Kas Eesti sai viimase masuga hästi hakkama või ei? (0)

Kas Eesti sai viimase masuga hästi hakkama või mitte? - Astra Säälik

2008.-2009. aastal oli ülemaailne majanduskriis , mis puudutas vägagi ka Eestit. Sel ajal toimus Eestis nii mõndagi, sest see oli Eesti jaoks üks raskemaid majanduskriise üldse peale suurt tõusu, kuid seda oli ka ette näha, et suur tõus ei jää ilma suurest langusest. Täpsemalt paljud ettevõtted Eestis lõpetasid oma tegevuse või pankrotistusid, lisaks ettevõtetele, pidid ka paljud füüsilised isikud pakroti välja kuulutama.
Mida siis majanduskriis iseenesest kujutab ning miks majanduskriis tekib? Majanduskriis kujutab endast seisakut/ummikut, mis ei puuduta mitte ainult majandust, vaid ka ühiskonda kui tervikut , seal hulgas poliitikat, haridust, kultuuri ja valitsevat ideoloogiat. Varem ma ei teadnud täpselt, miks majanduskriisid tekivad, kuid peale mikro - ja makromajanduse loengut sain tegeliku ja ka loogilise põhjuse teada. Majanduskriisi põhjuseks on see, et headel aegadel toimub valede majandusotsuste akumulatsioon, milles minu arvates on tihtipeale süüdi poliitikud , kes annavad lubadusi, mida nad ei suuda täita.
Kuid, kui ma seletan majanduskriisi oma sõnadega, on minu arvates majanduskriis nagu viirus, mis on suunatud nii suurtele kui ka väikestele riigidele, mille ravimiseks tuleb võtta hoog maha ja teha väga vajalikud ja ka olulised parandused. Remonti ei vaja ainult majandus, vaid ka meie endi väärtused ja hoiakud, sest igasugustest kriisist väljatulemisel mängivad rolli just väärtustel ja hoiakutel baseeruvad omadused, vähemalt enamasti on nii. Tihti peale on levinud inimeste seas arvamus, et majanduskriis tähendab ainult midagi negatiivset. Sama arvasin ka mina, kui ma ei vaatanud asja teisest nurgast. Jällegi tänu mikro- ja makromajanduse loengutele, kus ma sain oma silmaringi laiendada, sain teada, miks tegelikult majanduskriisil on ka teine ehk positiivne pool. Majanduskriis ongi enamjaolt negatiivne, kuid igas halvas on ka midagi head. Arvan, et üheks põhjuseks, miks majanduskriis on kohe kindlasti kasulik, on see, et majanduskriis toob inimesed maa peale ja nad saavad vaadata reaalsusele näkku ning omakorda ka võib-olla õpivad oma vigadest.
Selleks, et majanduskriisist väljuda on vaja sihikindlalt ja eesmärgipäraselt tegutseda ning vastavaid majanduspoliitilisi otsuseid vastu võtta. Kindel on ka see, et pärast majanduskriisi ei ole majandus enam endine, ajapikku toimuvad olulised nihked nii majandussektorite kui ka majandusharude osakaaludes ning sisus. See nõuab kindlasti laiaulatuslikku, üleriiklikku ja intensiivset ning eesmärgipärast tööjõu ümber- ja täiendõpet, mida peaks riik on institutsioonide kaudu koordineerima ja samuti ka ergutama.
Küsimusele kas Eesti sai viimase majanduskriisiga hästi hakkama või mitte, võin ma julgelt vastata, et meie armas Eesti sai väga hästi hakkama ning on olnud üleüldse väga tubli teatud otsuste tegemisel. Miks?
