Pliinid. Präänikud ehk meeleivad, milles mett on 50%, olid samuti teada-tuntud. Alates ristiusu tulekuga jagunes köök paastuajal lubatuteks (taime-kala-seeneroad) ja paastuajal keelatuteks (piima-muna-liharoad). Et üle poole päevadest aastas loeti paastupäevadeks (192  216 päeva olenevalt aastast), oli loomulik, et sel ajal lubatud toitude valikut püüti mitmekesistada. Jookidest on teada, et 9. Sajandil oli olemas kali. Kalja valmistamisel tehti seda korraga suurtes kogustes 500  1000 liitrit. Lisaks joogile oli kali paljude toitude valmistamise alus, näiteks külmad supid. Tugevamaitselist liha (nt lammas) keedeti või küpsetati kaljas. 15. Sajandist võib kirjanduse andmeil kokku lugeda 600 erinevat kaljaliiki. Peale kalja joodi meejooke, mõdu, kasemahla nii värskelt kui kääritatuna. Õlu tuleb 1284-nda aasta paiku. 1386
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru.
köökidest pärit roogi, hansalinnade kaupmeeste kaugsetest maadest pärit vürtsidega maitsestatud kui ka traditsioonilisi Eesti toite nüüdisaeses võtmes. Mõisaköögis kombineerusid kaugsetest maadest pärit mõisomanike rahvusköökidest pärit toidud kohalike toiduainetega ning toiduvalmistajate oskustega. Mõisates on erilise au sees on olnud rikkalikud mitmekäigulised mitmekäigulised eined ja ulukilihatoidud. Maarahva toidulaud kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile, seda iseloomustasid kindlad, aastaajati vahelduvad söögikorrad ja toidud. Maarahva argine toit on siin olnud lihtne, toitev ja väheste vürtsidega. Kõrvuti elatud aja jooksul on õpitud valmistama ja hindama mõisaköögist pärit võõramaiseid toite. Nii on aastasadu meie maarahva toidulauda rikastanud mitmed tänaseks juba Eesti rahvuskööki kuuluvad toidud, mis algselt teistelt rahvastelt laenatud. Seega oleme
Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiima kakukesi, hiljem lapsaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögi lauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutaignast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid ja pliine. Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurki. Juurvilju söödi toorest, aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Kartul ilmus venemaale alles 18 saj ja tomat 19 saj. Juurviljadest valmistati suupisteid(sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid Väga oluline tähtsus on vene köögis ka viina kõrvale mõeldud sakuskadel ehk sakusmentidel ehk suupistetel, kõige suurem osa neist sobib hästi ka teiste jookidega või kergeks eineks igapäevaselt ning ka pidulauale. Valgel viinal on vene kultuuriloos oma vääramatu koht. Vedelad soojad toidud olid Venemaal kasutusel juba ammustel aegadel: alguses
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus. Rühm tähistab inimeste hulka, keda seob mingi ühine tunnus, - näiteks rahvus (soomlased), elukoht (hiidlased), elukutse (õpetajad) vm. Pärimuse all mõeldakse järjepidevat vaimset kultuuri. Pärimuse hulka kuuluvad teadmised, uskumused ja kogemused ning nende avaldumine vaimses loomingus (muusika, jutud, anekdoodid jms), kõnepruugis (kõnekäänud, killud) ja tegevuses (mängud, kombed, pühad). Folklooris on inimeste traditsiooniline vaimuilm ja -looming tihedalt läbi põimunud nende elu ja
.......................................................................................................3 EESTI TOIDUKULTUUR..........................................................................................................4 MIS ON EESTI TOIT?...............................................................................................................5 MUISTSED KOMBED..............................................................................................................7 TOIDULAUD TÄNAPÄEVAL..................................................................................................8 TÜÜPILISED EESTI TOOTED.................................................................................................9 EESTI TOIDUD........................................................................................................................10 TOIT MEIE METSAS........................................................................................................
