Leidsid 25 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Eesti rahvapillid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kannel, pillid, viiul, muusika, torupill, rahvapill, rahvapillid, parmupill, kandle, vilepill, moldpill, instrument, põis, rahvamuusika, põispill, keelpillid, pära, jauram, sarved, viiulit, kõlakast, poognaga, poogen, roop, metall, sarvepill, puhkpillid, karjapasun, lõõtspill, muusikainstrument, huulte, pasunad, puhuti, võimaldasid, polkaRahvapillid Kannel Kannel on keelpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Kannel on eestlaste muistne pill ning seda tunnevad ka paljud lähemad ja kaugemad rahvad. Kandleid on 3 põhitüüpi: vanem kannel, uuem kannel ehk viisikannel, duurkannel. Kandle põhiosadeks on kõlakast ja sellele tõmmatud keeled. Vanematel kanneldel oli ainult 5 või 6 keelt. Sellesse liiki kuuluvad ka väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib keelte arv ulatuda kuni poolesajani. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Erand on hiiurootsi kannel, mida mängitakse poognaga. Kannel on levinud ka soomlaste, karjalaste, maride, udmurtide, lätlaste, leedulaste ja venelaste hulgas. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast. Viiul Viiul jõudis Eestisse 17. sajandil. Esmalt linnadesse, aga juba 18. sajandil levis ka maale. 19
· trompeti tüüpi Flöödi tüüpi puhkpillid on kõik erinevad vilepillid. Neid valmistati puukoorest (pajupill), männikasvust (vilepill), putkest(putkepill), linnuluudest(peibutusviled jahimeestele) ja savist (savipiilud). Lihtsamad neist võimaldasid tekitada ainult mõnda heli ja olid mõeldud rohkem väikelaste mänguasjaks. Samas oli ka täiuslikumaid mitmete sõrmeavadega pille, mis võimaldasid mängida meloodiat. Põhja Tartumaalt on teada vilepill, mida puhuti keskelt. Kahele poole jäid sõrmeavad ja see võimaldas mängida kahehäälselt. Selliseid pille nimetati piibariks või venevileks. Setumaal oli kasutusel valipill, mis koosnes kahest vilepillist, mida korraga suul hoides mängida sai. Klarneti tüüpi puhkpillid on kõrrepill ja roopill. Need valmistati vastavalt viljakõrrest või pilliroost. Neile lõigati peale keeleke, mis võnkudes andis heli. Need pillid võimaldasid mängida üsna keerulisi viise
Eesti rahvamuusika rahvapillid rahva seas tekkinud või ka professionaalse päritoluga pillid, mida rahvas kasutab traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi (nt. kannel, torupill, parmupill); rahvalikud pillid rahvatraditsiooni tee leidnud professionaalse muusika pillid, põhiliselt vabrikutooted, mida rahvas edasi ei kujunda (nt. viiul, kitarr) Puhkpillid Heli tekitamise põhimõtte järgi võib eesti rahvapärased puhkpillid jagada kolmeks põhiliseks rühmaks: 1) flöödi tüüpi puhkpillid - erinevad vilepillid, mille heli tekib õhujoa põrkumisel vastu teravat serva. N: pajupill, vilepill, putkepill, savipiilud. 2) klarneti tüüpi puhkpillid heli tekitab õhu toimel võnkuma pandud keeleke N: kõrrepill ja roopill
Kärdla Ühisgümnaasium Eesti rahvapillid Referaat Gerli Enula XII a 2008 2 Sisukord Sisukord lk 2 Sissejuhatus lk 3 Kannel lk 4 Torupill lk 5 Viiul lk 6 Lõõts lk 7 3 Sissejuhatus Rahvapillid rahva kollektiivne looming või ka professionaalse päritoluga pillid, kus rahvas kasutab viimaseid traditsiooniliselt ning ühtaegu arendab neid spontaanselt edasi. Vanad rahvapillid olid lihtsad puhkpillid (sokusarv, karjapasun, vilepill, roopill) ning 67 keeleline puust õõnestatud kannel. 13.14, sajandist alates hakkas levima torupill, 19. sajandil said tuntuks viiul ning uut tüüpi kandled. LääneEestile olid iseloomulikud hiiu ehk rootsi kannel ja moldpill. 19. ja 20. sajandi vahetuse paiku omandas tähtsa koha lõõtspill.
