Katoliku kirik keskajal (0)

Tallinna Humanitaargümnaasium
THG
Eva-Anna Klugman
7a
Katoliku kirik keskajal
Referaat
Tallin 2015
Sissejuhatus
Kirik mängis väga suure rolli keskaegse inimeste elus. Aga mis üldse on kirik? Sellest ongi kirjutatud.
Ülesehitatud Püha Kolmainu kirik
Katoliku kirik
Umbes 1000. aastaks oli suurem osa Euroopa elanikest kristlased . Nad uskusid ühte ainsasse Jumalasse ja kuulusid ühte kogukonda , katoliku kirikusse, mille pea oli Rooma paavst. Kirik oli keskaegse Euroopa peamine ühtendaja.
See koosnes paljudest piiskopkondadest, mida valitsesid piiskopid. Piiskop jutlustas oma peakirikus ehk katedraalis. Katedraal on piiskopkonna peakirik, kus asub piiskopi troon ehk kateeder ; toomkirik . Piiskop kandis ülemkarjasena vastutust kõige eest, mis tema piiskopkonna kirikutes toimus. Samuti pidi piiskop haldama kirikule kuuluvaid, enamasti üsna suuri maavaldusi. Neist saadud sissetulekutega ehitati uusi kirikuid , telliti kunstiteoseid, hoiti käigus kooli.
Katedraali juures tegutses ka piiskopkonna kõrgem vaimulike kogu, mida nimetatakse toomkapiitliks. Selle liikmed toomhärrad aitasid piiskoppi jumalateenistuste pidamisel ja kiriku varade valitsemisel. Tavaliselt oli neid 12. Mõnel pool oli neil ka õigus piiskoppi valida.
Piiskopkonnad olid jagatud nii linnas kui ka maal kirikukihelkondadeks, mille eest hoolitsesid kogudusepreestrid. Kihelkonna usuelu keskus oli kihelkonnakirik. Seal käidi pühapäeviti jumalateenistusel, abielluti, ristiti lapsi, palvetati surnute eest, kes olid maetud kiriku juurde kalmistule.
Kõik vaimulikud moodustasid ühiskonnas eraldi seisuse, mis arvati olevat püham ja asuvat Jumalale lähemal kui muud seisused. Vaimulikelt eeldati täielikku kirikutööle pühendumist: nad pidid elama tsölibaadis. Tsölibaat on vaimulike abielukeeld. Vaimulike väliseks tunnuseks oli tonsuur ehk paljakspöetud lagipea ja eriline riietus.
Kiriku õpetus
Kirik õpetas, et aegade alguses lõi Jumal inimese oma näo järgi. Ta seadis ta elama ilusasse aeda ( paradiisi ) ja andis talle võimu kogu loodu üle. Kuid esimene inimene Aadam tegi pattu : ta astus üle Jumala käsust ja aeti seetõttu paradiisiaiast välja. Selle esimese patu, pärispatu karistusena peab inimsugu enda elatamiseks palehigis tööd tegema, taluma kannatusi ja häbi ning lõpuks surema.
Jumalal hakkas aga inimestest kahju. Ta saatis oma poja Jeesuse Kristuse inimesena maa peale inimkonda pärispatu karistusest lunastama. Kes usub Jeesuse lunastavat ristisurma ja ülestõusmist ning püüab tema õpetuse järgi vooruslikult elada, neid ootab pärast maise elu kannatusi ja surma igavene elu Jumala taevases kuningriigis. Kes ei hooli aga Jumala pakutud pääseteest ja kes teevad kurja, need jäävad lunastatute hulgast välja ja lähevad saatana meelevalda põrgusse, kus neid ootavad kohutavad piinad.
Inimese lõplik saatus otsustatakse aegade lõpus viimsel kohtupäeval, mil Kristus tuleb teist korda maa peale kõigi elavate ja surnute üle kohut mõistma. Siis äratatakse surnud hauast üles ja igaüks peab oma tegude eest vastust andma. Kuna keegi ei tea ette, kumba leeri teda viimsel kohtupäeval arvatakse, oli keskajal inimesel surma ja viimse kohtu ees väga suur hirm.
Kõrgkeskajal, kui inimeste elu paranes ja kristlik usk oli sügavamalt juurdunud, kasvasid rahva ootused ka kiriku suhtes. Kiriku ülemäärne rikkus ja võim ning paljude vaimulike sobimatu käitumine tekitas üha suuremas osas kristlastes pahameelt ja nõutust. Oli see ju vastuolus Kristuse ja tema esimeste järgijate lihtsa eluviisiga , nagu sellest Uues Testamendis kirjutatakse. Siin ja seal kerkis esile vaimulikke, kes söandasid piiskoppide ja koguni paavsti enda luksusejanu kritiseerida. Nad kutsusid kiriku juhte üles meelt parandama ja kirikut reformima.
Tekkisid ka rahvalikud äratusliikumised, mille juhid väitsid, et preestreid ja piiskoppe polegi vaja: ilmikud võivad ise jumalateenistusi pidada ja üksteisele sakramente jagada. Kõige äärmuslikumad jutlustajad väitsid, et ametlik kirik on tegelikult saatana töörist, ja püüdsid luua selle kõrvale uut, õiget kirikut. Oli ka liikumisi , millest kujunes välja hoopis uus õpetus, mis lahknes suuresti katoliku kiriku seisukohtadest.
