Vajame uusi väärtusi (1)

Lugupeetud õpetaja ja kaasõpilased
Mis on väärtus sinu või minu jaoks, mida tähendas väärtus meie esivanematele?
On see sinu hea nimi või tunne, et said olla kasulik, või hoopis Armani teksased ja porhce maja ees. Väärtus- see on hinnang kellelegi või millelegi ja see sõltub igaühe enda väärtushinnangutest.
Kas me vajame uusi väärtusi? Võibolla peaks ellu äratama juba unustuste hõlma vajunud vanad väärtushinnangud.
Oma materiaalses maailmas oleme muutunud tarbimise orjadeks, oleme unustanud oma vabaduse tarbida ainult nii palju, kui meile vaja on.
Üksteise ületrumpamine on päeva juhtmõte.
Ja täna leiame, et vajame uusi väärtusi, et olemasolev mudel ei tööta.
See uus väärtus ongi see unustatud vana – ela ja aita ka teistel elada.
Rahvusliku leppe eesmärgiks on sotsiaalselt õiglaselt jaotuv heaolu kasv. Heaolu kasvab siis, kui tehakse tööd. Töö peab olema mõttekas ja looma uusi väärtusi. Hea töö väärib head tasu. Rahvusliku kokkuleppe osapoolteks peaksid olema riik (valitsus), tööandjad ja töövõtjad. Valitsus tagab uusi väärtusi loova keskkonna, tööandjad pakuvad mõttekat tööd ja sellele väärilist palka ning töövõtjad oma head tööd.
Rasketel aegadel meenuvad meile, kui tähtis on teine inimene ja see kas tal on mersu ei lähe üldse korda.
Hoia oma perekonda, oma kaasõpilasi, ammuta tarkust õpetajatelt, ole hooliv ja abistav, siis on põhiväärtused paigas. Edasi saame üheskoos luua uusi väärtusi, saame muuta Eestimaa tugevaks ja järjepidevaks ja meile jäävad alles käsikivi ja rukkileib .
David Vseviovi tsitaat “vajame uusi väärtusi” on levinud kõikjale. Kuid millised peaksid olema need uued väärtused, mida vajame? Kas need peaksid olema väärtused vanade probleemide lahendamiseks?
Kõik näib olevat
Praegune kriis on enesega kaasa toonud väga konkreetse mured ja loonud hirmuäratavad eeldused, mis meid kõikjalt piiravad. Ja selleni on viinud ikka valdavalt vigane rahandus - ja majanduspoliitika , mis tulenes pankade kergekäelisusest ning valituse ebapädevusest.
Kuid nii ulatusliku kriisini ei saanud viia vaid puhttehnilised põhjused, sellel kõigel on palju sügavamad põhjused, see on laiahaardelisem kriis. Nagu on öelnud ajaloolane David Vseviov on see tegelikult hoopis laiahaardelisem kriis. See on väärtuste kriis. Kaugeltki mitte ainuüksi vead ökonoomika vallas, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangud ja - skaalad on praeguse kriisi esmapõhjusteks. Aga üks on selge, Eesti puhul jääb kindlalt samaks tema geograafiline asukoht.
Kriis on kolmetasandiline. Kõige fundamentaalsem kriis on meie vaimne kriis - ja selle väljenduseks on meie täielik peataolek vaimsete väärtuste tasandil. Kui vaimne vundament on paigast ära või üldse olematu, siis ei saa ka sellele rajatu kesta ega meile kasuks toimida.
Meie ühiskonna vaimne kriis saab alguse sellest, et me oleme nii ühiskonna kui indiviididena täielikult silmist ja isegi oma teadvuses unustanud ideaali . Isegi sõna „ideaal“, rääkimata sellele tähenduse andmisest või selle tähenduse lahtimõtestamisest.
On õige, et eesmärk pühitseb abinõu, ja mitte vastupidi. Kui aga eesmärki – ideaali polegi, või on see täielik pseudo, siis pole ka midagi meie tegemistest ega mõtlemistest kasu – me rabeleme nagu võssa eksinud , omamata vähimatki suunda ja sihti, sest me ei tea, kuhu me õieti tahame. Ja nii, sihitult rabeledes, oleme just ideaali puudumise läbi ka võimetud aru saama, kas meie valikud siin ja täna on õiged või väärad, on need meile kasuks või kahjuks.
Me vajame oma vaimsete aluste juurde tagasipöördumist, nende taasavastamist ja oma elu aluseks seadmist. Kuni me seda ei taipa, meie rabelemistest meile kasu ei tõuse.
Nagu Arnold Rüütel on öelnud: “Luues uusi väärtusi, hoidkem vanu.”
Ning see on paljuski arusaadav, sest siin ja praegu on kriis toonud enesega kaasa väga konkreetsed mured ja sünnitanud hirmuäratavad eeldused. Eeldused, mis võivad viia eelarve jätkuva kärpimiseni, töötute arvu järsu kasvuni, töötajate sissetulekute vähenemiseni, arstiabi kättesaadavuse halvenemiseni jne. Ja viinud on selleni ikka valdavalt vigane rahandus- ja majanduspoliitika, mis väljendus vähemalt kohapeal pankade kergekäeliselt antud laenudes ning valitsuse ebapädevas toimimises.
Kuid nii ulatuslik kriis ei saa olla põhjustatud vaid puhttehnilistest põhjustest – meie variandis kinnisvaramulli lõhkemisest ja maailmas tervikuna pankade likviidsusprobleemidest. Sellel totaalsel kriisil on tunduvalt sügavamad põhjused, mis ei piirdu kaugeltki probleemidega ainuüksi rahanduses ja majanduses tervikuna.
Tegelikult on see hoopis laiahaardelisem kriis. See on väärtuste kriis. Kaugeltki mitte ainuüksi vead ökonoomika vallas, vaid kümnete aastate jooksul järjepidevalt kujundatud väärtushinnangud ja -skaalad on praeguse kriisi esmapõhjusteks.
Olgu nende näiteks kas või meie kodune hiljutine deklareeritud püüdlus viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Mida see tähendab? Milles seda rikkust mõõta? Kas rikkus rahalises väljenduses saab üldse olla eesmärgiks omaette ? Kas rikkus kui selline ongi lõplik väärtus? Jne.
Ning millistest väärtushinnangutest lähtusid need inimesed, kes on nüüdse kriisi oludes sunnitud viima pandimajja, nagu sellest kirjutas 7. veebruari Arter, 280 grammi kaaluva massiivse kuldkäeketi või sõiduauto Lexus eritellimusel tehtud kullast võtmehoidja?
Praegu toimuv on kõige laiemas tähenduses pigem kultuurivaldkonda paigutuv kriis ning rahanduse ja majanduse vallast leiab kujunenud olukorra lahendamiseks vaid ajutist abi andvaid ravimeid.
Need suudavad pakkuda leevendust tagajärgedele, kuid jätavad põhjused ravimata. Mis tähendab seda, et suure tõenäosusega kordub mõne aja möödudes kõik uuesti ning pankade kosumisel laenab osa meist ennast ikkagi lõhki. Suutmata vastu seista jätkuvalt peibutavatele «väärtustele». Ning sellepärast tuleb ka siis, kui kõik põleb ja majandusmured on horisonti varjutamas, vaadata kaugemale ja otsida teid kriisi põhjuste kõrvaldamiseks.
Muidugi ei ole meil siin, väikeses Eestis, võimalik tekitada uusi ülemaailmseid väärtustrende. Kuid midagi saame me ikkagi teha. Riigikogu – eeskuju andes . Valitsus – eesmärke seades.
Meedia – kangelasi luues. Et siis, kui olud paranevad, ei sünniks järjekordset kullast võtmehoidja tellijat. Ja kui mõni üksik ka leiduks, naeraks kallim ja sõbrad ta ühiselt välja.
Ajahetkel, kui kümned tuhanded inimesed mõtlevad peamiselt toimetulekule ja on silmitsi valdavalt materiaalsete probleemide lahendamisega, paistab esmapilgul isegi kohatuna juhtida tähelepanu väärtusi «tootvale» kultuuri valdkonnale.
Kuid tegelikult peaks seda tingimata tegema. Sest piltlikult, viljapuuga võrreldes on kultuur selleks juurestikuks ja tüveks, mis kannab elumahlad õunu kandvate oksteni. Ning ajal, kui Eesti riik lõikab aednikuna puuoksi tagasi, on oht, et vesivõsusid pügades saab eluohtlikult kannatada ka tüvi.
Aga juhtub see kindlasti näiteks siis, kui lõigatud saavad õpetajate palgad. Siis ei korja me paari aasta möödudes mitte õunu, vaid visse. Millel pole mingit väärtust.
Nüüd, pärast ligikaudu kaheksamiljardilist kärbet valitseb igati õige arusaam, et vaid selle lõikega piirduda ei saa ning edasine tähelepanu peab keskenduma abinõudele, mis aitaksid majanduse uuesti tõusujoonele.
Et poliitikud ja isegi professionaalsetest majandusteadlastest asjatundjad pakuvad seejuures erinevaid toimimisstsenaariume, on paraku paratamatus . See omakorda aga tekitab segadust ning on pannud kurtma üldise ja kõikehõlmava visiooni puudumise üle. Kuid visioon selle sõna tõelises tähenduses ei ole majandusvaldkonna kategooria. See ei paikne majandussfääris.
Visiooni kõrval on isegi raha vaid abivahend . Abivahend visiooni elluviimiseks. Ning visiooni tuleb otsida hoopis mujalt. Väärtuste maailmast. Maailmast, kus see kriis sündis.