Rahvapillid ja pillimuusika 11. kl Vanemale pillimuusikale oli omapärane: ühehäälne mõtlemine, kitsas heliulatus, lühikeste vormiosade kordamine Mängiti tavaliselt üksi Uuem mitmehäälne muusikaline mõtlemine levis 18.-19. Sajandil kui populaarsuse võitsid suurema heliulatusega ja saatehäälega pillid nt. Viiul, lõõtspill, kannel 19. Saj lõpul hakkasid tekkima rahvapillide ansamblid 19. Saj oli eestlaste laulujumalaks Vanemuine. Pillimäng oli traditsiooniliselt meeste tegevus, hiljem 20. sajandist hakkasid pille mängima ka naised (eelkõige kannelt) KEELPILLID (kordofonid ) Heli tekitavad pingutatud keeled- poognaga või näppe teel. Vanemal ajal valmistati keeled sooltsest, hobuse saba jõhvidest. Uuemal ajal tehakse keeled metallist.
huulik) ja trompetilisteks (keeleta huulik). 4) Kordofonid keelpillid. Rahvapille on üldiselt vähe uuritud, kõige rohkem on uuritud kordofone. IDIOFONID Nt lokk kuusepuust laud, mida taoti kase- või tammepuust vasaraga. Igal perel oli oma signaalide süsteem. Tänapäeval on kasutusel kromaatiline lokk. 2 Heli tekib materjali jäikusest. Tihti varustati pillid pere märkidega. Triangel mida suurem triangel, seda madalam heli. Parmupill erinevates helistikes, soolopill (kuulasime ka..) Juhuslikult heli tekitavad pillid: o Pingipill o Luuapill o Jauram lüüakse vastu maad, võib esineda ka poogen. MEMBRANOFONID Põsepill Kõriorel Kammipill AEROFONID Lehepill meloodiapill (kuulasime) Putkest, roost vilepillid klarnetilised, härjapillid
Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud muusikaliike üksteisest, vaid nimetati neid lihtsalt `muusikaks'. Maailma kõige looduslähedasematel rahvastelgi on oma muusika, mis inimeste pealtnäha lihtsast eluviisist hoolimata võib olla küllalt keerukas. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma vaimne pärimus. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, sellega on tihedalt seotud tants. Igasugune muusika on kindla(te) isiku(te) loodud, kuid rahvamuusika aluseks võib olla ükskõik mis päritoluga muusika. Rahvamuusikaks peetakse seda alates ajast, mil mingi rühm inimesi on selle kasutusele võtnud. Muusikapala algne kuju võib ajas ja ruumis levides pea
· Vorm korrastajaks värsimõõt, esimene silp tugev, teine nõrk · Rütm mõjutab viisi ja meloodiat ehk tooni ehk mõnu ehk häält, viisi vähem kui teksti · Algriim alliteratsioon (konsonantide kordumine) või assonants (täishäälikute kordumine); ei pea olema kõikides värssides · Skandeerimine teksti sobitamine värsireale · Retsitatiivsed ehk kõnelähedased laulud · Muusika intanatsioon kasvab välja kõne intanatsioonist · Palju improviseerimist · Legaius ettehaarav sisseastumine (ahellaul) · Tempo sõltub laulufunktsioonist Vana Rahvalaul · Ehk runolaul ehk regilaul · Alates Balti hõimudest (ürgühiskondliku korra ajast) · Vormiline ülesehitus · Algriim · Laulikuks, leelotajaks ja kaasesitajaks naised · Sisus domineerib tundelist külge rõhutav element · Mängulisus, tantsulisus · Esikohal sõnad
põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust. Vanema muusika suuline levik maapiirkondades kestis umbkaudu 20. sajandi alguseni ning üksikutel äärealadel nagu Setumaa ja Kihnu
