AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD (0)

AKORDIONI AJALUGU JA KASUTUSVALDKONNAD
Tiina Tinn
Koolimuusika
II kursus AÜ
Kuigi akordioni eelkäijaks peetakse suupilli , kasutati sama helitekitamise põhimõtet juba enne suupillli leiutamist.
2700 - 2500 e.m.a. oli Hiinas muusiikainstrument nimega sheng. Shengi kodumaaks loetakse Lõuna Aasiat. Shengil on torusid 17-24 ning iga toru vastab ühele noodile. Shengi torud olid bambusest. Vanasti mängiti Shengil pühalikku muusikat. Aastal 700 e.m.a. pilli täiendati ning siis sai mängida ka akorde.
XVIII sajandi lõpus leiutati uued pillid , käsiharmoonikud.
19.sajand oli akordioni arengus väga suure tähtsusega. Leiutati Panharmoonika, Orgue-expressif, Aeoline, Aeolodikon, Phys-Harmonika. 1810.aastal esitles Gabriel Joseph Grenié enda leiutatud instrumenti Orgue expressif.
Arvatakse, et esimese suupilli valmistas Christian Fredrich Bushmann Berliinis 1821.aastal. Aasta hiljem valmistas ta lõõtsaga pilli, millel sai mängida lihtsaid viise - Handäoline, mida peetakse akordioni eelkäijaks. Saatebasse sellel pillil veel ei olnud.
Londonis asus pilli teises suunas arendama Charles Wheatstone . Wheatstone pilli nimetati kontsertiinaks. Instrument oli diatooniline ja kaheksanurkse kujuga. 1827.aastal täiendas Viinis seda pilli Cyrill Demian. Ta pakkis suupillid kokku ja leiutas süsteemi, kuidas neisse lõõtsaga tuult puhuda. Pilli nimetus, " akordion ", tuli sellest, et vasaku käega sai akorde mängida. Akordion patendeeriti 1829. aastal.
1834.aastal konstrueeris Carl Fridrich Uhling saksa kontsertiina. See pill oli nelinurkne . Mängus osales 4 sõrme, inglise pillil 3 sõrme. Kontsertiina oli tolle aja kohta arenenud pill. Kuna kontsertiinat oli kerge ka kaasas kanda, sai sellest armastatud salongipill nii Londonis kui ka Pariisis.
1840.aastal ehitas Henrich Band Saksamaal uue pilli bandooniumi, mis vahetas välja kontsertiina. Pilli korpus on neljakandiline, nupud on asetatud mitme reana pilli otsaplaatidele. Õhuklappi saab avada parema käe pöidla juurde ehitatud kangi abil, hilisemal ajal ehitatud lõõtspillidel on selleks seadeldis vasaku käe pöidla juures. Bandoonium ei ole enam vahelduvhäältega pill. Selle vasaku käe nupud on ühehäälsed, akorde saab mängida mitme nupu üheaegsel vajutamisel.
1852 .aastal patendeeris M.Bauer Pariisis klaveriklahvidega akordioni. Klahve hakati mängima parema käega ja bassinuppe vasaku käega ning lõõts liikus lineaarselt. Seeriatootmine sai alguse 1880.a. kui Itaalias Stradellas hakkas Tessio Jovani valmistama klahvakordioneid. Esimestel akordionitel olid ka registrid nimetustega: tutti , violina, celesta, flute, organi ja tremolo.
Meister G.Mirwald konstrueeris 1891 .aastal kolmerealise kromaatilise lõõtspilli. See pill ei olnud enam vahelduvhäältega. Kromaatilise ehk meloodia bassiga pilli juured ulatuvad 1900.aasta alguse Prantsusmaale. Meloodiabassi nupud paiknesid siis standardbassi ja lõõtsa vahel omaette rivina. See paigutus säilis kuni 1960-1970 aastateni. 1930.aastal hakkas Paolo Soprani meloodiabassiga akordione Itaalias massiliselt tootma .
1930.ndatest aastatest alates on levinud suurte 120 bassiste pillide tootmine. Akordione ehitatakse kahe-, kolme-, nelja- ja viiekoorilistena, s.t. vastavale registriklahvile vajutades võib avada ventiilklapi või – klapid , mis panevad võnkuma ühe või mitu metallkeelekest. Registrid muudavad akordioni kõla värvikaks, võimaldavad mängida sirge või tremoleeriva tooniga, suurendavad heliulatust üles- ja allapoole. 120 bassiga standardsüsteemiga akordioni vasakul klaviatuuril on 6 rida nuppe, neist 4 rida on valmisakordid (mažoor, minoor , septakord ja vähendatud septakord). Meloodiabasside süsteem kujutab endast 5 oktavi ulatuses basse. Iga bassinupu all on üks kindel heli.
Akordioni täiustamine jätkub tänapäevani. Tänu kõlakambritega instrumentide tootmisele on kõla kvaliteet ja tämbrid muutunud värvikaks, pehmeks , mõnusaks.
Valmistatakse väga erinevat tüüpi pille:

