Olla nagu kõik või jääda iseendaks (8)

Olla nagu kõik või jääda iseendaks
See on küsimus, mis sobib esitamiseks kõigil tasandeil – indiviidist tervete riikideni välja, alguse saab kõik aga üksikisikust ning tema väärtustest, suhtumisest ja teadlikkusest. Enesemääratluse küsimus on psühholoogiline probleem, mis globaliseerumise ning üleilmsete moetrendide, massikultuuride ja väärtushinnangute väljakujunemise tingimustes loob üha enam kõneainet. Inimeste suutlikkus öelda „ei“ või „jah“ vastavalt oma äranägemisele ning omada originaalseid vaateid jt jooni on ideede paljususe ja seega kogu ühiskonna arengu üks põhialus. Originaalsust aktsepteeriv ja hindav ühiskond on pea alati nii kultuuriliselt kui majanduslikult loovam ja ideerohkem - oluliselt rikkam ja arenenum ühiskonnast, kus käsitletakse tavalisust ja kõlbelisust sünonüümidena.
Infoajastul on inimestel läbi teabekanalite väga lihtne leida hulgaliselt ideaale ja eeskujusid , kellega soovitakse sarnaneda , pöörates samas enese leidmisele vähem tähelepanu – ei teata, kes ollakse ja mida tahetakse, pilt endast on sageli ebaselge . Tunda end kindlalt iseendana on edu võti, selleks mittesuutelised inimesed üritavad aga tihti ekslikult leida kindlustunnet läbi sarnanemise teistega , mida nad ei saavuta. Enesekindel inimene ei tea mitte ainult oma tulevikusoove, vaid kes ta on ka hetkemomendil, hinnates ja austades end sellisena. Nii saab ta tunda end vabalt ka tähtsatel ja vastutusrohketel hetkedel, mis edu tagabki. Liigne enesekriitilisus ja kammitsasolek iseendale esitatud ülemääraste nõudmiste tõttu viib eneseusu kaotamiseni ja ebakindluseni ning sealt sünnib reeglina ebaedu , kuigi kergelt kriitiline pilk enda suhtes võib vahest vajalik olla. Enesekriitilisuse ja –kontrolliga üledoseerimine aga paneb oma võimetes kahtlema, millega kindlasti praeguses maailmas edu ei saavuta.
Olla nagu kõik võib tähendada suure hulga enesele iseloomulike joonte kõrvaleheitmist, mis iga inimese erinevaks muudavad, samas tihti ei aktsepteerita üksteise erinevusi. Ka teistest eristumisega on muidugi võimalik liialdada, mida eeskujud ja trendid peavadki ära hoidma, kuid inimestel on komme kritiseerida sageli ka ilma mõjuva põhjuseta, lihtsalt kuna keegi ei ühti nende isiklike ideaalidega piisavalt. Püüd kriitikat vältida on aga peamine põhjus, miks originaalsus tihti sedavõrd mõttetult minetatakse, eriti avalikul tasandil. Nii aga unustab inimene, kes ta on ning mida elult soovib – ta ei saa kunagi niivõrd edukaks kui ta oleks saanud oma isikupära väärtustades, sest neis joontes peituvad tihti anded ning eeldused. Kuni neid omadusi endas ei nähta või ei taheta tunnistada, on ka ettekujutus tulevikust väga udune. Ehk teisisõnu - nägemaks oma tulevikku selgemalt, peab inimene kõigepealt iseend põhjalikumalt tundma.