Vähesel määral laene idanaabritelt. Kajastatakse inimese eluolu ja sellega seonduvat. Humoristlik pilge oli ük enimesinenud laad. Kohati ka labane ja kahemõtteline meeste ja naiste suhted. Pilati pastoreid, mõisnike sekeldused talupoegadega. Laenud tulid Euroopast meremeeste ja sõdurite kaudu. Kuuldi mõisast, linnast, levisid trükitud noodid. Rohkesti lauldi tantsu- ja naljalaule. Pärast salmi lõbus refrään. · RAHVAPILLID tavapärased muusikariistad ja pillimäng on meie rahvuskultuuri lahutamatu osa. Muusikainstrument pill, muusikalise heli tekitamise vaheks. Esimeseks muusikariistaks inimese hääl. Lisaks käte plaksutamine, jalgade trampimine. Edasi puunott, kivid jms. Sõltuvalt helitekitajateks jaotatakse muusikainstrumendid: a) keelpillid heli tekitatakse õhu võnkuma panekul. Esimene vibu, millele hiljem lisati kõlakast. b) puhkpillid c) löökpillid
KODUNE KONTROLLTÖÖ TORUPILL puupuhkpillide hulka kuuluv muusikainstrument. Praktiliselt ainuke puhkpill, mida võis kasutada aastaringselt. Torupill oli Eestis tõenäoliselt juba 14. sajandil kodunenud. Esimesed kirjalikud andmed on 16. sajandist. Torupill koosneb neljast põhiosast: o Nahast õhukotist seda hoiab pillimees kaenla all ja surub sealt küünarnukiga vajutades õhku välja. Õhukoti materjale on mitmeid: kõige tavalisemad on lähiümbruse loomade nahad; näiteks kitse, lehma, lamba, sea jt. o Õhupuhumistorust selle kaudu puhutakse kotti õhku juurde.
Kannel Kannel on muusikainstrument, mis kuulub näppekeelpillide hulka. Kannelt tunnevad paljud Eestile lähemad ja kaugemad rahvad, näiteks:soomlased, karjalased, marid, udmurdid, lätlased, leedulased ja venelased . Samuti on kannel Eesti muistne pill. Vanematel kanneldel oli ainult viis või kuus keelt. Sellesse liiki kuuluvad näiteks väikekanneldeks ja setu labaga kanneldeks kutsutud pillid. Uuematel kanneldel võib aga keelte arv olla kuni 50. Kandlekeeled tõmmatakse helisema sõrmedega või plektroniga. Esimene kirjalik teade Eesti kandle kohta pärineb 1579. aastast, kuid kandle vanuseks arvatakse olevat isegi paar that aastat. Tallinna Klaverivabrik on Veljo Tormise ärgitusel tootnud kuuekeelseid väikekandleid ja kromaatilisi kandleid, kuid lõpetas tootmise 1990ndate alguses. Kandle mängutehnikaid võib mitmes suhtes võrrelda harfiga mõlema pilli keeli
muusika abil . ballettmeister koreograaf, balleti idee autor ja lavastaja ning tantsude ja miimiliste liigutuste koostaja ja õpetaja. esitantsija balletitrupi juhtiv meestantsija. etikett (teatris) käitumine vms. fouetté (loe: fuetee) virtuooslik pööre, milles jalg teeb igal pöördel ringikujulisis liigutusi ümber tugijala . interpreet heliteose esitaja. kammermuusika väikesele ansamblile või soolopillile (saatega või saateta) kirjutatud muusika. Kammermuusika alla kuuluvad näiteks duo, trio, kvartett ja kvintett. kantaat mitmeosaline vokaalteos koorile ja solistidele, oratooriumist lühem ja üheplaanilisem. Vt. ka sonaat. kordeballett balletirühm, rühmatantsijad, kes ei tantsi soolosid ega peaosi. kvartett neljale häälele või pillile kirjutatud heliteos (näit. keelpillikvartett harilikult sonaaditsükli vormis), samuti seda esitav ansambel (näit. keelpillikvartett: 2 viiulit, vioola ja tsello).
19191920 töötas ta Tallinna Kõrg e m a s Muusikako oreli olis ja komp o sitsioo ni õp p e j õ u n a. Muus e u mi algatajak s oli e e sti kunstnik ja vanavara koguja August Pulst . Muus e u m asub Tallinna vanalinna Assauw e tornis ja selle g a ühend atud hoon e s . pe al e Pe et er S üd a surm a hakkas muu s e u mi g teg el e m a Artur Kapp . Esti Te atri ja Muusika m uu s e u m kogub, s äilitab, uurib ja tutvustab e e sti tetra ja muu sika elu puutuvat materjali . Muus e u m korraldab näitusi, tema atilisi konts erte, diskus si o o n e ja m äl e stu s õ htuid . Suvis el p on konts ertide ja tetrilavastuste kasutus e s ka muu s e u mi sis e h o o v .
