laualeandmise viis: puukausis supp, vaagnal suure tükina liha, sinna juurde lõhnav rukkileib, või jälle puupütis või, kuum odrakarask külma rõõsa piimaga, reheahjus hautatud mulgikapsad sealihaga jne. Lauanõudeks olid peamiselt puust kausid. Suuremad neist olid leeme-, kördi- ja pudrukausid. Väiksemates pandi lauale silku, võid, liha, kastet. Puder oli koos rasvasilmaga ühes nõus. Suurema pere puhul asetses laual kaks või kolm kaussi nii et igaüks ulatus oma lusikaga putru võtma ja rasvasilma kastma, Lauanõudest olid laual veel piimapütid. Vahel pandi nendega või lännikutega lauale ka suppi või putru. Hiljem hakati puukausside asemele muretsema ümmargusi ja laiu savikausse ning kivist (fajanss-) taldrikuid. Söömiseks oli igaühel oma jaolusikas, mille varrele oli lõigatud oma märk. Pärast söömist asetati lusikad varna. Kui olid laual keedetud kartulid, räimed, lõss ja leib, siis kasutati ainult taskunuga
Eestlase põhine toiduaine on vili. Jahu toodetest oli leib nii keskne, et sellest kujunes kogu elatus ja võrdkuju. Leib muutus toidu ja heaolu sümboliks. Leib oli ümbritsetud austusega. Maha kukkunud leivale anti suud. Varasemates sajanditel kus toitu jätkus vähem. Oldi ka oma kõhu täitmisel kasin. Eestlane hoidis kokku ikka oma kõhu arvelt. Häid palu maitsti, neist ei söödud kunagi kõhtu täis. Viimase pooleteisa sajandi jooksul on igapäevaseks söögiks lahutamatuks kaaslaseks kartul. Kuid kestseks jäi siiski leib, piim, kaunviljad, liha, tangud ja jahu. Toidu valmistamine möödunud pooleteisa sajandi jooksul on väga muutunud. Toidu maitse määrab suuresti toidu valmistamine. Sooja toitu valmistati peamiselt rehetoa ahju koldel. Soojad toidud olid peamiselt tehtud keedu toidud. Ahjus või ahju põrandal küpsetati naeriseid ja kaalikaid. Päevane toidu kogus sõltus toiduainete varudes. Söögikord polnud mitmekäiguline. Söögikord oli aastaajaga vahelduv
oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". [] Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavaraga üle talve ära elada, sest ,,ega kõik päevad ep ole saamapäevad, aga kõik on sööma-päevad". Seetõttu peeti toiduvarude üle ranget arvestust, et ots otsaga kokku saaks. Oli selge, et ,,kui sügisel suured söömad, siis kevadel keed kesised". [] 6
Nii körti, leent kui rooga hakkasid nooremad suppideks nimetama. Muhus öeldi: «Seni kuni koldes keedeti, oli leem, kui pliidil keedeti, oli supp». Kihelkonnas aga: «Enne paargu, pada, roog, nüüd köök, katel, supp. Aedviljadest tarvitati toiduks talvel kõige enam naereid, hiljem kaalikaid ja hapukapsaid. Naereid ja kaalikaid keedeti, küpsetati tervelt reheahjus ja kasutati teiste toitude lisandina. Küpsetatud kaalikas oli vaga maitsev. XIX sajandil levinud kartul võeti küll algul rahva poolt umbusaldusega vastu, muutus aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette
16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga
toiduainete laialdasemale kasutamisel maad andma alles 19. sajandil. Köögiviljadest kasvatati kõige varem naerist, hiljem ka kaalikat ja kapsast. 16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. Söödi nii magevee- kui merekalu, enim kasutati toiduks räime. Värsket kala said süüa enamasti rannikul elavad pered, sisemaal tarvitati toiduks rohkem kuivatatud ja soolatud kala. Kalu keedeti, küpsetati ja söödi enamasti koos kartulitega või leivaga. Hinnatud oli ka kalamari, millest keedeti suppi, küpsetati kooke ja valmistati käkke.
