anda signaal , ühtaegu vältides vastuabinõude kiiret tarvituselevõttu sakslaste poolt ning võimaldas tabada viimaseid ootamatud isegi sel juhul, kui nad kuulsid kära ja nägid tulede süttimist, sealhulgas põlevate mõisate kumasidki.
 Võitluste laienemine
 Harjulaste edukus vasallide ja sakslaste ründamisel kandis vabadusvõitluse laine edasi Läänemaale ja Saaremaale. Kroonik Hoeneke on kirjutanud edasiste sündmuste kohta järgmist: „Mõne päeva pärast peale seda lõid ka läänlased kõik sakslased surnuks , keda nad leidsid , nagu see oli sündinud Harjus , läksid ja piirasid Haapsalut ja hukkasid 1800 inimest, noort ja vana. Selles hädas põgenes, kes põgeneda sai. Nii tulid mehed, naised ja lapsed alasti ja palja jalu joostes Paidesse ja teatasid foogtile sellest halastamatust tapmisest, mis oli harjus sündinud. Nii tulid edasi ka kirjad Läänemaalt, mis olid sama sisu. Sellest kirjutas foogt ruttu ordumeistrile.“Eestlaste vastuhakkamise siirdumine Läänemaale oli juba osaliselt puudutamas ka ordu alasid, sest piiskoplik Läänemaa oli tavakohaselt nagu kõik piiskoplikud alad ka ordu maakaitse all. Peale selle osa valdusi Läänemaal kuulus otseseltki ordule. Ordumeister ise aga viibis sel ajal sõjas venelaste vastu ja oli parajasti Irboskat piiramas.Renneri kroonika kirjutab sündmustest nii: „Meister saatis kohe ühe orduvenna, kes keelt oskas, eestlaste juurde ja laskis teda öelda, et see suur tapmine , mis nad on korda saatnud, on talle teatavaks saanud; nüüd tahab ta pühapäeval, peale püha ristipäeva (4. mai) tulla Paidesse, sinna peavad nad ka oma saatkonna läkitama, ta tahtvat järele vaadata, mis põhjused neil on selleks äralangemiseks, ja kui süü sakslaste juures asuvat, siis tahtvat ta selle eest ise hoolitseda, et kõik asjad uuesti heaks peaksid saama. See meeldis eestlastele hästi.“Tõenäoliselt orduga läbirääkimistesse astudes ei pidanud eestlased silmas üksnes kokkuleppele jõudmist edasise rahu ja võitluste küsimuses, vaid ka Eesti alade minemises ordu alluvusse. Rängast ikkest kannatanud talupojad nägid ordu alla kuulumises helgemat tulevikku. Küsimus seisnes ainult selles, millistel tingimustel maa ordu alla läheb. Vähemalt eestlaste suhtes pidi seda asja osaliselt otsustama Paide läbirääkimine ordu ja eestlaste vahel.
 Võitlused ordu vastu
 Ordumeistri reetlikkus ja eestlaste kuningate tapmine jäi esialgu saladusse ning seda püüdis ordu ära kasutada. Ta suunas oma väed Tallinna lähistele. Lähipäevadel ründas ordu vägesid mitu väikest eestlaste salka, kuid kõik said hävitavalt lüüa. Esialgu tundus edukas eestlaste pealetund Põltsamaa foogtile, kes ordu vägedest pool penikoormat eemal oli. Kuid peagi saabusid viimased Põltsamaa foogtile appi ning eestlased pidid sohu taganema. Rüütlid läksid jalgsi sohu ning eestlased kandsid hävitavaid kaotusi. Seejärel piirati soo ümber ning eestlastele lubati armu anda, kui nad soost välja tulevad. 15 eestlast andsid alla ning neile anti armu. Järelejäänud 1600 eestlast hukati soos .Ka Sõjamäe lahing toimus soos. Eestlased olid teada saanud allumistingimuste tagasilükkamisest ordumeistri poolt. Sõjamäe rabas peetud lahingus hukkus 3000 eestlast. Legendi järgi olevat Tallinnast tulnud mitmed surnuid vaatama. Üks paljas ja verine eestlane olevat üles hüpanud lahinguväljal ning püüdnud linnakodanikku ära tappa. Rüütel, kes seal samas oli, seganud aga vahele ning tapnud viimse eestlase lahinguplatsil maha.
