Eesti rahvastiku vähenemine ja vananemine seab riigi majandusele ning rahandusele järjest suurema surve (0)

Eesti rahvastiku vähenemine ja vananemine seab riigi majandusele ning rahandusele järjest suurema surve
2015. aastal vähenes Euroopa Liidu keskmisega võrreldes nii Eesti tootlikkus kui ka ostujõud
Pärast iseseisvuse taastamist on Eesti parlamendi ja valitsuse eesmärk olnud vähendada Eesti mahajäämust võrreldes arenenud Euroopaga ning viia inimeste ja riigi jõukus Euroopa rikaste riikide tasemele . Lihtsustatult on selle saavutamiseks vaja, et Eesti majandus kasvaks kiiremini kui neis riikides, kellega end võrdleme ja kellele soovime järele jõuda.
Riikide sisemajanduse koguprodukt (SKP) pole aga ainus näitaja, mille alusel ühiskonna majanduslikku olukorda hinnatakse. Üheks riikide arengutaseme levinud võrdluse viisiks, mida kasutavad nii Eesti riigiasutused kui ka Euroopa Liidu institutsioonid , on käsitleda üheskoos kolme järgmist näitajat:

• SKP inimese kohta ostujõu standardi alusel, mis tinglikult näitab riigi ja selle inimeste tulutaset, võrreldes teiste riikidega ja võttes arvesse hinnaerinevusi;
  
• tööjõu tootlikkus, mis on riigi jõukuse kasvu üks peamisi eeldusi ;
  
• majapidamiste lõpptarbimiskulutuste hinnatase (majapidamiste lõpptarbimiskulutused näitavad, kui palju kulub majapidamistel eluks vajalikule – kaubad, teenused, eluase , kommunaalteenused).
  

Euroopa Liidu statistikaameti Eurostat andmetest nähtub, et Eesti pigem kaugenes 2015. aastal nende kolme näitaja alusel Euroopa Liidu keskmisest. Tööjõu tootlikkus, mis 2014. aastal oli kasvanud 72,9%ni ELi 28 liikmesriigi keskmisest, kahanes nüüd 69,7%ni. See on madalam tase, kui oli aastal 2011 (vt joonis 1).
Ka Eesti majapidamiste ostujõu näitaja, mis aastal 2014 oli suurenenud 76%ni ELi keskmisest, vähenes 2012. aasta tasemele ehk 74%ni. Lõpptarbimiskulutuste hinnatase 2015. aastal peaaegu ei muutunud: võrreldes ELi 28 liikmesriigiga moodustas see 75,2%. Aasta varem oli see näitaja olnud 75,6%.
Vähene tootlikkus pärsib majandusarengut ja on üks põhjus, mis takistab Eesti lähenemist jõukatele riikidele. 2015. aastal kasvas Eesti majandus 1,4%, mis on peaaegu poole vähem kui ELi 28 liikmesriigil keskmiselt. Naaberriikide Läti ja Leedu sisemajanduse koguprodukt suurenes vastavalt 2,7 ja 1,8% (vt tabel 1). Eestist kiiremini kasvas majandus 21-s Euroopa Liidu riigis.
2015. aasta SKP reaalkasv jäi oodatust kasinamaks. 2014. aasta suvel prognoosis Rahandusministeerium kasvuks 2,5%, 2015. aasta kevadel 2% ja 2015. aasta suvel 1,7%. Hoolimata loodetust väiksemast majanduskasvust laekus riigikassasse maksutulusid 2015. aastal veidi enam, kui riigieelarvega oli kavandatud.
Aastal 2015 kogus riik maksutulusid 7,1 miljardit eurot, mis on 160 miljonit eurot rohkem, kui algselt riigieelarvega oli kavandatud. Eelkõige laekus oodatust enam juriidiliste isikute tulumaksu (vt tabel 2). Positiivse panuse andsid ka sotsiaalmaks ja füüsilise isiku tulumaks eelkõige tööhõive ja palkade kasvu tulemusena, samuti kütuseaktsiis. Prognoositust vähem koguti alkoholiaktsiisi, käibemaksu ja tubakaaktsiisi.
Tööhõive suurenemine 2015. aastal 2,6% ja keskmise palga kasv 6% aitasid täita küll riigikassat, kuid kiire palgakasv ohustab pikemas perspektiivis Eesti edasist majandusarengut, kuna tööjõu tootlikkus on samal ajal vähenenud. Rahandusministeeriumi andmetel kahanes tööjõu tootlikkus hõivatu kohta 1,1% võrra, mis nii Eesti Panga kui ka Rahandusministeeriumi hinnangul kahjustab Eesti konkurentsivõimet.