See kasvab välja ajajärgu eluolust ja levib nii ajas (ühelt sugupõlvelt teisele) kui ruumis (ühest kohast teise). Elukeskkonna muutumine põhjustab muutusi ka rahvaloomingus. Rahvalooming on ühtaegu nii rahvuslik kui ka rahvusvaheline. Rahvad elavad kultuurilises kokkupuutes, mistõttu pärimuses esineb laene ja mõjutusi. 20. sajandi uuemas rahvaluuleteaduses käsitletakse rahvast ja rahvamuusikat avaramalt see on erinevate inimrühmade muusika, mis on seotud kogu elukorralduse ja inimeste suhtlusvõimalustega (suuline, kirjalik, meedia, arvutivõrk). 2. Rahvamuusika on mingis inimrühmas kasutusel olev muusika, mis ei kuulu professionaalse muusika valda. See on osa folkloorist. Rahvamuusika hulka kuuluvad laul ja pillimuusika, nendega on tihedalt seotud tants. 2.1. Rahvamuusika tekkimine ja levik Muusika on arvatavasti niisama vana kui inimkultuur. Muistsel ajal ei eristatud rahvamuusikat ega
poogenpillidest põhiliselt viiulit, vioolat, tšellot ja kontrabassi ning näppepillidest harfi.Keelpillid on tavaliselt keskelt kitsamad, et poognat saaks vabalt liigutada ja tekitada keerukamat vibratsiooni. Kitsama "taljega" muusikariistu näeb juba Babüloonia skulptuuridel. Oletatakse, et keelpillide kuju on sümboolses või rituaalses seoses naise kujuga. Vanasti tahuti keelpillid ühest puutükist, mis kitsenes kaela poole minnes sujuvalt. Sellised pillid on mandora ja rebekk.Viiuleid valmistatakse kaheksas suuruses: 1/16, 1/10, 1/8, 1/4, 1/2, 3/4, 7/8 ja 4/4. Rebekk Poogenpillid Viiul Viiul on keelpillide perekonna kõige populaarsem esindaja.Viiulit nimetatakse tihti ka pillide kuningannaks. Tal on väga varjundirikas kõla ja suured mängutehnilised võimalused. Viiuli ajalugu ulatub kaugesse minevikku
pingulitõmmatud härjanahast kilpidele sama tava jätkasid suulu sõdalased veel 19. sajandil. Kelli kasutati esmalt nõidumisel ja rituaalidel. Käristitel on sageli maagiline ja usuline tähendus ning käristi või kõrin on üks samaani aksessuaare. Hiinas oli äikesejumala Zin Shini ümber pöörlev ratas, mille külge kinnitati mitmesuguseid silindertrumme ja padatrumme, mida jumal lõi ühes käes oleva trummipulgaga. Iidse jaapani uskumuse järgi oli löökpillide mängimine seotud muusika leiutamisega, kuna müüdi järgi lõid jumalad takti ,,kõikide kastanjettide emale". Leiutamisest peale on trumme kasutatud rituaalidel. Osa neist liigitati pühade esemete hulka, teised olid staatuse sümbolid ja kuningavõimu embleemid. Vana Mesopotaamias tehti trummikile püha härja nahast, aga 3. aastatuhandest eKr pärinev pitsat kujutab jumalanna Istarit seismas altari ees, mis näeb välja ümberpööratud liivakell-trummina. Trummi kasutamine altarina on kandunud edasi
Muusikariistad Muusikariistad tekitavad kindla helikõrguse ja rütmikaga helisid, mida me kokku nimetame muusikaks. Antiikajast peale on inimesed valmistanud mitmesuguseid pille, kasutades seejuures nii mõnigi kord käepäraseid materjale. Nad on teinud muusikat meelelahutuseks, aga ka töötegemise hõlbustamiseks. On erinevat tüüpi muusikariistu ehk pille, mõnel neist on piirkonniti väga oluline tähendus. Pillid edastavad helisid helilainete võnkumisena. Sõltuvalt sellest, kuidas heli tekitatakse, liigitatakse pillid keel-, puhk- ja löökpillideks. Klaver Üks tähtsamaid klahvpillidest on klaver, ta on ühteaegu nii keel- kui ka löökpill. Klaver koosneb korpustest, malmraamist, puittugiraamist, kõlalauast, keltest (230), klaviatuurist ning haamer-,summutus- ja pedaalmehhanismist. Klaverikeeled on pingutatud tugevale malmraamile,