Esiteks, kui majanduskriisi ajal langes Eestis tööpuudus umbes kuni 19%-ni, siis peale majanduskriisi hakkas tööpuuduse protsent jällegi kahanema ehk paranema. Järelikult tehti väga õige otsus, kui viimase majanduskriisi ajal hakati Eestis palku vähendama ning ka inimesi koondama. Praegugi on ju näha, mida kõrged palgad riigile teevad. Kui vaadata absoluutselt mõttetut raha raiskamist Kreeka ametnikele või üleüldse kõik need hullused, mida nad teevad rahaga, siis võib tõesti öelda, et Eesti on lausa suurepärane. Mina näiteks ei kujutaks ettegi, kui Eestis ametnik saaks intressivabu laene maja ehitamiseks või siis lihtsalt 150€ selle eest, et ta üldse ametnik on. Täielik hullus oleks ka Eestis lahti. Ning ma arvan, et kui palkade vähendamisi ning inimeste koondamisi poleks olnud, oleksid eestlased sama lollid kui kreeklased oma lisatasudega.
Teiseks, miks Eesti sai kriisiga hästi hakkama, Eesti valitsused on üldiselt ajanud tasakaalustatud poliitikat ning mille tagajärel riigieelarve on olnud enam-vähem tasakaalus või ülejäägis, millest omakorda on kogunenud reserve. Kõik see on võimaldanud Eesti valitsusel ka majanduskriisi ajal laenuvõtmist vältida ehk me ei suurendanud drastiliselt oma võlgu, vastupidi ning sellepärast on Eesti valitsuse võlakoorem Euroopa madalamate seas. Kui rääkida siinkohal Kreeka olukorrast, ei saa ma siiamaani aru, miks Euroopa Keskpank on lasknud Kreekal sellise olukorrani jõuda. Miks Euroopa Keskpank sarnaselt Eesti riigile pole samu asju jõuliselt euroalas nõudnud, vaid on allunud poliitilisele nõudlusele tasandada šokki massiivse rahapakkumisega? Euroalas on kummalisel kombel rakendatud poliitikaid, mis on kõlblikud ujuva rahvusvaluutaga riikidele. Mõnes mõttes saan ma aru, sest see on arvatavasti poliitiliselt lihtsam ning arvatakse, et rahaga lahendatakse probleeme, kuid ei, see ei ole kohe kindlasti nii. Absoluutselt “Less is more”, sest kui rahapakkumine aitaks, siis poleks Kreeka praegu sõna otses mõttes selle pasa sees (vabandust väljenduse pärast), milles ta praegu on.
Kui tagasi tulla Eesti juurde, siis oli majanduslanguse ajal, täpsemalt 2009. aastal valitsus sunnitud puudujäägi piiramiseks tõstma makse ja vähendama kulutusi, mis omakorda meie eelarve puudujäägi muu Euroopa taustal väga tagasihoidlikuks tegi, üksnes 1,7% SKP-st. Eesti tegi väga õigesti, kui ei suurendanud avaliku sektori kulutusi ehk hoidis kulutused kontrolli all. Nimelt tänu sellele oli Eesti (ja ka näiteks Rootsi) riigieelarve puudujääk nullilähedane ning tänu sellele sai Eesti kasutusele võtta euroala ühise raha- euro, mis oli nii Eesti majandusele kui ka neile Eesti peredele , kes olid võtnud eriti suuri eluasemelaene, väga oluline. Kui nüüd siinkohal võrrelda Eesti ja Läti riigieelarve koostamist, võib kohe kindlasti öelda, et vastupidiselt Eestile,ei osanud Läti valitsus oma eelarvet koostada ehk siis valitsus ei teadnud, kui palju on vaja raha jaanuaris, veebruaris ja nõnda edasi, mistõttu ei saanud nad nii hästi majanduskriisiga hakkama kui Eesti. See näitab, et Läti valitsusse on valitud väga valed inimesed. Inimesed, kes ei oska isegi raha korralikult lugeda ega sellega midagi peale hakata. Mitte, et ma ütleksin, et Eesti valitsusse on valitud need kõige õigemad inimesed. Ausalt öeldes, ei arva ma seda kohe kindlasti. Kuid mida ma Eesti valitsusest arvan, on see, et just need inimesed Eesti valitsuses (näiteks meie rahandusminister Jürgen Ligi), kes olid majanduskriisi ajal valitsuses, tegid väga õiged otsuses selleks, et majanduskriisist välja tulla. Kindlasti oli märkimisväärne see, et Eesti valitsus tegi väga hea valiku, valides sellise poliitika „mida halvem Eestil, seda parem meie parteil “ asemel poliitika, mille eesmärgiks oli majanduskriisist väljatulek, mitte majanduskriisis püsimine ning võib ka öelda, et tänu sellisele poliitikale Eesti valitsus püsis, mitte nagu Islandi valitsus, mis põhimõtteliselt lagunes. Minu arvates just sellise poliitika valimine (poliitika „mida halvem Eestil, seda parem meie parteil“) sisendaks rahvale, et valitsus on loobunud võitlemast majanduskriisiga ning arvatavasti suurendaks selline arvamus rahva seas suhtumist nagu näiteks, et „Eesti on mõttetu koht, tööd pole jne“, mistõttu rahvas läheks mujale kas elama või tööle. Ühe riigi, eriti väikse riigi jaoks, on rahvaarvu vähenemine lisaks majanduskriisile samuti väga tõsine probleem. Arvan, kui riigi valitsus sisendaks rahvale rohkem, mida ma arvan, et ka Eesti valitsus tegi, et majanduskriisist on võimalik välja tulla ja ka tuleme, siis suureneb ka tõenäosus, et riik tulebki kiiremini ja paremini majanduskriisist välja.