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud  puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama  keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
Omal kohal oli ulukiliha. Piimatooted tulid karjakasvatusega Peamiselt tarvitati hapupiima, koort, võid, pett, kohupiima, valmistati sõira Mets-ja merelindude munad, hiljem kodulindude munad 19.saj hakati rajama ka puuvilja -ja marjaaedu Metsaannid : marjad, pähklid, seened Nimeta Eesti toidud vastavalt liigile : Magustoidud ja küpsetised. Tarvitati kama ( keefiriga, hapupiimaga, joguritiga) Lumepallisupp – ujuvad saared Magus supp kuivatatud puuviljadest Mustikasupp Rukkijahuvaht, odrajahuvaht Mannavaht Pannkoogid ( tatrajahu, tangupudru) Kohupiimakook Marjavaht e marjalumi Õunakook Mahlatarretised Kaneelirullid Leivasupp(marjadega, puuviljadega) Karask Leib Seenepirukas Rabarbarikook Värsked puuviljad, piimakisell, karamellikisell, ahjuõunad Sepik, pidusai, pärmitaignast plaadipirukad, kartulisaiad, kringel, mulgi korv, pannleib, moosi piirak, kohupiima korp  Leib
joonis 2.1.). Pilt: Toidupüramiid Joonis 2.1. Toidupüramiid Toidupüramiid selgitab õiges toiduvalikus erinevate toiduainerühmade osakaalu. Mida allpool püramiidis asub toiduainete rühm, seda rohkem peab neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24
*Väikesed ruudud *Suured kaaraknad · Näiteks: Taagepera Loss Draakoni Galerii Amente Villa EESTI TALURAHVA VANEM TOIT LIHA: · Söödi metskitse, põdra, jänese, harvemini metssiga, karu · Lindudest: teder, mõtus, laane- ja põldpüü, nepp, hütt · Ei söödud hundi, rebase, ilvese, tuhkru, nugise, mägra, ega orava liha · Peredes söödi peamiselt sealiha · Öeldi, et siga tuleb tappa noorel kuul, siis säilib liha paremini · Kõik sõid koos, eraldi söömist ei olnud · Sead tapeti jõuluks ja küünlapäevaks · Kui olid matused või pulmad, tapeti vasikas ja mullikas · Pärtlipäevaks tapeti sikk · Mihklipäevaks tapeti lambad, keda ületalve ei peeta · Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe
turismiettevõtluse spetsialiseerumise lõpueksami märksõnad Teeninduspsühholoogia 1. Teenindusühiskonna ja majanduse areng Teenindusühiskonna tekke ja kasvu peamised põhjused tulenevad ühiskonna ja töömaailma muutustest: Kasvav jõukus  suurem nõudlus teenuste järele nagu kodu koristamine, akende pesemine jm mida varem tehti ise. Vaba aja väärtustamine  suurem nõudlus reisi, SPA, toitlustusteenuste järele. Suuremad eluootused  suurem nõudlus hooldekodude ja tervishoiuteenuste järele Vajaduse kasv teeninduslike oskuste järele. Toodete suurem kompleksus  suurem nõudlus remondi ja parandusteenuste järele. Kasvav komplitseeritus igapäevaelus  suurem nõudlus abielunõustajate, advokaatide, maksunõustajate, töönõustajate järele. Kasvav tähelepanu ökoloogiliste ja säästva arengu küsimustele  suurem nõudlus. bussiteenuste ja autorendi järele isikliku auto kasutamise a
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
Eesti rahvus- ja vähemusrahvuste kultuurid Raamat: „Vana eesti rahva elu“ • Rahvuskultuur on ühele rahvusele omane kultuur, mis tavaliselt on seotud ühe keele ja ajaloolise paiknemise alaga. • Kultuuri kasutati esimest korda Marcus Portio Cato(234-149 eKr) • Kultuurile ei ole võimalik anda ühesugust definitsiooni, kuna neid on tänapäeval 400 kanti. (250 oli kunagi). • Laias laastus „ mis on kultuur“- kõik mis on inimesega seotud, rajatud inimese loovusel ja mis ei sünni vahetult looduses ise. • Kultuur tuleneb ladinakeelsest sõnast kultuura, mis on käitumine, austamine aga samas ka tegusõnad kasvatama, hooldama. • Kultuur on inimühiskonda iseloomustav inimtegevus, mis hõlmab selliseid valdkondki nagu keel, teadmised, oskused, traditsioonid, uskumused, väärtushoiakud, moraal, kombed, õigus ja institutsioonid. • Kultuur on inimkonna po
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud  puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama  keedetud, kuivatatud ja jahvatatud
hiljem hakati valmistama salateid. Vedelad soojad toidud olid venemaal kasutusel juba ammustel aegadel: alguses uhhaa, värskekapsa- ja hapukapsasupp, leemed, tummid, rokk, hiljem borš ja rassolnik, seejärel seljanka. Vene rahvusliku köögi omapära ei olenenud mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistati, vaid ka erilisest valmistamisviisist – hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Vene ahjus valmistati toitu savi- või malmpottides ja roog sai haududa seal tasapisi, sest temperatuur alanes järkjärgult. XVIII sajandil hakkas vene kööki mõjutama Lääne-Euroopa kokakunst, alguses saksa, seejärel hollandi, hiljem prantsuse kokanduse mõjud. Euroopa eeskujul võeti kasutusele pliit koos kõigi oma kastrulite, praepannide ja vahukulpidega. Vene toidulaud täienes võileibade, salatite, pasteetide ja puljongitega, laienes nende roogade sortiment, mida praeti pannil.
18 sajandi Eesti köök Merilin Jürine Pavel Kornev 011K Igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu sooviti pigem ,,jätku leiba" kui ,,head isu" Kui mõned rasked näljaperioodid välja arvata, on eestlaste laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba Ranna- ja saarerahvas sõi leiva kõrvale peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad
toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu  kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". [] Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära
Lihatükid pruunistatakse väheses rasvas, lisatakse rasvaines kuumutatud maitseköögiviljad, maitseained ja kuum vedelik ning hautatakse kaanega suletud nõus 140 C kraadi juures pehmeks. Maitsestamiseks kasutatakse soola, erinevaid pipraid, paprikat, karri, kaneeli, nelki, loorberilehti, köömneid, koriandrit. Hautamisvedelikuks on puljong, millele võib lisada tomatipastat, veine, et happed kiirendaksid liha valmimist. · Guljass- veiseliha, sealiha, vasikaliha. Kuubikud massiga20-30 g, portsjonis 160 g. Liha pruunistatakse, lisatakse hakitud sibul, pruunistatakse ja pärast lisatakse tomatipasta, kuumutatakse enne hautamist võib lisada porgandit kuid ei pea. Hautatakse kuni liha on pehme. Kui liha pehme siis valmistatakse kaste. Jahu kuumutatakse rasvaines ning siis lisatakse see hautamisleeme, segatakse · Stroogonov - Veiseliha
Hautatud lihatoidud: Pikitud liha-veiseliha, põdraliha, selja-või tagatükk 1,5 kg suuremad tükid, pikitud Rulaad-veiseliha,lambaliha,vasikaliha,1.5-2kg lihatükid, vasardatud, rulli keeratud Liharullid-veiseliha, vasikaliha, ovaalse kujuga rullid, seotud, portsjonis 2tükki. Klopsid-veiseliha kintsutükk, seljatükk 1,5-2cm paksused viilud, 160g, ovaalsed. Asuu-veiseliha kintsutükk, labatükk 4x2-2,5x2 cm kangid, portsjonis 160g Guljass- veiseliha, sealiha, vasikaliha kuubikud 20-30g portsjonis 160g Raguu-Kondiga kuubikud 40g,portsjonis 130g hautakse kastmes Pilaff-Lambaliha abatükk, rinnatükk kuubikud 20-30g portsjonis 140-150g riisiga Risto-kõik lihaliigid kuubikud 20-30g portsjonis 140-150g koos riisiga Stroogonov- veiseliha, kangid portsjonis160 g kuumutatakse koos tomatikastmega Pajaroog-Veiseliha, sealiha, küülikuliha, vasikaliha, portsjonitükid 160-200g Kirjelda erinevaid kartuli lisandeid, vähemalt 5, lehekülg 85-87
LOENGUD MAASTIKUARHITEKTUURI AJALOOST 2010 Õppematerjal maastikuarhitektuuri ning maastikukaitse ja Âhoolduse üliõpilastele Koostanud Kadi Karro AEGADE ALGUS NING VARAJANE MAASTIKUKUJUNDUS. Esimesed maastikud, nende areng. Varajased tsivilisatsioonid: Egiptuse ning Mesopotaamia (Babüloonia, Assüüria ja Pärsia) kultuurid ja maastikukujundus. VANA-KREEKAST KESKAJANI: Antiik-Kreeka linnaplaneerimine ja aiad. Antiik-Rooma linnaplaneerimine ja aiad. Vitruvius "De Architectura". Islami aiad. Euroopa läbi keskaja: kloostriaiad, religioosne sümboolika; botaanikaaiad, linnakodanike aiad. RENESSANSS: Vararenessanss Itaalias 14. saj. Renessanss Itaalias 15.- 16. saj. Manerism ja barokk Itaalias 16.-18. saj. Linnaruum Itaalias: piazzad keskajast barokini. BAROKK: Barokk Prantsusmaal 17. saj. Prantsusmaa naabermaad 16.-18. saj: regulaarstiil Inglismaal, Hispaanias, Austrias, Saksamaal, Madalmaades, Venemaal, Rootsis, Taanis. EESTI VANEMAD MÕISAAIAD JA -PARGID. Kuni 18. sajandi kesk
Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
massiga kuni 400g), karbonaadid (rümba seljaosast), ribid (ribiosast koos ribikontide ja nahaga), suitsupeekon (ribiosast, millelt ribikondid on eraldatud), suitsufilee, suitsukoot, suitsupõsk, -pea, -ribikont, ungari pekk jt. 9 Veiselihatooted on veiseliha pipraga, delikatess veiserind, piprasink, einesink veiselihast jt. Et veiseliha on tihkema ja kõvema konsistentsiga võrreldes sealihaga, siis mahlakuse andmiseks võidakse lisada sealiha lõike, searasva ja rohkesti maitseaineid. Linnulihatooted on kalkuni kintsusink, delikatess kalkunisink, suitsubroileri koib, broileri rulaad, suitsubroiler jt. tooted. Suitsulihatoodete säilivusajad olenevad töötlemisviisist ning on 5 ööpäevast (keedu-, praetud ja küpsetatud tooted) kuni 30 ööpäevani (toorsuitsutooted). 2.7. Vorstid Vorstide toorained on koduloomade, -lindude ja ulukiliha, seapekk, loomarasv,
Soome-ugri rahvakultuur Soomeugrilased ja samojeedid ehk uurali rahvad Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Traditsioonilise käsitluse järgi jagunevad uurali keeled kahte, s.o soome-ugri ja samojeedi rühma, kuigi mõned teadlased seavad selle jaotuse kahtluse alla ja on laiendanud termini ,,soome-ugri" kõigi uurali keelte kõnelejate kohta1. Enamasti on keelesidemed naabruses elavate soome-ugri keelte kõnelejate vahel tuntavad. Näiteks eesti keele kõnelejad mõistavad eelneva õppimiseta kuigipalju vadja, liivi, soome ja isuri keelt. Need keeled erinevad seevastu tugevasti - suurest hulgast laensõnadest hoolimata - teistest indoeuroopa naaberrahvaste nagu vene või läti keelest. See-eest ungari, mari või neenetsi keele puhul piirdub ,,mõistmine" üksikute sõnatüvede tuvastamisega. Traditsiooniline arusaam keelte sugulusest,
I. Esimest korda elus Indrek tundis end tõesti üksikuna, mahajäetuna ja nagu maailmast eraldatuna, niipea kui vagunirattad hakkasid põrisema, tagudes mingisugust tundmatut takti. Kogu minevik tõmbus millegi pärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetuna; mis tulemas, nii tähtsana ja suurena, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu. Ta oli endalegi võõras selles võõras ümbruses. Võhivõõrad inimesed kiilusid ta vaguninurka. Ainuke lohutus, et võis aknast välja vahtida, kus vilksatasid mööda valgete kannudega traate kandvad postid lagedal või poolraagus põõsaste vahel, niidud aedadest piiratud heinakuhjadega, metsad, sood, rabad, viljarõukudega tipitud põllud. Siin-seal kirju kari, tule ääres seisev karjapoiss ja koer, kes sibas põriseva rongiga kaasa, kadudes mahalangevasse vedurisuitsu. Aga need tuttavadki asjad jätsid külmaks ja ei äratanud huvi. Valitses mingisugune h
· Rohekes rasvas o Praepannil(kastrulis) o Rasva1/3 praetava toiduaine kogusest o Pann ja rasvaine kuum o Koorik ühele poole o Pööra teine pool o Linnuliha,toored kartulid · Friipraadimine o Spetsiaalses seadmes e fritüüris või pliidil potis o Toiduaine ujub rasvas vabalt o Rasva temperatuur 180 kraadi(NB! Isesüttimine) o Kuldkollane koorik o Rasv nõretatakse(köögipaberil) o Kartul,köögivili taingas ja kala · Röstimine o Kuival pannil,pliidil või ahjus TOIDUVALMISTAMISE ALUSED o Rösteris o Röstitav toiduaine on kokkupuutes kuuma pinnaga o Leib,sai, pähklid · Grillimine Grillseadmes,sütel,ahjus restil või vardas Temperatuur 200-300 kraadi Soojendajaks kuum õhk Peale tekib koorik Liha,kala, köögivili PANEERIMINE
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
mitmesuguste hoiatustega vilja riknemise ja hävingu eest. Muu hulgas arvati, et see päev külvab rohu vilja sekka. Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud. Vana ütluse kohaselt keeras Pärtel kapsapäid. Saksamaal on kapsapeade pöörajaks Bartholomeus, meil sama nime eestindust kandev personifitseeritud Pärtel. Et kapsas oli eestlase toidulaual väga oluline toit ja hapukapsas talvel peamisi vitamiini allikaid, siis on 19. sajandi kalendritavades kapsale pööratud tähelepanu sama palju kui viljale. Lääne-Eestis ja saartel oli see vähemalt viimasel kolmel sajandil ka lambaniitmise päev ja viimane sokutapmise aeg. Samuti on pärtlipäev olnud üks levinumaid meevõtu alguspäevi. Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad, ka pähleid võib juba korjata
AFORISMID 1. Ära üritagi öelda , et sul on kahju või ära ürita teha kõike õigeks . Ära raiska oma hingetõmbeid , sest on liiga hilja , on liiga hilja 2. Kõik need momendid , mis on möödunud me üritame neid tagasi saada ja neid olematuks teha . 3. Ennast korrateski saab olla kordumatu isiksus! 4. Iga kõrkuse taga on oma nõrkus. 5. Kes julgeb ennast kõverpeeglist vaadata, sellele inimesele ei ole ka põhjust näpuga näidata. 6. Taganejagi komistab ja enamasti oma saamatuse otsa. 7. Tulijat iseloomustatakse välimuse põhjal, minejat tegude järgi. 8. Iseloomujooned vajavad soodsat pinnast, et täies hiilguses õide puhkeda. 9. Kergem on näidata näpuga teise inimese kui iseenda peale. 10. Hing saab kergesti täis, rahakott aga mitte kunagi. 11. Enesekiitust ei pea teostama alati kiituse vormis. 12. Mida vähem on meil vigu, seda paremini saame nendest aru ja julgemini oleme valmis neid ka teistele tunnistama. 13. Soovide täit