rahvapillid. Vanem rahvalaul eristub uuemast eelkõige teksti vormi, ent ka kujundite, mõtteviisi, kasutamise olukorra, viisi jm poolest. Vanemaid tekste iseloomustab algriim (sõna algushäälikute kordus) ja parallelism (sisu ja vormi poolest sarnaste värsside rühmad). Vanemaid rahvalaule on kolm alaliiki. -Varane vokaalmuusika kujutab endast vanimaid teadaolevaid laule (laulutaolisi häälitsusi), mille päritolu jääb aegade hämarusse, võib-olla muusika tekkimise piirimaile. Suuremalt jaolt taandus see laulude kihistus 19. sajandi lõpuks, kuid mõneti püsib siiani, näiteks lastelaulude ja -lugemistena (hüpitused, arstimissõnad vms lihtsad vormid). -Regivärsiline laul ehk regilaul moodustab keskse ja omapärase osa eesti rahvalaulust. Lisaks algriimile ja parallelismile on sellel eriline värsimõõt. Regilaul kui laulustiil on omane peaaegu kõigile läänemeresoome rahvastele ning tekkis arvatavasti u 2000 aastat tagasi Soome lahte
muusikalistele põhimõistetele seletused: Aaria- saatega vokaalmuusika zanr. A cappella- esitamise viis, mille puhul instrumentaalsaade puudub Diatooniline helirida- helirida, mille kõik helid kuuluvad diatoonikasse. Diatoonilised heliread on näiteks kirikuheliread, loomulik mazoor ja loomulik minoor. Dissonants- kahe või enama heli kooskõla, mis tunnetuslikult mõjub pingestatuna, rahutuna. dodekafoonia- muusika kompositsioonimeetod, mille põhiliseks omaduseks on kaheteistkümne võrdtempereeritud häälestuses heli võrdne kasutamine. Folkloor- traditsioonilises tähenduses kõik lood ja laulud, ütlused ja salmid, mängud ja tantsud, eelarvamused ja kombed, mis on pärandunud eelmiselt põlvkonnalt kirjasõna vahenduseta. Homofoonia- ühe juhtiva meloodia kõlamine mitmehäälses muusikas Ilmalik muusika- mittesakraalne muusika. Ilmalik muusika levis kaua suulisel teel, sest
LISA 4 (CD).................................................................................................................................... 34 3 SISSEJUHATUS Mustlased on rändrahvas, kellel on kirju ja huvitav kultuur ning sajandeid kestnud traditsioonid. Hoolimata sellest, et neile on omistatud ka palju negatiivset, hinnatakse ja peetakse lugu nende muusikast. Nende kohta on öeldud, et nad on rahvas, kel on muusika geenides. Igal pool maailmas, eriti aga Euroopas, on mustlasmuusikud saavutanud juhtiva positsiooni muusikutena. Olen alati tundnud huvi muusika vastu. Viimasel ajal olen hakanud rohkem kuulama ja ka ise mängima rahvamuusikat. Kuna mustlasmuusikud on mõjutanud tugevalt paljude rahvaste folkmuusikat, tahtsin teada saada, mis on mustlasmuusikas nii erilist, et seda teatakse-tuntakse mitmel pool maailmas. Samuti tahtsin teada saada, mis üldse iseloomustab mustlasmuusikat.