• Klahvakordion ( kromaatiline )
  
• nuppakordion
  
  • kromaatiline nuppakordion (5 realine nuppakordion)
    
  • diatooniline nuppakordion (diatoonilise häälestusega 1 – 5 nupureaga väiksemamõõduline lõõtsapill)
    
• nö Stradella bassidega akordion
  
• meloodia - ehk valikbassidega akordion (vasakpoolsele klahvistikule on lisatud ümberlülitamise võimalus – ka vasakus käes on kromaatiline heliredel , mis võimaldab mängida ühehäälset meloodiat)
  
• bassakordion (bassinoodid paremas käes, vasaku käe nupustik puudub).
  

Klahv- ja nuppakordion on kaasaegsed täiuslikud muusikainstrumendid . Muudatused pilli ehituses lähtusid kohalike rahvalaulude, -tantsude iseloomust ja muusikalisest eripärast, hiljem kunstmuusika helikeele esitamise vajadustest .
Tänapäeval on üha rohkem levinud ka MIDI akordion. MIDI akordioni saab otse ühendada arvutiga. MIDI akordioniga mängimiseks on vaja helisüsteemi või kõrvaklappe. MIDI akordionile on võimalik allalaadida erinvaid helipakette, mille installeerimisel saab akordioniga mängida teiste pillide häältega.
Algne eesmärk oli see, et akordioni sai erinevalt klaverist üritustele, grüünesse või kuhu iganes kaasa võtta. Esimesed pillid, mis Viinis tehti, olid väga kallid: neid tehti käsitööna, ja et need atraktiivsed oleks, kaeti pillid pealt elevandiluuplaadikeste ja hõbedaga. Algselt mängiti akordioni salongides, kus aadelkond koos käis. Kolmkümmend aastat hiljem tehti Saksamaal aastas juba 200 000 akordioni ja kõik need müüdi ka maha. Siis sattusid need pillid ka Eestisse meremeeste ja kohalike kaupmeeste kaudu. Ida pool oli ka juba mitmeid vabrikuid.
Akordionit kasutatakse väga erinevates muusikažanrites: rahvamuusikas, popmuusikas , klassikalises muusikas, ka kaasaegsetes popmuusikastiilides nagu rock, pop-rock, jne. Popmuusikasse ilmus akordion aastatel 1900–1960. Seda aega nimetatakse sageli "akordioni kuldajaks".
Eestis muutus akordion rahvalikuks pilliks 1920-ndatel aastatel, kui meremeeste vahendusel jõudsid Eestisse esimesed pillid Soomest Rootsist Saksamaalt ja sai eriti populaarseks enne II maailmasõda. Eestis nagu ka teistes Baltimaades mängitakse enamasti klahvidega akordionit. Eestis klassikalisi akordione ei valmistata (samas pillimeistrid valmistasid lõõtspille). Parema puudumisel mängiti Saksamaal
toodetud vanade Weltmeistritega. Esimesed akordionistid õppisid pilli mängima iseõppimise teel. Vastavad koolid ja kogenud pillimehed puudusid Peale Teist maailmasõda avati akordioniõpetus muusikaõppeasutustes, (laste-)muusikakoolides. Kõrghariduse tasemel hakati Eestis akordionit õpetama 2002. aastal Eesti Muusika – ja Teatriakadeemias ja Tartu Ülikoolis alates 2005. aastast kui lisati koolimuusika õppekavale instrumendiõpetuse suunamoodul. Alates 2007/2008 õppeaastast on see õppekava üle viidud Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse.