Eesti majanduse arengusuunad (2)

Tallinna Polütehnikum
SA-10
Eesti majanduse arengusuunad
Referaat
Õpilane: Matis Himbek
Juhendaja : Reeli Liivik
Tallinn 2012
Sisukord
Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Eesti majandus 4
Majanduse struktuur 5
Valitsuse poliitika kriisi ajal 7
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus
Referaadis kirjutan etteantud teemast “Eesti majanduse arengusuunad“.
Eesti majandus
Enne viimast majanduskriisi oli Eesti majanduskasv väga kiire. Kuid nii nagu paljudes teisteski riikides langes Eesti majandus 2008.–2009. aasta majanduskriisi tulemusena tagasi 2005. aasta tasemele . Kuna eelnev kasv oli väga suur, siis ka langusnumbrid tulid väga suured.
Eesti elanike sissetulek on umbes 55% Lääne-Euroopa keskmisest tasemest. Enne kriisi vähenes see vahe kiiresti, kuid kriisi tõttu suurenes erinevus taas. Vaatamata sellele, et väga tormiline majandusreformide aeg on praeguseks möödas, on Eestis toimuvad muutused ka praegu oluliselt suuremad ja kiiremad kui arenenud maades. Majanduse toimimist määravad seadused on Eestis sarnased Lääne-Euroopa omadele.
Eesti majandus on mitmekesine — olulised on nii tööstus ja transport kui ka kaubandus ja erinevad teenindusharud. Loodusvaradest tulenevalt on Eesti majanduse jaoks olulised kõik metsaga seotud valdkonnad; ka põhineb Eesti energeetika põlevkivil, mis mujal maailmas on haruldane loodusvara . Eesti jaoks olulisemad majanduspartnerid on Soome ja Rootsi, kuid aastatega on suurenenud ka teiste Euroopa ja muu maailma riikide roll. Eesti majanduse jaoks on olulised enam kui 4 miljonit turisti, kes põhiliselt tulevad Soomest.
Majandusreformid ja kiired muutused tõid 90-ndatel aastatel kaasa tööpuuduse kasvu, olgugi, et iseseisvuse esimestel aastatel lahkus Eestist rohkesti inimesi (1989. ja 2000. aasta rahvaloenduste vahelisel ajal vähenes Eesti elanikkond vähemalt 194 tuhande inimese võrra ehk ca12%). Majanduse kiire kasvu ajal langes tööpuudus 4%-ni ning palga kasv oli väga kiire. Majanduskriisi ajal hakati palku vähendama ja koondamiste tõttu tõusis tööpuudus 2010. aasta alguseks 19%-ni. Seejärel on hakanud olukord tasapisi paranema.
Eesti valitsused on üldiselt ajanud tasakaalustatud poliitikat, mistõttu riigieelarve on olnud enam-vähem tasakaalus või ülejäägis. Just ülejääkidest kogunenud reservid võimaldasid Eesti valitsusel ka majanduskriisi ajal laenuvõtmist vältida, mistõttu Eesti valitsuse võlakoorem on Euroopa madalaimate seas: üksnes 7,2% SKP-st. Majanduslanguse ajal 2009. aastal oli valitsus sunnitud puudujäägi piiramiseks tõstma makse ja vähendama kulutusi. Selle tulemusena oli eelarve puudujääk muu Euroopa taustal väga tagasihoidlik , üksnes 1,7% SKP-st.
Alates 1992. a juunist oli Eestis käibel kroon, mille kurss tollal fikseeriti Saksa marga suhtes (1 mark = 8 krooni). Euro kasutusele võtmise järel oli kroon seotud euroga (kurss 15,6466 krooni). 2011. aastast sai Eestist eurotsooni liige ja käibele tuli euro.
Majanduse struktuur
Umbes 71% Eesti toodangust (lisandväärtusest) tuleb teenindussektoritest, tööstuslikud sektorid annavad 25% ja hankivad harud (sh põllumajandus ja mäetööstus) ligikaudu 4% toodangust. 1990. aastate alguses toimusid majanduse üldises struktuuris väga suured muutused, kuna paljusid teenindusvaldkondi polnud olemaski ning suur osa tehaseid ja vabrikuid tootsid sõjatööstusele ning Venemaale vajalikke kaupu, mida nüüd vaja polnud. Viimase kümnendi jooksul on aga üldisem jaotus teeninduse-tööstuse-põllumajanduse vahel olnud küllaltki püsiv, muutused on toimunud juba nende valdkondade sees.