Riigieelarve kogutulud aastal 2015 olid riigieelarvega kavandatud summast siiski väiksemad – prognoositud ca 8,4 miljardi euro asemel laekus ligi 8 miljardit eurot. Põhjuseks oli eelkõige asjaolu, et Euroopa Liidu toetusi laekus prognoositust üle poole vähem: ligikaudu miljardi euro asemel alla 400 miljoni euro. Kuna Euroopa Komisjon eraldab toetusi tehtud kulude rahastamiseks n-ö tagantjärele Eesti esitatud taotluse alusel, viitab toetuste alalaekumine sellele, et toetuste kasutamine kulges arvatust aeglasemalt. Riigieelarve kulud moodustasid 2015. aastal ca 8,3 miljardit eurot.
Oodatust parem maksulaekumine parandas nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste eelarvetasakaalu. Valitsussektori eelarve oli 2015. aastal ülejäägis 0,1% SKPst ehk 27 miljoni euroga. Sellele aitas peale oodatust parema tulumaksulaekumise kaasa ka Eesti Töötukassa ülejääk, kuna aktiivsetele tööturumeetmetele kulus prognoositust vähem raha.
Hoolimata Eesti väiksemast majanduskasvust võrreldes Euroopa Liidu keskmisega oskas Eesti 2015. aastal kulusid paremini kontrolli all hoida. ELi 28 liikmesriigi keskmine valitsussektori eelarvepositsioon oli –2,4%. Puudujäägiga lõpetasid eelarveaasta nii Läti kui ka Leedu valitsussektor (vt tabel 3).
Euroopa Liidu liikmesriikidest oli valitsussektori eelarve ülejäägis veel Saksamaal 0,7%, Luksemburgil 1,6% ja Rootsil 0,2%.
Eesti majanduskasvu väljavaated aastal 2016 ja lähitulevikus on varem prognoosituga võrreldes halvenenud
2015. aasta suvel ootas Rahandusministeerium, et aastal 2016 kasvavad märkimisväärselt kaupade-teenuste eksport ja investeeringud ning majanduskasv kiireneb 2,6%ni. Nii riigieelarve kui ka valitsussektori koondeelarve pidi prognoosi kohaselt pärast vahepealset puudujääki taas ülejääki jõudma aastal 2017 , aastaks 2019 pidi võlakoormus vähenema ning reservid taas suurenema.
2016. aasta suvises prognoosis on Rahandusministeerium näinud riigi rahanduse ja majanduse lähitulevikku tumedamates toonides. Eesti oluliste kaubanduspartnerite jätkuvalt kasinate kasvuväljavaadete tõttu suureneb Eesti kaupade ja teenuste eksport tänavu vähem kui varem prognoositud: aasta tagasi oodatud 3,5% asemel 2,7%. Tagasihoidlikumaks on muutunud ka sisenõudluse kasvu prognoos.
Investeeringud kasvavad loodetust märgatavalt vähem, 4% asemel 1,2% (vt tabel 4). Oodatust väiksem investeerimisaktiivsus ja eksport mõjutavad Eesti majanduskasvu tervikuna : 2,6% asemel ootab Rahandus­ministeerium 2016. aasta majanduskasvuks poole vähem ehk 1,3%.
Valitsussektori eelarvepositsiooni prognoos aastaks 2016 on võrreldes aasta tagasi oodatuga küll paranenud , ulatudes 0,4% ülejäägini SKPst, kuid see tuleneb Rahandusministeeriumi sõnul eelkõige investeeringute edasilükkamisest nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste tasandil. Samal põhjusel on paranenud ka valitsussektori võlakoormuse prognoos aastaks 2016. Aastatel 2017–2019 halvenevad valitsussektori eelarve, võlakoormuse ja reservide väljavaated taas.
Rahandusministeerium on värskes, septembris 2016 avaldatud prognoosis korrigeerinud ka lähiaastate majanduskasvu väljavaateid. Aastatel 2017–2019 peaks majanduskasv jääma vahemikku 2,5–3%, eelmisel suvel avaldatud prognoosi järgi oodati kasvuks 3–3,4%.
