Eesti kirjanduse tähtsad aastad (0)

EESTI KIRJANDUSE LÄTTEIL

õppekirjandus) jm., Kitsamas tähenduses ilukirjandus ehk belletristika, s.o. kirjutatud sõnakunsti. Põhiline vorm on rahvuskirjandus, mis ei välista kontakte teiste rahvuskirjandustega (nt kreeka motiivid rooma kirjanduses) Maailmakirjandus- universaalsema tähendusega teosed, mille levik ühe rahva juures teise juurde toimub tõlgete vahendusel. Maailmakirjandus on kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Eesti kirjandusloo algust hakatakse arvama alates 13.sajandist, oli sel ajal tegemist vaid üksikute eesti isiku- ja kohanimedega. Alles 16.sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eesti keelsed raamatud. 19.sajandi alguses tekkis esimene eestikeelne teadlik kirjandus. Esimeseks rahvuskirjanikuks peetakse Kr. J. Petersoni. 13.sajandi algus Henriku Liivimaa kroonika 13.sajandi algus Taani Hindamisraamat

EESTI KIRJAKEELE KUJUNEMISLUGU

Sakslaste viljeldud eestikeelne juhuluule (Reiner Brocmann, Heinrich Göseken, Georg Salemann). Tähtsamaid tallinnakeelseid allikaid: 1600–1606 Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja Georg Mülleri 39 käsikirjalist jutlust. 1632–1638 Heinrich Stahli mõjuka kirikukäsiraamatu „Hand- vnd Haußbuch” neli osa. 1641–1649 Heinrich Stahli jutlustekogu „Leyen Spiegel” kaks osa. 1662–1667 Christoph Blume neli kiriklikku raamatut. Esimesed eesti keele grammatikad, mis olid mõeldud kirikuõpetajatele eesti keele tutvustamiseks: 1637 Heinrich Stahli „Anführung zu der Estnischen Sprach” – keeleõpetus koos väikese saksa-eesti sõnastikuga. 1660 Heinrich Gösekeni „Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache”. 1693 Johann Hornungi keeleõpetus „Grammatica Esthonica”, mis võttis kokku 1680. aastatel Bengt Gottfried Forseliuse algatatud kirjaviisireformi põhimõtted ja pani aluse

Keeleteadus

Eesti kirjandus enne ärkamist

Mõeldud preestritele. 3. Georg Mülleri jutlused levisid käsikirjalistena, trükiti 1891. 39 jutlust pidas autor aastatel 1600-1606, kõneks katk ja selle tagajärjed, 1601.a nälg, kombed, elu-olu, ajalugu. Omavad kiriku-, keele-, olustikuloolist, aga ka kirjanduslikku väärtust. 4. Heinrich Stahl, kirikuõpetajana P-Eesti kogudustes töötanud õpetaja, koostas ja avaldas 2 eesti-saksakeelset kogumikku. Esimene, ,,Hand- und Hauszbuch für..." (,,Käsi- ja Koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal"1632-38), sisaldas Lutheri väikese katekismuse, evangeeliumid, lauluraamatu ja psalme, palveid, laule. Teine, ,,Anführung zu der Ehstnischen Sprach" (,,Juhatus eesti keele õppimiseks" 1637), ei sisalda süstemaatilist grammatikat, vaid juhatuse eri vormide või konstruktsioonide moodustamiseks ning sõnastiku. 17.s ilmub veel eri autorite grammatikaid (Hornungi oma reeglistab vana kirjaviisi) ja J. Rossihniuse

Esimesed kirjapanekud

Sissejuhatus Eesti keel kujunes välja ja seda hakati kõnelema ligikaudu muinasaja lõpul. Täpsemalt tekkis see kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Teada olevalt sai eesti keelt esimest korda paberil näha alles 13. sajandi esimesel poolel. Millised aga olid täpsemalt esimesed eestikeelsed kirjapanekud ja teosed? 1 Esimene ajalukku jäädvustatud eestikeelne lause Esimeseks eesti keeles jäädvustatud lauseks on ,,Laula, laula, pappi!" 1. Need on sõnad, millega Saaremaa paganlikud eestlased pilkasid vangivõetud kristlikku misjonäri Frederici

Eesti kirjanduse ajalugu I (vanem eesti kirjandus) vaheeksami vastused

1.Esimesed kirjalikud mälestised Baltimaadelt (kroonikad, keskaegne luule, esimesed teated teatrietendustest) · Kroonikad edastavad mõnesuguseid andmeid põlisrahvaste keelest, uskumustest, kommetest, vaimulaadist, rahvaluulest jm. Ristirüütlitega kaasas olnud Henrik (Läti Henrik) jutustab oma "Liivimaa kroonikas" eestlaste alistamisest ja ristimisest 13. saj algul, eestlaste kombestikust, tegevusaladest jm. Eesti keele ajaloo seisukohalt on väga olulised Henriku esitatud isiku- (Lembitus, Maniwalde jt) ja kohanimed (Tarbata, Odenpe jt) ning laused (Maga magamas; Laula, laula, pappi). Kroonika on ladinakeelne, trükis ilmunud 1740ndatel aastatel. Läti Henrik oskas kohalikke keeli, rahvust ei teata, fanaatiline katoliiklane. Vaadeldav Neitsi- Maarjale pühendatud proosana. Algav värsivormis, lõpeb paganate alistamisega, esitluslaad kaasakiskuv.

Eesti kirjanduse lätteil kokkuvõte kontrolltööks

Kirjandus avaramas tähenduses hõlmab rahvaluulet ja kõike kirjapandut, kitsamas tähenduses üksnes ilukirjandust ehk belletristikat. Põhiline vorm oli rahvuskirjandus(ühe rahva kirjandus). Maailmakirjandus koosneb kõikidest rahvuskirjanduste parimast osast, kuid on ka kõigi rahvuskirjanduste kogusumma. Ka eesti kirjandus on osa maailmakirjandusest, kandes eneses nii rahvuslikult eripäraseid kui ka üldinimlikke tunnuseid. Eesti kirjanduslugu arvatakse, et juba 13. Sajandist, kuid siis olid kirjas vaid üksikud eesti isiku- ja kohanimed, juhuslikud sõnad ja lauseosad. niisugune kirjavara = vaid eestiaineline kirjandus. Alles 16. Sajandil trükiti kiriklike jumalateenistuste tarbeks esimesed eestikeelsed raamatud katekismused.

Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused

Hiljem on kirjakeele ajaloo probleemidega põhjalikumalt tegelenud Kask (periodiseering, ülevaade olulisematest autoritest ja sõnavarauurimused), Ariste (ülem- ja alamsaksa laenud, sõnavarauurimused), Valmet (mitmuse osastav, allikatutvustused nt Helle kohta), Alvre (sõnavara ja morfoloogia küsimused), Peebo (tartu kirjakeele varasem periood), Kingisepp (vana kirjakeele sõnavara), Laanekask (ühtse kirjakeele kujunemise probleemid, 19.saj I poole seisukohad eesti kirjakeele ühtlustamisel), Ross (piiblikeele areng, heebrea k laensõnad). 2. Vana kirjakeele mõiste ja kirjakeele ajaloo periodiseerimine (A. Kase ja H. Laanekase järgi) Vana kirjakeel nähtus, millega tegeleb kirjakeele ajalugu. Alguseks peetakse esmaseid kirjapanekuid 13.saj ja lõpuks Hornungi grammatika ilmumist 1693, mis fikseeris vana kirjaviisi põhimõtted. 1686 suur pööre rahvakeelsuse poole ilmus

Eesti keele ajalugu