Kindlasti on sõprade hulgas huvide ja eelistuste ülevõtmine täiesti normaalne, isegi mõneti positiivne, kuid elades vaid ühiskonna põhivoolu trendide ja eeskujude järgi läheb kaduma osa inimese loomingulisusest ja tahtest seda teistega jagada. Loomingulisus kui isikuomadus jääb selliste väärtushinnangute puhul ka üldisemalt ühiskonnas tagaplaanile ning paljudele ei jõua kohale, et tegu on omadusega, tänu millele inimkond oma arengult üldse sedavõrd kõrgele tasemele on jõudnud. Inimese võime toimida uudsel viisil mistahes olukorras ja leida probleemidele lahendusi sõltub tugevalt tema loovast intelligentsist. Võib enam-vähem kindlalt väita, et tulevikus loomingulisust enam väärtustama hakatakse. Seda juba tehakse – arenenud riikides pannakse kasvatuses, hariduses ning töökorralduses loovuse arendamisele juba väga tugevalt rõhku, erinevaid isiksusetüüpe üritatakse arenenud ühiskonnas parimal viisil ära kasutada. Kui rääkida hetkelisest majanduskriisist, siis ideekriis on samuti väga sobilik sõna selle olukorra iseloomustamiseks.
Tulles tagasi ühiskonnas aja jooksul tavaks saanud suhtumise juurde originaalsusse, peab kindlasti rõhutama kriitika olemust ühiskonnas, mis mõjub indiviidi soovile isikupära säilitada kas julgustavalt või allasuruvalt. Kriitikat on kahte tüüpi: vaenulik ja suunav kriitika. Edasiviivaks, nagu kriitikat peetakse, võib nimetada vaid viimast, mis juhib kritiseeritu tähelepanu nõrkadele kohtadele, millega võiks enam tegelda , ning headele külgedele, mis on lootustandvad. Kriitika peab olema argumenteeritud ja selle eesmärgiks peab olema nõu andmine, mitte maine ja kindlustunde kahjustamine . Sõim, pilked, sihipärane vigade otsimine, ühesõnaga sopaloopimine kõikvõimalikel viisidel eesmärgiga kellegi mainet ja enesehinnangut kahjustada – see on iseloomulik joon eriti arengumaade ühiskondadele: inimesed, kes kritiseerivad kritiseerimise pärast, rahuldamaks oma „vargamäe sündroomi“ põdeva ego vajadusi. Neid on arengumaades rohkem ja tänu neile kohtab seal ka vähem originaalsust ja uusi innovaatilisi ideid. Paljus tänu neile pole ka Eesti siiani leidnud oma nišši.
Eesti ajalugu sisaldab kahe põlvkonna pikkust perioodi kus võõrvõimud keskendusid äpardunud ühiskonnamudeli ehitamisel inimeste vaheliste erinevuste kõrvaldamisele. Eesti ühiskonna mõtleva osa kõrvaldamine oli nagu kanalt pea võtmine. Iseendaks jäämisest ei olnud siin juttugi, inimene oli ainult pisike osa süsteemist. Ka eestlaseks jäämist püüti igati tõkestada ja on ka öeldud, et eestlased on praeguseks mõneti slaavistunud. Ühiskonna ülesandeks anti vaid omale uue tööjõu kasvatamine , millesse suhtuti nagu loendamatusse massi. Individuaalsust ei väärtustatud ja tänu sellele ei leidnud paljude inimeste tugevad küljed kasutust , mis viis tööviljakuse languseni ja innovatsiooni puudumise ehk stagnatsioonini. Kõrgemalt antud käsud olid ebapädevad ja käpardlikud, nende tulemused viletsad. Selle perioodi tagajärgi leiab Eestist praeguseni – meil on väga õhuke kultuurikiht. Talupojakultuurist iseseisva kõrgkultuuri arendamisele tõmmati viiekümneks aastaks kriips peale. Me ei ole siiani õppinud oma arvamust piisavalt teiste seas avaldama – nii Eesti riik kui eestlane. Ikka veel tundub, et riik pigem peab rahva arvamust välja meelitama kui rahvas seda riigile peale sunnib.