Kui 2015. aasta suvises prognoosis ootas Rahandusministeerium, et aastal 2019 ulatub valitsussektori eelarveülejääk 352 miljoni euroni, siis 2016. aasta suvises majandusprognoosis oodatakse ülejääki summas 37 miljonit eurot (vt tabel 5).
Euroopa Liidu liikmesriikide eelarvepuudujäägi ohjeldamiseks on rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud valitsussektori eelarve tasakaalu puudutavad reeglid, kuid aluseks ei võeta nominaalset eelarvepositsiooni, millest ülevaates seni on juttu olnud, vaid struktuurne eelarvepositsioon.
2014. aasta algusest kehtinud riigieelarve seaduse järgi peab valitsussektori struktuurne eelarve olema tasakaalus või ülejäägis. Teiste sõnadega, kui eemaldada valitsussektori eelarvele ühekordset või ajutist mõju avaldavad tegurid ning majandustsükli mõju, siis ei tohi valitsussektori kogukulud kogutulusid ületada.
Valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon oli Rahandusministeeriumi andmetel 2015. aastal ülejäägis 0,9% SKPst ning aastal 2016 moodustab ülejääk oodatavalt 1,2% SKPst. Seejärel langeb eelarve prognoosi järgi struktuursesse tasakaalu (vt ka tabel 5).
Vaba raha on riigieelarves jätkuvalt vähe ja investeerimisvõimekus sõltub välistoetustest
Järgmisel neljal aastal kasvavad Rahandusministeeriumi hinnangul riigieelarve tulud kogu prognoosiperioodi vältel keskmiselt ca 5% aastas, ületades 2019. aastal 10 miljardi euro piiri. Maksutulude osakaal on prognoosiperioodil keskmiselt ca 85% riigieelarve kogutuludest, aastatel 2018 –2019 suureneb veidi mittemaksuliste tulude osakaal, sest kasutatakse enam Euroopa Liidu toetusi. Keskmiselt ca 5% aastas suurenevad prognoosi kohaselt ka riigieelarve kulud.
Suurem osa riigieelarve kuludest on seadustega või muul viisil ette kindlaks määratud. Sellised fikseeritud kulud moodustavad Rahandusministeeriumi andmetel 2016. aastal 78% riigieelarvest. Prognoosi kohaselt väheneb riigi arengu suunamiseks paindlikult kasutatava vaba raha hulk proportsionaalselt veelgi – aastal 2020 moodustavad ette kindlaks määratud kulud pea 80% riigieelarvest (vt joonis 2). Ehkki Rahandusministeerium on fikseeritud kulude suurt osakaalu näinud probleemina aastaid, ei ole riigieelarve kasutamise paindlikkust suudetud suurendada.
Riigi tegevusvaldkondadest kasutatakse riigieelarve raha enim sotsiaalse kaitse rahastamiseks. Rahandusministeeriumi andmetel moodustavad sotsiaal- ja tervishoiukulud 2016. aastal 47% riigieelarve kogukuludest. Aastaks 2020 kasvab osakaal ministeeriumi hinnangul 50%ni.
Riigi tegevusvaldkondade kulude jaotuse prognoos on toodud Rahandusministeeriumi 2016. aasta suvises majandusprognoosis, kuid silmas tuleb pidada, et tegemist pole riigieelarve, vaid valitsussektori kuludega. Andmetest nähtub, et võrreldes aastaga 2016 on osakaaluna SKPst riigi tegevusvaldkondadest ainsana lootus lisaraha saada vaid sotsiaalse kaitse ja tervishoiu valdkonnal. Prioriteetne on ka riigikaitse rahastamine. (Vt tabel 6.)
Välistoetuste osakaal riigieelarve kulude katmises jääb aastatel 2016–2020 prognoosi kohaselt vahemikku 8,4–11,3%. Riigi eelarvestrateegia 2017–2020 kohaselt kavandati valitsussektori 2016. aasta investeeringuteks ca miljard eurot, millest 369 miljonit eurot ehk 36% tuleb välisvahenditest. Aastatel 2017–2019 suureneb ELi toetuste osakaal investeeringute rahastamisel seoses ELi toetuste suurema kasutuselevõtuga veelgi (vt joonis 3).
Valitsussektori investeerimisplaanidest nähtub, et riigi omatulud kuluvad valdavas osas fikseeritud kulude katmiseks ning riigi pikaajalisse arengusse panustavad investeeringud jäävad jätkuvalt suures osas välisrahastuse kanda.