Sissejuhatus Eesti ja Seto rahvausundisse Invisibilia – maailma nähtamatu pool, kõik, mida maailmas näha ei ole. Mõistmise lähtekohad 1. „Üleloomuliku“ puudumine – vanas usus ei tõlgendatud üleloomulikke juhtumisi üleloomulikena, vaid seda peeti lihtsalt elu osaks, üheks kogemuseks. 2. Olendite paljusus – lisaks materiaalsetele olenditele on igasuguseid muid olendeid, kes võivad endale aegajalt võtta nähtava kuju, see ei tee neid vähemreaalseks. 3. Arusaam väest – usundi üheks aluseks on vägi ehk energia, see ei ole materiaalne, kuid võib avalduda ka materiaalses maailmas. Ümberpaiknev jõud. 4. Nähtamatud seosed asjade vahel, aegade vahel – need seosed on mõjutatavad „üleloomulikul“ teel, nõidumise, maagia kaudu. Seosed on olemas asjade ja olendite vahel, aegade vahel (oleviku ja tuleviku). Nähtamatute seoste mõjutamist, nende käimapanekut nimetatakse maagiaks. Igasugused tegevuskeelud käivad samuti maagia alla. (nt. mingite asjade mittete
1 loeng Geograafia jagunemine- suurjaotus inim-ja loodusgeograafia, tihti eraldi kartograafia ja geoinformaatika. Inimgeograafia jaguneb omakorda: loodusvarade geo, majandusgeo, poliitgeo, kultuurigeo, rahvastiku ja asulastiku geo, geo ajalugu, inimgeo rakendusharud. Inimgeograafia- antud mõitse eesti keeles uus. Geo on olunud traditsiooniliselt rohkem loodusteadus. Nõukogude perioodile jagunes loodus ja majandusgeoks. 1990 a. muudeti nimi inimgeoks, eelkõige O.Kursi eestvedamisel. Alguses oli harjumatu. Kultuurigeograafia- inimgeo üks allharudest. On ruumiline kultuuriteadus: piirkondlikud erinevused inimeste kultuuris, kultuuriline suhtlemine läbi ruumi, kultuuri mõju inimeste käitumisele, kultuuri materiaalsete jälgede paigutus ja ruumiline korraldus. Ohuks on see, et kultuurigeo valgub laiali kuna proovib hõlmata kõikke, kuna kõik on ju kultuur. Soomes ja rootsis tähistab kultuurigeo just inimgeograafiat. Seosed teiste teadusharudega-1) ajalugu-suur osa kultuurigeost pÃ
kaksikymmentäkolme kakskümmend kolm kaksikymmentäyksi kakskümmend üks kaksistaan kahekesi kaksitoista kaksteist kaksitoistavuotias kaheteistkümneaastane kala kala kalakeitto kalasupp kalastaa kalastada, kala püüda kalenteri kalender kalja kali (siin: õlu) Kallio (kaupunginosa Helsingissä) Kallio (Helsingi linnaosa) kallis kallis kalsarit pikad aluspüksid kamala kole, hirmus kamarimusiikkifestivaalit kammermuusikafestival kammata kammida kampa kamm Kanariansaaret Kanaari saared kanasalaatti kanasalat
ei küündinud viinamarju haarama); (Nagu) koer sõimes ~ heintel (ei söö ise ega anna teisele); Ära tapa hane, kes muneb kuldmune; Ära loe tibusid enne, kui nad on välja hautud. Väljend karuteene ~ osutas karuteene tuleb loomamuinasjutust, kus teenriks palgatud karu tapab suure kiviga magava peremehe laubale lennanud kärbse ja ühtlasi peremehe enda. Pisut panin, palju sain! oli tarvitusel humoristliku kommentaarina, kui piim või supp üle kees, ja on algselt rumala tüdruku repliik samasisulisest naljandist. Nii nagu repliike juttudest, on irdunud ja iseseisvateks ütlusteks saanud ka värsse või värsipaare rahvalauludest. Vanasõnu on eriti rohkesti tekkinud just mõrsjaõpetuslauludest, millel oli nendega ühine didaktiline funktsioon. Tuntuimad regilauludest pärit ütlused on: Uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki; Ilu ei panda patta (ega kaunist katla); Põllumees põline rikas (ametmees
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