Rootslased ja venelased  
Tallinna piiranud eestlaste lüüasaamise järel tekkis kokkulepe Taani ülemate ja ordu vahel. Taanlased andsid endid ordu kaitse alla. Ja mitte ainult eestlaste vastu, sest vahepeal sai ordumeistrile teatavaks, et eestlased ootavad rootsi abivägesid. Kroonik Renner teatab, et eestlased juba võitluste algjärgul läkitanud saadikud abipalvega Turu foogti juurde, sest nad kandsid kõigepealt hoolt, et neil oleks võõrast abi, sest nii ei võinud nende valitsus kaua püsida. Kui tema(foogt) nüüd tahab neile anda head nõu ja abi, siis tahavad nad temale alamaks olla. Nad on Tallinna piiranud, seda tahavad nad temale üle anda ilma mõõgahoobita. Foogt lubas, et ta saab varsti suure väega nende juures olema. Siis tulid saadikud uuesti rõõmuga Tallinna alla, tuues teate, et foogt tuleb varsti suure väega.Taani kuningavõimu esindajate ja ordu vahelise kokkuleppe järgi anti kogu Tallinna linn senisele Viljandi komtuurile Gosvin von Herikele üle, kes sai ühtlasi Viru asehalduriks. Õiguslikult astus von Herike seega esialgu Taani kuninga teenistusse. Ordu pidi oma kulude eest saama ka tasu. Ordu appitulekuga ja Tallinna langemisega ordu kätte oli sõjaline küsimus eestlaste kahjuks otsustatud. Ordumeister sai nüüd mahti abistada Läänemaa alluvaid ülestõusu mahasurumisel.Peagi jõudsid kohale Soomest rootsi abijõud. Turu foogt sai sadamas teada, et eestlased lüüa saanud ning vihastas selle peale. Ta asus Tallinna raega läbirääkimisi pidama ning nõudis luba maaletulemiseks. Siin teadvustas von Herikele, et kuna Rootsi ja Taani on sõjajalal, siis tahab tema kohapeal kätte maksta oma kuninga eest. Kuid pikapeale suudeti siiski rahu sõlmida ning rootsi väed lahkusid.See kokkulepe hävitas eestlaste väljavaated rootslastelt abisaamiseks. Kas eestlased ka mujalt liitu otsisid või lootsid , on jäänud selgusetuks. Küll räägib üks saksa allikas, et kaks eestlast olevat Harjust tulnud Pihkvasse ja teadvustanud venelastele, et nad olevat Harjus maha löönud kõik sakslased ühes meistri ja orduvendadega ja valinud endile kuninga, nii et kui venelastel aga tahtmist on, võiksid nad maa kätte saada.Tegelikult tungisidki vene väed 26. mail Pihkvast Irboska kaudu Tartu piiskopkonda. See oli nähtavasti vastusõjakäik ordu ja Tartu piiskopi äsjasele pealetungile Pihkva vastu. Oma iseloomult oli see röövretk, mis kiire ajaga 5 päeva kestel ära käis Otepää all, nii et, nagu venelased isegi teatavad, ei olnud aega sadulast maha tulla. Saksa teatel olnud venelaste vägi 5000 mehe suurune. 