Eesti rahvustoidud 1.Kuni 19.sajadini oli talurahvaelatustase väga madal ja igapäevane toit vilets ja kasin. 2.Päeva peamiseks söögikorraks oli õhtusöök,milleks keedeti suppi või putru.Toit oli võrdlemisi ühekülgne.Kõige tavalisem toidukord nädala toidukordades oli kas hommikul või õhtul tanguleem. 3.Enam levinud toidumenüü nädalasees oli piimasupp, kört,leib silk,hapupiim. 20 sajandil hakati sööma kartult,liha,kastet ja suppi. 4.Pruukosti söödi tavalistele söögikordadele lisaks jüripäevast kuni rukkilõikuseni varahommikuni. *Oli olemas selline komme, mida pidi järgima!!! Alates jüripäevast saati ei tohtinud hommikul toast söömata väljuda, sest arvatavasti võis linnulaulu, eriti käo kukkumise kuulmine tuua majja õnnetuse- linnupette söömiseks. 5.Leiba peeti pühaks. Austa leiba, leib on vanem kui meie. Kui leivatükk maha kukkus pidi sellele kohe suud andma-nii ei tulnud vaesus majja.Pätsi ei
toidukultuuri. Nii pakutakse Saaremaal või Kihnu saarel, Setomaal või vanausuliste külades just neile paikadele omaseid toite autentses kultuurikeskkonnas. Kindlasti peaks Eesti külalidtele pakkuma meile eriti iseloomulikke toite: leiba ( magushaput rukkileiba, hapukapsaleiba, silguleiba), suupisteid ( kilusalatit, marineeritud ja soolatud räimi), sülti, sõira, suppe ( eestipärast herne-, talupoja-, külasuppi), põhitoite ( Mulgi putru, Mulgi kapsast, seapraadi, suitsutatud liha ja kala, hautatud hapukapsaid, verivorste), magustoite( metsamarju, keedetud vahtusid- rukkijahuvaht, mannavaht, odrajahuvaht, magusaid suppe), küpsetisi ( karaskit, sepikut, kohupiimapirukat, pannileiba) ning jooke ( kama, leivakalja, koduõlut). Eesti toitlustus- ja turismiettevõtted on võimelised pakkuma rohkem kui kahtsadat toitu, mida oma rahvustoiduks peame.
Läänemere ääres, kus inimesed muutuvad aastaaegade vaheldumise rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Töö annab ülevaate Eesti rahvusköögist kommetest, ajaloost, tänapäevast(ehk siis Eesti rahvustoidud, nende valmistamine ja tarvitamine). Üldisemalt uurisin teemasi: ,, kohaliku köögi eripärad", ,,muistsed kombed", ,,toidulaud tänapäeval". Infot sain internetist, raamatust ja konspektist. Kohaliku köögi eripärad Tuntu ja ettenähtu kõrval pakub uudishimulikule tulijale avastamisrõõmu kohalik köök.
jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära
· Mõnelpool tapeti ka härgasid toiduks · Saartel ja randades söödi ka hülge liha · Loomadel ei söödud põrna, suguelundeid, südameklappe · Tõstamaal lõigati loomadel enne tapmist keel ära · Peast, jalgadest ja muudest päädikutest tehti sülti · Liha tagavara soolati · Sealiha jagunes pekiks ja tailihaks · Kuivatamine on üks toidu säilitamise viise · Liha kuivatati ahjus ja kerisel · Keedeti soolasest sealihast suppi PAREMAD PALAD: · Puhas värske rukkileib, või, mesi, pekk · Pekk munaga · Mitmesuguste tööde lõpetamist pühitseti paremate paladega · Pulmadel ja jõuludel söödi sealiha · Mihklipäeval- lambaliha; tapeti ka kukk · Tõnisepäeval keedeti ka seapead · Veiseid söödi enamasti saartel · Paastumaarjapäeval söödi kala · Peipsi ääres kala pirukas ( ahven, latikas, säinas, haug) · Suitsuliha e sink · Kapsa ja kaalika pirukad
Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid (tortilla, lavass, pita, naan, puri, matsa jt). Levinuim on nisuleib; rukkileib on tuntud eeskätt Põhja-Euroopas. Leivaküpsetamise algus ulatub kuni 5000 aastani eKr. Alguses kasutati leibade valmistamiseks kogu taime maapealset osa lisaks teradele ka sõklaid ja kõrrepuru. Kui selline jahu kogemata märjaks sai, saadi esimene kogemus toorpudru valmistamiseks. Hiljem, kui hakati sellest putru keetma ja see kees kogemata üle, küpses puder kuumadel kividel kakukesteks. Nii oligi leivategemine alguse saanud. Kergitamata tainast leib oli ,,pagariteaduse esiklaps". Hiljem leiutati taina hapendamine, mille tulemusel saadi kohevam ja kauem pehmena püsiv leib. Tõeliseks sammuks leivaküpsetamise ajaloos oli aga leivaahjude ehitamise algus. Need püsisid kauem soojana ning leivale moodustus õhem ja rabedam koorik, sisu aga valmis aeglasemalt ja ühtlasemalt. Eelmise sajandi 80