Valitsussektori võlakoormus moodustas 2015. aasta lõpu seisuga ligikaudu 2 miljardit eurot ehk 9,8% SKPst. Aastaks 2018 on Rahandusministeerium prognoosinud võlakoormuseks 11,2% SKPst, mis summaliselt tähendab võla kasvu rohkem kui 600 miljoni euro võrra (vt tabel 7). Seejärel peaks võlakoormus hakkama kahanema. Eesti riigivõlg on jätkuvalt Euroopa Liidu väikseim. ELi 28 liikmesriigi keskmine valitsussektori võlakoormus on 85%.
Valitsussektori likviidsed finantsvarad olid 2015. aasta lõpu seisuga peaaegu niisama suured kui võlad: võlad ületasid likviidseid finantsvarasid 93 miljoni euroga. Rahandusministeerium on prognoosinud valitsussektori likviidsete finantsvarade kahanemist 2017. aasta lõpuks ca 1,6 miljardi euroni. Seejärel peaksid valitsussektori reservid Rahandusministeeriumi hinnangul taas kasvuteele asuma (vt tabel 8).
Tasub tähelepanu pöörata, et keskvalitsuse likviidsed finantsvarad ei näita valitsuse käsutuses olevate reservide mahtu, millega vajaduse korral katta näiteks riigieelarve kulusid või täita muid kohustusi, kuna keskvalitsuse hulgas kajastatakse Euroopa Liidu ülese metoodika kohaselt ka avalik-õiguslike asutuste jms isikute likviidseid varasid .
Valitsuse enda likviidsed reservid ammendusid 2015. aasta sügisel ja aasta lõpu seisuga oli valitsus oma kulude ning kohustuste katmiseks kasutanud veidi enam kui 300 miljoni euro ulatuses Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa raha, mida alates 2012. aastast hoitakse riigikassas (vt joonist 4).
2016. aasta algusest muutis riigikassa reservide kohta igakuiselt koostatava aruande vormi, mistõttu ei esitata reservide aruandes enam likviidsusreservis oleva raha kohta summalist infot isikute kaupa, nagu seda tehti varem. 2016. aastast on see info aruandes avaldatud vaid graafiku kujul, samas kui varem oli aruandest kättesaadav detailne info tabelina ja iga isiku kohta eraldi. 2016. aasta septembrikuises reservide aruandes olevalt graafikult on näha, et keskvalitsuse likviidsete varade maht likviidsusreservis oli septembrikuu seisuga ligi 190 miljoni euro ulatuses negatiivne.
Valitsusel on võimalik kasutada ka stabiliseerimisreservi, mis ei kuulu likviidsete varade hulka ja mille suurus oli 2016. aasta septembrikuu seisuga ca 400 miljonit eurot, kuid seda vaid erakorraliselt ja Riigikogu loal.
Eesti väikest ja avatud majandust mõjutavad rahvusvahelised pinged ning finantsturgude loidus. Probleemide tõttu oma riigi majanduses ei soovi kaubanduspartnerid piisavalt innukalt meie kaupu ega teenuseid osta. Teisalt peab Eesti endale tunnistama, et vajaka jääb ka oskusest luua tooteid ja teenuseid, mida teistes riikides (kallilt) osta soovitakse.
Eesti majanduse üheks suurimaks probleemiks on kasin tootlikkus. Võrreldes Euroopa Liidu 28 liikmesriigi keskmisega on Eesti tööjõu tootlikkus samal tasemel kui viis aastat tagasi. Kui tootlikkus jääb ka järgnevateks aastateks kiduma, satub ilmselt suure küsimärgi alla Eesti püüd jõuda arengus järele Põhjamaadele. Sellele on oma 2015. aasta aruandes viidanud ka Eesti Pank , märkides, et tootlikkus – majanduse sisuline kasvumootor – on juba pikka aega paigal tammunud. Ettevõtted on lihtsamad tootlikkuse suurendamise võimalused ära kasutanud ning ohus on Eesti konkurentsivõime.
Kui meie ettevõtted ei tee kasvu toetavaid investeeringuid ega riik majanduskasvu soodustavaid reforme, siis ootab Eestit paigalseis. Eesti demograafiline väljavaade raskendab arengueesmärkide saavutamist veelgi ja lisab nõudlikkust riigivalitsejate suhtes, kel peab olema edasiviivaid ideid.