2 TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TIIT LAUK Džäss Eestis 1918–1945 Muusika osakond, Kunstide Instituut, Tallinna Ülikool, Tallinn, Eesti. Doktoriväitekiri on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks kultuuriajaloo alal 13. oktoobril 2008. aastal Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. Juhendajad: Ea Jansen, PhD Maris Kirme, kunstiteaduste kandidaat, TLÜ Kunstide Instituudi muusika osakonna dotsent Oponendid: Olavi Kasemaa, ajalookandidaat, EMTA puhkpilliosakonna professor Ingrid Rüütel, PhD, Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakonna vanemteadur Konsultant: Kalervo Hovi, PhD, Turu Ülikooli ajaloo õppetooli professor Autoriõigus: Tiit Lauk, 2008 Autoriõigus: Tallinna Ülikool, 2008 ISSN 1736-5031 (doktoriväitekiri, online PDF) ISBN 978-9985-58-594-8 (doktoriväitekiri, online PDF) ISSN 1736-3667 (analüütiline ülevaade, online PDF)
Eurooplaste põlvnemine Praegu levinud arvamuse kohaselt, mida kinnitavad hulgalised mõõtmised, on kogu nüüdne inimkond pärit mõnest üksikust esiemast, kes elas Aafrikas umbes 70 000 aastat tagasi.Mingil põhjusel rändas see rahvas Aafrikast välja. Aga millist teed mööda? Ja kuidas ta Euroopasse jõudis? Miks üldse Aafrikast lahkuti? Võib-olla sai rahvast liiga palju. Võib-olla muutus kliima ebasoodsamaks.Üks ajaline pidepunkt on Homo sapiens `i ilmumine Euraasiasse umbes 40 000 aastat tagasi.Teine ajaline pidepunkt (vähemalt Põhja-Euroopa rahvaste puhul) on kindlasti viimane jääaeg või õigemini selle lõpp. Eesti aladel peetakse lõplikult jääst vabanemise ajaks 13-11 000 aastat eKr. (A. Mäesalu, T. Lukas, M. Laur, T. Tannberg, 1997:7 ).Aurignaci ( ajastu kuni umbes 28 000 eKr) migratsioon tähendas tänapäeva inimeste saabumist Euroopasse. Eesti geneetikud on pikka aega uurinud, kuidas kõigi maailma rahvaste esivanemad Aafrikast välja
«Hei!» kisas ta keset vaikset ootamist, mis ärevusele oli järgnenud. «Jupiter, püha Neitsi, kuradi vigurdajad! Kas te meid tüssata tahate? Kuhu jääb etendus? Alustage, või muidu alustame meie uuesti!» Rohkem polnud tarvis. Poodiumi sügavusest kuuldus keel- ja puhkpillide muusikat; vaip tõsteti üles; neli kirevat ja mingitud isikut tulid välja, ronisid järsust redelist üles ja ülemisele platvormile jõudes rivistusid rahva ees talle sügavalt 24 kummardades. Muusika jäi vait. Algas müsteerium. Pärast seda kui need neli isikut heldelt vastu olid võtnud oma kummarduste tasu käteplagina näol, alustasid nad keset pühalikku vaikust proloogi, millest me aga lugejat meeleldi säästame. Muide, nagu juhtub veel meiegi päevil, tundis rahvas suuremat huvi riiete vastu, mida näitlejad kandsid, kui osa vastu, mida nad etendasid. Tõtt öelda, nõnda pidigi olema. Kõik
Näiteks Piibel tähistab ristiusu kanoniseeritud pühakirja. Teost ei liigitata ilu- ega uudiskirjanduse alla, vaid tegemist on pigem teatmekirjandusega. Maailmataju alternatiivne nimi on „Univisioon“, mis tuleb sõnadest „uni“ ehk universum ( maailm ) ja „visioon“ ehk nägemus ( taju ). Teatmeteose all võib selle autori vaatenurgast mõista ka kui inimese loodud ( kunsti ) loomingut. Tegemist on sellise „kunstivormiga“, mille väljundiks ei ole kaunid maalid, muusika ega arhitektuur, vaid just informatsioon. Seda võib nimetada ka kui „informatsioonikunstiks“ ehk lühidalt „infokunstiks“. Kuid rangemalt väljendudes on Maailmataju mingisuguste erinevate teaduslike uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. Näiteks ka protestantlik piiblikaanon koosneb 66 raamatust, millest 39 raamatut moodustavad Vana Testamendi ja 27 raamatut Uue Testamendi. Kõik Maailmataju osad nagu ka inimeste
annaabi.ee 
