Eestlane - kes ta on? (2)

Eestlane- kes ta on?
Inimesi on liiga palju. Seda avastatakse tavaliselt ühistranspordiga sõites, kui tunned kellegi küünarnukke oma neljanda ja viienda ribi vahel. Vaadates aga eestlasi arvuliselt, siis ei tundu neid sugugi nii palju. Kuid kas meie arv on üldse oluline? Oluline on inimene ise- see, kes ta tegelikkuses on. Maailm on meie kujutlus. See, millisena inimene maailma tajub , kujutleb, sõltub sellest, kes on ta ise. Saksa filosoof Artur Schopenhauer on oma "Elutarkuses" toonud välja inimese olemuse olulisi aspekte , mis teevad inimesest selle, kes ta on. Alati on otsustav see, mis keegi on ja mida ta seega eneses omab, sest tema individualiteet saadab teda alati ja kõikjal ja temast on varjundatud kõik, mis ta läbi elab. Raskeid õnnetusjuhtumeid kõrvale jättes on vähem otsustav see, mis kellelegi elus juhtub ning osaks saab, kui see, kuidas ta seda tajub, tähendab tema vastuvõtlikkuse laad ning aste igast vaatepunktist.
Eestlase olemust on mitmed eesti kirjanikud aegade jooksul püüdnud oma teostes lahti seletada. Rahva seas on tuntust kogunud Andrus Kivirähu kirjeldus "Rehepapis". Selle järgi on eestlane peaasjalikult pettuste ja kelmuste peal väljas. Siiski arvan, et "rehepaplikkus" pole just see olulisim, mida meie esiisad geneetiliselt meile edasi on andnud. Kuigi peab tõdema, et riukalikku olemust on meil veres kindlasti sees, kuid see läbib punase joonena, võin julgelt väita, kõiki inimesi siin maamunal. Mitmetahulise eestlase helgemaid tahke on kujutanud paljud pagulaskirjanikud, kes võõrvõimu repressioonide tulemusena on pidanud suure osa oma elust elama välismaal.
"Minagi olin Arkaadia teel,
kuigi ma sündisin saunas .
Mõnikord mõtlen, et läheksin veel,
muretu nooruk Arkaadia teel,
marssalikepike paunas."
Need read oma luulekogust "Inimese teekond " on lausunud Karl Ristikivi . Kuigi see kajastab tema enda eluteed, sobib see minu meelest ka eesti rahva kirjelduseks. Eestlased on otsi rahvas, me soovime leida oma ainuõiget Arkaadia teed. Me teame oma rahva raskest minevikust ning tunnistame, kust me pärit oleme. Sündisime siin hurtsikus, mis on sajandeid olnud võõrvõimu käes sonkida. Eestlased, teades, et me oleme väike rahvas, elame pidevas kartuses , et naabrid , venelased meile peagi püssitoru kuklale asetavad. Seepärast me üritame pidevalt põgeneda. Põgeneda tobedas kartuses, mis samas ei välista selle reaalsuseks saamist. Eestlasi võib seega nimetada ka paguluses olevaks rahvaks. Paguluses oleme iseenda eest, sest inimesed oleme me ju kõik, olenemata rahvusest, nahavärvist, religioonist või millest iganes. Eestlane samas ka unistab palju. Me unistame oma noorusest ning sellest Arkaadia teest, mida mööda aabitsalastena sai tatsatud. Marssalikepike kui võimalus oli meil alati olemas. Paljud viskasid selle kepikese liiga vara ära, nähes, et see on kasutu, kuid see võimalus, et seda kasutada, avaneb alles sel ajahetkel kui ollakse jõutud oma elus nii kaugele, et seda saaks kasutada. Eesti riik arvab teadvat, et rahvas on loll ning ei tea, mis on õige, mis vale; siis tuleb rahvale kõik puust punaseks ette teha ja näidata, mida teha, kelleks saada ning kuhu pürgida oma elus.
Härra Gustav Suits on lausunud sõnad: "Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks." Kuid mis mõtet on meil saada eurooplasteks, kui me pole ise veel eksiilist väljagi tulnud? Euroopa kultuur lõppes peale Vana- Rooma ja Bütsantsi langemist. Keskajal üritati sellele veel paaril korral jalgu alla saada, aga seda ka väga üürikeseks ajaks. Eurooplane on seega kultuuritu ning miks meie, eestlased, peaksime pürgime millegi sellise poole. See oleks sama hea kui öelda neegrile, et jää neegriks, aga saa valgeks. Neeger võtab seebi ning peseb ennast nädalaid, kuid, aastaid kuni enne surma taipab, et vesi on natuke mustemaks saanud, aga ta ise on ikka veel täiesti must. Mis sellest järeldub? Neeger jääb mustaks isegi kõige suurema tahtmise juures nagu ka eestlane eestlaseks.
Eestlane, kõigi oma positiivsete ja negatiivsete külgedega, on andnud küllaldaselt mõtlemisainet. Ühest vastust küsimusele, kes on eestlane, polegi ehk võimalik saada. Mis on ka igati loogiline, kuna inimene on juba kord loodud keeruliseks mehhanismiks , kellele on kätte antud võimas relv , nimega vabadus. Võimalik on analüüsida erinevaid vabadusega kaasnevaid ilminguid, mida ka paljud kirjanikud on läbi ajaloo püüdnud kajastada. Kivirähk nägi eestlast kui läbinisti omakasupüüdlikku ning riukalikku olevust, kuid seevastu Ristikivi on rõhutanud eestlase otsivat olemust, kes on alles teel. Kindlasti mängib olulist rolli ka ajastute erinevus, kuid üldpilt eestlasest on siiski väga erinev. Võttes eestlast kui otsivat ning rändavat inimest, siis kerkib esile küsimus, et mille suunas rännatakse ning mis on eesmärgiks. Gustav Suits on üheks eesmärgiks nimetanud saamise eurooplaseks, kuid see oleks justkui oma väärtuste ning tõekspidamiste hülgamine. Ning asemele saadaks multikultuur, mis reaalselt kajastab kultuuritust, kuna ei väärtustataks unikaalsust, vaid ühesugusust. Ning kuna meid, eestlasi, on arvult kaunikesti vähe, siis saades eurooplasteks, kaotaksime oma kultuuri, oma olemuse ning oma riigi- selle, mis meid kui rahvust, hoidis ühtsena. Eestlastena muutuksime väärtusetuks, meid kaabitaks kokku ühtsesse tervikusse ning järele jääks ehk ainult kogemus sellest mälestusest, et kunagi olime Keegi.