Olulisemad sektorid Eesti majanduses on töötlev tööstus (14,5% toodangust), transport, laomajandus ja side (10%), kaubandus (13,5%) ning kinnisvara-, üürimis- ja äriteenindus (21%). Põllumajandus koos metsandusega annab 2,2% kogutoodangust, ehitus ligi 7% ning riigivalitsemine, haridus ja tervishoid enam kui 17%. Viimaste osakaal on kriisiaastail tõusnud, kuna vaatamata kriisile tuli säilitada nende sektorite töö.
Eesti väiksuse tõttu pole võimalik siin valmistada kõiki tooteid ja pakkuda kõiki teenuseid, mida siinsed inimesed ja ettevõtted vajavad, näiteks mootorikütuseid, kodutehnikat või metalle. Nende importimiseks on aga vaja ka midagi eksportida. Just seetõttu on  eksport  Eesti majanduse jaoks väga oluline. Kaupade ja teenuste ekspordi maht ulatub 73%-ni Eesti SKP-st, ligi kolmandiku sellest moodustab teenuste eksport. Olulisemad teenused, mille ekspordist Eesti ettevõtted tulu saavad, on mitmesugused transpordiga seotud teenused, aga ka turismist saadavad tulud. Eesti tööstustoodangust eksporditakse enam kui kolmveerand, paljud ettevõtted müüvad kogu toodangu väljaspoole Eestit.
Käesoleva aasta pikaajaline hõiveprognoos sisaldab lisaks tööhõive üldistele arengutele ka oodatavaid muutusi ametialade struktuuris. Kuigi arengud on sektorite lõikes mõnevõrra erinevad, võib üldjoontes siiski öelda, et peamiselt suureneb vajadus spetsialistide järele. Suuremat kasvu prognoositakse ka oskustööliste osas, vaid lihttööliste arv jääb praktiliselt muutumatuks. Seega hakkab tulevikus praegusest veelgi suuremat rolli mängima tööjõu kvalifikatsioon . Kuna suur hulk tulevasi spetsialiste kasvab välja oskustöölistest, on väga oluline, et ka oskustööliste ettevalmistamisega tegelevates institutsioonides antav haridustase võimaldaks neil hiljem keerulisemaid oskusi ja teadmisi omandada. 
Veel mõned põlvkonnad tagasi oli eestlaste põhiliseks tegevusalaks põllumajandus. Tänapäeval on põllumajanduses hõivatud 3% töötajaist ning siit tuleb vaid pisut enam kui 3% kogutoodangust ja 1,7% SKP-st. 1990ndate alguse majandus- ja omandireformi tulemusel kadusid Eestist kolhoosid ja sovhoosid ning tekkisid talud ja ühistud. 1990. aastate üleminekuaeg oli põllumajandusele raske — tuli hakata konkureerima odava importtoodanguga, ettevõtted vajasid uusi seadmeid ja masinaid, kuid raha selleks polnud kuskilt võtta. 1990ndate lõpul kadus ära ka võimalus eksportida toidukaupu kriisi sattunud Venemaale, misnõukogude ajal oli olnud Eesti põllumajandustoodangu põhiline müügikoht. Astumine Euroopa Liitu mõjus Eesti põllumajandusele hästi, kuna sellest alates sai müüa toidukaupu teistesse Euroopa riikidesse, sest kadusid tollid ja sisseveopiirangud, ning taasavanes ka Venemaa turg. Eesti põllumehed hakkasid saama erinevaid toetusi, mis on aga endiselt oluliselt väiksemad Lääne-Euroopa omadest , kuigi tootmiskulud on tõusnud peaaegu samale tasemele. Viimaste aastatega on Eesti põllumajandusettevõtted muutunud suuremaks ja järjest enam kasutatakse kaasaegseid tehnoloogiaid , endisaegsest tootmisest pole enam midagi järele jäänud.
Kõige olulisem ja edukam valdkond põllumajanduses on piimakarjakasvatus : erinevad piimatooted on toiduainete ekspordiskõige suurema osakaaluga. Lisaks kasvatatakse Eestis ka sigu, linde ja lihaveiseid; kuigi nõudluse rahuldamiseks tuleb neid ka importida, on kodumaise toodangu osakaal jõudsalt tõusnud 100% lähedale. Põllul kasvatatakse teravilja, kartulit ja köögivilju. Olenevalt saagist võidakse mõningaid neid tooteid eksportida või importida. Toiduainetest ekspordib Eesti ka põllu- ja metsamarju, seeni ning ökoloogiliselt puhast toodangut. Eesti põllumajanduse tootlikkuse näitajad jäävad paljudele soodsamates klimaatilises oludes olevatele riikidele alla, kuid siinne tootmine on keemiliselt oluliselt puhtam ja järjest enam levib mahepõllundus.
Riigi rahandus ja majanduspoliitika

Eesti valitsused on üldiselt ajanud tasakaalustatud poliitikat, mistõttu riigieelarve on olnud enam-vähem tasakaalus või ülejäägis. Just ülejääkidest kogunenud reservid võimaldasid Eesti valitsusel ka majanduskriisi ajal laenuvõtmist vältida, mistõttu Eesti võlakoorem on Euroopa madalaimate seas: üksnes 6,2% SKP-st. Neist laenudest umbes pooled on võtnud keskvalitsus ning laenuandjateks on Maailmapank (World Bank ), Euroopa Arengupank ( Europe Development Bank) ja Euroopa Investeerimispank (EIB), esimesest võeti laenu 1996. aastal, teisest 2000. aastal ning viimasest 2009. aastal. Võlakirju Eesti riigil pole.
Majanduslanguse ajal 2009. aastal oli valitsus sunnitud puudujäägi piiramiseks tõstma makse ja vähendama kulutusi. Selle tulemusena oli eelarve puudujääk muu Euroopa taustal väga tagasihoidlik, üksnes 2% SKP-st. Niisiis pole Eestil selliseid probleeme, millega maadlevad enamik Euroopa Liidu ja eurotsooni riikidest.
Eesti valitsused on ajanud enam-vähem ühesugust majanduspoliitikat, olenemata valitsuse koosseisust. Loomulikult pole erinevate parteide eelistused maksustamises ja sotsiaalpoliitikas ühesugused. Kuid Eestis on alati olnud koalitsioonivalitsused, mistõttu valitsevad erakonnad on olnud sunnitud leidma ühisosa. Valdavalt võib Eesti majanduspoliitikat pidada parempoolseks, kuigi valitsustes on olnud ka vasakpoolsemaid erakondi (nt sotsiaaldemokraate). See on ka põhjuseks, miks valitsuse majanduspoliitika on olnud eelkõige ettevõtja- ja investorisõbralik ning on eelistatud madalaid makse väheste eranditega. Riigi vaesus pole võimaldanud ka rajada väga heldet sotsiaalsüsteemi ning olud on sundinud kulutusi kontrollima ja efektiivsust tõstma. Küllaltki oluline on Eesti jaoks erinevate Euroopa Liidu struktuurifondide rahade kasutamine, eriti majanduskriisi ajal, ja selles osas on Eesti olnud ka üks edukamaid riike.
Raskete aegade jaoks on riik kogunud eelarve ülejäägid ja erastamisest saadud tulud erilisse stabilisatsioonireservi, mida on lubatud kasutada erijuhtumeil ning pikaajaliste tähtsate reformide (nt pensionireform) tegemiseks. Selle fondi maht on praegu umbes 325 miljonit eurot. Lisaks sellele on keskvalitsusel muidki fonde ja reserve (2011. aasta septembri lõpus kokku umbes 612 miljonit eurot).
Valitsuse poliitika kriisi ajal

Kuigi Eesti valitsused on üldjuhul püüdnud hoida riigieelarvet ülejäägis, osutus 2008. aastal alanud majanduskriis niivõrd sügavaks, et vaatamata tehtud kulukärbetele läks riigieelarve puudujääki. Kuid tänu otsustavale tegutsemisele ei paisnud puudujääk väga suureks: 2008. aastal oli puudujääk napilt alla 3% SKP-st ja 2009. aastal 2% SKP-st. 2010. aastaks oli Eesti eelarve taas ülejäägis (0,3% SKP-st).
Mida siis Eesti valitsus tegi? Eelarvekärbetega alustati 2008. aasta keskel, 2009. aasta veebruaris ja mais-juunis tehti järgmised ulatuslikud kärped, kuna majandusarengud osutusid prognoositust oluliselt halvemaks. Kuigi Eesti riigil olid olemas reservid, kardeti, et majandusraskuste venides saavad need otsa. Laenuvõtmine oleks 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses olnud võimatu, kuna Läti probleemide tõttu oodati sama kordumist ka Eestis. 2008. aasta eelarve muutuste ulatus oli 3,1 miljardit krooni ehk 198 miljonit eurot (1,2% SKP-st), 2009. aasta eelarve muudatuste ulatus 16,1 miljardit krooni ehk 1,03 miljardit eurot (7,4% SKP-st). Kärbete tegemine osutus keeruliseks ja erakondade erimeelsuste tõttu lahkusid valitsusest sotsiaaldemokraadid , kuid vaatamata vähemusele Riigikogus viidi muudatused siiski ellu.