Lisaks suhtumisele peavad riigid tegema koostööd, et kiiremini majanduskriisist välja tulla, mida ka Eesti tegi, kuid kui võtta suuremad riigid nagu näiteks USA, Suurbritannia , Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa või Jaapan, siis nemad just käitusid vastupidiselt Eestile, mis aga omakorda süvendas nende majanduskriisi. Näiteks, USA koos Suurbritannia ja Jaapaniga soovitasin, et suured tööstusriigid kasutaksid vähemalt 2% oma SKP-st majanduse elavdamiseks, kuid Prantsusmaa, Venemaa ja Saksamaa taunisid seda ettepanekut, mis tekitas suurte riikide vahel erimeelsusi. Sellises olukorras, kus on ülemaailmne majanduskriis, tuleb kindlasti teha kompromisse ning ka otsuseid, mis oleksid mõlemale osapoolele kasulikud ning ka energiajoogiks maailmamajandusele, et ta saaks kriisist paremini ja kiiremini välja tulla. Selles suhtes arvan ma jällegi, et Eesti sai viimase majanduskriisiga hästi hakkama, olles teatud riikidest targem ja ka paindlikum.
Kui võrrelda Iirimaa või Läti maksumaksjate olukorda majanduskriisi ajal meie Eesti maksumaksjatega, siis Eesti maksumaksjad ei pidanud pankade päästmiseks oma raha andma, vaid seda tegid hoopis pankade omanikriigid, mis minu arvates oli väga õiglane, sest miks peaks meie riik teiste riikide panku aitama, kui meil endil oleks seda abi rohkem vaja?
Tegelikult polnud Eesti nii palju selles majanduskriisis süüdi, kui oli näiteks USA. Üheks peamiseks põhjuseks, miks ülemaailmne majanduskriis võis tekkida, oli see, et USA kinnisvara kukkus kokku ning see omakorda põhjustas hüpoteegi kriisi. Eesti ei pidanud tegelema teiste riikide probleemidega, vaid keskendus ainult oma riigi probleemidele, mis arvatavasti ka kiirendas majanduskriisist väljatulekut.
Minu ja ka kindlasti paljude teiste arvates, sai viimase majanduskriisiga meie väike Eesti suurepäraselt hakkama ning arvan, et Eesti saab ka järgmiste majanduskriisidega hakkama, kui ta ei hakka tegema vigu, mida on teinud just need riigid, kes on põhimõtteliselt pakroti äärel, nagu näiteks meie „ilus“ Kreeka või Portugal. Eestil on küll väike võlg, üks väiksemaid, kuid kohe kindlasti ei tähenda see seda, et meie rahandusminister või teised ministrid peaksid tegema hakkama selliseid majandusotsuseid, mis viiksid meid sama madalale, kui Kreeka praegu on. Minu jaoks on minu Eesti küll väike, kuid siiski võib öelda, et Eesti on siiamaani olnud tugev- tugev oma rahaasjade korraldamisega.