 Jüriöö tagajärjed
 1343. – 1345. aasta sündmused on Eesti keskaja tähelepanuväärsemaid sündmusi, mis sügavalt mõjutasid edaspidist ajalookäiku. Põhja-Eesti vabadusvõitluse otsesteks tulemusteks olid eeskätt olulised muutused Eesti territooriumi riikkondlikus kuuluvuses. Olude survel sattus Harju-Viru juba võitluste puhkemise järel varsti tegelikult ordu juhtimise alla. Marienburgis müüs Taani kuningas Valdemar IV kõik oma õigused Eestimaa kohta Saksa ordule.Peale meie maa välise ajalookäigu on Põhja-Eesti vabadusvõitlused ääretu palju mõjutanud ka eesti rahva sisemise olukorra ja rahva saatuse kujunemist. 1343. aasta jüriööl püüdsid eestlased viimast korda kaela sirgeks ajada. Rahvas ja rahvajuhid püüdsid meie ajaloole anda teist suunda. Paludes appi Rootsi-Soome võimusid olid püüdnud nad meil ühiskondlikku arengujoont suunata vähemalt nii nagu Soomes.Vabadusürituse nurjumine tähendas eestlaste rahvusorganismile suurt aadrilaskmist. Juhtivam element langes. On arvatud, et eesti soost vasallide arvu vähenemine pärast 1343. – 1345. aasta sündmusi on seletatav vahest sellega, et paljud neist tapeti , kuna nad võisid vabadusliikumisega kaasa minna võõraste vasallide vastu. Ka üldine langenute arv ei olnud väike.Oli toimumas eestlaste tugevam sidumine mõisavõimuga ja tööga mõisapõllul. Aegade jooksul arenes välja kõigepealt sunnismaisus ja lõpuks pärisorjus. Jüriöö ülestõus oli eestlaste viimane püüd muuta asjade sellist käiku, kuid paraku see üritus luhtus. Edasised vastuhakud pole olnud enam vabadusvõitlused kui sellised, vaid pigem mässud. Jüriöö ülestõus murdis rahva vaimujõu nii mõnekski sajandiks , kuid omamoodi uhked oleme me siiani selle üle, et suutsime enne murdumist pead tõsta ja näidata, milleks me, eestlased, võimelised oleme.

KOKKUVÕTE JA OMAARVAMUS

 Referaadis sai räägitud üldisematest sündmustest seoses Jüriöö ülestõusuga. Kindlasti oleks rääkida veel palju, kuid paraku on materjalid kohati vaieldavad ning tõeste arvude ja väideteni jõudmine võtaks kauem aega ja nõuaks rohkem arutlemist, kui siinkohal referaadiks tarvilik oli, pealegi küündiks see juba siis uurimustöö valdkonda.Jüriöö ülestõus püsib eestlaste mäludes veel pikka aega. Muistne eestlane kangastub meie silme ette kui jõuline ja teotahtega inimene, kes igatseb vabadust ja priiust. Vaid seda on meie esivanemad tahtnud ja ometigi ei ole nad seda enamasti tunda saanud, sest Eesti on olnud läbi aegade erinevate maade ja rahvaste vallutusobjektiks. Kuid eestlaste vaimu on raske murda. Asjata ei ristitud Eestimaad ka Maarjamaaks, mis näitab, et ristiväed Jumalale eriti tänulikud olid, kui siinsed rahvad lõpuks alistatud said.Harju mässu ehk Jüriöö ülestõusu algus oli paljutõotav – kõikjal leegitsesid mõisad ja kirikud, eestlased olid täis võitlusiha ning silmapiiril nähti juba kauaigatsetud vabadust. Kuid miski muutus ning õnn pöördus eestlaste vastu. Taas tuli langeda võõrvägede raske ikke alla hoolimata suurest eeltööst ning rohketest ohvritest, mis toodi eestlaste poolt ülestõusu õnnestumise nimel.Olgugi, et ülestõus ei õnnestunud, püsib see omamoodi soojas südamesopis vist küll igal eestlasel See andis jõudu pidada vastu pea seitsesada aastat orjapõlve ning kui võimalus tekkis, siis ka taas üritada raiuda tee läbi võõrvõimu iseseisvusele ja vabadusele. Nüüd, elades Eesti Vabariigis, oleme saavutanud vabaduse ning sõltumatuse – ehk on siingi oma teene Jüriöö ülestõusnute vaimude kihutustööl eestlaste südametes?