.......................................................................................................3 EESTI TOIDUKULTUUR..........................................................................................................4 MIS ON EESTI TOIT?...............................................................................................................5 MUISTSED KOMBED..............................................................................................................7 TOIDULAUD TÄNAPÄEVAL..................................................................................................8 TÜÜPILISED EESTI TOOTED.................................................................................................9 EESTI TOIDUD........................................................................................................................10 TOIT MEIE METSAS........................................................................................................
EESTI RAHVUSKÖÖK Eesti rahvatoidud olid valmistamisviisilt lihtsad, kuid heamaitselised. Paikkonniti oli ühel ja samal toidul erinevusi. Omapärase meeldiva maitse andis toidule sageli reheahi, mida ei saa asendada ühegi maitseainega. Äärmiselt lihtne oli toidu laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru.
18 sajandi Eesti köök Merilin Jürine Pavel Kornev 011K Igapäevane toidulaud pole kunagi olnud liiga rikkalik, mistõttu sooviti pigem ,,jätku leiba" kui ,,head isu" Kui mõned rasked näljaperioodid välja arvata, on eestlaste laual ikka jätkunud tumedat hapendatud rukkileiba Ranna- ja saarerahvas sõi leiva kõrvale peamiselt soolasilku, vinnutatud või suitsutatud kala Jõukamates sisemaa taludes kasvatati leivavilja kõrval ka karja, millest üle talve peeti vaid piimalehmad ja tõuloomad
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
Vanad rahvapärased toidud hakkasid taanduma uute linnatoitude ees, esmajoones jõukama talurahva pidulaual. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus sageli manna- või riisipudruga. lauale ilmus heeringas, jne. Kadusid vanade toitude erinimetused. Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". [] Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära
köökidest pärit roogi, hansalinnade kaupmeeste kaugsetest maadest pärit vürtsidega maitsestatud kui ka traditsioonilisi Eesti toite nüüdisaeses võtmes. Mõisaköögis kombineerusid kaugsetest maadest pärit mõisomanike rahvusköökidest pärit toidud kohalike toiduainetega ning toiduvalmistajate oskustega. Mõisates on erilise au sees on olnud rikkalikud mitmekäigulised mitmekäigulised eined ja ulukilihatoidud. Maarahva toidulaud kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile, seda iseloomustasid kindlad, aastaajati vahelduvad söögikorrad ja toidud. Maarahva argine toit on siin olnud lihtne, toitev ja väheste vürtsidega. Kõrvuti elatud aja jooksul on õpitud valmistama ja hindama mõisaköögist pärit võõramaiseid toite. Nii on aastasadu meie maarahva toidulauda rikastanud mitmed tänaseks juba Eesti rahvuskööki kuuluvad toidud, mis algselt teistelt rahvastelt laenatud. Seega oleme
Taimeteed on see-eest viimasel ajal taas populaarsust võitmas. Toidud tänapäeval ja vanasti Tähtpäev Toidud vanasti Toidud tänapäeval Jaanipäev Kama, sõir, manna- ja Grillitud liha, kala, salat, kana, viin, õlu kohupiima korbid, lambakäkid, õlu. Jõululaupäev Seapraad (nii seajalad, Seapraad, hapukapsas, kartulid, seasaba) Sinna juurde verivorst(pohlamoosiga), kuulusid hapukapsad, jõululeib, kartulid, naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder ja kindlasti verivorst ning ka jõululeib
rahvusköökide roogasid. Esitasime endale ka uurimusküsimuse: kui erinevad meie valitud kolme riigi köögid siiski on? Loovtöö lõpuks leidsime sellele vastuse, millest tuleb juttu juba kokkuvõttes. 3 1.EESTI Eesti traditsiooniline talupojaköök on muutusi omaks võtnud ettevaatlikult. Pikka aega olid selle tuumaks teraviljatoidud, eriti rukkileib, seejärel kartul. Leivakõrvaseks tarvitati hapupiima, sealiha ja kala, pidupäevadel rüübati õlut. Argipäevane kasin ja üksluine menüü vaheldus pidu- ja pühadelaua märksa mitmekesisemate roogade ja paremate paladega. Just pidulaua kaudu jõudsid uuendused - toiduained, valmistamisviisid, söögid - ka igapäevamenüüsse. Valdavalt just baltisaksa köögi kaudu jõudis eestlasteni Euroopa kokakunsti areng ja innovatsioon. Samas võtsid kohalikud sakslased vastu eestlaste toidukultuuri mõjutusi.