Reaalselt vähendati nii kulutusi kui suurendati ka tulusid. Nii vähendati riigiasutuste ja riigi eelarvest raha saavate asutuste tegevuskulusid, sh palkasid (2009. aasta veebruaris 7%, mais 8%), pisut pehmemalt suhtuti õpetajatesse, politseinikesse ja kultuuritöötajatesse. Palgakärbe tähendas, et igal asutusel oli võimalik otsustada, kuidas palgakulusid vähendatakse — kas koondamiste, üldise palgavähendamise või tasustamata puhkusepäevadega — enamasti kasutati kõiki nimetatud viise. Piirati pensionitõusu (see hüvitatakse hiljem), vähendati kaitsekulutusi, kulutusi teehoiule ja jäeti ära mitmed vähemolulisemad tegevused. Kärped puudutasid ka tervishoidu, lisaks vähendati oluliselt hüvitisi, mida 2009. aasta keskel jõustunud uus töölepinguseadus oli esialgu ette näinud töötutele. 2009. aasta keskel vähenes haigekassast haigushüvitiste maksmine ning osaliselt hakkasid neid maksma ettevõtted. Juunikuust peatati ajutiselt riigipoolsed sissemaksed pensioni II sambasse (need taastati 2011–12).
2009. aasta esimeses pooles otsustati mitmete maksude tõusud. Nii suurendati põhilist käibemaksu määra 18%-lt 20%-le ja kaotati rida veel kehtinud soodustusi. Kaks korda tõsteti töötukindlustusmakse määrasid: juunis tolleaegse maksimumini (3%) ja juulist erakorraliselt 4,2%-ni. Viimase alandamise üle käivad praegu vaidlused ühelt poolt valitsuse ning teiselt poolt ettevõtete ja ametiühingute vahel. Tõsteti kütuse, tubaka ja maagaasi aktsiisimäärasid, esimesi koguni kaks korda. Riik alustas oma mittevajaliku kinnisvara — ehitiste aga ka maa — müüki, sealjuures müüdi osalus Eesti Telekomis ja alustati saastekvootide müügiga.Kohalikele omavalitsustele seati laenuvõtmise piirang, võimaldades seda teha üksnes Euroopa Liidu struktuurifondide kasutamise kaasfinantseerimiseks, kuid sedagi keskvalitsuse nõusolekul.
Ümberkorraldused riigi finantsides ei tähendanud mitte üksnes kärpeid ja maksutõuse, mitmetes valdkondades suurenesid kulud nii paratamatusest (nt töötuskindlustus ja sotsiaaltoetused ) kui ka soovist majandust toetada. Nii püüti võimalikult rohkem kasutada EL-i fondidest saadavaid vahendeid ning selleks muudeti nende taotlemine ja kasutamine lihtsamaks ja mugavamaks. Samuti jaotati vahendeid ümber, et toetada ettevõtete investeeringuid, eksporti ja töötute koolitamist. Prioriteedi said sellised muutused riigihalduses ja seadusloomes , mis toetasid ettevõtlust ning majanduskasvu.
Sellised ulatuslikud kärped ei oleks saanud toimuda, kui Eesti elanikud poleks nende vajadust mõistnud ja nendega leppinud. Seetõttu tuli eriti 2009. aasta alguses üpris palju seletada, miks tuleb kulutusi ja palku kärpida ning miks tuleb makse tõsta. Kindlasti aitas palgakärpeid teha ka asjaolu, et erasektoris juba tehti palgakärpeid. Oluline oli ka see, et nii era- kui ka avalikus sektoris ei tähendanud palgakulude vähendamine mitte üksnes või valdavalt koondamisi. Võib arvata, et Eesti elanike leppimine raskete aegadega osutus lihtsamaks seetõttu, et head elu oli nauditud vaid mõned aastad ning mäletati veelgi raskemaid üleminekuaastaid 90ndatel.
​Nüüd on valitsus asunud tasapisi eelnevaid karme kokkuhoiumeetmeid leevendama — nii on taasalustatud riigipoolseid sissemakseid II pensionisambasse ja suurendatud kärbetega vähendatud kulutusi sotsiaalsektoris.



Kasutatud kirjandu
10