Et varutud vilju jaguks uueks saagikoristuse ajaks tuli varutud vilju toidutegemisel ühtlaselt kasutada ehk kokkuhoida ning just kokkuhoiu eesmärgil segatigi toidu tegemisel erinevaid vilju. Eesti leentes ja segatoitudes ei puudunud kunagi odratangud või odrajahu, olles iga roa tähtsaim koostisosa, nii peetaksegi vanemateks roogadeks just segatoite. Üheks selliseks segatoiduks on ka mulgi puder. Mulgid hakkasid siis esimesena tangupudrule 19. sajandi teisel poolel lisama kartuleid ja selliselt sündiski mulgi puder. Siit pärineb ka mulgi pudru sellised nimed nagu segadik, segadis ja segadispuder (nii nimetati mulgi putru peamiselt just Järvamaal ja Harjumaal). Kuna segatoitude üheks tekkimise põhjuseks oligi kokkuhoid või mingi koostisosa puudumine (näiteks mingit vilja kevadeni ei jagunud) või ikaldus, siis kandis mulgi puder ka sellist nime nagu sandiputr (peamiselt Urvastes). Eestlaste toidulaud kujunes vastavalt taluelu ja aastaaegade rütmile
riigiasutuste töötajad. Nende toit ei erinenud linnainimeste omast. Kuid väga kehvas seisus olid 50- tel need, kes olid kolhoosnikud, kellel ei olnud rahapalka. Elati õue- aiamaal kasvatatavast ja loomade pidamisest. Suuresti mõjutas toidulauda pere suurus, sissetulekud ja kohapealsed kauplemisvõimalused. Toiduained, mida tarbiti, olid sea- ja lambaliha, väga harva vasikaliha, kuivatatud ja soolatud ning värske kala, muna, piim, jahu, kartul ja teised aedviljad, õunad ja marjad. Igapäevatoiduks oli enamasti soolatud liha, kartul, piim ja temast tehtavad koor ja või. Võid valmistati ise 2 korda nädalas, tavaliselt kolmapäeviti ja laupäeviti. Söödi ka tihti tanguputru koos lihakõrnetega. Argipäeviti ei olnud aega ega jaksu panna suurt rõhku toiduvalmistamisele, seega eelmise päeva toitu tihti soojendati. Mõnes piirkonnas olid välja kujunenud nädalamenüüd, mille järgi süüa tehti.
16.--17. sajandil hakati kasvatama porgandit, sibulat, pastinaaki, rõigast, redist, peterselli, hiljem ka kurki. 19. saj. algupoolele hakati kasvatama kartulit, peeti ja kõrvitsat. Tomatit ja paprikat hakati kasvatama alles 20. sajandi algul. Esimeseks köögiviljatoiduks eestlaste söögilaual olid keedetud naerid. Kapsast peamiselt hapendati ja keedeti siis hapukapsasuppi või -putru. Herneid ja põldube, ka läätsi keedeti Elin Palumäe SR13 niisama, tehti leent, putru ja käkke. Kartuleid söödi küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Teine levinum moodus kartulite söömiseks oli koorega keetmine. Peamine kartulikõrvane oli silk. · Maitseained Maitseainetena kasutati soola, mett, köömneid, kadakamarju ja sinepit. Maitsetaimedena ehk ürtidena (piparmünti, pune, majoraani ehk vorstirohi, rohelist sibulat, tilli jne). 3. Kirjelda lähemalt järgnevaid rahvakalendritähtpäevi (kuupäev, mis traditsioonid, töökeeleelud, -käsu, uskumused, toidud)
o hammusati mõni suutäis leiba. Päeva peamist toitukorda, õhtusööki, ei keedetud vanemal ajal mitte iga päev, vaid 1-3 korda nädalas. Korraga keedeti lihsalt suurem kogus toitu. Leibagi küpsetati, vaid korra nädalas või veelgi harvem, suurem kogus tagavaraks. Värsket pehmet leiba sai vanasti süüa ainult pühade ja pidude ajal. Oli kujunenud ka päevase peatoidu rütmiline vaheldumine nädala jooksul, nt kahel päeval nädalas söödi putru, kolmel päeval herne-, oa- või läätseleent, mida kord nädalas keedeti liha või rasvaga. Põhilisteks lauanõudeks olid pärnast, haavast või sanglepast treitud kausid. Puder, leem, kört anti lauale suure kausiga, milles sööjad seda puulusikaga helpisid. Pudru keskele tehti silm, kuhu pandi kaste. Taldrikuid kasutati vähe, needki olid valdavalt puust. Hapupiima hapendati ja toodi lauale harilikult madalates laudnõudes piimapüttides
söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa.Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad.Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima.Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut.Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja
jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks kalja, pühade puhul õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära
joonis 2.1.). Pilt: Toidupüramiid Joonis 2.1. Toidupüramiid Toidupüramiid selgitab õiges toiduvalikus erinevate toiduainerühmade osakaalu. Mida allpool püramiidis asub toiduainete rühm, seda rohkem peab neid sööma. Iga toiduainerühm varustab organismi erinevate toitainetega. Alljärgnevalt antakse ülevaade toidupüramiidist korruste kaupa. I põhikorrus (alumine): teraviljasaadused ja kartul. Toitainerühm Ühe portsjoni Päevane soovitatav kogus kogus Leib, sepik 30 g 4-7 portsjonit Kartul 90 g 1 portsjon Teised teraviljatooted: puder, 1 dl 2-3portsjonit pastatooted, helbed 24
Mis ja millal ? Liikuv püha, noorkuu teisipäev seitse nädalat enne lihavõtteid, päev enne tuhkapäeva, algselt kolmepäevane kirikupüha enne suure paastu algust. Vastlapäev lõpetas jõuludega alanud talvise lõbustusaja ja alustas suurt paastu (kestab lihavõttepühadeni). Vastlapäeva pühitsetakse eriti suure pidulikkusega kreeka- ja roomakatoliiklikes maades. Katoliku aja mälestusena on eesti vastlakommetes püsinud kesksena sealiha ja eriti seajalgade söömine. Seajalast (nüüd küll nööpidest ja nöörist) vurri õpetatakse valmistama tänini. Kuupäevad Vastlapäev on liikuv tähtpäev, mille kuupäev sõltub ülestõusmispühadest. Ülestõusmispüha peetakse esimesel pühapäeval, mis järgneb esimesele täiskuule pärast kevadist pööripäeva või pööripäeval (milleks loetakse 21. märts). Vastlapäev on päev enne tuhkapäeva, millele järgneb nelikümmend päeva (seitse nädalat miinus pühapäevad) kestev ja ülestõusmispühaga lõpp
apostel Matteuselt, veebruarikuine aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt. Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist. Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke. Meeles tuli pidada veel madisepäeva nädalapäeva ja seda, kust tuul puhub. Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna - saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma. Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest
seltskonnas oli domineerivamaks joogiks vein. Tallinna raehärrade seas oli populaarsemaks kallis vürtsivein klarett17, mida eriti sageli kasutati jõulupidustuste ajal.18 Linnaelanikele üheks suuremaks ja olulisemaks sündmuseks oli pulm. Pulma peeti ka oma rikkuse ja mõjukuse näitamise kõige paremaks viisiks. Tallinna oli 1540. aasta luksusmääruses kirjas ka pulmasöömaaja menüü. Esiteks oli must paks supp, keelatud oli pakkuda kollast suppi. Kombeks oli serveerida mädarõikaga maitsestatud värske liha, sh kabunaliha. Teiseks praad lamba- või loomalihast, mille juurde anti ühte sorti veini (tavaliselt reinveini). Vein võis olla lauas seni kuni söödi praadi. Kolmandaks : sink, suitsuvorst ja keel. Neljandaks ,,riis ja mitte mandlipuding", viiendaks või ja juust ning kuuendaks õunad, pähklid ja koogid.19 Keskajal serveeriti tavaliselt kolm, harvem nelja või enam käiku roogi.