Pliinid. Präänikud ehk meeleivad, milles mett on 50%, olid samuti teada-tuntud. Alates ristiusu tulekuga jagunes köök paastuajal lubatuteks (taime-kala-seeneroad) ja paastuajal keelatuteks (piima-muna-liharoad). Et üle poole päevadest aastas loeti paastupäevadeks (192 216 päeva olenevalt aastast), oli loomulik, et sel ajal lubatud toitude valikut püüti mitmekesistada. Jookidest on teada, et 9. Sajandil oli olemas kali. Kalja valmistamisel tehti seda korraga suurtes kogustes 500 1000 liitrit. Lisaks joogile oli kali paljude toitude valmistamise alus, näiteks külmad supid. Tugevamaitselist liha (nt lammas) keedeti või küpsetati kaljas. 15. Sajandist võib kirjanduse andmeil kokku lugeda 600 erinevat kaljaliiki. Peale kalja joodi meejooke, mõdu, kasemahla nii värskelt kui kääritatuna. Õlu tuleb 1284-nda aasta paiku. 1386
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud
külaliste kostitamiseks. Metsast korjati kõiki tänagi tuntud metsamarju, samuti seeni ja pähkleid ning metsmesilaste mett. 19. sajandil hakati taludes sisse seadma puuviljaaedu ja kasvatama õunu, pirne, kirsse, ploome, kreeke, sõstraid, tikreid, hiljem ka aedmaasikaid ja vaarikaid. Marju söödi värskelt niisama, piima või meega maiuseks. Marju hakati keetma hiljem, kui suhkur maarahvale kättesaadavaks muutus. Jookidest on vanimad mõdu, kali, õlu, kase- ja vahtramahl, hiljem hakati jooma taimeteesid. Paljud eesti traditsioonilised toidud on tuntud kõikjal Eestis ning valmistatud kas sarnaselt või väikeste erinevustega. Samas on terve rida toite, mis tuntud ja tunnustatud Eesti erinevates piirkondades. Üldiselt valitses eesti peredes kuni 20. sajandini väga kindel toidukord. Lõunasöögi valmistamisega ei tahetud perenaise tööaega kulutada ning tihti söödi lõunaks ainult leiba, silku ja hapupiima
Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste Põhja-Euroopa maadega. Selle määrasid ära kohalik kliima, maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted. Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud puder, rokk, kört, leem jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast
joonis 2.1.). Pilt: Toidupüramiid Joonis 2.1. Toidupüramiid Toidupüramiid selgitab õiges toiduvalikus erinevate toiduainerühmade osakaalu. Mida allpool püramiidis asub toiduainete rühm, seda rohkem peab neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24
Vana-Vigala Tehnika-ja Teeninduskool Eesti rahvusköök Referaat Koostaja: Angela Vodolaztsenko Gruppi nr: 11KS-1 Juhendaja: Ene Raud Vigala 2013 Sisukord 1.Eesti köök 2.Eesti köök mis see endast kujutab 3.Vana-Eesti köök-talupojaköök 4.Sensoonus ja kokkuhoid 5.Eestlase suhe toidusse 6.Mõisade köögid 7.Vanast Eesti köögist tänapäeval 8.Vana Eesti kööki iseloomustab 9.Kaasaegset Eesti kööki sobib iseloomustama 10.Kokkuvõte 11.Kasutatud kirjandus Eesti köök Kama peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks. Eesti köök on eesti toiduvalmistamise traditsioon. Eesti köök kitsamas mõttes on eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine
Leiba ei tohtinud panna lahtilõigatud otsaga ukse poole, sest siis pidi leivajätk majast kaduma. Leivapätsile vajutati enne küpsetamist ristimärk, et kaitsta seda kurja silma eest. Leiva otste söömine pidi andma tüdrukutele ilusad rinnad. Sooja leiba pidi murdma, mitte noaga lõikama. Tervet leivapätsi ei lõigatud õhtul lahti, sest õhtune leib pidi kahanema, hommikune aga kasvama. Kohati hoiti esimesest või viimasest lõigatud viljavihust küpsetatud leib alles jõulu ja näärini ning sellest loodeti maagilist abi, et kindlustada head ja viljakat aastat. Jõulude ajal küpsetati ka erilist leiba (see oli tihti seakujuline ja kandis jõuluorika nime), mis jäi lauale pühadeaja lõpuni, viidi siis viljasalve hoiule ning jagati kevadel loomadele. Uudseleiba söödi jaagupipäeva või rukkimaarjapäeva paiku. Leivaga olid seotud mitmed uskumused ja kombed. · Austa leiba, leib on vanem kui meie. · Leiba on alati pühaks peetud
Hautatud lihatoidud: Pikitud liha-veiseliha, põdraliha, selja-või tagatükk 1,5 kg suuremad tükid, pikitud Rulaad-veiseliha,lambaliha,vasikaliha,1.5-2kg lihatükid, vasardatud, rulli keeratud Liharullid-veiseliha, vasikaliha, ovaalse kujuga rullid, seotud, portsjonis 2tükki. Klopsid-veiseliha kintsutükk, seljatükk 1,5-2cm paksused viilud, 160g, ovaalsed. Asuu-veiseliha kintsutükk, labatükk 4x2-2,5x2 cm kangid, portsjonis 160g Guljass- veiseliha, sealiha, vasikaliha kuubikud 20-30g portsjonis 160g Raguu-Kondiga kuubikud 40g,portsjonis 130g hautakse kastmes Pilaff-Lambaliha abatükk, rinnatükk kuubikud 20-30g portsjonis 140-150g riisiga Risto-kõik lihaliigid kuubikud 20-30g portsjonis 140-150g koos riisiga Stroogonov- veiseliha, kangid portsjonis160 g kuumutatakse koos tomatikastmega Pajaroog-Veiseliha, sealiha, küülikuliha, vasikaliha, portsjonitükid 160-200g Kirjelda erinevaid kartuli lisandeid, vähemalt 5, lehekülg 85-87
Tallinna Ülikool Ajaloo Instituut KESKAEGSE LINLASE TOIDULAUD Referaat Juhendaja: Ajaloolane Priit Raudkivi, Phd Tallinn 2011 SISUKORD# SISSEJUHATUS....................................................................................................2 1. TOIDUAINETE VALIK LIIVIMAAL...........................................................2 2. LINNAELANIKU TOIDULAUD..................................................................2 3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR......................................................................2 4. PIDUSÖÖMING............................................................................................2 5. ARGIPÄEVA TOIT........................................................................................2 KOKKUVÕTE....................................................................................................