Erinemine teistest on inimese isiksuse ning loomingulisuse väljendus, isikupära mahasurumine mahtumaks paremini ühiskonna poolt seatud kitsastesse raamidesse ei too tihti positiivseid tagajärgi. Et elus läbi lüüa, peame end võimalikult hästi tundma ning mitte püüdma erineda sellest, kes me loomult oleme. Mõne kohta muidugi võib jälle öelda, et ta on loodud probleemseks ja ei saagi ilma muutumata hakkama. Oluline pole muidugi ainult jääda iseendaks, vaid ka austada teise inimese püüdlust teha sama - ainult nii aktsepteeritakse meid sellisena, nagu oleme. Mida suurem osa meist suudab elada eristudes üksteisest selgemini kui isiksused , seda mitmekesisem, huvitavam ja ka arenenum on meie maailm – nii väliselt kui sisemiselt – ning seda edukamad ja enesekindlamad oleme oma saavutustes.
Uusi ideid ei aktsepteerita pelgalt kuna need ei ole üldlevinud.
- see on ideoloogiline stagnatsioon. Ning sellise suhtumisega inimeste keskel on väga paljudel keeruline iseendaks jääda. Inimene õpib kogu elu ning ka terve inimese mõtteviis muutub ja areneb kogu tema elu vältel, kurjast on seda fakti ignoreerida.
Oluline pole ainult jääda iseendaks, vaid ka austada teise inimese püüdlust teha sama.
Tegu on puhtalt enesekindluse temaatikaga, täpsemalt inimese võimega toimida vastavalt nö südame häälele ning samas säilitada kindlustunne ja teiste poolne lugupidamine ühiskonnas
Infoajastul on inimestel läbi teabekanalite väga lihtne leida ideaale ja eeskujusid, kellega soovitakse sarnaneda, kuid enesele pööratakse selle veelgi vähem tähelepanu – ei teata, kes ollakse ja mida tahetakse, suur osa muidugi lihtsalt arvab end teadvat. Et iseendiks jääda oskavatest ja ka soovivatest inimestest koosnev ühiskond on aga märksa mitmekesisem ja loomingulisem nii arvamuste kui ideede poolest ja tänu sellele nii kultuuriliselt kui majanduslikult rikkam, on arenenumad riigid juba loomingulisuse ja isikupära maksimaalse ärakasutamise luubi alla võtnud, seda nii kasvatusmeetodites, haridussüsteemis kui töökorralduses. Küsimus on enesekindluses - kas inimene suudab säilitada kindlustunde olles tema ise ning öelda „ei“ või „jah“ vastavalt nö südame häälele, mitte pelgalt soovile kuhugi paremini sulanduda.
Olemine enda moodi
Rääkides teistele meeldimisest
Inimene, kes suudab öelda „ei“ või „jah“ vastavalt nö südame häälele, mitte pelgalt soovile kuhugi paremini sulanduda, on alati ühiskonnaliikmena tegusam.
Inimene, kes armastab iseennast , armastab ka neid, kes ei armasta teda. Eestlane ei armasta iseennast, (isegi kohati häbeneb end*) => vargamäe sündroom, maniakaalne vajadus näha kõiki ümbritsevaid kui konkurente, end nendega kõiges võrrelda ning olla neist kõige tühisemais asjuski üle, et siis hiljem sellega uhkustada – teiste ebaõnne üle irvitatakse ning edukuse peale vihastatakse, mis muudab need „konkurendid“ kergel viisil vaenlasteks. Originaalsel viisil nad vaimselt vähearenenud ühiskonna kritiseerimisvajaduse tõttu tunnustust ei saa – ainult tõestades end milleski , mis kõigi puhul mõõdetav on, näiteks teiste „ületamine“ omatava eseme hinna osas. See on ebakindla ja rahulolematu inimese alaväärsus ja hirm oma maine pärast teiste hulgas, mida üritatakse parandada kõige harjumatu kritiseerimise ja teiste ületrumpamisega materiaalses vallas. Konkureerimisvajadus võib muidugi olla mõnele stiimul, kuid see hävitab ühiskonnas rohkelt inimsuhteid ja väärtushinnanguid – kahju on märksa suurem kasust.
*omadused, mida pärandatakse juba ammusest ajast saadik põlvest põlve iseenda teadmata
Sõna „imelik“, selle tõlgendamine