Sündmused muudavad inimest (0)

„Sündmused muudavad inimest“(Alexandre Dumas )

Tänapäeva inimene, homo sapiens sapiens, on välja arenenud paljude aastatuhandete jooksul. Läbi aegade on toimunud palju sõdasid, kriise ning muid inimkonna ühtlast tegevust halvanud sündmusi. Kuigi meie kodumaa, Eesti, on veel lapsekingades, on ta oma geograafilisele asukohale ning piirinaabrite poliitikale osa saanud suurtest, maailma mastaabiga probleemidest. Kuidas on maailmas toimunud sündmused mõjutanud Eestit ja siinseid inimesi aja armutul möödumisel?
Kuni 19. sajandini olime me igapäevaselt lihtne maarahvas , meil puudus nimi ja ka rahvus. Pärast aastasadu kestnud iket ilmusid esimeses eestikeelses ajalehes Johann Voldemar Jannseni kuldsed sõnad: „Terre, armas Eesti rahwas!“ Seda publikatsiooni võib lugeda üheks oluliseimaks sündmuseks eestluse ajaloos. Üheaegselt esimese dokumenteeritud ajalehega, saime me endale nime – eestlane.
Hoolimata kohalikest elanikest vahetus siinne võim aja jooksul pidevalt. Me olime justkui marionetid pidevalt vahetuvate niitide otsas. Eestlased teadsid oma olemust ja kohta, kuid kohati puudus julgus ja võimalus seda avaldada. Nii kestis see 1918. aastani mil kasutati ära Euroopas tekkinud segadust ning kuulutati välja Eesti Vabariik. Alla surutud vabadusekihk leidis lõpuks väljundi. Kuigi järgnevad aastad olid sõjakoorma tõttu rasked oli võit Punaarmee ja varasema võimu üle tõeline unistuste realiseerumine. Rõõmu ja rahulolu saatel hakati riiki üles ehitama, ning seekord , oli meil endil õigus teha täpselt nii, nagu soovisime, ükski võõrvõim ei saand meid käsutada.
Vabariik oli vaevu jõudnud kesta 20. aastat, kuniks see omakasupüüdlike kodanike poolt maha müüdi, ja salamisi taaskord võõrvõimule allutati. Kuigi esmapilgul tundus uues kuues olev Vene riigiaparaat ohutu, pidime hiljem tõdema, et tasuta lõunaid pole ega saa olema. Meie riigipiiri uks löödi jalaga lahti ning võimalust selle sulgemiseks enam ei tulnud. Pärast baaside mehitamist Saaremaale 1940. aastal järgnesid siin aladel ka massilised arreteerimised ja ka juuniküüditamine ning üldine Eesti riikluse hävitamine. Meie rahvast ja rahvuslust üritati hävitada, maha suruda ja allutada vahendeid valimata, kuid rahvuslik ühtehoid ning üksteise tugi rasketel hetkedel, aitasid meil sellest hädast üle olla. Ehkki olime uuesti võõrais kütkeis, säilis meie meeltes mälestus vabadusest. Keelatud vili on ju magus. Erich Maria Remarque 'i teose "Läänerindel muutuseta" peategelane sai sõja kestel võimaluse puhkuseks koju minna, et tunda seda sama rõõmu ja rahulolu koduste seltsis , mida esimese iseseisvuse aja eestlasedki tundsid. Kodus ootasid teda ema ja õde, kes tema eest hoolitseda soovisid , kuid mehel oli raske vastu võtta nii nende armastust kui ka vanade sõprade seltskonda. Ta mõtles ainult sõjale ja tahtis tagasi nende kamraadide juurde, kes lahingutes tema kodumaa eest sõdisid. Tema eesmärgik oli sama, mis eestlastelgi – olla sõltumatu. Seda tõestas tahe minna tagasi sõtta, kodumaa eest sõdivate sõdurite juurde, kelle vahele oli tekkinud ainulaadne side, mida suutis murda vaid surm.
Vene aja lõpu aastatel toimunud sündmuste keeris, mida teame kui laulva revolutsiooni nime all, on üks neist suurtest edasiviivatest sammudest, mis on muutnud Eestimaad ja mille üle me eestlastena võime uhked olla. Inimesed, kes sellest osa võtsid, võivad tunda, et neil oli mängida oma roll Eesti taasiseseisvumisel, olgugi et roll oli massistseenis. See oli sündmus, mis muutis paljusid inimesi. Paljud tundsid esmakordselt uhkust oma riigi, rahvuse ja sinimustvalge värvilise lipu üle. Nii mõnigi nägi, et on osa millestki , mis muudab ajalugu ning see andis neile enesekindlust, et asjaga lõpuni minna. Vahel võib isegi veel olulisemaks pidada seda, et laulev revolutsioon kujundas eestlasi rahvusena. Paljud eestlased hakkasid üha enam tundma, et on ühine üksus, mitte lihtsalt eraldiseisvad isikud. Eesti inimene ei olnud enam teise inimese edu üle niivõrd kade, vaid vastupidi, kui kuskil rahvuskaaslast kohati, polnud rõõmu näitamine häbiasi. Eestlaste vahel tekkis ühtsus- ja vendlustunne ning see on see, mis paneb ka praegu südame kiiremini tuksuma, kui välismaal teist eestlast kohtame.
Kõike Venemaaga seotut, nagu näiteks küüditamine ja okupatsioon, meenutatakse üldiselt negatiivse alatooniga. Isiklikult, mõistan ma samuti tavalise eestlase kohaselt, mõlemad sündmused hukka, kuid neil on omamoodi ka mentaalne väärtus. On ilmselge, et sajandite pikkused, enamasti halvad, kogemused idanaabritega on meis tekitanud tundeid, mis põhjustavad üldist vastumeelesust sealse elanikkonna vastu, kuid sellegipoolest, on kõik naabrite poolt pakutud ajaloolised episoodid, kaasa aidanud meie rahvuse arengule, mis lõppude lõpuks on siiski positiivne.
Eesti on oma lühikese eluea jooksul kogenud palju. Olenemata, et meie riik on alles noor on selle rahvas suhteliselt vana. Meist, algul tagasihoidlikest ja vabadusest unistavatest orjadest, on saanud intelligentsed eurooplased , kel on maailmas kaasarääkimise õigus. Ehkki seda on häbiväärne öelda, võiksime me olla nii oma suurele naabrile kui ka teistele võõrvõimudele, kes Eesti aladel võimu näidanud, tänulikud, kuna nende ettevõtmiste tagajärjel, oleme me omandanud hulgaliselt kogemusi ning mille tulemusel, me oleme arenenud. Pole arengut, pole elu.