valmistamisel. Seeni säilitati nii kuivatatuna kui soolatuna. Setu köögis on tähtsal kohal erineva täidisega pirukad, nii kaetud kui lahtised. Setu perenaiste rukkileivataignal piruka latikapiraka, särepiraka, ahunikupiraka täidis oli tervetest kaladest. Üldiselt tehti pirukate kate sellest, mida tagavaraks oli - seened, kalad, kohupiim, marjad ... Pirukate kõrval küpsetati raudpannil ahjusuu ees pliine. · Ungari toidukultuur Elin Palumäe SR13 Ungari köök on mõjutusi saanud nii slaavi, Itaalia kui Türgi köögist ning Viini õukonna kaudu ka Prantsuse köögist. Traditsioonilisele Ungari köögile on omased paprika, searasv, punane sibul ja hapukoor. Kogu maailm arvab, et ungari kokakunsti iseloomustab rohke paprika kasutamine. Tegelikult sattus paprika ungari kööki pooljuhuslikult kreeklaste ja türklaste vahendusel. Kõige iidsem Ungari kokakunsti tehnoloogia on liha praadimine: 3-4 cm suurusteks lõigatud
Lihatükid pruunistatakse väheses rasvas, lisatakse rasvaines kuumutatud maitseköögiviljad, maitseained ja kuum vedelik ning hautatakse kaanega suletud nõus 140 C kraadi juures pehmeks. Maitsestamiseks kasutatakse soola, erinevaid pipraid, paprikat, karri, kaneeli, nelki, loorberilehti, köömneid, koriandrit. Hautamisvedelikuks on puljong, millele võib lisada tomatipastat, veine, et happed kiirendaksid liha valmimist. · Guljass- veiseliha, sealiha, vasikaliha. Kuubikud massiga20-30 g, portsjonis 160 g. Liha pruunistatakse, lisatakse hakitud sibul, pruunistatakse ja pärast lisatakse tomatipasta, kuumutatakse enne hautamist võib lisada porgandit kuid ei pea. Hautatakse kuni liha on pehme. Kui liha pehme siis valmistatakse kaste. Jahu kuumutatakse rasvaines ning siis lisatakse see hautamisleeme, segatakse · Stroogonov - Veiseliha
Selle üritusega tutvustame oma külalistele Mehhiko kombeid ja toidukultuuri, mida läheb vaja neil teada edaspidises elus. Üritus sisaldab kolme käigulist õhtusööki , mille juurde kuuluvad joogid ja aktiivne vabaaja veetmine. Määratlesime ära serveerimis viisi ning koostasime kolme roa kohta tehnoloogilised kaardid. Kursusetöös leiate veel valmistatava eelroa energia- ja toitaine sisalduse tabeli. Seal on välja toodud kui palju valke, süsivesikuid ja rasvu sisaldab antud roog. Juured Mehhiko köök põhineb indiaani toidukultuuril. Toidu hing pärineb vanadelt kultuuridelt: asteekidelt, tolteekidelt, sapoteekidelt ja maiadelt. 16. sajandil tulid hispaanlased ja tõid oma mõjud. Lisasid toidusedelisse sea-, kana- ja veiseliha ning munad, piima, või ja juustu. Hakati viljelema riisi ja nisu, kasvatama apelsini-, virsiku- ja aprikoosipuid. Uue maitseainena võeti kasutusele kaneel. Mehhiklased võtsid kõik uue omaks, kuid säilitasid sealjuures oma endised
riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused. Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha, väga harva vasikaliha, kuivatatud ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti.
omapärane rannaelamu. Koosnes kõrvutisest toast ja kojast ja nende kõrvale hoone otstesse ehitatud tubakambrist ja kodakambrist. Viimast kasutati sahvri või aidana. Lõpuks on olemuselt suitsutuba (ka see rannaelamu on) ka saun, mida Eestis kasutati kehvikuelamuna. 1 Lääne- ja Põhja-Saaremaal leidusid ka elamuid, mille keskel asus roovialune kiviseinte, võlvlae, lahtise kolde ja enamasti laest lähtuvad korstnaga köök, kuhu avanes elutubasid kütva suitsuahju suu. Algselt oli roov tulekindel kate tuleaseme kohal. Mõnevõrra arenenum kuju sellest oli mantelkorsten. Leitakse, et rehielamu algvorm oli korstnata suitsutuba, sauna tüüpi elamu. Põhiline leivavili oli rukis ja see vajab meie kliimaoludes kõige enam kuivatamist. Rehe ja elutoa liitumist kinnitab ka selle rahvapärane nimetus rehetuba
inimhulkade, nt sõdurite, või vaste toitmiseks. (1) 2.3 Köögiviljad Eesti alal toiduks tarvitatud juurviljadest on üks vanemaid naeris. Arheoloogilised leiud näitavad, et naerist on Eesti alal kasvatatud juba esimese aastatuhande lõpul. Kõrge toiteväärtusega naeris sisaldab palju valku, süsivesikuid ja vitamiine. Seda kasvatati alemaadel, aga naeripõllu tarvis tehti ka kütist. Alles 19. sajandi lõpul tõrjus kartul siin naeri välja, pärides viimaselt säilitamise ja küpsetamise viisid. (1) 7 Eesti keeles on hilisematelgi sajanditel olnud köögiviljaaia sünonüüm kapsaaed või kapsamaa, millest tuleks järeldada, et köögiviljaaias domineeris kapsas. Millal Eesti alal kapsast kasvatama hakati, pole teada. Igatahes Novgorodi ümbruses kasvatati neid kindlasti juba 13. sajandil.