Pühad on nii või teisiti osa meie elust ja seepärast arvan, et neist võiksid kõik rohkem teada. 1. KEVADISED TÄHTPÄEVAD 1.1 Kevadised tähtpäevad Ameerikas Ameerikas tähistatakse 17. märtsil St. Patricku päeva. See on pühendatud iiri päritolu ameeriklastele. Sel ajal toimuvad suurimad peod New Yorgis, Chicagos ja Bostonis, kus inimesed on riietunud pealaest jalatallani rohelisse. Püha Patricu päev on väga vana tähtpäev, ehkki Iirimaalt jõudis kõigepealt Ameerikasse ja sealt edasi teistesse riikidesse alles 18.-19. sajandil. http://www.epl.ee/artikkel/151553) Mees, kellest hiljem sai Püha Patrick, Iirimaa kaitsepühak, sündis hoopis praegusel Briti saarel Wales'is ligikaudu aastal 385. Poiss leidis kuni 16aastaseks saamiseni, et ta on pagan. Siis müüsid Iiri maradöörid ta orjaks ning orjapõlves sai ta lähedaseks Jumalaga. Pärast kuut aastat orjamist Maewyn põgenes ning läks Gauli kloostrisse. Ta veetis seal kaksteist aastat
koormisena sagedamini ette. (6) 6 Oluline koht eestlaste maaviljeluses kuulus karale. Kaer on mullastiku suhtes võrdlemisi vähenõudlik, kui vajab küpsetamiseks rohkem aega kui oder. Kaera külvati enamasti vaid võsamaale, sest ta esines kümnisena ka seal, kus rukist ja otra nõuti hinnusena. Kaera kasvati rohkem Lõuna- ja Ida- Eestis, mõnikord isegi rohkem kui otra. Kaerajahust küpsetati leiba, kaeratangudest tehti suppi, kaerast pruuliti õlut, kaer oli hobusesööt. (1) Peale juba nimetatud põhiliste toiduteraviljade kasvatati Eesti ala tatart, ent veel harvemini kui nisu. 16. sajandil on Põhja- Eestis tatrakümnist võetud ainult Padisel. Seevastu Lõuna- Eestis polnud tatrahinnus nii haruldane. On isegi alust arvata, et Saksamaale levis tatrakasvatus Liivimaalt. Varaseim teade tatrakasvatusest Saksamaal pärineb 1436. aastast Mecklenburgist.
..TUULIK ...........TUULIK 20 JÄTKU LEIVALE! · ÕPETAJA LOEB TEKSTI, ÕPILASED KUULAVAD JA TÄIDAVAD TÖÖLEHE. Vanast ajast peale on leivaviljana kasvatatud rukist, otra, nisu ja kaera. Kui sellest puudus kätte tuleb, aitab hädast välja perenaise osavus. Vanasti sõtkuti taigna sisse jahule lisaks aganaid, kliisid, kartuleid, kaalikaid, õunu, marju... Taignast küpsetati koldes ja reheahjus pätse, kakke ja karaskeid. Neid oli mitut sorti: rukkileib, nisuleib, odraleib, kaeraleib, õunaleib, kuremarjaleib, kartulileib, kaalikaleib, teraleib, püülileib, peenleib, kirikuleib, jõululeib, pulmaleib, odrakakk, kaerakakk, näärikakk, varrukakk, karask, sepik, sai... Enne sööma asumist sooviti kodus ja külas: "Jätku leivale
Kokkuhoidlikumates peredes läks isegi niisk toiduks. Seda lisati supi sisse nagu ka kalapead, mis keedeti koos maksa, tangu ja pekitükkidega pehmeks, lisati maitseks sibulat ja soola. Sellest sai hea täidise rukkileivataignast pirukale. Kaladest saadi rasva, mida koguti sügisel. Kalad pandi, kas päikse kätte või siis ahju sulama. Kalarasva koguti ka soolikaid kuumutades. Kõige rohkem saadi rasva latikast, haugist ja ahvenast. Rasva kasutati roogades, põletati lampides, praeti kartuleid ning sobis ka hästi seenepirukasse. Mõnelpool lisati kalarasva supi sisse, et viimane rammusam oleks. Rääbiserasvas hautati isegi leiba. Põliseks peolauasoolaseks oli eesti talupojal heeringas. Jõukamates peredes söödi heeringat ka argipäeval kuid iga talupoeg seda endale lubada ei suutnud. Ega niisama öeldud, et silk on vaese mehe heeringas. Kala osa talurahvatoidus sobib lõpetada nii-kala ütleb: ,,Jumal hoidku mu liig
EESTI MAAÜLIKOOL Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut Liha- ja piimatehnoloogia eriala Kristel Lori II kursus RUKKILEIB Referaat: Inimese toitumisõpetus TARTU 2008 SISUKORD Sissejuhatus ....................................................................................... lk 3 1. Rukkileiva sünd .......................................................................... lk 4 2. Aganaleib ................................................................................. lk 5 3. Leivategu ................................................................................. lk 6 4. Rukkileiva tähtsus tänapäeval ......................................................... lk 8 5. Põhisoovitused tarbimiseks ............................................................ lk 10 6. 12 head põhjust süüa rukkileiba ..................................