Kiriku juhid ei saanud arvamuste paljususega leppida. Nende meelest sai olla vaid üks õige õpetus- see, mida katoliku kirik on postlite kaudu otse Kristuselt pärinud ja läbi sajandite piiskopilt piiskopile edasi andnud. Kõik võimalikke teisitimõtlejad ning kiriku kritiseerijaid peeti valeõpetajateks ja saatana käsilasteks, kes on saadetud ristirahva hulgas segadust külvama . Seesuguseid saatana poolt eksiteele viidud kristlasi hakati nimetama ketseriteks.
Religiooni tähtsusest keskajal ja kirikupühad
Keskaja inimese elus oli usul väga tähtis koht. Keskaega on nimetatud lausa usu ajaks. Kiriku ettekirjutused mõjutasid kõigi inimeste tööd ja puhkust, toitumist, abielu ja üldse kogu elukorraldust. Samas aitas usk inimesel oma hirmude ja elu probleemidega toime tulla. See kujundas maailmast arusaamise viise ja kogu maailmapilti.
Keskajal kirik määras kindlaks töö- ja puhkepäevad. Puhkepäevad olid pühapäevad ja kirikupühad, mida oli aastas ligi 90. Kirikupühade kalender sobis hästi põllutööde rütmiga. Suured pühad olid Kristuse sünnipäev , ülestõusmispüha, Ristija Johannese päev, peaingel Miikaeli päev.
Kloostrid
5.-6. sajandil rajati Euroopas hulganisti kloostreid. Neisse kogunesid inimesed, kes tahtsid palves ja üksinduses Jumalat otsida. Paljud läksid mungaks ka lihtsalt sellepärast, et leida rahu ja vaikust järjest vaenulikumaks muutuvas maailmas. Kloostrisse astujaid ühendas maailmapõlgus. Nad hakkasid elama tsölibaadis ja askeesis, mis tärendab, et nad püüdsid oma vajadusi piirata, et täielikumalt Kristuse eeskuju järgida, ja loobusid eraomandist. Esialgu rajati kloostrid asustusest eemale ja nad olid muust ühiskonnast rangelt eraldatud. Nii kujunes kloostrist omaette väike maailm, kus palvetati, töötati ning püüti pühasid tekste lugedes jumalikesse saladustesse süüvida.
Munkluse edu keskajal rajanes muu hulgas ka sellel, et mungad vastasid hästi tolle aja inimeste ettekujutusele pühadusest. Nad läkitasin nii päeval kui ka öösel Jumala poole palveid ja tõid inimeste hingede päästmiseks ohvreid. Seepärast peeti neist väga lugu ja munkade palvetel usuti olevat eriline kaal. Mungakloostri eesotsas oli abt. Euroopa munkluse rajajaks peetakse Itaalia munka Nursia Benedictust (u 480-u 543). Ta asutas 529. aastal Monte Cassinos kloostri ja pani selle jaoks kirja ühiselureeglid, mida tuntakse Benedictuse reegli nimetuse all.
Olid ka nunnakloostrid. Esimesed asutati 7.-8. sajandil. Üldiselt kujunes enamikul vaimulikel mungaordudel välja oma naisharu, kuid enamasti jäi see meesharuga tihedalt seotuks, sest naistel polnud lubatud vaimulikena tegutseda. Mungad olid nunnade pihiisad, pidasid neile jumalateenistusi ja jutlusi. Nunnakloostri eesotsas oli abtiss .
Kirikuhoone
Jumalateenistuste väärikaks pidamiseks oli vaja pühakodakirikut. Kirik tuli ehitada uhke ja vastupidav, selle müürid pidid olema ilusatest kividest hästi laotud. Kirikuhoone rajati ida-lääne suunas. Sel kombel vaatas kirik oma asendiga lootuse, ületõusmise poole ehk sinna, kuhu ta soovis lõpuks juhtida ka inimest.
Romaani stiil
Keskaja kunsti saab eristada kaht suurt perioodi: romaani ja gooti stiili perioodi. Romaani stiil oli keskaja Euroopas esimene ühtne kunstistiil , see valitses 10.-12. sajandil. Romaani stiili kõige olulisemad tunnused on horisontaaljoon ja ümarkaar .
Gooti stiil
sajandi keskel tekkis Prantsusmaal uus kunsistiil- gootika, mis levis peagi üle kogu Euroopa ning kestis 16. sajandini. Selle stiili kõige silmapaistvam tunnus on teravkaar ja vertikaaljoone rõhutamine. Suurte gooti kirikutel said tüüpiliseks kooriümbriskäik ja kabelitepärg .
Vitraažikunst
Gooti kirikus avaldab eriti muljet kesklöövi hiiglaslik kõrgus. Vaba seinapind, mida romaani kirikus kasutati seinamaalinguteks, gooti kirikuis peaaegu puudub. Seinu lõhestavad kõrged värvilised vitraažaknad. Need koosnesid tuhandetest värvilistest klaasitükkidest, mis liideti tinaraamistiku abil värvilisteks pindadeks.
Vitraažikunst tipnes gooti katedraale kaunistavate ümmarguste roosakendega. Need sümboliseerisid igavikku ja jumalariigi saladusi.
Skulptuur
Gooti skulptuuri peaülesandeks oli kirikute kaunistamine. Paljud kirikud, eriti fassaadid, olid lausa skulptuuritega üle külvatud. Saksamaal hakati valmistama värvitud puuskulptuuridega kaunistatud tiibaltareid. Need meenutasid omalaadseid õhukesi kappe, millel võis olla ees mittu paari uksi ehk tiibu.
Kokkuvõte
Keskajal kirik oli väga vajalik. Kirik õpetas, andis kodu, juhtis ja aitas. Oli palju reforme, probleeme, aga ilma kirikut inimesed hakkama ei saanud.