ALLA SELLESSE ........... . VALLA SEE ON ........... MERI KALJU KANGUR · ÜHENDA VANASÕNADE ALGUS JA LÕPP JOONEGA. 1. HOMSEKS HOIA LEIBA, SELLE LAULU LAULAN. 2. KES KARJA EI KAITSE, AGA MITTE TÖÖD. 3. KELLE LEIBA SÖÖN, SEE LEIBA EI MAITSE. 4. KUI PUUDUS KÄES, SIIS ANNAB TA LEIBA. 5. KOSUTA PÕLDU, SIIS LEIB ON KÕIGE PAREM ROOG. 29 ................. LAMAB LUMETEKI ALL, AGA KÜLM EI OLE TAL. SAABUB KEVAD, UNEST VIRGUB, MEHE PIKKUSEKS SIIS SIRGUB, VOOGAB TUULES NAGU MERI, PEA TÄIS KULLAKARVA TERI. · ARVA ÄRA LUULETUSE PEALKIRI JA KIRJUTA SEE PUNKTIIRJOONELE. · JOONISTA LUULETUSE JÄRGI PILT. 30
talupoegadele. Vaesem rahvas elas veel kaua pimedas suitsutares. Majas olid kahhelahi, akendel olid heegeldatud kardinad, pika pendliga seinakell, vändaga kohviveski ja roosidega serviisid, eesti aegsed toolid ja nelja sahtliga kummutid. Tänapäeval leiab selliseid asju vaid muuseumides. Ka tol ajal olid muuseumid olemas. Peamiselt oli seal palju loomi ja väike osa asjadest on muuseumis väljas. Ülejäänud asjad on hoidlates. TALUPOJA TOIDULAUD Lauanõud olid taludes enamasti puust ja savist. Laua keskel asuvast suurest kausist võttis igaüks kordamööda lusikaga toitu. Söömise ajal oli igal pereliikmel laua ääres istudes kindel koht. Laud oli pigem pikk ja peenike kui lühike ja lai. Laua otsas asus peremees, tema läheduses oli leivapäts, kust igaühele viilu lõikas. Vanemad inimesed istusid, lapsed pidid sööma püstijalu. Vallatust söömise juures ei lubatud. Pärast sööki tänati toidu eest. Sööjale
d’Or, millest viimastel aastatel on osa võtnud ka Eesti kokad. Paul Bocuse’i kokanduslikuks suurloominguks peetakse 1975. aastal toonase Prantsuse presidendi vastuvõtuks loodud trühvlisuppi (soupe aux truffles). Bolognese kaste - Klassikaline itaalia spagetikaste, mida valmistatakse hakklihast, maitseköögiviljadest ja tomatist. Bouillabaisse - Lõuna-Prantsusmaalt, arvatavalt Marseille’st pärit tummine kalaroog, mis on palju enamat kui lihtsalt supp. Bouillabaisse’i valmistamiseks keedetakse esmalt maitseköögiviljadest ja väikestest kaladest puljong, mis kurnatakse, seejärel maitsestatakse leem ürtide ning safraniga, lisatakse tomatid, köögiviljad ning mitut sorti Vahemere kalu, ka kalamaksa ning krevette jm mereande. Juurde serveeritakse rouille’d ehk safrani, tšillipipra ning küüslauguga maitsestatud majoneesitaolist kastet. Bouquet garni - Ürtide ja maitseköögiviljade kimp, mis koosneb enamasti porrulaugust,
turismiettevõtluse spetsialiseerumise lõpueksami märksõnad Teeninduspsühholoogia 1. Teenindusühiskonna ja majanduse areng Teenindusühiskonna tekke ja kasvu peamised põhjused tulenevad ühiskonna ja töömaailma muutustest: Kasvav jõukus suurem nõudlus teenuste järele nagu kodu koristamine, akende pesemine jm mida varem tehti ise. Vaba aja väärtustamine suurem nõudlus reisi, SPA, toitlustusteenuste järele. Suuremad eluootused suurem nõudlus hooldekodude ja tervishoiuteenuste järele Vajaduse kasv teeninduslike oskuste järele. Toodete suurem kompleksus suurem nõudlus remondi ja parandusteenuste järele. Kasvav komplitseeritus igapäevaelus suurem nõudlus abielunõustajate, advokaatide, maksunõustajate, töönõustajate järele. Kasvav tähelepanu ökoloogiliste ja säästva arengu küsimustele suurem nõudlus. bussiteenuste ja autorendi järele isikliku auto kasutamise a