Kartulite pehmenemiseks kulub umbes 20-30 minutit, sellest umbes 15 minutit keetmiseks. Kartulitelt valatakse vesi ära ja lastakse neil 5-7 minutit aurus pehmeneda. Serveeritakse peale valmimist. Kartulite hautamiseks arvestatakse 1kg köögivilja kohta 0,2.0,3 l vedelikku ja 20-30g rasvainet. Tükeldatud kartulid kuumutatakse väheses rasvaines, lisatakse maitseköögivilju, maitseaineid ja vedelik ning hautakse kaanega suletud nõus pehmeks. Hautamisel võib lisada ka kastet. Praetud kartuleid praetakse väheses rasvas. Viiludeks või kangideks tükeldatud kartulid asetatakse kummrasva sisse ja praetakse aeg- ajalt segades pruunistumiseni- Kui kartulid ei ole pehmed, asetatakse need praeahju järelvalmima. Frittimisel praetakse tooreid kartuleid. Need tükeldatakse kangideks, ribadeks või riivitakse jämedariiviga (kasrtuliõled) ja tahendatakse. Kartulitükid praetakse väikeste partiidena kuldkollaseks,
..........................................5 3.1.2.Oder....................................................................................................................................6 3.1.3. Rukis.................................................................................................................................7 3.1.4.Kaer....................................................................................................................................7 3.2. Kartul........................................................................................................................................8 3.3. Rukkilill...............................................................................................................................8 3.4. Kesalill .....................................................................................................................................................9 4.LOOMAD PÕLDUDEL..................
Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. Eestlaste põhiline toiduaine eelmistel sajanditel oli teraviljatoit oli leib. "Rukkileib on peremees" või "Rukis on maja peremees" kinnitas vanasõna ja "Peremees peab ikka laua peal olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga loeti juba söögikorra eest. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljast paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest "oli patt süüa kahte kõrust korraga". Vanasti pole igakord kõikjal kördi ja leeme kõrvale leiba antud. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 2 Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavara üle talve ära elada, sest "ega kõik päevad ei pole saamapäevad, aga kõik on söömapäevad". Seetõttu peeti toiduvarude
rütmis. Sügistalvine eestlane on aeglane ja endassetõmbunud, suvine oluliselt erksam ja suhtlemisaltim. Päevavalgus ja õhusoojus määravad ka eestlase söömisharjumused. Pimedus ja pakane toovad lauale hapukapsad ja ahjupraed, süldi ja verivorsti, paksud supid ja pajaroad. Suviti saab eestlane poolenisti söönuks pelgast päikesese ja soojusest, ülejäänud kõhupoole täidavad värsked aiasaadused, kartul ning kõik muu kerge ja värske. Ka Eestimaa külalistele on kõhurõõmude vaatevinklist parimaks ajaks hilissuvi, kui põhjamaa loodus esitleb oma aastaloomingut, kuigi maitsmisväärset leiab siit teistelgi aastaaegadel. Restoranid pakuvad rahvusvahelise köögi tuntud roogasid, lõunatada võib ka itaalia, mehhiko, jaapani, india ja veel mitut eksootilist moodi. Kohvikud meelitavad möödujat kohvi, värskete kookide ja saiakeste jumaliku aroombuketiga
portsjonis 140 150 g. hautatakse koos riisiga. Lisatakse köögiviljad (paprika, mais, porgand, küüslauk) · Pilaff Lambaliha (labatükk/rinnatükk), Kuubikud massiga 20 30 g, portsjonis 140 150 g, hautatakse, lisatakse sibul, tomatipasta ja porgand. 5. Kirjelda erinevaid kartuli lisandeid, vähemalt 5 · Kartulipuder kartul keedetakse pehmeks, kurnatakse, tambitakse pudruks. Lisatakse kuum piim ja või ning segatakse hoolikalt. Serveeritakse iseseisva roana mitmesuguste kastmetega, praetud sibulaga, sulavõiga, maitserohelisega või lisandina teiste roogade juurde. · Küüslaugukartulid - kartulid tükeldatakse kuubikuteks ja praetakse rasvas, lisades ka tükeldatud sibul. Pruunistunud kartulitele lisatakse koor,
Sissjuhatus Rahvakalender räägib vanadest pühadest , mis on sajandeid tagasi peetma hakatud . Neli tähtsamat püha on : Jüripäev 23.aprill Jaanipäev 24.juuni Mihklipäev 29.september Jõulud 24.detsember neid nimetatakse neljaks pööripäevaks . Jüripäev Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