massiga kuni 400g), karbonaadid (rümba seljaosast), ribid (ribiosast koos ribikontide ja nahaga), suitsupeekon (ribiosast, millelt ribikondid on eraldatud), suitsufilee, suitsukoot, suitsupõsk, -pea, -ribikont, ungari pekk jt. 9 Veiselihatooted on veiseliha pipraga, delikatess veiserind, piprasink, einesink veiselihast jt. Et veiseliha on tihkema ja kõvema konsistentsiga võrreldes sealihaga, siis mahlakuse andmiseks võidakse lisada sealiha lõike, searasva ja rohkesti maitseaineid. Linnulihatooted on kalkuni kintsusink, delikatess kalkunisink, suitsubroileri koib, broileri rulaad, suitsubroiler jt. tooted. Suitsulihatoodete säilivusajad olenevad töötlemisviisist ning on 5 ööpäevast (keedu-, praetud ja küpsetatud tooted) kuni 30 ööpäevani (toorsuitsutooted). 2.7. Vorstid Vorstide toorained on koduloomade, -lindude ja ulukiliha, seapekk, loomarasv,
Tallinna Majanduskool Ametkondlik käitumiskultuur (sekretäritöö, üldteadmised etiketist) Loengumaterjal Tallinn 2013 1 Ametkondlik käitumine, kutse-eetika ja etikett ........................................................................................... 4 Kutse-eetika .............................................................................................................................................. 4 Sekretäritöö eetikakoodeks ........................................................................................................................... 5 Nõuded juhile: ............................................................................................................................................. 7 Visiitkaardid ja nende kasutamine ....................................................................................................
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
KUTSEÕPE PÕHIKOOLIS JA GÜMNAASIUMIS VALDKOND: LAEVA TEKIMEESKOND ERIALA: MADRUS VALIKAINE MEREKULTUUR JA ETIKETT KOOSTAS: PAUL KOOSER 2012/2013 Õ.A. AINEKAVA 1. Õppeaine nimetus: Merekultuur ja etikett 2. Õpperühmad: merendusklassid 3. Üldmaht: 40 tundi 4. Õppeesmärk: Õpetusega taotletakse, et õppija teab merekultuuri ja selle mõju kutselise meresõidu arengule. Tunneb laevadel kehtivat etiketti ja oskab käituda vastavalt etiketinõuetele. 5. Õppesisu ja õppeaine temaatiline plaan: Õppesisu(käsitletavad teemad ja alateemad) Tundide arv 1.MEREKULTUUR 1.1Merekultuuri mõiste 1.2Meresõidu ajalugu. Foniiklased ja nende peamised 8 tegevusalad(sadamalinnade ehitus,kaubandus ja meresõit) 1.3Maailma tuntumad meresõitjad ja nende retked 1.4Ees
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
